Jumalast ja Kristusest

1. Kas Jeesus Kristus on Jumal?

Kes oli/on Jeesus Kristus oma olemuselt? Kas Jumal? Erakordne inimene?  Selle nn kristoloogia keskse probleemi ümber on vaieldud kaua. Et kirikuvõimud 4. sajandil polnud suutelised jõudma üksmeelele ning tüliküsimus ähvardas hakata kahjustama Rooma riigi stabiilsust, sekkus asjasse keiser Constantinus, kes aastal 325 kutsus kokku kirikukogu Nikaias, osales seal ise ja nõudis küsimuse lahendamist. Vaidluste peaosalised olid kaks Aleksandria kirikumeest: ühelt poolt Arius, kes õpetas, et Johannese evangeeliumi alguses mainitud Logos ehk Sõna (kes sündis Jeesuseks) oli Jumala poolt loodud olend enne kõike muud loodut ja seetõttu ei saanud tal olla Jumalaga ühesugust olemust, tema vastane Athanasius aga toonitas Isa ja Poja olemusühtsust. Poeg ei olevat loodud, vaid Isast «igavikus sündinud». Keisri survel lahendati probleem Athanasiuse kasuks, kuid see ei tähendanud kohemaid vaidluste lõppu. Need jätkusid veel sajandeid. Hilisemad kirikukogud täpsustasid ja täiendasid Nikaias vastuvõetut.

Konstantinoopoli kirikukogus aastal 381 sõnastatud usutunnistuse järgi oli Jeesus Kristus «tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt üks  oma Isaga». Aastal 451 kuulutas Chalkedoni kirikukogu, et Jeesus oli «tõeline Jumal ja tõeline inimene», kaks loomust ühes ja samas isikus. Konstantinoopolis lisati Isa ja Poja juurde ka Püha Vaim ning kujundati õpetus kolmainsusest: Jumal on üks olend, kuid kolmes põhiolekus ehk nn isikus.

Siin tegeleme nende küsimustega. Meid ei huvita inimformuleeringud, vaid ainult see, mida leiame piiblist. Kõigepealt tutvume piiblikohtadega, mis õpetavad, et Jeesus Kristus  ei ole  Jumal,  vaid seda on ainult Isa. Teiseks vaatleme piiblikohti, mis näitavad justkui vastupidist: jah, Jeesus Kristus on Jumal. Püüame vastuolu lahendada ning selgitame representatsioonipõhimõtet. Püha vaimu käsitleme traktaadi teises osas eraldi.

Siinne tekst on koostatud järk-järgult täiendatud versioonis ajavahemikus 2002–2010.

1.1. Ainus tõeline Jumal on Isa

Kõik, kes kristlust tunnistavad, nõustuvad, et Jumal on üks ja ainukene. Seda kinnitavad paljud piiblikohad; esitame kaks hästituntud kohta vanast ja kaks uuest testamendist.

• 5. Moosese 6.4:  Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.
• Jesaja 46.9:  Tuletage meelde endisi asju muistsest ajast, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane[.]
• Markuse 12.29, 32:  Jeesus vastas: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand[.»] /…/ Ja kirjatundja ütles talle: «Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema[.»]
• Efeslastele 4.6:  [Ü]ks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.

Viimasest esitatud piiblisalmist nähtub, et see üksainus Jumal on Isa, niisiis mitte Jeesus Kristus (temale on osutatud vahetult eelnevas salmis eraldi). Sama järeldust kinnitab terve hulk teisigi piiblisalme, millest mõni esitab Jeesuse enda ütlust, mõni pärineb inspireeritud apostlite kirjutistest. Salmide hulk on tõepoolest suur:

• Johannese 17.3:  Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. [Jeesuse sõnad Isale. Ta eristas end ainsast tõelisest Jumalast.]

• Johannese 20.17b: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde. [Surnuist ülestõusnud Jeesus tunnistas Isa «oma Jumalaks».]

•  Luuka 18.19: Jeesus ütles talle: «Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal.[»] [Järelikult ei pidanud Jeesus end Jumalaks.]

• 1. Timoteosele 2.5:  Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus[.]  [Apostel Pauluse järgi on ülestõusnud Kristus vahendaja ainsa Jumala ja inimeste vahel.]      

• 1. Korintlastele 8.6:  [S]iis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi. [Pauluse järgi on Isa üks ja ainus Jumal.]

• 1. Korintlastele 11.3:  Aga ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea. [Järelikult Kristus pole Jumal.]

• 1. Korintlastele  15.24–25: [J]a siis tuleb lõpp, kui ta [Kristus] loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. [Jumal on Isa. Kristus pole Jumal.]

• Efeslastele 6.23:  Rahu vendadele ja armastust koos usuga Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!  [Ainult Isa on Jumal.]

• Koloslastele 1.15:  Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu[.] [Nii on öeldud Jeesusest Kristusest, kes on Jumala kuju, mitte Jumal.]

• Apostlite teod 2.36:  Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle te risti lõite! [Jumal on keegi teine, mitte Jeesus.]

• Apostlite teod 3.13:  Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse[.] [Jeesus pole iisraellaste Jumal.]   

• Apostlite teod 5.30:  Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge. [Jeesus pole iisraellaste Jumal.]

• Juuda 25: [A]insale Jumalale, meie Päästjale, olgu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi kirkus, üllus, võimus ja meelevald enne kõiki aegu ja nüüd ja kõigi aegadeni! Aamen. [Algtekstil võib olla ka see tähendus: Ainsale Jumalale, meie Päästjale Jeesuse Kristuse kaudu, olgu kirkus jne. Mõlemal juhul on ainus Jumal ja Jeesus Kristus eri isikud.]

• Ilmutusraamat 1.1a:  Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale on andnud, et ta näitaks oma sulastele, mis peatselt peab sündima. [Jeesus Kristus ja Jumal on eri isikud.]

• Ilmutusraamat 3.12:  Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis ja enam iialgi ei lähe ta sealt välja, ning ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime, mis tuleb maha taevast minu Jumala juurest, ning oma uue nime. [Ülestõusnud ja taeva läinud kirgastatud Kristus tegi   vahet «oma Jumala» ja iseenda vahel.]

• Ilmutusraamat 7.10: Nad  [päästetud] hüüdsid suure häälega: «Pääste on meie Jumalal, kes istub troonil, ja Tallel!»  [«Meie Jumal» ei samastu Tallega, kes sümboliseerib Jeesust.]

• Ilmutusraamat 21.22: Templit ma ei näinud seal [Uues Jeruusalemmas], sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall. [«Issand, Kõigeväeline Jumal» ei samastu Tallega, kes sümboliseerib Jeesust.] 

Sääraseid piiblikohti on veelgi, sealhulgas peaaegu kõigi epistlite alguses olevates tervitustes, kus Jumalat ja Jeesust Kristust mainitakse eraldi. Kui tahetakse piibli põhjal tõestada, et ka Jeesus Kristus on Jumal, tuleks need salmid  rahuldavalt lahti seletada. Seletada on vahel ka püütud, kuid üldiselt ebaveenvalt. On pakutud, et Jeesuse puhul oli mõnel juhul rõhuasetus tema inimlikkusel (selline seletus pakutakse näiteks Luuka 18.19 juurde). On väidetud, et kui mõlemaid, nii Isa kui ka Poega, oleks piiblis nimetatud Jumalaks, oleksid nad tekstis segi läinud. Kindlasti ei saa Jeesus olla Isa kõrval teine Jumal, sest Jumal on üksainus. Kolmainsusõpetuses väidetaksegi, et Isa ja Poeg ei ole kaks eri Jumalat, vaid nad on üks ja sama Jumal, kes esineb kolme nn isikuna. Ülalesitatud piiblisalmides on Kristus aga Jumalast selgesti eristatud. Kui Jeesus olnuks Jumal, tekiks ületamatu raskus ka sellega, et ta ei teadnud oma tagasituleku aega, vaid seda teadis ainult Isa (Matteuse 24.36). 

Eriti tugevad on Jeesuse ütlused, mida edastab oma evangeeliumiraamatus apostel Johannes. «Ainus tõeline Jumal» – see on Isa, kellest Jeesus eksisteerib eraldi  (Joh. 17.3). Ning Isa pole mitte ainult meie Jumal, vaid on ühtlasi ka Jeesuse Jumal (Joh. 20.17). Nende ütluste valguses ei tundu veenvana, et Jeesus ise on Jumal. Paneme tähele sedagi, et enamik toodud salme räägib Jeesusest pärast tema ülestõusmist, kui ta oli juba kirgastatuna jälle taevas. Ilmutusraamatu nägemustes esineb ta Isa kõrval sümboolse Tallena, olles hiilguselt ja võimult nähtavasti Isa järel teisel kohal, aga Jumala staatust talle ei omistata. Jumal on ikka üksnes Isa.

Üks osundatud  salmidest (1. Timoteosele 2.5) nimetab ülestõusnud Kristust inimeseks. Seda tuleb kindlasti mõista nõnda, et ülestõusnud Kristus on  endine  inimene. Ülestõusnud Kristus on vaimolend, inimene seevastu füüsiline olend, need kaks on täiesti erinevad eluvormid. Kuid Kristus  on olnud inimene, on kogenud ja näinud inimelu viletsusi, aga sama Kristus on olnud ja on praegu ka Jumalale kõige lähedasem vaimolend. Ta on olnud Inimese Poeg ja on Jumala Poeg ning sellisena tõepoolest ideaalne vahendaja Jumala ja inimeste vahel.

Oleme niisiis näinud suurt hulka suhteliselt lihtsaid inspireeritud kirjakohti, kus Jumal samastatakse Isaga, Kristust aga Jumalaks ei loeta. Oleme seda näinud järjekindlalt, eri autorite kirjutistes. Niisuguseid kirjakohti võib olla ühtekokku neljakümne ringis. Pole vaja tõstatada küsimust Jumala ja Jeesuse Kristuse defineerimisest, asi on üksnes selles, kuidas pühakiri kasutab ja ei kasuta terminit Jumal (säärases mõttes, mille meie märgiksime kirjas suure algustähega). Kas peame seda rohket infomaterjali ignoreerima? Peavoolukirikud nõnda teevadki. Piiblitunnistusel ei lasta segada nende ammu omaksvõetud kujutelma, et ka Jumala Poeg on ise Jumal. Kui seda infomaterjali ei taheta aktsepteerida, tuleks aga välja mõelda enamikul juhtudel keerulisi ja üpris suvalisi mõttekäike, mille eesmärk on võtta esitatud või vihjatud salmidelt nende ilmne tõeväärtus. Kergem ja ausam on siiski leppida tõdemusega, et  Poeg  ei ole  Jumal, ning võtta teravama vaatluse alla piiblikohad, mida harilikult kasutatakse tema samastamiseks Jumalaga. Kas ollakse neist õigesti aru saanud? Selle küsimusega tegeleme ülejärgmise alapealkirja all. Vahepeal aga paneme tähele, et Kristusel on tõepoolest atribuute, mida tavaliselt seostatakse Jumalaga. Tema kohta võime öelda, et ta on  jumalataoline,  jumalik, aga mitte Jumal.

1.2. Kristusel on jumalikke atribuute

Johannese evangeelimi algusest nähtub, et Jeesus Kristus oli enne inimeseks saamist nn Sõna, kreeka keeles Logos. Me võime teha järgmised järeldused.

a) Logos-Sõna – Jeesus Kristus – on looja. Osutub, et Jumal on teinud oma loojatöö Kristuse kaudu. Niihästi nähtamatu maailma (ingellikud olendid) kui ka ainelise universumi tegija on olnud Kristus. 

• Johannese 1.3–4:  Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.  Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus

• Koloslastele 1.16–18a:  [S]est tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea.

Kas need salmid nõuavad looja identsust Jumalaga?  Jumal on tõepoolest Looja, nagu ütleb Ilmutusraamat 4.11 ja nagu kuulutas ka apostel Paulus (Apostlite teod 17.24: Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees …), kuid Jumal (Isa) töötas Sõna  kaudu  ehk Sõna  läbi,  nagu nüüdsama lugesime. Vahest oleks õige kujutleda loomist nõnda, et Jumal tegi plaanid ja andis korraldused ning andis Kristusele oma vaimu väe, aga Kristus viis need plaanid ja korraldused Jumala asemikuna ja esindajana täide.

Viimases esitatud tsitaadis öeldakse, et «kõik püsib koos temas», ning Heebrealaste kirjas 1.3, et ta kannab «kõiksust oma väe sõnaga». Kahjuks ei saa me praegu veel aru, mida selle all mõeldakse – mis oli kirjutajail täpsemalt mõttes, kui nad nõnda väitsid. Igatahes evangeeliumiraamatute järgi ei näinud Jeesus inimesena olevat koormatud universumi ülalhoidmise ülesandega.

