Mida kujutab endast kristlik kogudus või kirik? Eestlaste suurim, luteri kirik tahab olla nn rahvakirik, massiorganisatsioon, mis peaks kandma inimest sünnist surmani. Kuid rahvast on temasse jäänud suhteliselt vähe. Kostavad hääled, mis kutsuvad teda reformima. Samal ajal liigub inimesi väiksematesse, Eestile mittetraditsioonilistesse usuühingutesse, mis võivad olla oma õpetuselt niihästi luterlusest kui ka üksteisest väga erinevad. Osa eestlaste suhtumist mõjutab ikka veel ebamugav ajalootõde, et meile toodi ristiusk „tule ja mõõgaga”. Kas tõesti esindas niisugune nähtus piibli Jeesust ja ehtsat kristlust?
Siinses kirjutises püüame selgusele jõuda, kuidas käsitab piibel mõisteid kristlane ja kristlik kogudus ning mida võime piibli põhjal järeldada kristliku kiriku kohta. Kuna meid ei huvita ühiskonnas ega selle religioossetes ringkondades käibivad arusaamad, vaid ainult Jumala sõna, peab lugeja olema valmis üllatusteks. Ajaarvamise esimese aastatuhande esimesel poolel kujunenud enam-vähem stabiilsel teoloogia ja traditsioonide peavoolul on vähe ühist selle kõige varasema kristlusega, mida kirjeldab uus testament.
Kui küsida, milline on kirik, mille rajas Jeesus Kristus, ja kuidas peaks piibli järgi olema korraldatud selle juhtimine, siis tuleks kohe pöörata tähelepanu tõsiasjale, et kirik ei olegi piiblisõna. Eestikeelses ja hulgas teiskeelsetes uue testamendi tõlgetes pole niisugust sõna olemaski, vaid esineb sõna kogudus. Standardses saksakeelses uues testamendis on näiteks Gemeinde (mitte Kirche) ja soomekeelses seurakunta (mitte kirkko). Kirik (church) esineb traditsioonilises ingliskeelses uue testmendi tõlkes. Vastav kreekakeelne algsõna on ekklesía, mis tähendab väljakutsutute kogu või koosolekut. Kreekakeelne ek- on siin seest- ehk väljaütlev prepositsioon ning formaalse tähenduse poolest on tegemist just nimelt kutsutute, mitte omaenda otsusel kokkutulnute koguga. See klapib õpetusega, et tõsikristlane on kutsutud ja valitud (1. Peetruse 2.9; 1. Korintlastele 1.26–29; Ilmutusraamat 17.14). Ta pole ise otsustanud Jeesuse järgijaks hakata.
Sõna kirik puudumine uuest testamendist on oluline tähelepanek. Uue testamendi kõigi koostisosade valmimise ajaks pisut enne esimest sajandivahetust polnud kirikut organisatsiooni mõttes veel tekkinud. See tähendab, et kõik, mis kiriku mõistega kaasneb – kontrastis koguduse mõistega – on hilisem inimeste väljamõeldu ning vajab Jumala tahtega vääristamisel suurt ettevaatlikkust. Piibel räägib kogudustest, jüngritest, kristlastest, pühadest, pühast rahvast. Kui räägitakse tänapäeval näiteks uue testamendi (varajasest) kirikust, võib see sõna hakata eksitama, sest kohe tekib assotsiatsioon tuntud organisatsioonidega ning me automaatselt arvame, et teame, mida tuleb selle sõna all mõelda. Kuid mitte ükski uue testamendi kirjutaja ei kasuta sõna ekklesía sellises kollektiivses, kõiki kogudusi hõlmava organisatsiooni tähenduses. Erandina võib tunduda kirjakoht Apostlite teod 9.31, kus ekklesía võib olla kasutuses distributiivselt (ainsusliku koguduse all on ehk mõeldud kõigi paikade kogudusi; vrd kontrastiks Galaatlastele 1.22). Kuna tahame siinses kirjatükis piirduda piibliga, loobume hoopiski kiriku mõiste ja sõna kasutamisest ning räägime kogudustest.
Kristlikku kogudust kujutatakse sümboolselt Jeesuse Kristuse ihuna, mille pea on Kristus ise (Efeslastele 1.22; 4.15; Koloslastele 1.18). Tuleb nõnda aru saada, et Kristus on eraldi iga koguduse, iga jüngrite rühma pea. Eks ta ütelnud (Matteuse 18.20): „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” Kogudus on ühtlasi püha vaimu tempel, tähendab koht, kus piltlikult elab Jumala vaim (1. Korintlastele 3.16; Efeslastele 2.21–22).
Sõna kristlane tuli esmakordselt käibele Süürias asuvas Antiookia linnas, mis sai apostel Paulusele kodubaasiks tema misjonitöös. Vanemate eestikeelsete tõlgete ristiinimene nagu ka ristiusk on kahetsusväärsed sõnad, sest nende tuletusaluseks peab olema Kristus, aga mitte rist. Viimane juhtub olema eesti keeles samakõlaline; sellest vist see moonutus.
· Apostlite teod 11.26b: Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks.
Kristlane tähendab niisiis Kristuse jüngrit ehk õppurit – inimest, kes Kristust järgib ja temalt õpib. Kuid see määrab sõna tähenduse vaid ühest küljest ega selgita seda olemuslikult. Sisulisema määratluse annab Paulus oma kirjas roomlastele:
· Roomlastele 8.9: Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.
Tähendab, kui kellelgi pole Kristuse vaimu – todasama Jumala vaimu ehk püha vaimu, mille kaudu Jumal inspireeris ka Naatsareti Jeesust –, siis pole see inimene kristlane. Kristlast valgustab püha vaim, mistõttu ta mõtleb ja näeb olukordi teisiti kui tavalised inimesed. Sellega pole muidugi öeldud, et inimesed oskaksid kristlast põgusal kokkupuutel ära tunda. Kristlase käitumisviis ei tarvitse äratada erilist tähelepanu. Kuid kui ta peaks hakkama andma põhjendusi ja seletusi, siis teda üldjuhul ei mõistetaks (1. Korintlastele 2.15). Kristlus pole meie ajal massireligioon ega ole seda kunagi olnud. Nn kristlik rahvas ja kristlik maailm on praegusel ajastul iseendale vasturääkivad terminid. Nõnda väites lähemegi juba konflikti käibekujutelmaga, kuid lugejale tuleb jälle meenutada, et selles kirjutises tahame tuletada oma järeldused piiblist, mitte ühiskondlikest seisukohtadest. Seda tuleb ikka ja jälle meeles pidada. Piiblitõde on see, et kristlasi on maailmas vähe ning igaüks on Jumala eriline väljavalitu.
