Teel ajastu lõppu

Aastal 1992 ilmus Ameerika politoloogilt Francis Fukuyamalt raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“, tõlge eesti keelde 2002. Selle teosega ülemaailmselt kuulsaks saanud autor kujutles, et kommunismi loojaku ja külma sõja lõpu järel on ka maailma ajalugu kui võitlus ideoloogiate vahel suurel määral lõppenud ning valitsevaks kujuneb kõikjal liberaalne demokraatia. Tänapäevaks on selgunud, et ajalugu pole kaugeltki lõppenud. Konfliktid rahvaste ja relvarühmituste vahel on rohkenenud ja ägenenud. Oma väiksemaid naabreid heidutav agressiivne Venemaa on tekitanud uue rahvusvahelise pingeseisundi ja relvastumise. Väga rahutu on hulgas islamiriikides, kus käivad sõjad ja toimuvad verised terrorirünnakud. Iisraeli ja teda ümbritsevate araablaste krooniline ja aeg-ajalt sõjaks plahvatav leppimatus annab panuse ajaloo tarmukaks jätkumiseks.

Kuid midagi muud on jõudnud lõpu lähedale ja see on inimkonna praegune tsivilisatsioon. On igast kandist näha, et see pole jätkusuutlik. Taastamatud ja tihti poliitilise relvana kasutatavad  energiaressursid kahanevad, metsi laastatakse, põllumaa väheneb erosiooni ja mürgitamise tõttu, eriti Aafrikas ja Aasias, jääliustikud ja maakera pooluste jäämütsid sulavad, merepind tõuseb, ebaharilikuks muutunud kliima sünnitab raevukaid torme, uputusi ja põude, mis sagenevad. On tekkinud uusi, eksootilisi haigusi, mille vastu pole efektiivset ravi; ülemaailmsed katastroofilised epideemiad on vaid aja küsimus. Milliseks on muutunud ühiskond, seda võime näha meie oma Eesti näitel. Traditsiooniline turvaline peremudel on hääbumas, seda on hakanud üha sagedamini asendama vaba kooselamine. Nii võidakse nautida abielulisi hüvesid, kuid vältida vastutust. Enamik lapsi sünnibki meil praegusel ajal juba säärasest kooselust, aga laste koguarv on liiga väike ega piisa ühiskonna normaalseks toimimiseks. Agiteeritakse loomuvastaste kooseluvormide seadustamise poolt. Rahvas vananeb ja väheneb, samas kui vajadus töötajate järele suureneb.

Siinses kirjatükis tahame järele vaadata, mida räägib piibel Maast ja inimkonnast tema rännaku viimsel teelõigul enne lõppu. Nüüdset aega nimetataksegi piiblis lõpuajaks ehk viimseteks päevadeks. Ei, see ei osuta inimkonna ega meie planeedi hukule, vaid ajastu ja praeguse tsivilisatsiooni lõpule. Inimkond ja Maa pääsevad hukkumisest siiski üle noatera, tänu Jumala jõulisele vaheleastumisele, ja kahjuks läbi suure hävingu. Seejärel pole inimesel enam õigust oma planeeti ja ühiskonda ise valitseda. Ta on näidanud, et ta ei oska. Järelejäänud inimeste üle hakkab valitsema naasnud Kristus, kes rajab siin Jumala riigi ja toob õigluse, mida on alati igatsetud, kuid pole osatud leida. Ühtlasi saame näha, kui väga aktuaalne on tänapäeval toosama piibel, mida on kaua naeruvääristatud ja mütoloogiaks peetud. Kuid mõelgem sellele, et kui ajaloo põhietapid on meie jaoks juba igiammu kirja pandud, pidi olema Keegi, kes neid ette teadis ja üles kirjutada laskis. Piibli prohvetlikest sõnumeist nähtub seega ka Jumala olemasolu.