Ka inimesel on loomisvõime, ehkki Jumala omaga võrreldes tugevasti piiratud. Inimesel on loomistung sünnipäraselt kaasas. Tõsi küll, Jumalast erinevalt ei saa inimene luua midagi eimillestki. Mingit loojarolli võime ometi oodata tulevikult, kui oleme igaveses elus. Vaadelgem alljärgnevat kaht piiblisalmi. 

• Matteuse 28.18b: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal [ütles ülestõusnud Jeesus jüngritele]

• Roomlastele 8.17:  Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.

Kui Kristusel kui Jumala pärijal on kõik meelevald taevas ja maa peal ning kristlased on Kristuse kaaspärijad, siis hakkame ka meie tulevikus tegema sedasama, mida teeb  Kristus. Ning mida hakkab tegema tema, näiteks siis, kui Jumala senine plaan inimkonnaga on meie planeedil jõudnud lõpule? Mõelgem sellele, et universumis on kujutlematu hulk elutuid taevakehi, mida annaks korrastada. On ootuspärane, et Kristuse kui looja tegevus jätkub edaspidigi ning inimestki ootab loojatöö, kui ta on Jumala riigis oma täieliku potentsiaali saavutanud. Seesugune mõttekäik näitab, et ennatlik oleks absolutiseerida väidet «kui ollakse looja, siis järelikult ollakse Jumal».     

b) Logos-Sõna – Jeesus Kristus – on igavene, tähendab, ta on eksisteerinud igavikust. See järgneb eelmisest punktist. Ta oli olemas enne kõike oma loodut, seega ka enne materiaalset universumit. Teadlased väidavad ja teoloogid nõustuvad, et aeg ja ruum (meile tuntud ühemõõtmeline aeg ja kolmemõõtmeline ruum) tekkisid koos mateeriaga. Enne ainelist universumit polnud ka meie mõistuspärast «aega», kuid oli olemas Logos-Sõna. Seega võime öelda, et ta pärineb ajatusest (meile arusaadava aja mõttes), igavikust. Arvame, et ka inglid loodi enne universumit, ning nemadki on seega eksisteerinud «igavesti», kuid me ei arva, et ingel oleks Jumal. Loomulikult pole inimmõistus suuteline haarama ajatust, sest inimene suudab mõtelda üksnes aja ja ruumi kategooriates.

Kui pühakiri ütleb, et alguses oli Sõna (Johannese 1.1), võib see osutada aja algusele, kui tekkis universum, loodi «taevas ja maa» (1. Moosese 1.1), kuid ajale eelnes ajatus, milles Sõna oli juba olemas koos Jumalaga. Need piiblisalmid ei välista, et Sõna võis olla omakorda tekitatud Jumala poolt. 

c) Jeesus Kristus on väärt austamist ja kummardamist. Ta nähtavasti ei keelanud enda kummardamist (Matteuse 8.2;  28.9, 17 jt). Ilmutusraamatus on aga näiteid sellest, kuidas apostel Johannes heitis maha ingli ette teda kummardama, aga ingel keelas ja soovitas kummardada Jumalat (19.10;  22.8–9).  Ka apostel Peetrusele ei meeldinud, et teda kummardatakse; ta ütles tõrjuvalt, et temagi on ju inimene (Apostlite teod 10.25–26). Saame mulje, et üksnes Jumalat on kohane kummardada. Samas leiame siiski näiteid ka mittejumala kummardamisest  (Matteuse 18.26;  Ilmutusraamat 3.9), kusjuures viimases viidatud näites saadab Jeesus Kristus ise teatavad inimesed kummardama filadelflaste (arvatavasti tollal juba igavesse ellu jõudnute) jalge ette. Kõigis viidatud piiblikohtades on kasutatud üht ja sama kreekakeelset verbi proskuneo. Pole alust väitmiseks, et kui kedagi seaduslikult kummardatakse, peab kummardatav tingimata olema Jumal.

Küsimus võib olla selles,  kuidas  kummardatakse. Kui inimest või inglitki kummardatakse sügavas harduses otsekui Jumalat, on see kahtlematult kohatu.

Arvestades, et Jeesus ei keelanud jüngritele teda kummardada, järeldame, et tema kui Jumala esmase Poja ja Jumala loomistöö Täideviija ning Jumala Ohvritalle kummardamine on Jumala ees hästi vastuvõetav. Ka inglid kummardavad teda (Heebrealastele 1.6; Ilmutusraamat 5.11–14).  

1.3. Piiblikohad, mida kasutatakse Jeesuse Kristuse samastamiseks Jumalaga

Neid kohti on mitu, kuid paistab, et kõige kaalukamaks peetakse seitset: Johannese 1.1;  Johannese 20.28;  Roomlastele 9.5; Tiitusele 2.13; Heebrealastele 1.8–9;  2. Peetruse 1.1 ja vanast testamendist Jesaja 9.5. Võtame need järjekorras läbi, seejärel vaatame veel teisigi piiblikohti, mida on kasutatud Jeesuse samastamiseks Jumalaga. Märgakem, et kaks neist seitsmest kirjakohast tulevad Johannese evangeeliumist, samast ürikust, kust pärinevad eespool esitatud tsitaadid Joh. 17.3 ja 20.17, milles Jeesus selgelt tunnistab, et Isa on ainus tõeline Jumal ja seejuures ka tema, Jeesuse Jumal. Kui Johannes oma evangeeliumi teistes osades peaks sama väidet eitama, oleks tegemist ebausaldatava, nõutuks võtva dokumendiga.

• Johannese 1.1:  Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.

Juba lühike pilk sellele lausele peaks hoiatama, et midagi on siin valesti, sest räägitakse kahest Jumalast: teine neist oli Jumala juures, aga samas oli ka ise Jumal. Ent teatavasti on tõeline Jumal üksainus. Kordame sama probleemi teiste sõnadega: Isa on Jumal; Poeg on Jumal; Isa ei ole Poeg; on olemas üksainus Jumal. Selle salmi  kreekakeelse teksti kallal on palju pingutatud, et seda tõlgendada kooskõlas kolmainsusliku teoloogiaga, aga kahtlused on jäänud. Mõned kreeka keele eksperdid väidavad, et lause teistkordne «Jumal» tulnuks siin tõlkida teisiti: jumalik, jumalataoline. Seda põhjusel, et kreeka tekstis puudub selle sõna ees määrav artikkel, mistõttu nimisõna võib saada omadussõnalise värvingu.

Võrdluseks on mõttekas panna tähele, et samas Johannese evangeeliumis on veel kaks samasugust lauset, mida antud kontekstis ei või võtta nõnda, nagu nad seisavad must valgel kirjas. Kõigepealt Johannese 3.6b: Vaimust sündinu on vaim. Ka siin puudub kreeka tekstis viimase sõna ees määrav artikkel. Vaimust sündimisest ehk Jumalast või ülalt sündimisest räägitakse uues testamendis mitmes kohas, sealhulgas sama Johannese 1. kirja 3. peatükis, kusjuures kontekst näitab, et jutt on kristlaseks saanutest praeguses maailmas, mitte vaimolenditest edaspidi Jumala riigis. Praegused kristlased, vaimust sündinud, ei ole vaimud ehk vaimolendid, vaid on liha ja veri. Nad on vaimulikud (vaimsed, spirituaalsed) inimesed (vrd 1. Korintlastele 2.15). Siingi vajab nimisõna «vaim» tõlgendamist omadussõnana. Teise näite pakub Johannese 6.70b, kus sõna «kurat» on artiklita ja tähendab kuratlik.

• Johannese 20.28: Toomas vastas talle [ülestõusnud Jeesusele]: «Minu Issand ja minu Jumal!»

See oli Tooma-nimelise jüngri üllatuslausung, kui ta tundis ära surnuist üles tõusnud Jeesuse. Ent siit ei või teha kaugele ulatuvat järeldust. Jeesus polnud jüngrite ees iialgi pretendeerinud sellele, et ta on Jumal; Toomale kui monoteistlikule juudile oleks säärane mõte olnud koguni blasfeemiline. Tooma emotsionaalse karje näol võis olla tegemist niihästi Jeesusele kui ka taeva Jumalale suunatud meeleliigutusega või lihtsalt  spontaanse hüüatusega, mis polnud mõeldud kellelegi konkreetselt. Ilmselt eksivad piiblilugejad, kes asjaolusid arvestamata käsitavad Tooma lausungit tõestusena, et ülestõusnud Jeesus on Jumal. Kõigest kolm salmi edasi (20.31) rõhutas evangeeliumikirjutaja, et Jeesus on «Kristus, Jumala Poeg», mitte, et ta on Jumal.

Mõned võtavad seika, et Jeesus ei parandanud Tooma ütlust, kui kinnitust oma arvamusele, et Jeesus on Jumal. Kuid väljajätule rajatud mõttekäiku võib vaevalt käsitada tõestusena. Jeesus ei korrigeerinud ka rikast noormeest, kes temalt küsis, mida head ta peaks tegema, et saada igavene elu (Matteuse 19.16). Ta oleks võinud selgitada, et igavene elu on Jumala and, mida inimene ei saa ära teenida heade tegudega. Pealegi võib Tooma üllatushüüu parandamata jätmine tähendada hoopis kinnitust sellele, et Jeesus ei käsitanud seda kui väidet, et tema – Jeesus – on Kõigeväeline Jumal. Muide, piiblisalmi Johannese 20.28 kontekstiks pole küsimus, kas Jeesus on või ei ole Jumal, vaid kas Toomas usub, et oli aset leidnud ülestõusmine surnuist.

 

• Roomlastele 9.5: [K]elle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen.

Esitatud eestikeelne 1997. aasta tõlge on selge, ei teki probleemi, kuid mõni teine tõlge laseb paista, nagu osutaks siin sõna Jumal Kristusele. See pole nii. Pauluse ülistuslause järgneb tema liigutavale meenutusele Jumala ülimast armastusest ja halastusest nende vastu, keda ta on kutsunud ja valinud olema kristlased (Roomlastele 8.31–39). Selles passuses on Jeesus Kristus üsna selgelt eristatud Jumalast. Kirja 9. peatükis jätkab Paulus oma monoloogi, meenutades nüüd omaenda rahvast iisraellasi. Ta  mõtleb suurtest eelistest, mis anti neile, ja tunneb kurbust nende uskmatuse pärast. Siinkohal toob ta meeleliigutusest kuuldavale spontaanse kiituse Jumalale, mille tema sekretär üles kirjutab. (Paulus ei kirjutanud seda kirja oma käega, vaid dikteeris ekspromptselt kirjutajale; vt 16.22.) Seejärel jätkab Paulus juttu iisraellastest ja Jumala plaanist. Paulus teadis, et lõpuks pääseb kogu Iisrael (11.26).

Salmi 9.5 kreekakeelne sõnajärg on niisugune: «kelle päralt isad ja kellest Kristus ihu poolest; üle kõige olev Jumal olgu kiidetud ajastuteni; aamen.» Need on kiidusõnad Jumalale, kes on üle kõige. Kristus ei ole üle kõige; ta näiteks pole üle Isa. Kristust mainitakse siin passiivses rollis ühena Iisraeli rahvale osutatud õnnistustest, seda, et ta sündis Iisraeli rahva seast. Kiitus selle ja teiste õnnistuste eest aga kuulub Jumalale. 

• Tiitusele 2.13:  [O]odates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.

Grammatiliselt võib see salm kreeka keeles osutada nii ühele kui ka kahele isikule. Kuna Paulus teeb selgesti vahet Jumala ja Jeesuse Kristuse vahel selle kirja 1. peatüki salmides 1 ja 4, siis on ebatõenäoline, et salmis 2.13 loobub ta sellest vahetegemisest. Isa on Päästja (1. Timoteosele 1.1 ja 2.3) ja Jeesus on Päästja (Apostlite teod 13.23; Isa päästab Jeesuse kaudu). Kirjas Tiitusele nimetab Paulus Päästjaks Isa salmides 1.3,   2.10  ja  3.4  ning Jeesust Kristust salmides 1.4,  2.13 ja  3.6.  Pangem ka tähele, et  salm 2.13 ei räägi Jumala  ilmumisest  ega  Kristuse ilmumisest, vaid   kirkuse  ilmumisest. See sünnib Kristuse tagasituleku ajal. Kristus tuleb Isa («suure Jumala») kirkuses ja ühtlasi omaenda ning ka inglite kirkuses (Matteuse 16.27; Luuka 9.26).

• Heebrealastele 1.8–9: Aga pojale ta [Jumal] ütleb: «Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp. Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut, seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.»