Kristlaskond on väikesearvuline ja muutumisvõimeline
Uuest testamendist saame suhteliselt hõlpsasti tuvastada kristlaskonna kohta järgmised kaks tõde. Esimene on see, et autentne kristlaskond on arvult vähene ning maailm pole võimeline teda identifitseerima. Maailm ei tea, mida otsida. Sellele järeldusele viivad alamal esitatud piiblikohad:
· Luuka 13.24: Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!
· Matteuse 7.13–14: Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
· Luuka 12.32: Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!
· Johannese 17.14b: [N]emad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
· 1. Johannese 3.1: Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda.
· 1. Johannese 5.19: Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes.
Võidakse ehk arvata, et niisugused piiblisalmid kirjeldavad seisundit, nagu see oli esimeste jüngrite ajal, kuid vahepeal on maailm saanud kristlikuks ja olukord on seetõttu muutunud. See oleks enesepete. Esimesed kaks äsjast väljakirjutust kirjeldavad ilmselt üldist olukorda kõigil praeguse ajastu etappidel. Kolmas tsitaat näitab, kellele annab Jumal kuningriigi, kui Kristus tagasi tuleb. Jumala riigi, sellega ühenduses igavese elu, pärib pisike karjake. Maailm ja kristlus on uues testamendis teineteisele kaks vastandit.
Niisugusele käsitusele on vahel vastu vaieldud Matteuse 24.14 ja 28.19 põhjal. Esiteks oleks hea meeles pidada, et kui hakkame ühtesid piiblikohti teiste piiblikohtade põhjal ümber lükkama, muutuks kogu piibliõpe farsiks ja midagi poleks enam usaldusväärne. On tarvis leida seletus, mis poleks vasturääkivuses ühegi piiblisedastusega. Mis puutub kirjakohasse Matteuse 24.14, siis ei räägi see kogu maailma kristianiseerimisest. See räägib, et kõik rahvad kogu maailmas saavad kuulda või lugeda eelteadet Jumala kuningriigi tulekust – mitte nende kristianiseerimiseks, vaid tunnistuseks, et kui see on sündinud, võidakse öelda: teie inimestele oli seda head sõnumit teatatud! Piiblist nähtub, et suur osa inimesi siiski ei usu seda teadet. Kõnealune piiblikoht muide ei selgita, kui pikalt ja kui põhjalikuna ja kui paljude iga rahva liikmeteni peab sõnum jõudma. Võib-olla on nõnda, et kui käputäis ühe rahva liikmeid on seda kuulnud, on missioon selle rahva jaoks täidetud. Teine piiblikoht, Matteuse 28.19, on korraldus Jeesuse jüngritele ilmselt kõigiks aegadeks. Jesaja 66.19 näitab, et Kristuse tagasituleku järel on maailmas ikka veel rahvaid ja inimesi, kes ei tea temast kuigi palju. Maailm saab täis Jumala tundmist alles pärast Kristuse naasmist (Jesaja 11.9).
Teine uuest testamendist ilmnev tõde on see, et kristlus pole staatiline, vaid on dünaamiline nähtus. Jeesus Kristus nimetab ennast heaks karjaseks (Johannese 10.11), aga piibliaegadel ei karjatatud lambaid püsivalt ühel ja samal karjamaal, vaid karjane liikus raskel maastikul, mitte alati ühes ja samas suunas, ja otsis oma hoolealustele uusi rohumaid. Ning tema lambad liikusid koos temaga, käies tema järel.
· Johannese 10.1–4: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile [ütles Jeesus Kristus], kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.
· Ilmutusraamat 14.4–5: Need on need, kes ei ole endid rüvetanud naistega, nad on puhtad nagu neitsid. Need on need, kes järgivad Talle [Jumala ohvritalle Jeesust], kuhu ta iganes läheb. Need on inimeste seast ostetud esmaanniks Jumalale ja Tallele, ning nende suust ei ole leitud valet, nad on laitmatud.
Viimane piiblikoht kirjeldab konkreetsemalt juba Jumala riiki jõudnuid, kuid Kristus on seesama täna ja homme. Ta ei seisa paigal, vaid liigub, ning tema järgijad peavad liikuma koos temaga. Ta võib liikumisel muuta suunda. Pandagu tähele ka Johannese 12.26. Kuidas saavad Kristuse omad igaveses elus temale järgneda, kui nad pole harjunud seda tegema eelnevas füüsilises elus? Vaimulikud ehk spirituaalsed põhimõtted on igavesed, kuid mitte kõik mingil ajal käibivad seisukohad ei tarvitse olla spirituaalsed. Ka kristlaskonnas võib aeg-ajalt oodata suunakorrigeerimisi vastavalt sellele, kuidas Kristus avab oma õppurite arusaamise uute teadmiste vastuvõtmiseks.
Analoog ehk võrdum kristlaste rändamise kohta eluteel oma tõotatud eesmärgi, Jumala riigi poole oli vana testamendi ajal iisraellaste 40-aastane teekond läbi kõrbe oma tõotatud maale (vt 1. Korintlastele 10.1–11). Nad tundsid nälga ja janu, nende tee ei olnud tasane ega sirge. Ometi juhtis neid Jumal. Ta juhtis neid päeval pilvesambaga, mis öösel helendas tulepaistusena (vt 4. Moosese 9.15–23). Kui see sammas hakkas liikuma, järgnesid iisraellased talle; kui see jäi seisma, rajasid nad sinna oma ajutise peatuspaiga. Rahvas ei teadnud ette, millal ja millises suunas võis sammas hakata liikuma.
Siit võib kohe järeldusena küsida, kas fossiilne ehk kivistunud religioosne institutsioon, kes on tardunud oma pärimuslikesse õpetustesse ega ole võimeline Kristust järgides oma teadmistes muutuma ja kasvama, saab olla autentne kristlik kirik (pealegi, kui on tegemist suure organisatsiooniga, sest meil on meeles, et autentne kristlaskond on väike karjake). Vastus näib olevat kindel ei. Põhimõtteliselt ei klapi ta kristliku osaduskonna kirjeldusega Jumala sõnas.