Üks tähelepanuväärne iseärasus Jumala tegutsemisel inimkonnaga on enamiku inimeste arusaamise suletus spirituaalsele ehk vaimulikule tõelisusele. See on sihilik osa Jumala plaanist. Ta valib vaid üksikud, kelle mõistuse ta praegusel ajastul avab. Ta avab inimese arusaamise tavaliselt mingite sündmuste ja elukogemuste kaudu, täiesti sõltumatult inimese enda tarkusest ja haritusest. Enamasti valib ta just vähem silmapaistvad isiksused, et teha tühjaks tarkade tarkus. Väga suurel enamikul inimestest laseb Jumal praegu olla eksitatud.

Praegu domineerib piiblist ja kristlusest arusaamise küsimustes võimas segadus. Maailmas on mitu tuhat suurt ja väikest kirikut ja usuühingut oma erinevate vaadetega, kus kõigis räägitakse Kristusest, tema surmast ja ülestõusmisest. Ent eri rääkijatel on eri tõed. Hulgas küsimustes on ekslikud traditsioonid vahetanud välja Jumala Sõna puhta õpetuse.

On hinnatud, et ligi kolmandik piiblist koosneb prohvetiennustustest, ning lõviosa neist tegeleb lõpuajaga ehk viimsete päevadega ja Kristuse tagasitulekuga. Osa prohvetisõnumeid on kahesed, mis tähendab, et neil on kaks täitumust: väike varajane täitumus ja suur täitumus ajastu lõpul. Siinne materjal (koos teiste selle kogumiku tekstidega) on kirja pandud lugejale tunnistuseks selle kohta, mida võib oodata tulevikult.

·      Matteuse 24.14: Ja seda Kuningriigi evangeeliumi [ehk häid sõnumeid Jumala riigist]
kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.

Pandagu tähele: Kristuse ja tema valitsuse tuleku kuulutamine pole mõeldud rahvaste kristianiseerimiseks, vaid ainult tunnistuseks. Et hiljem meenutataks: seda oli ette teatatud.  

Taimede ja loomade väljasuremine. Looduse agoonia

Vaatleme järgnevalt teemade kaupa mõnd lõpuajanähtust ja võrdleme piiblis ennustatuga. Kõigepealt tsitaat veebiajakirjast „Ole Teadlik“ 16. novembrist 2013, mis annab lühikese  kokkuvõtte  ühest meie aja järjest ängistavamast probleemidepuntrast:

Meie planeet seisab silmitsi massilise taimede ja loomade väljasuremisega. See on kõige suurem väljasuremine alates dinosauruste suremisest 65 miljonit aastat tagasi. Kuigi väljasuremine on loomulik nähtus, toimudes kiirusega 1–5 liiki aastas, siis täna prognoosivad teadlased, et me kaotame liike 1000–10000 korda kiiremini, mis tähendab otseses mõttes kümneid väljasurnud liike iga päev.

Erinevalt eelmistest massilistest väljasuremistest, mida võib põhjustada näiteks asteroidi tabamus, vulkaanipurse või loomulik kliima vahetus, on praegune kriis peaaegu täielikult inimeste põhjustatud, 99% praegustest ohustatud liikidest on ohus inimtegevuse pärast. Suurimateks põhjusteks on elupaikade hävimine, saastumine, võõrliikide sissetoomine, kliimamuutused ja haigused. Kuna meie biosfääri muutumise kiirus kasvab ja kuna iga liigi väljasuremine põhjustab teiste liikide väljasuremist, siis on tõenäoline, et see toob endaga kaasa lumepalliefekti, kus väljasuremiste arv hakkab kiiresti kasvama.

Ajaleht Postimees mainis 20.11.2014, et kolmandik maailma loomaliikidest on väljasuremise äärel. Arvatavasti on enamik täiskasvanud inimesi nendest probleemidest kuulnud. Kuid kas teatakse, et seda lõpuaja tundemärki mainib ka Jumala Sõna? Vaadakem järgmist kirjakohta (rasvane trükk rõhutamiseks siin ja edaspidi nende ridade kirjapanijalt).