Siin on tsitaat Psalmist (Laulust) 45 (salmid 7–8), mida tuntakse Taaveti soost kuninga pulmalauluna, kelle troon on kinnitatud Jumala tõotusega. Kõnetatavat tituleeritakse tõesti sõnaga «Jumal», kuid niisugune iisraeli kui Jumala rahva suurnikele viitamine polnud piibli aegadel erandlik, sest kõrged ametikandjad olid Kõigeväelise Jumala esindajad. Vaadakem Psalmi 82, mis manitseb iisraeli rahva kohtunikke, nimetades neid jumalateks. Vaadakem ka 2. Moosese 7.1: Ja Issand ütles Moosesele: «Vaata, ma panen sind vaaraole jumalaks ja su vend Aaron olgu sulle prohvetiks[.»]  Vt  ka 2. Moosese 4.16.  Kas kirjutada neis kohtades «Jumal» suure või väikese algustähega, on piiblitõlke toimetaja pädevuses, sest algtekstides ei tehtud vahet suurte ja väikeste tähtede vahel.

Heebrealaste kirjas pole vanatestamentlikust tsitaadist tiitlit «Jumal» välja redigeeritud. Kui keegi võtab seda kinnitusena, et Kristus on tõepoolest Jumal, siis pandagu tähele samas tsitaadis fraasi «on Jumal, sinu Jumal sind võidnud». See näitab, et räägitakse siiski kellegagi, kes on tõelisest Jumalast madalam.

• 2. Peetruse 1.1:  Siimeon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel – neile, kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk meie Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse õiguse läbi[.]

Kuna vahetult järgmine salm eristab Jumalat ja Jeesust (1.2: Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu!), oleks ebatõenäoline, et eelmises lauses on nad samastatud.

Uuritagu Peetruse kahe kirja algusmõtete ligilähedast paralleelsust. Oma esimese kirja esimeses salmis tutvustab ta end Jeesuse Kristuse apostlina, siis nimetab kirja adressaadid, mainib seejuures Jumalat Isa ja Jeesust Kristust selles järjekorras ning soovib lugejaile armu ja rahu. Seejärel kolmandas salmis lausub kiitust Jumalale, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isale. Oma teist kirja alustab Peetrus samuti iseenda identifitseerimisega, siis määrab kirja adressaadid, nimetades enne Jumalat ja siis Jeesust Kristust ning soovib lugejaile rohkesti armu ja rahu Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu. Esimene nimetatu on alati Jumal, teine on Jeesus Kristus. Oletus, et kirjakohas 2. Peetruse 1.1 on Jumal ja Jeesus Kristus üks ja sama, oleks selge ebakõla ja tähendaks Isa mitteaustamist, kui temale ei osutata.

• Jesaja 9.5:  Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.

Seda peetakse Jeesuse sündimise ja tema hilisema maailmavalitsemise ennustuseks. Lause heebreakeelne sõnastus ütleb: ja kutsutakse tema nime (mitte: ja kellele pannakse nimeks), kusjuures arvestame, et piibliaegadel samastus nimi harilikult kogu isiku ja tema individuaalsusega. Näiteks ütleb prohvetiennustus: ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma (Jeremija 3.17), mõeldes sellega kogunemist kõige selle juurde, mida Issand esindab. Teisest piiblikohast (Psalm 20.2) loeme: Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!  Nimi  peab meelde tuletama tema omanikku iseloomustavad omadused.

Ülaltsiteeritud Jesaja lauses mainitud atribuudid ongi Kristuse kui tulevase maailmavalitseja iseloomustused. Nad ei tarvitse olla nimed meile tuntud mõttes. Kristus hakkab valitsema Jumala väega ja hoolitsevalt nagu isa. Kui keegi järeldab sellest kirjakohast, et  Jeesus  on Jumal,  siis  ta  peaks  järeldama  sama  loogikaga, et Jeesus on Jumal-Isa,  kuid see oleks  kindlasti  vale. Jeesus  hoopis   esindab   Isa. 

On teisigi piiblikohti, mida pakutakse kinnitusena, et Jeesus Kristus on Jumal. Neile on  hõlbus vastata.

• Johannese 10.30:  Mina ja Isa oleme üks.

Nad on «üks» ilmselt oma mõtteviisilt ja kavatsuselt. Nad on üks «meeskond». Johannese evangeeliumi 17. peatükis palvetas Jeesus, et  tema jüngridki oleksid «üks», nii nagu tema ja Isa on «üks» (vt eriti 11. ja 22. salmi lõppu). Siin pole vähimatki mõistaandmist, et nad on «üks Jumal» kolmainsuslikus mõttes.

• 1. Korintlastele 10.1–4:  Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.

Siit paistab, nagu oleks Kristus olnud vanaiisraellaste Jumal. Kuid lugegem, mida ütles apostel Peetrus. Apostlite teod 3.13: «Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse …» Jeesus Kristus oli siin väidetavalt hoopis iisraellaste Jumala  sulane.  Teine piiblikoht, mis eristab Jeesuse vana testamendi Jumalast, on Apostlite teod 5.30:  «Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.»

Kuidas siis mõista ülalosundatud piiblikohta? Võimalikke seletusi on kaks. Üks juhib tähelepanu piiblikoha piltlikkusele. Vähemalt kaks korda said iisraellased oma kõrbeteekonnal imekombel kalju seest vett (2. Moosese 17.5–7 ja 4. Moosese 20.2–11). Paulus loob kujundi, nagu oleks vett andev kalju iisraellasi nende teel saatnud, ja võrdleb seda Kristusega. Kuid teine seletus aktsepteerib, et iisraellastega tegeles tõesti Kristus oma rollis Jumala esindajana. Siin toimib representatsioonipõhimõte, millest üksikasjalikumalt ülejärgmise alapealkirja all.

• 1. Johannese 5.20:  Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.

Siin on vaja analüüsida, mis käib kelle kohta. Esimene «Tõeline» on  Isa, keda Jumala Poeg on võimaldanud meil ära tunda. Teine «Tõeline» on selgesti «tema Poeg Jeesus Kristus». Kolmas lause käib taas Isa kohta, kes on eluallikas (Johannese 5.26; sellest salmist tuleb veel juttu hiljem).

• Ilmutusraamat 1.8:  «Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.»

Kes on see Issand Jumal? Kas Isa või Poeg? Kui pöördume mõne salmi võrra selle peatüki alguse poole, saame teada. 1.4b–5a: Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb, ning seitsmelt vaimult [ingellikud olendid], kes on tema trooni ees, ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. «Issand Jumal, kes on ja kes oli ja kes tuleb» on järelikult Isa! 

Ka «A ja O» käib selles salmis niisiis Jumala ehk Isa kohta. Kontekstist nähtub, et ka salmis 21.6 kirjeldab väljend «A ja O, algus ja ots» Isa. Teisal Ilmutusraamatus – 1.17;  2.8;  22.13 – kirjeldab sarnane tiitel aga Jeesust Kristust.

• Markuse 2.5–7:  Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!» Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: «Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?»

Viimane lause on kirjatundjate küsimus, millele võib vastata, et muidugi võib patte andeks anda üksnes Jumal – aga ka ükskõik milline teine isik,   keda Jumal on selleks volitanud!  Ning Jeesusel oli selleks voli (Markuse 2.10)! Jeesus omakorda andis sama voli oma jüngritele (Johannese 20.23) ja suure otsustamisõiguse  Peetrusele (Matteuse 16.19). Kirjatundjad nähtavasti ei mõistnud sellist delegeerimispõhimõtet.

• Johannese 10.33:  Juudid vastasid talle [Jeesusele]: «Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.»

On oluline märgata eelnevaid salme, mis määravad konteksti. Jeesus oli väitnud, et ta on Messias, et ta võib anda igavest elu ning et tema ja Isa on üks. See äratas juutide viha, kes tahtsid ta kividega surnuks visata, kuna ta teeb ennast Jumalaks. Jeesus aga ei väitnud, et ta on Jumal, vaid ütles end olevat Jumala  Poja.

1.4. Veel mõned eksitavad mõttekäigud

Lisaks konkreetsetele piiblikohtadele, millega üritatakse tõestada, et Jeesus on Jumal, kasutatakse veel mõningaid mõttekäike, mis seostatakse pühakirjaga üldisemalt. Esimesed kaks on võrdlemisi kergekaalulised.

Esimene rajaneb kujutelmal Jumala sündimisest inimeseks ning väidab: Jeesus peab  olema Jumal, et maksta kinni oma surmaga kogu inimkonna patud, sest ainult sel juhul võib öelda, et tema elu oli väärt rohkem kui kõigi inimeste elud kokku. Kuid ei, mitte tingimata nõnda. Jeesuse elu oli väärt rohkem kui kõigi inimeste elud kokku ka juhul, kui ta Jumal ei olnud, vaid oli Jumala armastatud Poeg, kelle läbi oli Jumal loonud kõik muu olemasoleva, sealhulgas inimkonna.

Teiseks väidetakse: patt on maailmas Jumala loal, tema on patu eest lõppkokkuvõttes vastutav, aga patu palk on surm. Seetõttu pidi Jumal ise surema. Kuna suri Naatsareti Jeesus, siis järeldatakse, et tema oli Jumal. Teine variant samasugusest mõttekäigust lähtub Jumalast kui armastusest (1. Johannese 4.16) ning leiab olevat vastuvõetamatu, et armastav Jumal säästab iseennast ega lähe surma ise, vaid saadab surma kellegi teise. Niisugused on eelarvamustel ja sügavalt inimlikul mõtteviisil rajanevad arutelud, millest pole Jumala mõtte mõistmiseks kasu. Apostel Johannes kirjutas (Johannese 3.16): «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.» Sellega peab inimene leppima ning hoiduma targutamisest.   

Kolmandaks  juhitakse tähelepanu sellele, et vana testamendi kreekakeelses tõlkes, nn Septuagintas, mis tehti paarsada aastat enne Kristust ning oli kasutusel Jeesuse ajal kreekakeelsete juutide seas, esineb olemasolevais meie ajaarvamise 4. või 5. sajandi  koopiates heebreakeelse algupärase jumalanime Jehoova ehk Jahvé (JHWH) asemel üldnimeline tiitel kyrios ‘isand’, millest tuletub eestikeelne Issand. (Septuaginta ja teiste tõlgete eeskujul on ka 1997. aasta eesti piiblist Jehoova kahetsusväärselt kadunud ja asendunud Issandaga. On andmeid, et Septuaginta varasemas, Jeesuse-aegses versioonis oli Jehoova nimi säilinud.) Kuna vana testamendi tõlgetes vastab Kyrios-Issand niisiis sageli Jehoovale, aga sama termin Kyrios-Issand on uues testamendis kasutusel ka Jeesuse Kristuse kohta, hägustub erinevus nende kahe vahel ning tekib kujutelm, et Kristus on Jehoova. Võib lisada, et kyrios pole kreekakeelses piiblis siiski mitte ainult Jumala tiitel, vaid esineb ka inimese tähenduses: Matteuse 18.25–27 (eestikeelses tõlkes isand), Matteuse 25.11 (isand), Luuka 19.33 (omanikud), Galaatlastele 4.1 (isand). Vt ka Efeslastele 6.9, kus esineb sama kreekakeelne sõna isandate ja Issanda tähenduses. Kirjeldatud segadusest pole mõistlik Kristuse olemuse kohta midagi järeldada.

Õige on aga see, et Kristus  esindab  Jehoovat. Ent sellest räägime järgmise alapealkirja all. Veel ühe eksliku mõttekäiguga tegeleme ülejärgmises jaotises. Siinkohal aga kummutame eksiargumendi, mis tuletatakse heebreakeelsest sõnast elohim, mille tähendus on  jumal.

Et see sõna lõpeb meessoo mitmusetunnusega -im, siis järeldavad need, kes heebreakeelset vana testamenti puudulikult tunnevad, et juba sõna ise arvestab Jumala mitmuslikkust ja näitab Jumalat  koosnevana enam kui ühest isikust. On tõsi, et antud sõna on vormilt mitmuslik, kuid see seik ei kanna tähendust; ka ei tähista see sõna ainult tõelist Jumalat, vaid on kasutusel nagu eesti keeleski ka mis tahes ebajumala kohta. Illustratsiooniks sobib järgmine piiblisalm (kuid näiteid võib tuua teisigi).

• Kohtumõistjate 16.23:  Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: «Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.»

Selle teksti originaalis esineb elohim kaks korda, juhtumisi koos omastusliitega: esimesel korral eloheihem ‘nende elohim’ ja teisel korral eloheinu ‘meie elohim’. Seejuures oli kaananlaste jumal Daagon, kellest siin juttu, üksainus ebajumalakuju, mitte mingi jumalate kogum.