Kujutagem ette religiooniorganisatsiooni, kes sõnastas ja pani paberile kunagi kaugemas minevikus oma uskumused, usutunnistuse, katekismuse või põhikirja – kuidas iganes seda dokumenti nimetati. Ta vormistas oma õpetusliku aluse piibli järgi vastavalt oma tolleaegsele arusaamisele ning tollest ajast saadik polnud piibel vaimuliku tõe allikana selle organisatsiooni tegevuses enam esimene referent ehk nõuandja, sest võidi juhinduda lihtsamast ja arusaadavamast dokumendist ning edaspidi Jumalalegi vaadata läbi selle inimtekkelise prisma. Peaks olema selge, milline võib olla tagajärg. Kui mingis osaduskonnas on usutud ja õpetatud teatavaid õpetusi võib-olla sadu aastaid, siis kui suur on tõenäosus, et selle juhid tõusevad täna püsti ja tunnistavad oma viga? See tõenäosus on praktiliselt null. Säärane osaduskond on sattunud iseenesele valmistatud lõksu.
Kirjeldatud olukorra näiteks võib tuua vist küll ükskõik millise kirikliku organisatsiooni, kuid mõelgem eestlastele ajalooliselt kõige omasemale, luteri kirikule. Luteri kiriku põhiline õpetuslik alus on Augsburgi usutunnistus aastast 1530. Selle koostajad arvasid, et see rajaneb selgelt pühakirjal ega ole vastuolus üldise kristliku õpetusega, nii palju kui oli võimalik kirikuisade kirjutistest välja lugeda. Luterliku teoloogia konserveerimine nii kauge mineviku tasemele aga välistab edasise teadmiste vastuvõtu Jumalast ja tema plaanist, seejuures näiteks prohvetiennustustest lõpuaja kohta. Kui rääkida konkreetselt eesti luterlikust kirikust, pole see endas leidnud niigi palju vaimujõudu, et hakata ükskord teadvustama kümmet käsku piibli, mitte Martin Lutheri katekismuse järgi. Kõigepealt polnud käskude numeratsioon Lutheril õige. Järgides katoliku kirikut, jättis Luther välja käsu number kaks, mis keelab religioossete kujude ja piltide valmistamise ja kasutamise usukultuses (roomakatoliku ja ortodoksses kirikus ülitähtis atribuutika). Et käskude koguarvuks saaks kümme, tuli viimane käsk lahutada kaheks: ära himusta oma ligimese koda ehk elumaja ja teiseks ära himusta kõike muud, mis kuulub ligimesele. Ent millise loogika põhjal peaks koja himustamine olema keelatud eraldi? Piibli neljas käsk hingamispäeva pidamise vajalikkusest ehk Lutheril kolmas käsk oli tema saksakeelses sõnastuses „Du sollst den Feiertag heiligen”, aga traditsioonilises eestikeelses tõlkes sai sellest „Pühitse pühapäeva”, millega eksitatakse kõiki, kes Jumala sõna ei tunne. Jah, käsud olid antud vaid Iisraeli rahvale seoses nn vana lepinguga ja käskude numeratsioon on vaevalt küll tähtis, kuid toodud näide illustreerib hästi inimreligiooni hoolimatust, isegi vägivalda Jumala sõna vastu. Jumal on aga tõotanud vaadata niisuguse peale, kes väriseb tema sõna ees (Jesaja 66.2b).
Enamik religioosseid inimesi järgib ammuseid traditsioone, riitusi, uskumusi, mis nad on pärinud oma ühiskonnalt või oma kirikult ning mille paikapidavust nad pole Jumala sõna põhjal iialgi kontrollinud. Nad ei ole kahjuks harjunud järgima Jeesust Kristust ja muutma suunda vastavalt tema juhtimisele.
Algkristluse allakäigust
Tänapäeva organiseeritud kirikud on institutsioonid oma põhikirjaga, ametlike uskumustega jne. Uue testamendi ajal polnud kogudused nõndaviisi koondunud. Oli vaid tundemärke kristalliseerumisest kaheks haruks – ühelt poolt juutide kogudus Jeruusalemmas ja satelliitkogudused Juudamaal ning teiselt poolt kogudused Süüria Antiookias, Väike-Aasias ja Kreekas, mis tekkisid apostel Pauluse ja tema kaastöötajate evangeeliumitöö viljana. Viimased püüdsid küll järgida Juudamaa kogudusi (näit. 1.Tessalooniklastele 2.14), kuid rahvuslikud ja kultuurilised erinevused (sealhulgas juutide ajaloolise tagapõhja puudumine mittejuutidel ehk nn pagankristlastel) tingisid tahes-tahtmata kasvamise teineteisest lahku.
Teiselt poolt hakkas peagi ilmnema üldine lagunemine, võimuvõitlus, paganausu elementide sissetung ja segunemine kristlusega. Uues testamendis talletatud kristluse kroonika lõpeb vihjetega väärkäitumisele ja konfliktidele kogudustes, usust taganemisele. See on esmakordsel tõdemisel üllatav, sest enamasti kujutletakse, et pärast esialgseid tagakiusamisi marssis kristlus nagu vallutav sõjavägi ühelt võidult teisele, hõivates suure osa maailmast. Tegelikkus oli palju keerulisem ja süngem. Ristiusk, mis hakkas köitma tähelepanu paar-kolmsada aastat pärast Kristust ning oli saanud aastal 311 Rooma impeeriumis lubatud usundi ja aastal 380 riigiusu staatuse, polnud ei ideoloogiliselt ega praktikas üldse enam sarnane kristlusega, mis oli eksisteerinud Peetruse ja Pauluse päevil.
Pole andmeid, et uue testamendi sündmuste ajal oleks tekkinud ühist, kõiki või mingit hulka kogudusi hõlmavat kirikuvalitsust. Isegi need seitse kogudust Väike-Aasias, millest räägivad Ilmutusraamatu peatükid 2 ja 3, ehkki nad asusid geograafiliselt võrdlemisi lähedal üksteisele ja oleksid võinud kuuluda apostel Pauluse rajatud ühise administratsiooni alla, näisid olevat vaid lõdvas ühenduses ja suhteliselt iseseisvad. Neil kõigil olid omad iseärasused, omad tugevused ja enamikul ka nõrkused ja probleemid. Jeesus tegeles iga kogudusega eraldi ning nähtavasti iga koguduse iga liikmega eraldi. Kui küsida, kuidas tuleks korraldada koguduste või nende liidu valitsemist, siis tuleb tunnistada, et meil polegi selle kohta mingit piibellikku eeskuju peale mõnede käitumisjuhiste koguduste vanematele.