·         Hoosea 4.1–3

¹Kuulge Issanda sõna, Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid, sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist!

²Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.

³Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära.

See pole ennustus prohvet Hoosea kaasajast 700-ndatel aastatel enne meie ajaarvamist. Väljakirjutatuile vahetult eelnevas salmis (mida ei eraldanud algselt peatükivahe, sest piibli algkäsikirjades peatükijaotust ega ka salmideks jaotamist polnud) räägitakse „viimsete päevade“ sündmusest, niisiis mitte prohveti enda ajastust. See Hoosea ennustus oli antud  tema seisukohalt ülikauge tuleviku kohta. Huvitav, et looduse kahjustuse, sealhulgas eluvormide hävimise põhjusena pole nimetatud otseselt looduse hävitamise tegusid, vaid hoopis armastuse puudumist, Jumala mittetundmist, valetamist, varastamist, abielurikkumist ja veretöid. Teiste sõnadega, mainitakse spirituaalset ehk vaimulikku laostumist, mille tagajärjed avalduvad ka looduses, sest kõik on nähtavasti omavahel vaimulikul tasemel põhjuslikult seotud, ehkki otsest seost patu ja tagajärje vahel me siin ei tarvitse taibata. On siiski olemas ka piiblikoht, kus otse vihjatakse neile, kes „hävitavad ilmamaad“, ja neile teeb lõpu Kristuse tagasitulek (Ilmutusraamat 11.18).

See mõttekäik meenutab üht samalaadset põhjuslikkust, millele osutab uues testamendis apostel Paulus. Inimkond ei ole tahtnud Jumalat tunnustada ega austada, kuigi Jumala  loometöö on maailmas kõigile nähtav. Selle asemel on inimesed eelistanud kummardada ebajumalaid ja „oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks“. Vaimulik põhjuslikkus aga viib nüüd tagajärjeni, et inimeste seas levivad homoseksuaalsuse patt ja igasugune muu nurjatus (Roomlastele 1.18–32). Ootamatu lühiühendus asjade vahel, mis ei tundu loomulikule inimmõistusele olevat seotud!   

Kui rääkida looduse agooniast, siis kuuluvad siia ka hirmutavad atmosfäärinähtused ning hiigeltormid ja üleujutused, nagu juba mainitud. Viimased on hakanud sagenema ja muutuvad veelgi koletumaks. Järgmine Jeesus ennustus on üpris hirmuäratav.

·         Luuka 21.25–26

²⁵Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. [Merekohin ja veevood aga tunnistavad vete tungimisest maismaale.]

²⁶Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.

Kaks prohvetinägemust  21. sajandi lahingust

Alljärgnevad on prohvetlikud pildid Kristuse ilmumisele peaaegu vahetult eelnevast ajast (teise pildi ajal neist kahest ta ilmubki). Siin on nende nägemuste esitamisega tahetud lugejale tõendada ennustuste selget üleloomulikku päritolu, sest ükski inimene, kes elas kaks tuhat aastat tagasi, polnuks iseenesest võimeline tootma säärast kirjamaterjali, mida nüüd loeme.

Apostel Johannes, Ilmutusraamatu kirjutaja, elas meie aja esimesel sajandil. Ta sai käsu kirjutada üles muu hulgas, mida ta oli nägemuses näinud (Ilmutusraamat 1.19). Kui siis Jumal näitas talle kaht 21. sajandi sõjanägemust – lahingukoptereid ja raketiseadmetega tanke tulistamas –, ei olnud tal kirjelduseks mitte ainult vajalikke sõnu, vaid polnud ka mõisteid. Mis kopter? Mis tank? Mis need on? Ainuke lahingusõiduk, mida Johannes tundis, oli hobune – ratsahobune ja vankrirakend. Taparelvadest tundis ta vaid külmrelvi. Püssirohtu tunti küll juba tol ajal Hiinas, kuid seda ei kasutatud sõjaliselt, vaid ainult ilutulestikuks. Kuidas pidi Johannes kirjeldama lendavaid koptereid ja tulistavaid tanke? Ta tegi, mida oskas – võrdles nähtut sellega, mida tundis, ning püüdis oma kirjeldusi üht- ja teistpidi täiendada.