Kui heebreakeelse lause aluseks on elohim kui tõeline Jumal, esineb öeldis ainsuses. Näiteks vana testamendi kõige esimeses lauses «Alguses lõi Jumal taeva ja maa»  (1. Moosese 1.1) on öeldis bará ‘lõi’ meessoo ainsuses. Kui mõnes lauses on öeldis mitmuses, siis on ka jutt  jumalatest, mitmuses, nagu näiteks 2. Ajaraamatus 32.17 (salmi keskel). Sõna  elohim iseenesest oma mitmusepärase lõpuga ei ütle mitte midagi Jehoova Jumala kohta. Võib lisada, et heebrea keeles on ka teisi sõnu, mis on vormilt mitmuslikud (näiteks pale [nägu], vesi, taevas, elu). Ainsusevormi neil sõnadel polegi.

Küsimus võib tekkida ka tekstikohast 1. Moosese 1.26: «Ja Jumal ütles: Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks…» Tõlge on oluliselt õige, oma näo on täpsemalt meie näo või meie kuju  (sõna inimesed peaks küll olema ainsuses, kuid see pole praegu oluline). Ent miks on lause mitmuses? Sellele pole piiblis siinkohal vastatud, kuid meenutagem, et Jumal tegi oma loomistöö Logos-Sõna kaudu. Võime oletada, et Isa lausus need sõnad Logosele, kellel oli samuti Jumala nägu. Väärib tähelepanu ka vahetult järgnev salm 27, mis on sedapuhku ainsuses.

1.5. Esindus- ehk representatsioonipõhimõte (asemiku kasutamise põhimõte)

Vanas testamendis on ennustusi Jehoova (JHWH) kohta – uues, 1997. aasta eestikeelses piiblis, nagu öeldud, on Jehoova asendatud sõnaga Issand –, mis olid uue testamendi ajal juba täitunud või täituvad veel tulevikus, kuid hoopis Jeesuse Kristuse isikus! Kas siit ei tulene võrdusmärki Jumala ja Jeesuse Kristuse vahel? Kõige eelöeldu põhjal ei või säärast järeldust teha. Kuid milline on siis probleemi lahendus?

Äsjaöeldu kohta paar näidet. Esiteks Jesaja 40.3: Hüüdja hääl: «Valmistage kõrbes Issanda [Jehoova] teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale![»] Sellega kõrvutame Markuse 1.3: Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!  See hüüdja hääl seostatakse Markuse tekstis Ristija Johannesega, kes valmistas teed  Jeesusele.

Teine näide. Psalm 99.1–2:  Issand [Jehoova] on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa! Issand [Jehoova] on suur Siionis ja ta on kõrge üle kõigi rahvaste. Siin räägitakse Jehoova tulekust maailma rahvaid valitsema. Sellega kõrvutame nägemuse Jeesuse tagasitulekust. Ilmutusraamat 19.12–16:  Tema silmad olid aga nagu tuleleek /…/. Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna. Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane. Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt. Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi «Kuningate Kuningas ja isandate Issand». Kas siit ei järgne, et Kristus ongi Jehoova?

Paneme tähele veel järgmist. Jumalat nimetab prohvet ainsaks päästjaks (Jesaja 43.11; vt ka Tiitusele 1.3). Kuid Jumal päästab Kristuse kaudu  (Tiitusele 1.4). Juuda kirja 25. salm mõnes kreeka lähtetekstis (mõnes tekstis osa puudub) koguni väidab seda otsesõnul, sest lähteteksti sõnajärg on: ainsale Jumalale, meie Päästjale läbi Jeesuse Kristuse, meie Issanda, olgu kirkus… Jumala kohta öeldakse ka, et ta mõistab kohut (Psalm 96.13 jm), kuid Jeesus tunnistas: Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte (Johannese 5.22). Jumal niisiis mõistab kohut  Kristuse kaudu.   

Piibel sunnib meid  tõdema, et väga tihti ei tegutse Jumal otse, vaid  Logos-Sõna  ehk  Kristuse  kaudu,  kes teda asendab ja esindab. Sellest jumalikust   esindus-   ehk   representatsioonipõhimõttest  pakub piibel korduvalt näiteid. Kusjuures mitte alati pole Kristus see, kes Jumalat esindab, vaid selles rollis võib olla ka inimene või ingel. Oleme juba möödaminnes tõdenud, et Moosest ja Iisraeli kohtunikke võis nimetada Jumalaks, kui nad esindasid  Jumalat. On olnud juhtumeid, kus Issanda ingel edastab Jumala sõnu, kasutades koguni esimese isiku vormi, nagu oleks ta ise Jumal (1. Moosese 22.11–18;  Kohtumõistjate 2.1–4;  vt  ka 2. Moosese 3. ptk). Oleme tõdenud, et Jumal on Looja ja Päästja, kuid ta loob ja päästab Kristuse kaudu. Vanas testamendis ennustatakse Jehoovast, aga uuest testamendist võib nähtuda, et ennustus täitub  Jeesuses Kristuses. Kummatigi pole õige teha siit järeldust, et Jehoova on Jeesus. Kõik piiblikohad vajavad mõtestamist nii, et nad omavahel klapiksid ega viiks kusagil vasturääkivusele.

Jeesus selgitab esinduspõhimõtet – seda, kuidas tema esindab Jumalat – nõnda:

• Matteuse 10.40:  Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja.

• Johannese 13.20:  Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.

• Johannese 10.37:  Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!  [Jeesus väidab, et tema teod on tema Isa teod.]

• Johannese 14.10:  Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.

Me saame sellest aru niiviisi, et kui Jeesus Kristus teeb midagi, siis on see sama, kui oleks tegijaks Isa. Vana testamendi prohvetid rääkisid Jehoova valitsemisest maa peal Jeruusalemmast ning need ennustused tuleb lugeda täiel määral täitunuks, kui konkreetne valitseja on Poeg, kelle kaudu Isa tegutseb.

Kokkuvõtteks kõigele eelöeldule võime sõnastada järgmised kaks tõelauset.

1. Kristus on jumalataoline, Jumala olemusega, Jumala peegelpilt, teeb seda, mida teeb Jumal.

2.  Kristus ei ole Jumal.

 1.6. Kas Logos-Sõna on sünnitatud või loodud?

Eelnevas oleme tõdenud, et ainus tõeline Jumal on see, keda tunneme uuest testamendist kui Isa. Jeesus Kristus see ei ole. Ometi on Jeesusel jumalataolisi atribuute. Ta on eksisteerinud igavikust. Tema läbi on kõik loodud. Ta on Päästja. Ta on väärt, et inimesed ja inglid teda kummardaksid. Kas neist seikadest ei piisa, et olla Jumal? Vastus ei olene meist, meie inimloogikast, vaid Jumala sõnast, ning sealt nähtub, et jumalataolistest atribuutidest tõepoolest ei piisa. Isa on ainus Jumal.

Tihti tehtav kristoloogiaviga ongi lähtumine Kristuse jumalikust atribuutikast. Ta käitus nagu Jumal, tegi imetegusid, andestas patte, järelikult on Jumal! Kuid imetegusid tegi Jumala esindajana ka Mooses ja teevad inglid. Jeesus tunnistas, et tal oli pattude andestamiseks volitus (Markuse 2.10). Sama volituse edastas ta oma jüngritele (Johannese 20.23). Siit pole vaja  rohkemat järeldada.

Teoloogid omistavad  ülearust  tähtsust sellele, kas Kristus kui Logos ehk Sõna oli igavikus «sünnitatud» või loodud. Need, kes arvavad, et Jeesus on Jumal, toetuvad muu hulgas piiblikohtadele, mis ütlevad, et ta on Isast sündinud, Isa poolt  sünnitatud  (sigitatud, regenereeritud). Piibel kasutab terminit ainusündinud Poeg. Nad järeldavad, et kui ta on «sündinud», on ta olemuselt samasugune kui Isa, järelikult siis Jumal. Mõned väidavad suvaliselt, et Logos-Sõna «tuli Isast välja». Tähendab, mõned teoloogid tõlgendavad mõistet «sünnitatud» nagu inimbioloogias, samas unustades, et inimene vajab ka ema ja tegelikult «tuleb välja emast».

Teised teoloogid leiavad piiblist tekstikohti, millest järeldavad, et Kristus on loodud,  aga sel juhul peaks ta nende arvates olema Jumalast madalam olend. Ta ei saaks olla oma loojaga olemuselt samaliigiline. Neljanda sajandi Arius, kellest oli juttu selle kirjutise alguses, ja tema järgijad on pidanud Logos-Sõna esimeseks Jumala loodud olendiks. Tänapäeval on sellel seisukohal Jehoova tunnistajad. Peaaegu kõik peavoolukirikud peavad Logost aga igavikus sünnitatud olendiks, järelikult Jumalaks. Kummagi voolu pooldajad võivad osundada piiblist endale sobivaid tekstikohti. 

Tsiteerime Elmar Salumaa õpikut «Filosoofia ajalugu II» (Tallinn 1993) leheküljelt 53, kus need momendid on selgelt nähtavad. Rasvases trükis osad on siinse koostaja esiletõsted.

IV sajandi algupoolel puhkevad uued ning raskeimad vaidlused vanakiriku ajaloos, milles lõkkele puhkevad peale muu ka puhtinimlikud kired ja mille taustal ilmnevad ühe või teise kirikliku ringkonna võimupüüdlused. Nende vaidluste peaosalisiks on kaks Aleksandria teoloogi – siinne presbüter ja kirikupoliitik Arius ning kohalik diakon Athanasius –, kelle algatusel tõusnud dogmaatiline vaidlustüli kestab aastakümneid vahelduva võiduga kummalegi poolele. Kristoloogiliste motiividega seostuvad siin ka kolmainusõpetuse probleemid. Arius asus üldiselt senise subrodinatiivse käsitluse pinnale, kuid formuleeris selle ühekülgselt. Tema järgi ei olnud Logos igavene, vaid Jumala poolt loodud enne kõige muu loomist. Sellest järeldus, et Logosel sääraselt looduna ei saanud olla ka Jumalaga ühesugust olemust, vaid ta oli sellest erineva loomusega (anomoios). Nii kaldus siis Arius enam Jeesuse inimliku või vähemalt selle erakordselt täiusliku jumalanäosuse toonitamisele, mis võis viia ekslikule käsitlusele tema jumalikkusest. Seda viga taipas kiriklikule õpetustraditsioonile rangemalt ustav Athanasius ja toonitas omapoolselt Isa ja Poja olemusühtsust, asudes seega nn. homousiaanlikule seisukohale. See olemusühtsus aga eeldab, et Poeg-Logos ei saa olla loodud, vaid Isast-Jumalast «igavikus sündinud».

Küsimus oli niisiis see: kui Logos oli loodud,  ei saanud ta olla sama olemusega kui Jumal. Kui tal oli aga Jumalaga ühtne olemus, ei saanud ta olla loodud, vaid pidi olema  «igavikus  sündinud».  Sest loodu on loojast olemuselt madalam. 

Kas lugeja taipab, kui inimlikult kitsukene on mõttekäik, mida väljendavad sõnad «ei saanud olla» ja «ei saa olla»? Jumala käes on kõik võimalik (Matteuse 19.26).   

Inimestena pärineme loomuliku protsessi teel kaugeist esivanemaist, kes  loodi.   Kes on tõeline kristlane, osaleb nüüd üleloomulikus protsessis, milles ta kasvab Kristuse-taoliseks ja omandab jumalikku loomust. Kristuse taastulekul tõuseme surnuist täies olemusühtsuses Isa ja Kristusega. Millest järeldub, et loodud olend võib saada  Jumalaga ühesuguse olemuse.

Siinkirjutaja ei liitu kummagi osapoolega. Ma ei väida, et Logos on loodud, kuid ma ei leia põhjust ka selle eitamiseks. Loodud olend võib ikkagi omandada Jumalaga sama loomuse. Eeltoodud mõttekäik, millest on kirjutanud Salumaa ja teised, ei ole niisiis põhjendatud.

Püüd seostada kujutletavat Logose tekkimise viisi küsimusega tema loomusest ja siit järeldada, kas ta on või ei ole Jumal, on metodoloogiliselt väär lähenemine.

Kristuse ja kristlaste olemuse juurde pöördume tagasi järgmises jaotises, kuid vahepeal tutvume piiblikohtadega, mida üks või teine vaidluspool on kasutanud oma seisukoha õigustamiseks.

Suur enamik teolooge ütleb, et Jumala Poeg on «igavikus Isast sündinud» (kasutatakse ka sõna «sigitatud»). See variant võimaldab neil järeldada, et Poeg on Jumal, kuigi siit ikkagi ei järeldu, et ta oleks Isaga ükssama Jumal. Pigemini peaksime vist ütlema, et nüüd on tegemist  kahe  Jumalaga, kuid see oleks selges vasturääkivuses piibliga. Seepärast väidavad  kolmainsust tunnistavad teoloogid, et Isa ja Poeg on üks ja sama Olend, mõistke seda kuidas tahate.