Tutvugem piiblikohtadega, mis tunnistavad algkristluse kaootilisest allakäigust.
· 1. Johannese 2.18–19
18Lapsed, käes on viimne aeg! Nagu te olete kuulnud, et antikristus [ehk kristusevastane] tuleb, nii ongi nüüd tulnud palju antikristusi. Sellest me tunneme ära, et käes on viimne aeg.
19Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast. [Tegemist oli ilmselt konfliktsete inimestega, kes pahandusega lahkusid osadusest ja võib-olla asutasid omaenda koguduse, nagu seda esineb tänapäeval.]
19Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast. [Tegemist oli ilmselt konfliktsete inimestega, kes pahandusega lahkusid osadusest ja võib-olla asutasid omaenda koguduse, nagu seda esineb tänapäeval.]
· 3. Johannese 9–10
9Ma kirjutasin mõne sõna kogudusele, aga Diotrefes, kes püüab olla nende seas esimene, ei võta meid vastu.
10Seepärast, kui ma tulen, siis ma tuletan talle meelde teod, mida ta teeb, laimates meid kurjade sõnadega ja rahule jäämata sellega, et ta ise ei võta vastu vendi, takistab veel neidki, kes tahavad seda teha, ning heidab nad kogudusest välja. [Nimetatud kogudusevanem laimas Johannest, viimset elus olevat Jeesuse kaheteistkümnest apostlist, ei võtnud vastu kaaskristlasi ning heitis inimesi kogudusest välja!]
Johannes elas algapostlitest kõige kauem. Eelnev arvatakse kirjutatud olevat umbkaudu aastal 90 m.a.j. Ennustusi õige kristluse hääbumisest võime leida kirjapanduna aga ka juba varem apostel Pauluselt, kelle teises kirjas Timoteosele, tema viimses säilinud kirjas, mis arvatakse olevat kirjutatud aastal 67, sisalduvad järgmised väga tähelepanuväärsed ütlused:
· 2. Timoteosele 1.15: Sa tead seda, et mulle on pööranud selja kõik, kes on Aasias [tähendab Rooma Aasia-nimelises provintsis, tänapäeva Türgi lääneosas], nende seas Fügelos ja Hermogenes.
· 2. Timoteosele 4.2–5
2Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.
3Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu,
4ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.
5Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!
Ka apostel Peetruselt leiame 60-ndatest aastatest samasuguse ennustuse.
· 2. Peetruse 2.1: Aga rahva seas oli ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud. Nad tõmbavad iseeneste peale äkilise hukatuse.
Taganemine õigest õpetusest oli saanud esimese sajandi teisel poolel nii suureks probleemiks, et Jeesuse poolvend Juudas oma epistlis, mis võis olla kirjutatud ajavahemikus 60–65 m.a.j, manitses kristlasi võitlema õige usu eest.
· Juuda 3: Armsad, ma olen igati püüdnud teile kirjutada meie ühisest päästest, ja nüüd muutuski möödapääsmatuks kirjutada teile, et ergutada teid võitlema pühadele kord antud usu pärast.
Kristluse algsele kiirele kasvamisele järgnes niisiis laostumine veel enne, kui uus testament oli valmis kirjutatud. Kui palju aega oli siis möödas „kristliku kiriku” sünnist (kui siin siiski kasutada sellist terminit)? Arvutame ümmarguste arvudega. Püha vaimu väljavalamine leidis aset, ütleme, 30. aasta nelipühal (see võib olla ebatäpne kuni paari-kolme aasta võrra), mis tähendab, et apostlite Pauluse ja Peetruse hoiatusteni 60-ndatel aastatel oli möödunud üle kolmekümne aasta. Apostel Johannes, kes kirjutas melanhoolses meeleolus liikmete ja koguduste ärapöördumisest ja ilmselt pidi ise kõrges eas seisma silmitsi selle kurvastava arenguga, kirjutas need epistlid umbes aastal 90. Selleks ajaks oli esimese kristliku koguduse sünnist möödunud ümmarguselt 60 aastat.
Osutub, et algkoguduste lõhenemine ja heretiseerumine ei ole tundemärk nende inimlikest, tähendab mittejumalikest alustest, nagu võidakse järeldada pealiskaudsel käsitlusel, vaid on üllataval kombel piibli järgi just nimelt jumaliku nõu ilming.
Mida näitavad Efesose ja Sardese koguduse juhtumid
Efesos oli Rooma maailmariigi Aasia-nimelise provintsi (tänapäeva Türgi lääneosa,Väike-Aasia) tähtsaim linn, üsna ranniku lähedal. Apostel Paulus viibis seal lühidalt oma teise misjonireisi lõpus. Selle misjonireisi ajaks on pakutud aastaid 50–53 m.a.j. Oma kolmandal misjonireisil (arvatavasti 54–57) viibis Paulus Efesoses umbes kolm aastat, kuulutas ja õpetas. Võib arvata, et paljud Aasia provintsis said kristlikust sõnumist üsnagi hästi teadlikuks. Mitte ainult Efesoses endas, vaid ka teistes sealse piirkonna linnades tekkis kristlikke kogukondi, nagu võib järeldada Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatüki läkitustest „seitsmele Aasia kogudusele”.
Olles sunnitud Efesosest lahkuma, külastas Paulus teisi keskusi tänases Lääne-Türgis ja Kreekas ning tagasiteel laevaga läbi Türgi lääneranniku saarestiku peatus mõneks päevaks Mileetose sadamalinnas, mis pole Efesosest väga kaugel (mööda maismaad umbes 48 km). Seal laskis ta enese juurde kutsuda Efesose linna kogudusevanemad ning esines neile üpris kainestava ja vapustava kõnega. Ta ütles:
· Apostlite teod 20.28–31
28Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese [või enda oma, tähendab oma Poja] vere läbi.
29Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa,
30ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.
31Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
Kogudusse tulevad julmad hundid ning koguduse enda ridadest tõusevad valeõpetajad, et lõhkuda kristlaste üksmeelt ja rajada iseenda juhitavaid ketserlikke lahkrühmi! Paulus ei võinud seda teada, kui Jumal poleks talle seda ilmutanud. Teiste sõnadega, kaos kristluses oli Jumala poolt ette määratud! Tegemist ei olnud Kristuse kui juhi saamatusega, nagu ta justkui poleks suutnud säilitada sündmuste üle kontrolli ja avanud tee segadusele, vaid Jumala päästeplaani sihiliku osaga. Miks ometi? Loodetavasti hakkab lugeja peatselt mõistma.
Umbes 33 aastat hiljem kirjutas Kristus seitsmele Väike-Aasia kogudusele (Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatükk). Kirjad olid adresseeritud vastava koguduse inglile, kelle all tuleb vist mõelda koguduse esindajat (ingli põhitähendus on ′saadik, käskjalg′), ent sisuliselt on selge, et kirjad olid mõeldud kogudustele kui kollektiividele. Ning esimene, kellele kirjutati, oli Efesose kogudus. Me loeme:
· Ilmutusraamat 2.2–6
2Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud.
3Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud.
4Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.
5Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt.
6Seda sa teed siiski õigesti, et vihkad nikolaiitide tegusid, mida vihkan minagi.
Kristus alustab läkitust kiidusõnadega, muuhulgas selle eest, et kogudus paljastas valeapostlite valelikkuse. Valeapostlitest kirjutas ka Paulus juba aastakümned varem (2. Korintlastele 11.13–15). On hämmastav, kui ruttu sigines pettureid, kes teesklesid kristlust ja levitasid valeõpetusi. Samas hoiatab Kristus, et kogudus on unustanud oma esimese armastuse, tähendab algse innu, ja kutsub teda meeleparandusele. Ent mida tähendab siin allakriipsutatud hoiatus 5. salmis? Kuna tegemist on piltliku sõnakasutusega, tuleb tõlgendusega olla ettevaatlik, kuid tõenäoline seletus on niisugune. Lambijalg sümboliseerib kogudust ennast (Ilmutusraamat 1.20b). Lambijala lükkamine asemelt, kui kogudus ei paranda meelt, võib tähendada lõpuks terve järelejäänud koguduse ebaõnnestumist. Alguses, aastakümneid varem, oldi innukad igavese elu kandidaadid, hiljem aga muutus kristlus ebahuvitavaks rutiiniks. Oma lahkumiskõnes Efesose kogudusevanemaile umbes 33 aasta eest oli Paulus mäletatavasti ennustanud, et kogudusse tulevad julmad hundid, kes ei säästa allesjäänud õigeid kristlasi, ja koguduse enda ridadest tõuseb valeõpetajaid, kes moonutavad tõde. Nende rünnakute esimesed lained olid Ilmutusraamatu kirjutamise ajaks vististi juba aset leidnud (sellele võib vihjata ülal väljakirjutatud 2. salm), kuid see ei tarvitsenud olla hädade lõpp.
Kui lambijalg oli aluselt tõugatud, tähendas see arvatavasti, et Efesose kogudusse ei jäänud ainsatki igaveseks eluks kõlblikku liiget. Loomulikult aga mitte seda, et liikmed ise ega ka väljasseisjad ei pidanud kogudust enam kristlikuks. Küllap figureeris kogudus ka edaspidi kristlikuna. Sõna kristlik esineb inimeste keelekasutuses äärmiselt lõdvalt ja printsiibitult ning võib kirjeldada kedagi või midagi, mis seda iseloomustust piibli põhjal ja Jumala silmis mitte sugugi ei õigusta. Kristlik peaks olema see, kes või mis lähtub Kristusest, on temale omane, leiab tema heakskiidu. Paljas nimesilt ei tõesta midagi. Äsja viitasime Pauluse märkusele valeapostlitest, kes teesklesid, et nad on Kristuse apostlid, ning arvatavasti oli neil uskujaid.
Vaatleme veel üht seitsmest Väike-Aasia kogudusest, kellele Kristus kirjutas Ilmutusraamatus, nimelt Sardese kogudust. Sardes olin linn Efesosest mõnikümmend kilomeetrit põhja pool. Sealse koguduse kohta võime lugeda järgmist:
· Ilmutusraamat 3.1–5
1Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.
2Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.
3Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale.
4Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt.
5Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.
Jutt on kristlikust kogudusest, kellel on nimi, mis tunnistab, et ta elab, aga tegelikult on ta surnud. Surnud on see, kes kunagi minevikus elas. Siiski on ka surnud koguduses mõned liikmed, kes on Jumalale vastuvõetavad, ja need saavad olla Kristusega Jumala riigis. Ning see ilmselt õigustab koguduse pidamist kristlikuks. Läkitus lõpeb tõotusega, et ka teised selle surnud koguduse liikmed – kui nad vaid võtavad end kokku ja võidavad (võidavad omaenese loomuse kiusatused, arguse ja laiskuse) – võivad siiski pääseda igavesse ellu. Kutse iseennast võita on esitatud ka teistele sealse piirkonna kristlikele kogudustele.
Kokkuvõttena loetust võib öelda, et kui kristlik kogudus ei edene ega kasva vaimulikult, üleskutsetest hoolimata ei paranda meelt, vaid stagneerub või koguni siirdub valeusu teele, siis kustutab Kristus tema võimaluse pääseda igavesse ellu, kuid teeb siiski erandi neile üksikliikmetele, kes üldise vaimsusega kaasa ei lähe. Kui sääraseid erandeid enam polegi – tähendab, koguduses pole enam ühtegi igavese elu kandidaati –, lakkab kogudus olemast kristlik (Jumala silmis), hoolimata oma säilinud kristlikust nimest või mainest maailmas.