Esimest kahest nägemusest, nn viiendat pasunanuhtlust, kirjeldab Johannes Ilmutusraamatu lõigus  9.1–11. Ta nägi tähte ehk inglit, kes oli kukkunud maa peale. „Täht“ esineb piiblis tihti ingli sümbolina, antud juhul oli tegemist langenud ingli ehk deemoniga. See avas „sügavuse kaevu“, millest tuli paksu suitsu ja suitsu seest väljusid maa peale rohutirtsud, õigemini rändtirtsud, nagu neid esineb Lähis-Idas. Tavalised rändtirtsud õgivad kõike haljendavat, kuid siinsetele öeldi, et nad ei tohi kahjustada ühtki taime, vaid peavad piinama ainult inimesi, neid tapmata, viis kuud. Sellest järeldame, et Johannes ei näinudki tavalisi rändrohutirtse, vaid midagi tema jaoks ennenägematut ja tundmatut.

Johannes mõistis, et nähtud lendavate objektide nimetamine rohutirtsudeks ei anna adekvaatset pilti, ja ta lisas, et rohutirtsud olid „välimuselt sõjaks seatud hobuste sarnased“, neil olid justkui kuldsed pärjad, inimeste näod, naiste juuksed ja lõvide hambad. „Neil olid soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.“  Neil olid ka sabad ja astlad nagu skorpionidel.

Kuidas sellest aru saada? Kuna rohutirts ei saa olla isegi ligilähedalt hobuse sarnane, siis tuleb „hobust“ käsitada siin kui sümbolit. Tähendab, rohutirtsud olid sõjasõidukid, praegusel juhul koguni lendavad lahingumasinad. Johannes sai aru, et nad olid metalsed. Ning ta kirjutas, et nende tiibade mürin oli otsekui palju hobukaarikuid tormaks lahingusse. Selge, et Johannes nägi lahingukoptereid! Need ju tõepoolest võivad meenutada lendavaid rändrohutirtse. Me ei oska praegu veel kõiki tema kirjeldatud detaile identifitseerida, kuid peamine on äratuntav. Kopterid kasutasid relva, mis halvab viieks kuuks vastase inimjõu sõdimisvõime, kuid ei tapa. Väärib tähelepanu, et kopterivägi püüab säästa taimestikku, millest järeldame, et kirjeldatud sõjakäigu ajaks on maailma taimestik juba rängalt kannatada saanud.   

Mis sõjavägi see on? Millisele riigile või riikide liidule see kuulub? Ka sellele võib piiblist leida vastuse. Võtmetähtsus on sümbolil „sügavuse kaev“ – „sügavik“, millest tirtsuparv koos suitsuga välja tuleb. Sõna „sügavus“ ehk „sügavik“, kreeka keeles abyssos, leiame Ilmutusraamatust mujalgi ning asjaomaste piiblikohtade võrdlemisel saame kätte sügaviku geograafilise asukoha. Lisainfot sama sõjakäigu kohta võib leida Taanieli raamatust vanas testamendis. Kuid see ei ole siinse kirjatüki ülesanne. Praegu oleme tahtnud näidata, et Jumala Sõna on tõesti üleloomulikult inspireeritud ja aktuaalne. 