Piibel tõesti nimetab Kristust Jumala «sündinud» («ainusündinud», «esmasündinud») pojaks, ehkki mitte alati ei tarvitse mõeldud olla tema eeleksistentsile. Võidakse mõnel juhul silmas pidada tema sündimist inimeseks neitsist Maarjast Petlemma linnas. Mõnes tekstikohas, näiteks järgmistes, tundub siiski vihjatavat tema igavikulisele sünnile (kuid «sündimise» täpsem tähendus jääb ebaselgeks).

• Heebrealastele 1.5a:  Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: «Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu»? [Vt  ka Heebr. 5.5]

• Heebrealastele 1.6:  Aga kui ta toob oma esmasündinu maa peale, siis ta ütleb: «Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!»

• Johannese 1.18:  Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.

• Johannese 3.16:  Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

• 1. Johannese 4.9: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime.

Väärib märkimist, et kreeka keele asjatundjad on väitnud, et «ainusündinud» (kreeka keeles monogenes) ei tarvitsegi seostuda sündimise või sigitamisega, vaid võib tähendada ainulaadsust, unikaalsust. «Ainusündinud poeg» võib siis tähendada poega, kes on ainuke omataoline. «Esmasündinu» (kreeka keeles protótokos) võib osutada esmasusele ajas (oli enne teisi) või staatuses (on teistest tähtsam).

Kristusele kui   loodud   olendile osutavad seevastu järgmised kaks piiblikohta.

• Koloslastele 1.15:  Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu[.]

• Ilmutusraamat 3.14:  Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus[.]

Sõna algus (kreeka k arché), esineb uues testamendis palju kordi (väljendis algus ja ots, lauses Sina, Issand, oled alguses rajanud maa [Heebrealastele 1.10], pealkirjas Jeesuse Kristuse evangeeliumi algus [Markuse 1.1] ja arvukalt mujal) ning tähendab tõepoolest algust, mitte näiteks algatajat.

Ka järgmine vana testamendi koht väidetakse rääkivat loomise variandi poolt, ehkki see on otseselt tarkuse personifikatsioon. Kuid selles nähakse paralleeli Kristusega.

• Õpetussõnad 8.22–31: Issand [Jehoova] lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal. Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust. Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad. Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina, kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki. Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale, kui ta kinnitas pilved ülal, kui said jõuliseks sügavuse allikad, kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused, siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps [mõnes tõlkes: kui meistertöötaja], olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.

Mõlemad eelkäsitletud vaated – Kristus kui igavikus sündinu ja kui igavikus loodu – on inimmõistusele käsitamatud. Nimetus Jumala Poeg ei eelista üht teisele, sest ka Aadamat ja ingleid, loodud olendeid, on nimetatud Jumala poegadeks (Luuka 3.38;  Iiobi 1.6; 38.7).         

Osa teoloogide vastuseis mõttele, et Kristus võib olla «loodud», tuleneb sellest, et «loodud Kristus» samastub nende kujutelmas inglitega. Nad ei anna endale aru, et Kristus ise oli inglite looja ning järelikult nendest võrratult kõrgem.

Võime öelda, et  Kristus ehk Logos ehk Sõna tekkis protsessi teel, mis oli kindlasti erinev inglite ja Aadama loomisest, ning seda protsessi võib nimetada ka sünnitamiseks (sigitamiseks, regeneratsiooniks), kuid viimast pole põhjust käsitada inimese bioloogiale omastes terminites. Kas Logos  sünnitati  (sigitati) igavikus või  loodi igavikus (vastupidi Ariuse väidetavale arvamusele, kes nähtavasti uskus selle toimunud olevat meie ajavoolus), on sõnastamise küsimus. Kumbagi sõna pole põhjust käsitada meile tuntud tähenduses. Võib huvi pakkuda tähelepanek, et kristlikku pöördumist on samuti kirjeldatud niihästi loomisena (Efeslastele 4.24) kui ka sünnitamisena/sündimisena (1. Johannese 5.18).

Vaadakem selle jaotise lõpuks veel järgmisi tähelepanuväärseid piiblikohti:

• Johannese 5.26:  Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas[.]

• Apostlite teod 2.36:  Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!

Isa on tekketa eluallikas, ainuke tõeline Jumal, tema elu on olemuslikult temas endas, kuid Poeg  sai  eluallikaks, sest Isa  andis,  et ka Pojas endas oleks elu. Poeg sai Issandaks ja Messiaks, sest Jumal on ta selleks teinud.  Kui küsida, mille poolest Jumal ja Kristus erinevad, siis ilmselt selles, et Kristusel oli tekitaja, ellukutsuja, olgu ta siis sünnitatud või loodud. Tunneme kiusatust öelda, et ta pole eksisteerinud alati, kuid see oleks petlik ütlus. Kui kasutame väljendit «mitte alati» või ütleme, et oli aeg, mil teda polnud olemas, põrkame inimmõistust piiravale barjäärile, sest sellist aega polnud. Logos kutsuti ellu igavikus, enne ainelise universumi olemasolu, millega koos tekkis meile arusaadav aeg. Seepärast ütlemegi, et ta on eksisteerinud igavikust.

1.7. Kristus on Isa täiuslik peegelpilt, kristlased saavad selleks

Jeesus  Kristus oli  Jumala, oma Isa  perfektne peegelpilt ehk kujutis.  Seda kinnitab hulk piiblisalme, näiteks järgmine. 

• Heebrealastele 1.2–4: [Jumal] on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime. 

Siit nähtub mitu olulist momenti, kuid praegu olgu rõhutatud, et Kristus on Jumala  olemuse kuju. Temas peegeldub Jumala olemus. Eestikeelne olemus on siin tõlge algteksti kreekakeelsest sõnast hypóstasis, millest on tekkinud teoloogiline termin hüpostaas. Jeesus Kristus kujutab Jumala olemust. Kristusel ja Isal on üks ja sama olemus. Kolmainsust õpetavad teoloogid on aga võtnud sõna hüpostaas ja samastanud Ainujumala kolme «isikuga». Nad õpetavad, et Isa on Jumala üks hüpostaas, Poeg teine ja Püha Vaim kolmas. Sellega rikutakse sõna hüpostaas piiblitähendust, sest Isal ja Pojal on piibli järgi  üks hüpostaas ehk olemus. Samast räägivad järgmised piiblisalmid.

• Koloslastele 1.15:  Tema [Jumala Poeg] on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu[.]

• Koloslastele 2.9: Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult. 

• 2. Korintlastele 4.4b:  [N]ii et neile [uskmatuile] ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju.

• Filiplastele 2.6–7: [K]es, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne [täpsemalt: ei arvanud saagiks saada Jumalaga võrdseks], vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.

• Johannese 14.9–10:  Jeesus ütles talle [oma jüngrile Filippusele]: «Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa? Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.[»]

Mida Jumal on teinud oma esimesest Pojast, sedasama teeb ta kõigist tõelistest kristlastest. Me peame kasvama oma vaimult, oma iseloomult Jumala-kujuliseks. Isa peab hakkama peegelduma meie olemuses. Ent kuna Jumal pole ennast meile näidanud, küll aga oli saatnud inimeste sekka oma Poja, kes on Jumala sarnane, siis on Jeesus Kristus mõeldud olema meie otsene eeskuju, keda jäljendada ja kelle sarnaseks saada. See on raske protsess, mis võtab aega terve inimelu ega saavuta vajalikku lõpptulemust ka inimelu lõpul, sest meile on antud vaid piiratud määral abi oma loomuse vastu võitlemiseks. Kuid peame jõudma piisavalt kaugele, et olla Jumalale vastuvõetavad, ning mis jääb lõpuks meis veel puudu, selle korvab Isa oma heldusest meie ülestõusmises, kui meil pole enam füüsilist ihu oma himudega ega inimloomust, mis meid alatasa takistab.

 

• Matteuse 5.48:  Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

• Efeslastele 3.19:  [N]ing ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.

• 2. Peetruse 1.4:  Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.

• Efeslastele 4.22–24:  Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.

• Efeslastele 4.13–15:  [K]uni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul /…/, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.

• 1. Korintlastele 11.1:  Võtke mind eeskujuks [kirjutab apostel Paulus], nagu mina võtan Kristuse! [Tähendab, olgu teilgi eeskujuks Kristus.]

• Galaatlastele 4.19:  Mu lapsed [kirjutab apostel Paulus], kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!

Igas kristlases peab  kujunema Kristus. Jeesust nimetati Jumala Pojaks, aga kristlasedki  on  Jumala  lapsed  – pojad ja tütred (1. Johannese 3.1;   2. Korintlastele 6.18  jt). Jeesus nimetab kristlasi oma vendadeks. Meenutatagu järgmisi kirjakohti:

• Heebrealastele 2.11–12:  Jah, niihästi Pühitseja [Jeesus] kui pühitsetavad  [kristlased] on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks. Ta ütleb: «Ma tahan kuulutada su nime oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!»

• Johannese 20.17:  Jeesus ütles talle [Maarja Magdaleenale]: Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.»

• Roomlastele 8.29:  Sest need, keda ta [Jumal] on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas.

• 2. Korintlastele 6.17–18: [«]Seepärast minge ära nende [ebajumalate] keskelt ja eralduge neist,» ütleb Issand, «ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,» ütleb Kõigeväeline Issand.

• 1. Johannese 3.2:  Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema [Kristus oma teistkordsel tulekul] saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.

Mida tähendab olla igaveses elus niisugune nagu Kristus? See tähendab olla Jumala nägu, Jumala sarnane, Jumala kirkusega. Mäletatavasti loodi inimene «Jumala näo järgi» (1. Moosese 1.26a), mida oleme praegu aga vaid osaliselt, kuni siseneme Jumala riiki. Olla nagu Kristus tähendab olla Jumala pärija koos Kristusega (Roomlastele 8.17), jagada Kristuse võimu taevas ja maa peal. Inimese potentsiaal on võrratult kõrgem, kui me suudame kujutleda. Kristus on meie teerajaja, kes on läinud meie eele ja juhib meid meie suurde tulevikku.

Kristus ei ole Jumal. Ka meie pole Jumalad. Kui oleksime, poleks Jumal igavesti muutumatu, vaid paljuneks. Sel juhul poleks Jumal enam ainus. Ent Jumal on ainus; ta on See, keda tunneme kui Isa. Kuid ta loob endale peret – poegi ja tütreid –, kes peegeldavad teda. Logos-Sõna oli Jumala esimene poeg. Tema on Jumala peegelpilt ja meiegi peame selleks kasvama. Temas elab kogu jumalik täius (Koloslastele 2.9) ja meidki peab täitma kogu jumalik täius (Efeslastele 3.19). Loetagu veel kord eeltoodud piiblikohti ja mõeldagu, kui hämmastavalt ühesugused on sedastused ühelt poolt Jeesuse Kristuse ja teiselt poolt kristlaste olemuse kohta, mis peab neis kasvama ja saavutab täielikkuse ülestõusmises. Me ei tea Logos-Sõna eelajalugu ega tema Jumala-taoliseks saamise viisi, sest Jumal pole seda ilmutanud. Teame vaid, millise protsessi teel saame meie kui inimesed Jumala täiuslikeks poegadeks. Võib-olla on ka Logos pidanud igavikus kogema mingis mõttes midagi samasugust.

Maailm ja tema kirikud on eksinud. Paljud teoloogid osutavad Naatsareti Jeesuse jumalikele omadustele ja asjaolule, et ta tegi, mida teeb Jumal (andis andeks patte, äratas surnuid ja tegi muid imesid, oma eeleksistentsis oli looja), ning sellestki  järeldavad, et Jumala Poeg ongi Jumal. Ent kuna kõik tõelised kristlased kasvatavad Jeesuse Kristuse iseloomuomadusi ja saavutavad ülestõusmises sama jumaliku täiuse, ei piisa Jeesuse olemusest ja tegudest järeldamiseks, et Jeesus oli Jumal. Siin peitub paljude teoloogide fundamentaalne kristoloogiline viga.

1.8.  Kui Jeesus Kristus olnuks Jumal

Kes väidavad Jeesuse Kristuse olevat Jumala, satuvad kummalisse kontseptuaalsesse ummikusse. Kujutlegem ajaperioodi, millal Jeesus oli inimesena maa peal. Kui ta olnuks Jumal, olnuks Jumal (Naatsareti Jeesus) tollal maa peal, aga veel üks Jumal (Isa) oli samal ajal taevas. Piibli järgi eksisteerib aga vaid üksainus Jumal; kahe Jumala kujutelma ei saa lubada. Need kaks peavad olema üks ja seesama. Eelnevale lähedane on ka järgmine mõte. Kes arvavad, et Jumal on Isa, Poeg ja Püha Vaim, peavad vastama küsimusele, kas Jeesuse maapealse elu ajal (ja koguni surnudoleku ajal) oli taeva Jumal  puudulik, koosnedes ainult Isast ja Pühast Vaimust. Teoloogid sellega ei nõustuks. Nad väidavad, et tollalgi oli taeva Jumal täielik. Ka tollal asus Poeg taevas. Poeg oli seega lõhestatud, olles niihästi taevas Isa juures kui ka samal ajal inimesena maa peal. 