Lisaks öeldule tuleb arvestada Jeesuse tähendamissõna raiheinast ehk vanemas tõlkes põllulustest (Matteuse 13. peatükis), mis näitab, et iga kristlik kogudus kasvatab peale kristlaste ka läbikukkujaid. Raihein on umbrohi, mis kasvab põllul koos nisuga ega ole oma varases staadiumis nisukõrtest kergesti eristatav. Ning lõpuks loetagu, mida ütles Jeesus kirjakohas Matteuse 7.21–23. Kogudus võib olla näiliselt kristlik ning teha suuri tegusid n-ö jumalariigi töös, aga ometi olla Kristuse poolt äratõugatu. Tähendab, ta pole tegelikult kristlik. Te küsite: kuidas nii? Milles asi? Jeesus nimetab neid inimesi ülekohtutegijaiks ehk seaduserikkujaiks (23. salm). Ju siis kaasneb nende aktiivsusega midagi, mida Jumal taunib. Kas kinnipidamine väärarusaamadest, vaimulik stagnatsioon, piibli eiramine, uute tõdede mittevastuvõtmine? Õige kristlane, mäletame, peab säilitama vaimulikku erksust, vaimulikult kasvama, edasi minema. Ta järgib Kristuse seadust (1. Korintlastele 9.21).
Kristlased on kohtupingis
Paljude usuinimeste kujutelmas kipub kristlus samastuma stabiilse õnnistusrohke eluga. Nii arvavad paljud tänapäeval läänemaailmas. Või vähemalt selline peaks olema paljude arvates kristluse tagajärg ideaalsel juhul. Tihti ei meenutata kristluse algaegade ränki kannatusi ja martüüriumi ning praegustki vaenulikkust mõnel pool maailmas. Kui oleme Jumala rahvas, siis oleme ju edukad ning kõik laabub hästi, eks ole? Seevastu seostatakse kohtu mõiste peaaegu ikka mingite hirmuäratavate kujutelmadega teispoolsusest. Kujutletakse, et inimesel tuleb kunagi aru anda kõigist oma patutegudest ja võtta vastu karistus, mis võib hullematel juhtudel olla koguni piinlemine igaveses tules. Selgus nendes küsimustes on tähtis mõistmaks, milline on kohtu seisukohalt praeguse kristlaskonna olukord ehk staatus piibli järgi.
Eksiarvamus kristlusest võib tõsta vaimusilma ette idüllilise pildi Lõuna-Saksamaa või Austria rahulikust külast või linnakesest keset maalilist alpiloodust. Linnakese keskel kõrgub kirikutorn, mille kellad kutsuvad rahvast pühapäevahommikusele palvusele. Kuid see ilus pilt ei illustreeri piibellikku kristlust. Linnarahvas, palvusele minejad, võivad olla tublid inimesed, aga tõeline kristlus pole idüll. Kristlased lähevad Jumala riiki „paljude viletsuste kaudu”, õpetasid apostel Paulus ja tema kaaslased (Apostlite teod 14.22).
Uurime järele, mida õpetatakse piiblis praeguse aja kristlaste niinimetatud viimsest kohtust. Selleks meenutame kõigepealt, et uues testamendis on kaks tekstilõiku apostel Pauluselt, mis näitavad, et Kristuse taastulekul, viimse pasuna hüüdes, ärkavad ellu kõik need, kes olid surnud Kristuses, ja kõik elavad kristlased muundatakse ühe silmapilguga surematuks. Nad kõik saavad vaimuliku ehk spirituaalse ja seetõttu kadumatu ihu ning tõstetakse pilvedesse saabuvale Kristusele vastu. Need piiblikohad on 1. Korintlastele 15.51–53 (üldisemalt kogu see peatükk, mis räägib surnute ülestõusmisest igavesele elule) ja 1. Tessalooniklastele 4.15–17. Kõik Kristusele vastutõstetavad on siis juba igaveses elus. Nad ei lähe enam kohtu alla. Nende patud on Jeesuse veres ära pestud. Nad läksid surmast silmapilkselt igavesse ellu. Ei ole ju enam mõtet astuda kohtu ette saamaks otsust, kas päritakse igavene elu või mitte, kui ollakse juba Kristusega igaveses elus.
Uurime järele, mida õpetatakse piiblis praeguse aja kristlaste niinimetatud viimsest kohtust. Selleks meenutame kõigepealt, et uues testamendis on kaks tekstilõiku apostel Pauluselt, mis näitavad, et Kristuse taastulekul, viimse pasuna hüüdes, ärkavad ellu kõik need, kes olid surnud Kristuses, ja kõik elavad kristlased muundatakse ühe silmapilguga surematuks. Nad kõik saavad vaimuliku ehk spirituaalse ja seetõttu kadumatu ihu ning tõstetakse pilvedesse saabuvale Kristusele vastu. Need piiblikohad on 1. Korintlastele 15.51–53 (üldisemalt kogu see peatükk, mis räägib surnute ülestõusmisest igavesele elule) ja 1. Tessalooniklastele 4.15–17. Kõik Kristusele vastutõstetavad on siis juba igaveses elus. Nad ei lähe enam kohtu alla. Nende patud on Jeesuse veres ära pestud. Nad läksid surmast silmapilkselt igavesse ellu. Ei ole ju enam mõtet astuda kohtu ette saamaks otsust, kas päritakse igavene elu või mitte, kui ollakse juba Kristusega igaveses elus.
Ka Jeesus ise kinnitas, et kes Jumalat usub – muide, uskumise mittetriviaalses, piiblis selgitatud tähenduses, nagu usuvad tõsikristlased – , see ei lähe surma järel kohtu alla, vaid läheb surnuist tõustes otse igavesse ellu. Lugegem:
· Johannese 5.24: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.
Mõni kommentaator on arvanud, et see ütlus on piltlik: ollakse piltlikult surnud patus, kuid kristlaseks pöördumisel saadakse piltlikult elavaks. Ent säärane tõlgendus pole võimalik, sest Jeesuse ütlus tähendaks sel juhul, et pöördumise (kristlaseks saamise) järel ei satuta kohtu alla, kuid kristlaseks pöördunud just nimelt satuvadki kohtu alla siinsamas maises elus. Selgitame seda järgnevalt.
Apostel Peetrus väitis:
· 1. Peetruse 4.17: Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi?
Jumala koda on Jumala kogudus, milles Jumal elab oma vaimu kaudu (1. Timoteosele 3.15). Kohtumõistmine peab seega algama just kristlaskonna üle. Ent mis mõttes kohtumõistmine? Mida see õigupoolest tähendab? Eks ole ju kristlase patud Kristuse verega juba lunastatud ja järelikult kustutatud? Miks siis veel kohtumõistmine?
Peetruse selle ütluse kaastekst algab tegelikult mõned salmid varemalt. Loeme sedapuhku kogu mõtte ning paneme eriti tähele allakriipsutatud sõnu.