Teine lahingunägemus, nn kuues pasunanuhtlus, on kirjas Ilmutusraamatu lõigus 9.13–19. Johannes saab teada, et Eufrati jõe äärde on kogunenud ülivõimas armee, kakssada miljonit sõdurit! Säärast võivad meie ajal välja panna vaid mõned idapoolsed riigid üheskoos, kaasa arvatud Hiina. Kuna sõjaväge ohjavad neli inglit (deemonit), võime järeldada, et ründavaid liitlasriike on neli. Johannes kirjutab: „[N]ing nõnda ma nägin oma nägemuses hobuseid ja nendel istujaid. Neil olid tulipunased ja sinised ja väävelkollased soomusrüüd ning hobuste pead olid nagu lõvide pead ning nende suust tuli välja tuld ja suitsu ja väävlit.“ Taas on tegu lahingumasinatega, seekord maa peal sõitvatega. Ilmselt nägi Johannes tulistavaid tanke või muid soomukeid.

Samas kirjelduses on lause (19. salm), mis võib olla mõistatuslik, kuid peaks olema praegusel ajal tänu televisioonile ja sõjafilmidele juba üldiselt mõistetav: „Hobuste meelevald on nende suus ja nende sabades, sest nende sabad olid madude sarnased, neil olid pead ning nendega nad tegid kahju.“ Vaesele esimese sajandi Johannesele oli nähtu nii täielikult arusaamatu, et meile tundub tema kirjeldus lausa lapsikuna. Kui saadetakse vastase sihtmärgi poole rakett või reaktiivmürsk, siis kuidas selle lend näeb välja eemalt vaatajale? Raketi taga lookleb pikk reaktiivgaaside tekitatud „saba“, aga rakett ise oma lõhkelaenguga on „saba pea“.     

Kõnesolevast sõjakäigust võib lugeda ka Joeli ja Taanieli raamatust vanas testamendis.

Kuidas saab Jumal oma prohvetile näidata lahingupilte kaks tuhat aastat ette? Tänapäevaseid relvi polnud tollal veel kujutletudki. Arvatavasti seletuvad need nägemused Jumala asumisega väljaspool meie ühemõõtmelist aega ja kolmemõõtmelist ruumi. Aeg ja ruum on tekkinud ainelise universumi loomisega, aga Jumal, selle looja, oli olemas juba varem. Ta järelikult pole kammitsetud aja ja ruumiga. Kuna ta asub väljaspool aega, võib ta näha ükskõik millist sündmust kuitahes kaugest tulevikust või minevikust. Ja ta võib projitseerida selle nägemuspildi oma vaimu kaudu oma valitud prohveti ajusse. Nõndaviisi käsitamegi neid nägemusi. Ehkki, tõsi küll, vaimust ja ajavälisusest ei saa inimene aru.

Inimesed lõpuajal

Inimesel on vaim, mis annab talle mõtlemis- ja arutlemisvõime. Loomadel seda pole. Inimene võib teha avastusi teda ümbritsevast maailmast – niihästi oma koduplaneedi kui ka lõpmatuna näiva universumi kohta. Sõna „universum“ osutab kõiksusele, ent siiski: kas see on tõepoolest kõik, mis on olemas? Kuuldu-loetu ja ehk omaenda kogemuste põhjal arvavad mõnedki, et eksisteerib veel ka midagi muud, mis asub ainelisest universumist väljaspool. 

Spirituaalse ehk vaimuliku realiteedi olemasolu uskumist peavad lapsikuks ja naeruväärseks need, kes kirjeldavad ennast materialistidena. Vaimumaailmasse uskujate hulgas leidub mitmesuguseid posijaid ja maagiaharrastajaid, näiteks pühamehi Indias, šamaane Aafrikas ja meil nn sensitiive. Mõned viimastest väidavad, et nad saavad abi ja juhatust kosmosest. Piibel aga täpsustab, et jumalavallatuid inimesi mõjutavad  hoopis  kurat ja tema deemonid Maalt ja maapinna lähedalt õhust. Kristlased usuvad seda, mida õpetab piibel.

Võrrelgem järgmise märkusega apostel Pauluse kirjast Efesose linna kristlastele:
 ·       Efeslastele 2.1–3

¹Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes,

²milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas;

³kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.