Kuidas seda mõista? Teoloogid haaravad kinni tõdemusest, et Jeesuses Kristuses oli niihästi jumalikkust kui ka inimlikkust, ja käsitavad tema isiksust kahetisena. Nende meelest oli Kristus maa peal oma inimloomuse aspektiga, aga tema jumalikkus ei kadunud taevast, ehkki ulatus ka Kristusesse maa peal. Iga tema teo ja ütluse kohta võib siis küsida: kas nõnda tegi või ütles Kristus-Jumal või Kristus-inimene? Näiteks kui ta ristil kisendas: «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» (Matteuse 27.46), kuuluvad need ängistussõnad inimesele. Kannatav Kristus ja surnud Kristus oli Kristus-inimene, aga Jumal-Poeg oli samal ajal Isa juures elus ja terve. Temale omistatakse näiteks ütlus, et ta jääb jüngrite juurde ajastu lõpuni (Matteuse 28.20).

Kellena palvetas Jeesus Johannese evangeeliumi 17. peatükis? Ta palus, et Isa kirgastaks teda «selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures» (5. salm). Kuna kolmainsusesse uskuvate teoloogide meelest viibis Kristus tollal Isa juures endises kirkuses (ehkki oli ühtlasi inimesena maa peal), siis kuidas peaksime seda palvet mõistma? Ilmutusraamatus tunnistas juba kirgastatud Poeg, et ta oli surnud (1.18); järelikult polnud tunnistaja Kristus-Jumal, vaid taevasse läinud endine Kristus-inimene, sest Jumal ei või surra. Veel esineb seal Johannese nägemuses sümboolne Tall, tähendab Jumala ohvritall, kes oli tapetud meie pattude eest, niisiis taas Kristus-inimene, ja ta käitub, justkui oleks Isa kõrval autoriteedilt järgmine. Seda Kristust,  kes jäi alatiseks taevasse täitma kolmainu Jumala teise isiku rolli, me justkui ei näegi.

Tavalisel kirikuskäijal usklikul pole aimugi, milliseid ajuväänavaid küsimusi tekib järeldusena eksieeldusest, et Kristus on Jumal. Kahtlemata võivad osavad teoloogid välja mõelda neile küsimustele ka vastuseid, kuid need vastused saavad vaevalt olla lihtsad. Pigemini mitte vähem meelevaldsed ja kunstlikud ning küllap veel veidramad kui arusaamatused, mida on tahetud selgitada.     

Lõpuks sõnake tõelisest Jeesusest Kristusest. Tema oli olnud Logos-Sõna, kes sündis inimeseks. Sõna sai lihaks ja elas meie keskel (Johannese 1.14). Sõna oma täielikkuses – mitte mingi koopia või vari temast – sai inimeseks, sai inimloomuse, aga ka  jumaliku loomuse, nii et ta elas inimesena tõepoolest kahesuguse loomusega. Kuid ta polnud skisofreenik, lõhestatud isiksus. Mõeldagu tõsikristlastele, kellel samuti on kahesugune loomus – sünnipärane inimloomus oma väärkalduvustega, aga ühtlasi Jumalalt saadud jumalik loomus. Kristlane on alatasa iseenesega heitluses ja tihti komistab, sest tema jumalik loomus on alguses nõrk ja peab kasvama, mis nõuab aega ja kogemusi. Seevastu Jeesuse jumalik loomus oli tugev ja alati valitses tema üle.

Dogma, et Jeesus Kristus on Jumal, pole mõistlik ei piibli seisukohalt, kui arvestada piibli kogu tõendusmaterjali, ega ka puhtloogiliselt, kui arvestada, et Jumal on ainus.

2. Kas Jumala vaim on isik?

Selles peatükis väidame, et püha vaim on Jumala kaugmõju, tema vägi, armastus ja isiksus, mille kaudu Jumal hoiab ühendust oma looduga. Ta  ei ole  Isa ja Poja kõrval kolmas isik, nagu arvatakse kolmainsusõpetuses. Oma vaimu kaudu Jumal töötab ja inspireerib, kasvatades ja valmistades oma poegi ja tütreid sisenema oma riiki. Ning kuna see vaim ei ole isik, pole ka ortograafilist põhjust kirjutada eesti keeles suurte algustähtedega: Püha Vaim. Suured algustähed on alamal säilitatud piiblitsitaatides (ehkki tähtede eristamine suurteks ja väikesteks ei pärine inspireeritud algtekstist, vaid tõlkijatelt-toimetajatelt) ning siis, kui peetakse silmas kujutletavat isikut, muidu aga kasutatakse väikseid algustähti: püha vaim.

2.1. Jumala vaimu kirjeldusi piiblis

Vaim kui objektiivne reaalsus ületab inimmõistuse piirid. Meil pole adekvaatseid mõisteid ega sõnu. See puudus annab ennast teravalt tunda ka piiblis, kus kasutatakse vaimu kohta enamasti lihtsaid kujundeid ja sümboleid, mis mingil määral ütlevad ära, mida parasjagu vaja ütelda, kuid kui neid võtta otsekirjeldusena, saaksime üpris ühtesobimatu  kogupildi.

Esimene koht, kust leiame sõnad «Jumala Vaim», on otse piibli alguses (1. Moosese 1.2), kust loeme, et see vaim hõljus vete kohal. Maakera oli tollal vetest ümbritsetud. Muud ei olegi siin Jumala vaimu kohta öeldud. Mõnelt poolt on väidetud, et piiblisalmi tõlge ei tarvitse olla õige: heebreakeelsete sõnade mitmetähenduslikkuse arvestamisel on võimalik, et vete kohal hõljus või lehvis hoopis «vägev tuul». Vahest  siiski on antud tõlge õige, sest see loomispeatükk haakub Psalmiga 104, mis kiidab Jumalat kui loojat ja kust loeme:

• Psalm 104.30:  Sa [Jumal] läkitad välja oma vaimu, ja nad [loomad] luuakse, ja sina uuendad maa näo.

Väärib tähelepanu, et Jumala vaimu ei samastata siin Jumala endaga, vaid vaim on midagi, mille Jumal  läkitab välja  ja mille kaudu Jumal  töötab.  Seda on oluline meeles pidada.

Oma vaimu kaudu  mõjutab  Jumal inimesi. Kui Jumal tahab ergastada inimest tegema teatud tööd või teda millekski inspireerida, «täidab» Jumal inimese oma vaimuga või paneb oma vaimu inimese «peale»; sageli öeldakse: «valab tema peale», justkui oleks tegemist vedelikuga. 

• 2. Moosese 31.3–6:  Ma [Jumal] olen tema täitnud Jumala Vaimuga, tarkuse, mõistuse ja teadmistega ning igasugu tööoskusega /…/. Ja mina, vaata, olen andnud temale abiks Oholiabi, Ahisamaki poja Daani suguharust. Ja ma olen andnud kõigi arukate südamesse oskuse teha kõike, mida ma sind olen käskinud[.]

• 1. Saamueli 10.10:  Ja kui nad jõudsid Gibeasse, vaata, siis tuli temale [kuningas Saulile] vastu salkkond prohveteid. Ja Jumala Vaim tuli võimsasti tema peale ja ta hakkas nende keskel prohvetlikult rääkima.

• 1. Saamueli 11.6:  Kui Saul neid sõnu kuulis, siis tuli Jumala Vaim võimsasti ta peale ja ta viha süttis väga põlema.

• Joeli 3.1–2:  Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale.

• Apostlite teod 10.45: Ja kõik need usklikud ümberlõigatute hulgast, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale[.]

• Hesekieli 11.24a:  Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus[.]

Huvitav on Jumala ütlus Moosesele, et ta võtab osa Moosese peal olevast vaimust ja jagab teistele, et teised saaksid Moosest tema töös aidata. Nagu oleks vaim midagi, mida saab lahutada osadeks, mõõdu järgi inimesele anda ja ka mõõdu järgi ära võtta. Jeesusest Kristusest aga öeldakse, et tema sai Jumala vaimu mõõduta, piiramatult. Taolised kirjeldused oleksid täiesti sobimatud kirjeldamaks Püha Vaimu kui  isikut,  kuid sobivad kirjeldama püha vaimu kui  mõju,  Jumala osalemise intensiivsust inimese elus. Jumal võib inimest abistavalt mõjutada kas suuremal või vähemal määral, nii nagu on tema nõu. 

• 4. Moosese 11.17:  Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu [õige tõlge: sinu peal olevast vaimust], ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.

• Johannese 3.34:  Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi. [Mõte on see, et Jumal ei andnud oma vaimu mõõdu järgi sellele, kellest on jutt, nimelt Jeesusele.]

Kirikuinimesed üldiselt on kuulnud või lugenud nn nelipühaimest, millest kirjutatakse Apostlite tegude raamatu 2. peatükis – püha vaimu tulekust kohina ja tulekeelte kujul üheaegselt paljude isikute peale, keda kuuldi seejärel rääkivat teisi keeli. See oli ühtlasi kristliku koguduse sünd. Vähem teatakse, et püha vaim «täitis» mõningaid inimesi uue testamendi päevil ka  enne  seda sündmust.

• Luuka 1.15b: Ta [Ristija Johannes] ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.

• Luuka 1.41–42:  Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili![»]

• Luuka 1.67:  Tema [Ristija Johannese] isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina[.]

• Luuka 2.25–26: Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat.

Jumal on tegelnud valitud inimestega oma vaimu kaudu juba inimkonna algusest saadik. Oma vaimu kaudu inspireeris Jumal vana testamendi ajal prohveteid  (2. Peetruse 1.21). Kuningas Taavet anus Jumalat (Psalm 51.13): «Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!» Vaatemänguline püha vaimu tulek, millest jutustab Apostlite tegude raamatu 2. peatükk, ei olnud seega olemuselt midagi eriti uudset. Kõnesolev sündmus oli mõeldud nende märgistamiseks, keda Jumal hakkas oma riigi jaoks arvukalt üheskoos ette valmistama. See oli kristliku koguduse sünd.

Kõik ütlused püha vaimuga täitumusest või vaimu pealolekust on ilmselt kõnekujundid. Olla «täis vaimu» tähendab olla Jumala poolt eriliselt inspireeritud. Kuid vaim ei ole vedelik, mida võib anda mõõdu järgi või ilma mõõduta või kellelegi peale või sisse valada või millega kedagi täita või kedagi sellega joota  (1. Korintlastele 12.13b). Jootmise võrdluspildiga on ilmselt mõeldud isiku  mõjutamist.  Samuti pole vaim tuli (Apostlite teod 2.3), mida võib kustutada   (1. Tessalooniklastele 5.19) või lõkkele õhutada (2. Timoteosele 1.6). Vaim pole võie, millega kedagi võitakse (Apostlite teod 10.38). Ei ole Jumala vaim ka  tuvisarnane lind  (Matteuse 3.16 jt).   Need kõik on kujundid.  Ning muidugi pole püha vaim ka isik, nagu juba öeldud. Kõnekujund, näiteks metafoor, on põhikujutluse asendamine asekujutlusega  sarnasuse  alusel, millega tõstetakse esile inimese või asja mingi iseloomulik joon. Püha vaimu ülaltoodud kujunditel pole küll vähimatki äratuntavat ja meile arusaadavat sarnasust  isikuga.         

Kui oleks olemas Püha Vaim kui  isik,  üks Jumala põhiolekuist, oleks tõepoolest kummaline lugeda ka Püha Vaimu  uuendamisest   (Tiitusele 3.5b). Jumalat ei saa uuendada. Küll aga võib Jumal uuendada inimeses oma vaimulikku inspiratsiooni.  