· 1. Peetruse 4.12–19
12Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast,
13vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.
14Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.
15Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!
16Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!
17Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi?
18Ja kui juba õige pääseb vaevu [= raskelt], kuhu siis satub jumalakartmatu ja patune?
19Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.
Nagu eelnevast paistab, on tegemist lausa printsiibiga, et kui keegi saab kristlaseks, siis ta peab kannatama. Ta pannakse proovile – vaadatakse, mismoodi ta käitub „tulekuumuses” – ning seda olukorda peetaksegi kohtu all olemiseks. Kohus, kohtumõistmine on protsess. Teisal nimetatakse seda protsessi läbikatsumiseks.
· Jaakobuse 1.2–3
2Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse [või: katsumustesse, nagu seda sõna võib tõlkida],
3kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.
· 1. Peetruse 1.6–7
6Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama
mitmesugustes kiusatustes [katsumustes],
7et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent
mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks
Jeesuse Kristuse ilmumisel.
Mõnele tuleb meelde kirjakoht Heebrealastele 9.27, mis ütleb, et inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda on kohus. See kirjeldab suurt enamikku inimkonnast, kes sureb või on surnud mittekristlastena (on mõeldud, nagu ikka, tõsikristlust, millest räägib piibel). Nende kohtuaeg tuleb hiljem, tõepoolest pärast surma, kuid see on teine teema. Ent sama Heebrealaste kirja salm maksab kristlastegi kohta, aga võrdkujuliselt. Et saada kristlaseks, peab laskma ennast ristida, ning piibellikus ristimistalituses vajutatakse inimene vee alla ja tõstetakse üles, mis sümboliseerib haudaminekut ja hauast ülestõusmist ühes Jeesusega, nagu nähtub kirjakohtadest Roomlastele 6.4 ja Koloslastele 2.12. Sümboolselt on seega iga kristlane kogenud surma ja ärganud seejärel uude ellu. Ning just siis hakkab Jumal teda läbi katsuma. Nõnda algab temagi kohtuaeg teatavas mõttes pärast surma. Tal võis olla kannatusi varemgi, kuid läbiproovimine algab pärast ristimist. Kuna teist kohut tema jaoks enam ei tule (välja arvatud otsus antava ameti kohta Jumala riigis; vrd Luuka 19.15–19), siis võib seda õigusega nimetada viimseks kohtuks, ehkki otse sellist terminit piiblis ei leidu.
Ühiskonna arusaamine rajaneb eelarvamustel, mida toidavad ligi paari tuhande aasta eest kujunenud ning tänaseni käibivad kujutelmad. Kui toetuksime kristlikus pühakirjas talletatud informatsioonile, jääks ära näiteks paradoks eestlastele tule ja mõõgaga vägivaldselt toodud nn kristlusest (niisuguses kontekstis on parem rääkida kristluse asemel ristiusust kui tuntud massireligioonist ja eristada seda põhimõtteliselt kristlusest). Ent usklikud inimesed ei tunne Jumala sõna peensusi; nende meelest on kristlus see, mida esindab kirik. Kui neile öelda, et see polegi kristlus, tekiks täielik mõistmatus.
Kas tõesti arvame, et Jeesus Kristus on juhina nii saamatu, et ta poleks suutnud hoida oma kogudusi lagunemisest, konfliktidest, eksiteelt? Äkki on sellel kõigel otstarve? Äkki on kirjeldatud sündmustik koguni Jumala poolt sihilikult ette määratud? Säärane väide võib tunduda kui usklike inimeste katse sobitada piiblis öeldut tegelikkusega, aga kui piibel tegelikkusega ise nõnda sobitub? Ning ilma, et usklikud inimesed peaksid tegema mingit eksegeetilist või hermeneutilist (piiblitõlgenduslikku) akrobaatikat, sest Jumala sõna seisab ise must valgel nõndaviisi meie kõigi silmade ees.
Kristlased on apostel Pauluse väitel vaimulikult piiblipatriarh Aabrahami lapsed (Galaatlastele 3.7, 29). Seepärast ei pruugi üllatada, kui kristlastele sünnivad Aabrahami juhtumiga liigi poolest sarnased (ehkki intensiivsuselt enamasti mitte nii karmid) katsumused, mida inimene tunnetab sügava ebaõiglusena. Jumal oli tõotanud Aabrahamile suurt tulevikku tema veel olemata poja järglastes, aga poja sündimist oli Aabraham seejärel pidanud ootama peaaegu 25 aastat. Ent siis tuli Jumalalt äkki käsk tappa ja ohverdada põletusohvriks see armastatud poeg, tollal võib-olla teismeline nooruk. Juhtum tundus karjuvalt ebaõiglane. Meie teame, kuidas lugu lõppes, kuid Aabraham ei teadnud ja kuuletus siiski usus (1. Moosese 22. ptk). Üks tüüpilisi katsumusi, mis juhtub ka kristlasele tänapäeval, on sattumine olukorda, milles tuleb teha niisugune valik: ühelt poolt kuuletumine Jumalale, mille otsese tagajärjena terendub valulik loobumine oma huvidest, võib-olla oma armastatud tegevusest ja koguni elutööst, ühesõnaga oma maailma kokkuvarisemine, aga teiselt poolt jätkamine senisel lugupeetud positsioonil. Ainult et – see alternatiiv tähendaks südame kalgistamist ja seljapööramist Jumalale. Ning läbikukkumist oma proovilepanekus oma viimses kohtus.
Nagu juba öeldud, pole kristlus meie ajal massireligioon ega ole seda kunagi olnud. Nii on kristlik maailm praegusel ajastul iseendale vasturääkiv termin. Kristlasi on maailmas vähe ning igaüks on Jumala eriline valitu. Esimese sajandi valitud koondusid kogudustesse, mis kujutasid endast keskkonda, milles võidi praktiseerida armastust ja teisi kristlikke voorusi, kummardada Jumalat üheskoos ning osutada üksteisele kinnitust ja tuge (Heebrealastele 10.24–25). Olla Jumala poolt valitud ja saada aru surnuist ülestõusmise reaalsusest on ülev teadmine; sellega õnnistatud inimesed tundsid püha vaimu läbi kokkukuuluvust ja lävisid üksteisega tihedasti.