Siinses keskmises salmis vihjab Paulus kuradile ehk saatanale, keda ta ütleb olevat vürsti ehk valitseja, kellel on võim õhus ehk atmosfääris. Kurat levitab oma mõju inimestele mingil meile raskesti arusaadaval viisil ning tema eesmärk on hävitada kõik, kes end hävitada lasevad. Ta on selle maailma vürst (Johannese 12.31). Jeesus nimetas teda mõrtsukaks ja valetajaks (Johannese 8.44). Ta eksitab oma õpetustega kogu maailma (Ilmutusraamat 12.9) ja on eriti aktiivne praegu, ajastu lõpul, sest ta teab, et talle on jäänud vähe aega. Mõrtsukana ta ei tapa enamasti ühe hoobiga, vaid hävitab inimesi ja ühiskonda aeglasemas protsessis, näiteks valeõpetuste kaudu, mis kutsuvad esile Jumala viha. Eriti märgatav on tänapäeval tema hävitustegevus läänemaailmas sõjakäiguga traditsioonilise, Jumalast seatud perekonna vastu. Perekonnad on ju iga rahva algrakukesed.

Alljärgnev on lõpuaja inimeste prohvetlik iseloomustus Pauluse poolt.

 ·         2. Timoteosele 3.1–5

¹Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu,

²sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud,

³halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad,

⁴reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad,

⁵kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!

Sõnakuulmatus vanemaile on Eestis väga tavaline ja kahjuks tekib enamasti põhjusel, et vanematel pole jätkunud aega ja/või oskust oma laste kasvatamiseks, või on tegemist defektse perega (tihti alkoholiprobleemsega). Paljudel juhtudel on lastel kodus ainult üks kasvataja vanem. Ka paljud nn jumalaarmastajad, usklikud inimesed, ei tunne Jumala Sõna või ei tunnusta selle autoriteeti oma elu üle, vaid elavad nii nagu tahavad. Nende religioossus taandub vaid kombetäitmisele. Paljude elu domineerivad enesearmastus, lõbuarmastus, rahaahnus.

Prohvet Jesaja raamatu 29. peatükis on ennustus inimestest, kellel on Jumala Sõna, kuid kellele see on nagu pitseeritud raamat, mida ei suudeta lugeda, ja kelle jumalateenistus on silmakirjalikkus.

·         Jesaja 29.13–14

¹³Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,

¹⁴siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema  tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

Miks peaks see prohvetisõnum meid huvitama? Sest kogu see peatükk on ilmselt kahene. Siin räägitakse iisraellaste languse eelsest olukorrast sajandeid enne Kristust, aga ühtlasi ka lõpuaja laosest meie päevil, sest peatüki viimases osas (salmid 17–24) on taustaks juba Kristuse tagasiolek. Näiteks ütleb 18. salm: „Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.“ Ning 24. salm: „Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.“ Need prohvetiennustused pole veel täitunud. Säärased kirjeldused kuuluvad ikka alles veel tulevikku.

Ka apostel Paulus osutas  tarkuse kadumisele ja rumaluseks muutumisele oma Esimeses kirjas korintlastele 1.19. Kui ühiskonna tunnustatud targad ja arukad liikmed, rahva juhid, peavad Jumala kummardamist narruseks, on nad minetanud mõistliku meele ja teevad saatuslikult halbu otsuseid. Siin on taas näide nähtamatust vaimulikust põhjuslikkusest, sest otsest seost ju inimene ei tunneta ühelt poolt jumalasalgamise ja teiselt poolt õnnetute otsuste, sealhulgas näiteks kas või riigijuhtimisvigade vahel.