Põhjust, miks Jumala vaimu siiski peetakse peavoolukirikutes omaette isikuks, seostatakse uues testamendis leiduvate teist liiki kujunditega, nimelt nendega, mis omistavad mitteisikule isikuomadusi. On näiteks lugeda, et Püha Vaim võib midagi ütelda või otsustada või teha. Nüüd tuleb aga selgusele jõuda, kas ja kuidas klapib püha vaimu kohta kasutatavate kujundite koguhulk  a) oletusega, et püha vaim on isik, ja b) oletusega, et püha vaim on Jumala kaugmõju. Vastus peaks olema niisugune. Oletus a on küll kooskõlas vaimu isikuomadustega, kuid üldsegi mitte vaimu sisse- või pealevalamise, mõõdu järgi andmise ning teiste selliste kujunditega. Oletus b sobib viimaste kujunditega hästi, aga ei tekita tõrget ka vaimule isikuomaduste omistamise ehk personifikatsiooni juhtudel. Oleme ju harjunud sääraste ütlustega nagu «raadio räägib», «valitsus teeb avalduse» jms ning teame, et tegelikud rääkijad ja tegijad on inimesed ringhäälingustuudios või valitsusruumis. Püha vaimu puhul mõistame, et see on Jumal, kes räägib, mõjutab ja otsustab. Kuidas tema kaugmõju «mehhanism» töötab, sellest me muidugi ei saa aru, sest inimene ei käsita vaimu kui objektiivset reaalsust, aga see teadmatus ei tarvitse meid praegu segada.

Järeldame, et kui võtta piiblis olevate püha vaimu kujundite koguhulk, ei sobi see kujutelmaga, et püha vaim on isik.

Võib tekkida küsimus: kas püha vaim, mis õpetab ja pühitseb (= eraldab, teeb pühaks; Johannese 14.26;  Roomlastele 15.16) on üks mitmest Jumala vaimust, vahest mingi eriline vaim Jumala teiste vaimude hulgas? Ei, niisuguseks oletuseks pole piibellikku põhjust. Jumala vaim kui Jumala kaugmõju lähtub Jumalast ning Jumal on üks. Ka tema vaim on üks (vrd Efeslastele 4.4; 1. Korintlastele 12.13). Kui vahel mainitakse «Kristuse Vaimu» (Roomlastele 8.9; 1. Peetruse 1.11), ei tähenda see muud, vaid sama püha vaimu, mis inspireeris ka Jeesust Kristust tema maise elu päevil ja mida Isa saadab oma valituile Kristuse nimel (Johannese 14.26). Ent mida kujutavad siis endast «seitse Jumala vaimu» Ilmutusraamatus (5.6 jm)? Kuna need vaimud asuvad Jumala «trooni ees» ja Ilmutusraamatu kirjutaja Johannes edastab nende tervitused üheskoos Jumala tervitusega (Ilmutusraamat 1.4b), peab olema tegemist Jumalast eraldi olevate vaimolenditega, seega siis Jumala inglitega.         

2.2. Jumal ise asub taevas, tema vaim on kõikjal

Kui küsida, kus asub Jumal, vastatakse harilikult, et  taevas,  ja see on õige vastus.

• Koguja 5.1:  Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas  ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!

• Matteuse 7.11:  Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!

Ka Jeesus Kristus asub praegu Jumala juures  taevas,  kust ootame tema peatset tagasitulekut maa peale.

• Johannese 16.28:  Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.

• Apostlite teod 3.21:  Tema [Kristus Jeesus]  peab jääma taevasse kuni selle ajani, kui uuendatakse kõik, millest Jumal on rääkinud oma pühade prohvetite suu kaudu maailma algusest peale.

Sõnad taevas ja taevasse nendes lausetes – nagu ka ühend Isa juurde – on kohamäärused. Piibli järgi on Jumal ja Kristus taeva-nimelises «kohas», millest oskame piibli valguses öelda küll väga vähe. See ei ole maa peal. Seda pole avastatud ka nähtavast universumist. Taevas on seega mõnes mõttes saladuslik paik.

Nüüd aga võivad mõned sattuda arusaamatuse ette, sest Jumal ütleb prohveti kaudu, et ta täidab niihästi taeva kui ka maa:

• Jeremija 23.23–24:  Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga kaugemal ei olegi Jumal? Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina teda näeksin? ütleb Issand. Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand.

Kuidas sellest aru saada? Jumal asub taevas, mis esineb piiblis vastandatuna mõistele «maa», aga samas täidab Jumal ka maa? Need kaks alternatiivi ilmselt välistavad teineteist, kui neid mõlemaid võtta otsetähenduses. Piibel on aga täis piltlikkust, sümboolikat, kõnekujundeid. Kuna piiblis leidub siiski arvukalt selgeid tunnistusi, et Jumal ei asu maa peal, vaid taevas, tuleb just seda infot võtta otse, mitte kõnekujundina (ehkki taevas ise võib olla kujund). Piltlik on järelikult Jumala ütlus, et ta täidab maa. Järgmised piiblikohad näitavad, kuidas sellest aru saada.

• Psalm 11.4:  Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.

• Psalm 139.4–7:  Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

Jumal ise on vaim, tähendab ta on vaimolend. See vaimolend ei asu kõikjal, vaid asub taevas. Aga ühtlasi  temal on  vaim. Viimane ulatub kõikjale. See vaim pole teine isik, teine vaimolend. See vaim on Jumala, tema isiksuse, väe ja armastuse projektsioon kõigesse ümbrusesse. Oma vaimu kaudu seob Jumal endaga kogu loodu. Jumalast rääkides esineb sõna vaim niisiis kahes tähenduses: Jumal on ja Jumalal on vaim. Loomulikult ei haara meie inimmõistus kumbagi mõistet. Me ei suuda ette kujutada, kuidas on olla vaimolend, ja samuti me ei kujutle, kuidas see vaimolend saab projitseerida end kõikjale, jäädes siiski paigale. On toodud võrdlus astronautidega Kuu peal, keda võis näha ja kuulda ning juhatada Maalt elektromagnetiliste signaalide abil, ja mehitamata kosmosejaamaga, mis täidab Maa pealt saadetavaid käsklusi. Maal asuv vaatleja ning käskluste andja oleks siis justkui Jumal ning elektromagnetväli nagu Jumala vaim, kuid see võrdlus on selgelt ebaadekvaatne. Jumala vaim pole külmalt füüsikaline mõiste, vaid kannab armastust ja isiksust.

2.3.  Spekuleerime: mis ja kus on taevas?

Jumal asub taevas, kuid mis on või kus on see taevas? Piibel sellele kuigivõrd ei vasta, aga siiski pakub mõne juhtlõnga otsakese.

Esiteks, taevas asub «ülal» (vt näiteks Jeesuse taevamineku kirjeldust, Apostlite teod 1.9–11), kuid see näib taeva asukoha suunana ka ainuvõimalikuna ja võib seepärast olla vähetähenduslik, sest all, paremal ega vasakul, ees ega taga taevast ei leidu. Liikumine maapinnalt üles on aga inimesele saavutamatu, oli seda eriti piibliaegadel, kuid ka tänapäeval, mil lennuk ja rakett võivad tõsta inimese siiski vaid suhteliselt tühisesse kõrgusesse võrreldes kosmiliste kaugustega. Oma keskkonnast väljumine on elavale inimesele võimatu. Ta ei saaks kaugeid taevakehi külastada ka oma piiratud eluea tõttu. Maailmaruum, ülal asuv «taevas» on seega  sümbolina   väga kohane tähistamaks Jumala asupaika, sest ka too on paik, kuhu füüsiline inimene ei pääse. Kuid kas on tegemist enamaga kui lihtsalt sümboliga?

Siinkohal oleks kasulik lisada, et piibel tähistab sõnaga «taevas» ka 1) atmosfääri, mis annab kastet ja vihma ja milles lendavad linnud, ning 2) kosmost, kus asuvad päike, kuu ja tähed. Seda näitavad piiblikohad  1. Moosese 1.8;  27.28  jt (atmosfäär) ning  Psalm 8.4 (kosmos). Jumala asupaika nimetas apostel Paulus kolmandaks taevaks  (2. Korintlastele  12.2–4). Praegu oleme huvitatud just sellest.                 

Võib arvata, et taevasse ülesminek ja taevast allatulek on lihtsalt  piiblis välja peetud sümboolika ehk piltlikkus ning tegelikult ei tarvitsegi vertikaalsiht  seonduda eriliselt Jumala taevaga. Pealegi sõltub vertikaalsiht sellest, kus me ümmargusel maakeral parajasti asume.

Mõelgem Jeesuse ilmumistele pärast tema surnuist ülestõusmist ja enne tema tagasi Isa juurde minekut. Jeesuse surnuist ülestõusmine oli kristlaste ülestõusmise eeskuju (1. Korintlastele 15.13, 20), aga me teame, et ülestõusnud kristlased on vaimuliku ihuga ehk vaimolendid (1. Korintlastele 15.44). Seda oli järelikult ka ülestõusnud Jeesus kui surnuist ülestõusmise pioneer. Piiblist tõdeme, et ülestõusnud Jeesus võis äkki ilmuda lukustatud ustega tuppa ja äkki ka kaduda inimeste silmist (Johannese 20.19, 26; Luuka 24.31). Niiviisi käituvad ka kummitavad vaimud. Niinimetatud poltergeisti-tüüpi deemonid võivad loopida esemeid näiliselt läbi katuse ja seinte, viimaseid purustamata. See kõik on ammu teada-tuntud inimkonna kollektiivsetes kogemustes ning osutab järeldusele, et vaimolendid pole piiratud meie kolmemõõtmelise füüsikalise ruumiga, vaid võivad kulgeda vähemalt neljamõõtmelises ruumis.

Vahel esitatakse järgmine näitlik analoogia. Kujutlegem siledat pinda, näiteks lauda, ja väikseid kahemõõtmelisi olendeid (lestad), kes sellel elavad. Nende maailm on kahemõõtmeline, nii nagu meie oma on kolmemõõtmeline. Nad võivad liikuda edasi ja tagasi, paremale ja vasakule või mingis kombineeritud suunas omaenda kahemõõtmelises maailmas ning näevad üksteist kriipsudena. Kuid sihti üles-alla nende maailmas pole. Kui mängime lestadele vingerpussi ja tõstame ühe neist äkitselt laualt üles või paneme juurde, kasutades meie käsutuses olevat kolmandat dimensiooni, kirjeldaksid teised lestad seda paranähtusena, kus nende kaaslane äkki kadus olematusse või äkki ilmus üleloomulikul viisil kinnisesse ruumi (pinnale joonistatud ristkülikusse) ei tea kust. 

Analoogilised nähtused vaimudega meie kolmemõõtmelises maailmas lubavad end seletada liikumisena läbi vähemalt neljamõõtmelise ruumi, millesse meie kolmemõõtmeline maailm on sisestatud. Ülestõusnud Jeesus võis siseneda lukustatud tuppa suunast, mis meie jaoks ei eksisteeri. Oletus, et vaimolendite ruum – nimetagem seda vaimuvallaks – on meie omast dimensionaalsuse mõttes avaram, välistaks ka «kolmanda taeva» otsimise ühest või teisest suunast universumis. Jumala troon asub suunas, mida meie jaoks pole olemas. Samas asub vaimuvald meile lõpmatult lähedal, nii nagu ise võime tulla oma kolmemõõtmelises ruumis suvaliselt lähedale lestadele laua peal ja ikka jääda nende maailmast ja teadvusest väljapoole. Jumala troongi ei tarvitse olla vaimuvallas meist kaugel.  

Jeesuse ülestõusmisjärgne taevaminek üles pilvedesse ja eriti tema piiblis ennustatud jõudemonstratiivne tagasitulek ülalt pilvedest on tseremoniaalsed sündmused. Aeglane laskumine ülalt on inimkonnale nähtav ja tohutult efektne, kuid muud otstarvet peale efekti ja ehk peale jumaliku plaani äratada õndsad surnud meridiaanide järjekorras, kui maakera pöördub õhus viibiva Kristuse all läänest itta, ei pruugi Jeesuse saabumistrajektooril olla.

2.4. Kuidas Jumal ilmutab end inimesele

Vahel väidetakse, et Jumal ilmutab end meile kolmel viisil – Jumal-Isa kaudu, Jumal-Poja kaudu ja Jumal-Püha-Vaimu kaudu. Oleme juba esimeses peatükis käsitlenud Isa ja Poja vahekorda. Isa on ilmutanud end Poja kaudu (vahel ingli või teise inimese, näiteks prohveti kaudu). Nüüd uurime lähemalt arvamust, et Jumal ilmutab end «Jumal-Püha-Vaimu kaudu».

Uues testamendis on palju kirjakohti, kus püha vaim ütles, mõtles või tegi midagi. Pealiskaudsel lugemisel võib tunduda, et on olemas omaette ning omaenda identiteediga isik Püha Vaim, kuid see on eksimulje. Alljärgnevad on tüüpilised näited.

• Johannese 14.26:  Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.

• Apostlite teod 8.29:  Ja Vaim ütles Filippusele: «Mine ja ligine sellele tõllale!»

• Apostlite teod 8.39:  Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga.

• Apostlite teod 13.2: Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: «Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!»

• Apostlite teod 15.28:  Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud[.]

• Efeslastele 4.30:  Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!

• 1. Korintlastele 12.11:  Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.