Algkogudustel olid otse või kaudselt apostlite poolt määratud juhid, kes juhatasid ja õpetasid. Liikmete arvu kasvamisega aga sigines kogudustesse eksiõpetusi, mis pärinesid vanakreeka mõttetarkusest ja gnostitsismist. Tekkis lahkarvamusi ja konflikte, nagu oleme juba tõdenud. Allesitatud piiblikoht apostel Pauluselt avab nende üllatava teoloogilise otstarbe:
· 1. Korintlastele 11.18–19
18Sest esmalt ma kuulen, et kui te tulete kokku kogudusena, esineb teie seas lõhesid, ja osalt ma usun seda.
19Teie seas peabki ju olema lahkarvamusi, et tunnustatud teie seast saaksid avalikuks.
Viimane salm kõlab 1968. aasta piiblis: Sest teie seas peab olema lahkõpetusi, et saaks ilmsiks, kes teie seast on püsivad katsumistes. Näete, Jumal on määranud, et koguduses peab esinema lahkarvamusi või lahkõpetusi. Kogudustes peab olema õpetajaid, kes õpetavad valet. Ning milleks peab seda vaja olema? Aga selleks, et tekkinud segaduses oleksid eristatavad need, kellel on õigeid teadmisi ja kes leiavad Jumala heakskiidu. Tuleb välja, et kogudused polegi säärased mugavad äraolemiskohad, nagu ehk oleme arvanud, vaid on pigemini sorteerimiskatlad Jumala ustavate valitute väljasorteerimiseks kuumutamisega. Ning see ongi praeguse aja kristlaste viimne kohus.
Mitte alati ei teki katsumused väljast lähtuvatest tagakiusamistest, ka mitte Aabrahami-tüüpi olukordadest, vaid nad võivad tekkida ka mitmel teisel moel, näiteks haiguste ja õnnetustena, mis panevad proovile inimese usu, aga nad võivad tekkida ka koguduses seestpoolt valeõpetuse kaudu, nagu nüüdsama tõdesime. Igal juhul tunnetab koguduseliige peaaegu alati kas põhjendatult või mitte, et teda on koheldud ülekohtuselt. Emotsioonid pakatavad, inimene unustab oma kristliku staatuse ja kohtu all viibimise. Ta unustab, et see olukord on sündinud Jumala käest tema proovilepanekuks, ja ta võib lahkuda osaduskonnast vihaga. Ning tagajärg võib olla väga kurb.
Lõpetuseks
Jumala sõna koos viimase ligi paari aastatuhande ajalooga ei näi jätvat alternatiivi järeldusele, et tõeline kristlaskond ehk kirik pole mingi konkreetne organisatsioon, mis püsib aastasadu iseendana. Ta pole üldse organisatsioon ega rühm organisatsioone selle sõna tavatähenduses, kuigi mõni osa temast võib (või võis) seda mingil ajaperioodil olla. Kristlased paigutuvad ajalukku hägusa, raskesti piiritletava koguna. Meenutame apostel Johannese ütlust „Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda [Jumalat]” (1. Johannese 3.1b). Maailm ei tea, kuhu vaadata, ja vaatab kristlaste otsimisel vales suunas.
Öeldust võib teha praktilise järelduse, et kui kristlaselt (sõna piibellikus mõttes) peaks küsitama, millisesse usuorganisatsiooni ta kuulub, kes selle asutas ja millal, võib küsitul olla raske küsijale arusaadavalt vastata. Ta ju teab, et küsija ei suuda üldjuhul vastu võtta vaimulikku tõde ning iga poolik vastus laiendab arusaamatust veelgi.
Kristlus näib tulevat nähtavale ajaloos tõusude ja langustena. Tõusud tekivad nn usulise ärkamise liikumisena, jäävad paariks inimpõlveks ja seejärel hääbuvad. Kujunenud seltsing ise võib nimeliselt jääda kestma ka kauemaks, kuid kivistunult, võimetuna muutuma, ütlema lahti vigadest ja võtma vastu piiblist uut tõde. Olles koosnenud algselt arvatavasti olulises osas Jumala valituist, ei näi samanimeline seltsing või tema vormilised järglased enam seda olevat aastaid hiljem. Sellega pole öeldud, et osaduskonna hilisemas, fossiilses staadiumis ootab liikmeid tingimata igavene hukatus. Ei, pigemini pole need liikmed iialgi ehtsat meeleparandust kogenud ega tõelised kristlased olnudki. Jumal pole nendega tegelnud. Nende aeg ja kohtumõistmine on alles ees (kui mitte varem, siis nn teises ülestõusmises, kuid see on teine teema). Keegi ei või tulla Kristuse juurde, kui Jumal pole ise seda inimest valinud, ning tänapäeval ta valib väheseid.
Öeldust võib teha praktilise järelduse, et kui kristlaselt (sõna piibellikus mõttes) peaks küsitama, millisesse usuorganisatsiooni ta kuulub, kes selle asutas ja millal, võib küsitul olla raske küsijale arusaadavalt vastata. Ta ju teab, et küsija ei suuda üldjuhul vastu võtta vaimulikku tõde ning iga poolik vastus laiendab arusaamatust veelgi.
Kristlus näib tulevat nähtavale ajaloos tõusude ja langustena. Tõusud tekivad nn usulise ärkamise liikumisena, jäävad paariks inimpõlveks ja seejärel hääbuvad. Kujunenud seltsing ise võib nimeliselt jääda kestma ka kauemaks, kuid kivistunult, võimetuna muutuma, ütlema lahti vigadest ja võtma vastu piiblist uut tõde. Olles koosnenud algselt arvatavasti olulises osas Jumala valituist, ei näi samanimeline seltsing või tema vormilised järglased enam seda olevat aastaid hiljem. Sellega pole öeldud, et osaduskonna hilisemas, fossiilses staadiumis ootab liikmeid tingimata igavene hukatus. Ei, pigemini pole need liikmed iialgi ehtsat meeleparandust kogenud ega tõelised kristlased olnudki. Jumal pole nendega tegelnud. Nende aeg ja kohtumõistmine on alles ees (kui mitte varem, siis nn teises ülestõusmises, kuid see on teine teema). Keegi ei või tulla Kristuse juurde, kui Jumal pole ise seda inimest valinud, ning tänapäeval ta valib väheseid.
November 2011
No comments:
Post a Comment