Hiiglaslik eksitamine

Väga paljud inimesed on äärmiselt lihtsameelsed ja kergeusklikud religiooniasjus. Tarvitseb näiteks kusagil maailmas ületada uudisekünnist sõnum nn Neitsi Maarja eneseilmutamisest kellelegi mingis paigas, kui sinna hakkab kogunema inimhulki ekstaatilises ootuses. Need on enamasti, kuid mitte ainult katoliiklased. Kui Kristuse tulek on juba üpris lähedal, sagenevad ka avalikud „imed“. Jeesus Kristus ise hoiatas, et „tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid“, tähendab tõelisi kristlasi (Matteuse 24.24). Kes Jumala Sõna tunnevad ja usuvad, ei tohiks lasta end eksitada. Nad teavad, et iga ime ei tarvitse sugugi olla Jumala tegu. Ka kurat ja tema abilised kurjad vaimud ehk deemonid on võimelised imetegudeks.

Jumal räägib apostel Pauluse kaudu ühest tulevasest üpris erilisest religioossest imetegijast, kes hullutab paljusid. Lugegem:

·         2. Tessalooniklastele 2.3–4

³Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see  [Jeesuse tagasitulek] ei  juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg,

⁴kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana.

Väljend „Jumala tempel“ vajab sõnakest selgitust. Siinne „tempel“ (kreeka keeles naos) tähendab üldiselt pühamut ehk pühakoda, mitte tingimata rajatist, mida me ise nimetaksime templiks. Ka Jeruusalemma templikompleksi koos oma õuedega tähistatakse  kreeka keeles teise sõnaga. Termin „Jumala tempel“ võib lihtsalt olla teatava hoone üldine nimetus, vrd  sõnaga jumalakoda. Ei ole põhjust oodata mingi templihoone ehitamist Jeruusalemma või kusagile mujale, selleks et see ennustus saaks täituda. Teisest küljest pole templiehitamist ka välistatud. Ent jätkakem apostel Pauluse ettekuulutust 7. salmist.

·  2. Tessalooniklastele 2.7–12

⁷Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab.

⁸Alles siis ilmub seadusevastane, kelle Issand Jeesus hukkab oma suu hingusega ja kelle ta kõrvaldab oma avalikuks saamisega, kui ta tuleb.

⁹Seadusevastase tulemine sünnib saatana mõjul igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtede ja valeimedega

¹⁰ja igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud.

¹¹Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu [teises tõlkes: vägeva eksituse], et nad hakkaksid uskuma valet,

¹²ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.

Siit tõdeme, et see imettegev kuradist inspireeritud inimene tegutseb Kristuse tuleku ajal ja Kristus ise teeb talle lõpu. Selleks ajaks on ta rängalt eksitanud inimkonda. 11. salmist näeme, et tegelikult saadab Jumal ise (tolle seadusevastase kaudu) inimestele vägeva eksituse, et nad hakkaksid uskuma valet, sest nad pole uskunud tõde. Mõttekäik näib olevat niisugune: te pole endas kasvatanud armastust tõe vastu; säh, võtke siis see suur vale ja uskuge seda!

Meenutame, et seadusevastane on usutegelane, kelle ametikoht on pühamus või kirikus. Tema tegutsemise ajal (või selle hilisemas järgus) käib sõda, mis ähvardab kogu inimkonda ja meie planeeti ennast. Inimesed on meeleheite lähedal. Kui see tegelane siis käitub otsekui Jumal ja võib sooritada imetegusid (üks tegu, mida on piiblis mainitud, on tule allakutsumine taevast; Ilmutusraamat 13.13), siis näeb inimkond temas võimu, keda võib usaldada ja kelle peale loota. Pealegi esindab see seadusevastane kõigile teada-tuntud ristiusku, kindlasti Vatikani varianti. Aga õnnetuseks pole kõigile tuntud ristiusk too, mida õpetab piibel. Kõnealune eksitus ei ole uus, kuid seda levitatakse ja kehtestatakse hilisel lõpuajal ilmselt suure jõuga. 

See prohvetlik sõnum ja teisedki piiblisõnumid (vt näiteks kirjutist „Kas ristiusk on kristlus?“) olgu kõigile hoiatuseks, kui tähtis on vaimulikes küsimustes juhinduda Jumala Sõnast ning mitte usaldada inimesi ega organisatsioone, kes nagu esindaksid kristlust. Nad võivad olla siirad ja sümpaatsed, kuid ometi eksinud. Lugeja ehk ütleks nüüd: ma ju ei tunne piiblit põhjalikult ega kõiki selle peensusi! Kuidas oskaksin otsustada? Vastus sellele on: järgi seda, mida tunned, aga arvesta, et oled tõenäoliselt paljuski eksinud. Ning kui saad teada Jumala Sõnast midagi uut, mida näed õige olevat, siis ära lükka seda tagasi, vaid tingimata joondu uue teadmise järgi! Siinse kogumiku üks kõige enam vaadatud fail on artikkel „Kümnest käsust“. Tutvu sealse 6. jaotisega. Sealt leiad näiteks, kui lihtsalt nähtub uuest testamendist, et Jeesus kui mees ei kandnud pikki juukseid, nagu on kohane naisele, ning et pikad juuksed häbistaksid teda. Kena näide, kuidas keskajal tekkinud ja kahtlemata kuradist inspireeritud traditsioon kujutada Jeesust pikajuukselisena vastandub Jumala Sõnale! Kas on sul kodus Lunastajat häbistavaid pilte? Teiseks, kas teotad Jumala ja tema nime pühadust kirumisväljendiga „Issand Jumal!“ või muude taoliste vihjetega, mida eestlased nii massiliselt kasutavad? Need on paar lihtsat näidet, mille väljaviskamisega oma elust võiks alustada Jumala järgi joondumist. On ennustatud, et mõistlikud hakkavad lõpuajal mõistma (Taanieli 12.4, 9–10). Küll Jumal juhatab sind siis edasi. Kuid kui lükkad tagasi Jumala tõe, millest oled teadlikuks saanud, siis ära looda edaspidi enam aru saada. Siin mängib rolli taas vaimulik põhjuslikkus. 

Lõpetuseks

Siinse kirjutise alguses oli juttu Francis Fukuyama arvamusest, et ajalugu on lõppemas, kuid tema idee osutus juba mõne aasta möödudes illusoorseks. Lõpevad varsti hoopis praegune tsivilisatsioon ja seda kandev ajastu. Saabub Kristuse valitsuse ajastu, Jumala riik, mille esimest etappi kirjeldatakse kui tuhandeaastast. Kuna sellega seoses lakkavad ka sõjad ning inimkond saab esmakordselt oma olemasolu jooksul nautida rahu ja õiglast valitsemist, siis niisuguses mõttes ja kujundlikult kõlbab ehk tõepoolest rääkida ajaloo lõpust. On ju ajalugu alati olnud, võiks öelda, enamasti konfliktide ja sõdade lugu.

Loetud kirjatükk on jätnud lähemalt käsitlemata sõja kui ühe tähtsa lõpuajateema. On kirjeldatud vaid kaht apostel Johannese lahingunägemust Ilmutusraamatus ja tehtud veel mõni vihje. Kes sõdib kelle vastu ja mis on tagajärjed, on prohvetisõnumeist küll enam-vähem teada, kuid selge pole pilt, kuidas ja mis asjaoludel konfliktid kujunevad. Eelolev periood on igatahes üpris teistsugune, kui maailma (ja ka Eesti) riigijuhid ja visionäärid praegu ette kujutavad. Nad kujutlevad olukorda näiteks kahekümne või viiekümne aasta pärast, eksides seejuures kurvalt, sest nad on unustanud oma kujutelmades arvestada inimkonna Loojat. Tulevik ei järgne pidevalt ja ootuspäraselt olevikust, vaid läbi murranguliste sündmuste. Samas võib aga siiski öelda, et eelolev on  juba praeguste suundumuste jätk ja kulminatsioon. Mõningaid ammu teada vihjeid ühe edaspidise sõja tagajärgedele võib huvitatud lugeja leida siinse kogumiku kirjutisest „Iisrael ja Juuda“.

November 2014