Enne kui me kiirustades järeldame, et püha vaim on omaette isik, analüüsigem paari konkreetset näidet, mida mainitakse niihästi uues kui ka vanas testamendis. Need on näited, kuidas Jumal on teinud prohvetile teatavaks oma sõnumi.

• Apostlite teod 28.25–27:  Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad [apostel Pauluse juurde tulnud juudid], kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: «Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: «Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.» [»]

Nõnda   ütles püha vaim  prohvet Jesajale. Avame nüüd Jesaja raamatu ja vaatame järele, kuidas prohvet sai selle sõnumi. Raamat algab nägemuste ja läkitustega Jumalalt. Kuuendas peatükis sisaldub ere nägemus Jumala taevasest troonist ja ingellikest olenditest. Prohvetil oli Jumalaga lühike kahekõne. Talle ütles Jumala hääl:

• Jesaja 6.9b–10: «Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks  ja ei pöörduks ega paraneks!» 

Mida järeldame? Tegemist on sõnumiga, mille andis prohvetile nägemuses Jumala  hääl (8. salm). Ent  kuidas  tekitab Jumal nägemuse või saadab inimesele sõnumi, kui ta tahab seda teha otse, ilma vahendajata, sõnumitoojata? Ta teeb seda  nõnda, et ta mõjutab vajalikul viisil asjaomaseid aistingukeskusi inimese ajus  ning teeb seda oma vaimu kaudu!

See näide peaks aitama mõista uue testamendi väiteid, et püha vaim ütles või tegi midagi. Need on kõnekujundid, personifikatsioonid. Tegija või ütleja oli Isa, kes oma vaimu kaudu istutas prohveti ajju vajaliku info. Võrreldagu lausega Raadio ütles, et homme tuleb ilus ilm. Ütleja polnud raadio kui isik, vaid inimene stuudios.

Võib tuua ka teise, samasuguse näite.

• Heebrealastele 10.15–17:  Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli öelnud: «See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse. Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.»

Antud sõnastus vajab kõigepealt natuke korrastamist. Vahetult eelnev salm ütles, et üheainsa ohvriga on Jeesus Kristus teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks. Siin välja kirjutatud tekstikoht seejärel väidab, et püha vaim tunnistab sedasama. Nimelt pärast seda, kui püha vaim oli öelnud: «See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse» – pärast seda tunnistab püha vaim: «Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.» Teiste sõnadega: pühitsetava patud on nüüd jäädavalt kustutatud. Nõnda saab see tekstikoht selgema mõtte.

Kuid kus on püha vaim niiviisi öelnud? Avame prohvet Jeremija raamatu 31. peatüki. Sealt leiame sõnumi, mille prohvet sai Issandalt (Jehoovalt).

• Jeremija 31.33–34: [V]aid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.  Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.

Need on sõnad, mis tulid prohvetile Issandalt (Jehoovalt ehk Isalt; Jeremija 30.1). Kuidas täpselt need ja teised sõnad tulid, seda puhakiri ei kirjelda, aga kuna Jumal asub taevas ja Jeremija asus maa peal ning sõnad tulid otse, ilma kellegi teise vahenduseta, kasutas Jumal ilmselt oma vaimu,  et mõjutada vastavaid  aistingutsentreid Jeremija ajus. Nõnda taandub püha vaimu öeldu taas Jumala öeldule. Püha vaim ei ole Isa kõrval teine (või, nagu arvatakse, kolmas) tegija.

Apostel Peetrus kinnitab, et sõnumid Jumalalt prohvetitele – harilikult nägemuses või unenäos – on tulnud püha vaimu kaudu. Püha vaim ei ole Isa kõrval teine või kolmas isik vaid on seesama Isa, tema kaugmõju.

• 2. Peetruse 1.21:  [S]est iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.

• 1. Peetruse 1.10–12:  Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.

Piiblis kasutatavate asesõnade põhjal pole püha vaimu isikulisust võimalik tuvastada. Relatiivne asesõna kes (vastandina asesõnale mis) on täiesti piiblitõlkija ja/või toimetaja valik, sest kreekakeelsed asesõnad ei sõltu sellest, kas on tegu elava olendi või asjaga. Eestikeelses piiblis seisab püha vaimu kohta kes, aga see valik tuleb tõlkija eelarvamusest.

2.5. Täiendavaid põhjusi, miks püha vaim ei saa olla isik

Apostlite kirjad algavad harilikult  tervitustega  lugejatele: tervitatakse Jumala poolt ja Jeesuse Kristuse poolt, aga mitte kunagi püha vaimu poolt. See näitab, et püha vaim ei ole kolmas eraldi isik. Vastasel juhul tähendaks tema ignoreerimine sügavat lugupidamatust, eriti veel kui arvestada tema tähtsat rolli kristlaste kasvatamises. Pangem tähele tema puudumist tervitustest:

• Roomlastele 1.7b:  Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Samas sõnastuses on ka 1. Korintlastele 1.3;  2. Korintlastele 1.2;  Galaatlastele 1.3;  Efeslastele 1.2;  Filiplastele 1.2;  2. Tessalooniklastele 1.2  ja  Fileemonile  3.  Teistes epistlites, nagu näeme järgnevast, on sõnastus teine, aga ikkagi ei kaasne üheski neist püha vaimu tervitust Isa ja Kristuse omaga. Kirjas koloslastele on vihje Kristusele mõnest käsikirjast puudu; sellest ka piiblis nurksulud. 

• Koloslastele 1.2:  Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt [ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt]!

• 1. Tessalooniklastele 1.1:  Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!

• 1. Timoteosele 1.1–2:  Paulus, Kristuse Jeesuse apostel, Jumala, meie Päästja, ja Kristuse Jeesuse, meie lootuse käskimist mööda – Timoteosele, oma tõelisele pojale usus: Armu, halastust, rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt!

• 2. Timoteosele 1.1–2:  Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel selle elu tõotust mööda, mis on Kristuses Jeesuses, – armsale pojale Timoteosele: Armu, halastust ja rahu Jumalalt Isalt ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt!

• Tiitusele 1.4:  Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest:  Armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!

• Jaakobuse 1.1:  Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervitusi kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule.

• 2. Peetruse 1.2:  Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu!

• 2. Johannese 1.3:  Olgu meiega arm, halastus, rahu Jumalalt Isalt ja Jeesuselt Kristuselt, Isa Pojalt, tões ja armastuses!

• Juuda 1–2:  Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend – Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile. Halastust teile ning rahu ja armastust saagu rohkesti!

Need tervitused muide näitavad veel kord, et Jumal on Isa, mitte Poeg. Kuid kui oleks olemas Jumal-Isa ja Jumal-Poja kõrval ka Jumal-Püha-Vaim, miks ükski kiri teda tervitusega ei tunnusta ega  austa? Vastus: teda polegi olemas eraldi isikuna, sest ta pole muud kui  Isa kaugmõju.

Teistest mõneti erinev on tervitus Peetruse esimeses kirjas:

• 1. Peetruse 1.2:  Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks: Armu ja rahu saagu teile rohkesti!

Kolmainsuslased haaravad sellest kui päästvast õlekõrrest kõigi tervituste seas, sest mainitakse vaimu. Kuid vaim ei reastu siin Isa ja Jeesuse Kristuse kõrvale kaastervitajana kujutletava Kolmainu Jumala poolt. See tekstikoht toob lihtsalt taas esile põhiõpetuse, et usklikud eraldatakse Jumala vaimu läbi. Väärib arvestamist ka võimalus, et «vaimu pühitsemine» ei käigi Jumala vaimu kohta, vaid osutab Jumala valitute inimvaimule.

Veel kõnelevad püha vaimu isikulisuse vastu piiblis dokumenteeritud nägemused Jumala troonist taevas. Siin figureerivad kesksete kujudena Isa ja Kristus, vahel nähakse ka ingellikke olendeid trooni ümber, kuid  Püha Vaimu ei nähta kunagi. Nägemused on talletatud Taanieli raamatu 7. peatükis ning Ilmutusraamatu peatükkidega 4 ja 5 hõlmatud osas, ka 7. peatükis (salmid 9–10) ja Apostlite tegude raamatu 7. peatükis (vt ka Ilmutusraamatu peatükke 21 ja 22).

• Apostlite teod 7.55–56:  Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: «Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel!»

Märter Stefanos nägi Jumalat ja Jeesust tema paremal käel, aga Püha Vaimu tema vasakul käel ega mujal ta ei näinud. Selle kohta on arvatud, et mõistagi ei näinud Stefanos Püha Vaimu taevas, sest Püha Vaim oli Stefanose enda sees! Analoogiliselt on seletatud Püha Vaimu puudumist teistest taolistest nägemustest. Ent niisugune seletus paneks Jumalale ränga piirangu. Mõeldagu: Püha Vaim oli ammendavalt «välja valatud», nii et teda taevasse enam ei jätkunud! See kujutelm on absurd.

Mida kuulutas ingel Gabriel Jeesuse tulevasele emale Maarjale?

• Luuka 1.35b:  Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütakse Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.

Püha vaim samastatakse siin «Kõigekõrgema väega». Et Jeesus sündis pühast vaimust, seda teatab veelgi selgemalt evangelist Matteus:

• Matteuse 1.18:  Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. 

Kui Püha Vaim ja Isa on kaks eri isikut, siis kumb neist oli Jeesuse isa? Selgelt Püha Vaim! Kuid evangeeliumiraamatud ei näita, et Jeesus oleks iialgi palvetanud Püha Vaimu poole. Tema isa oli Kõigekõrgem, Kõikväeline Jumal, kes oli Maarja viljastanud omaenda isikust projitseeritud püha vaimu väe abil. 

Meie ei tea, kuidas Logos – Sõna – universumi looja – muundati seemnerakuks Maarja ihus, et järgnevalt sündida ilmale Jumala Pojana. See pidi kahtlematult olema üks Jumala suurimaid imetegusid. Mingi tähtsus võib ehk olla järgmisel märkusel. Piibel näitab, et inimesele on Jumalalt antud teatud vaimulik substants, mis täiendab tema füüsilist aju inimmõistusega ja suremisel võetakse tagasi Jumala juurde hoiule kuni selle isiku ülestõusmiseni surnuist (1. Korintlastele 2.11;  Koguja 12.7;  Luuka 23.46). Tundub loogiline, et Jeesuse Kristuse „inimvaim” pärines tema eeleksistentsist Logosena. (Seda vaimu ei tule aga mitte mingil juhul segi ajada paganauskude „surematu hingega”. Ta pole elusolend.) 

Vahel möönavad kolmainsusõpetuse pooldajad, et sõna isik – ladina keeles persona – ühendis «üks Jumal, kolm isikut» on ajalooliselt ebaõnnestunud valik, sest tekkida võib segavaid assotsiatsioone isiku tavatähendusega. Nad soovitavad selle asemel kasutada sõna  hüpostaas: «üks Jumal, kolm hüpostaasi». Ent seegi alternatiiv on ebaõnnestunud. Sõna tuleb kreeka keelest, piiblisalmist Heebrealastele 1.3, ja tähendab  olemust.  Tuleb nüüd välja, et Ainujumalal on kolm olemust: Isa on üks hüpostaas (olemus), Poeg teine (teine olemus) ja Püha Vaim kolmas hüpostaas (kolmas olemus).  Sama salm aga ütleb selgesti, et Jeesus Kristus on Jumala olemuse kuju, ta  peegeldab Jumala olemust. Isal ja Pojal on  üks ja sama olemus. Kui tahetakse öelda isiku asemel hüpostaas, tuleb igatahes unustada sõna kreekakeelne tähendus ja käsitada seda kreeka sõna lihtsalt märgina Jumala (ekslikult) arvatava kolme põhioleku kohta.

2.6. Matteuse 28.19

Isa on olemas. Poeg on olemas. Isa on Jumal, Poeg mitte. Püha vaim on olemas. Isa ja Poeg on isikud, püha vaim mitte. Kristlase valmistamisel igaveseks eluks on kõigil kolmel oma roll. Isa valib oma pojad ja tütred ning suunab nad Kristuse juurde, kes on meie lunastaja, meie eeskuju ja meie päästja. Isa kasvatab meid kui oma lapsi oma püha vaimu kaudu, millega ta meid mõjutab. Püha vaim on Isa vägi, armastus, isiksus, tema väljasirutus kõigesse loodusse, sealhulgas oma poegade ja tütarde ellu.

 

Üks peamisi piiblikohti, millele kolmainsusõpetuses toetutakse, on nn  ristimisvalem:

• Matteuse 28.19:  Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse[.]

Siit tuletatakse pretensioonikas fraas «Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel», mida võib kuulda paljudes kiriklikes talitustes ja pastorite sõnavõttudes, mitte ainult ristimise juures. Paljud eeldavad, et see on sama kui öelda «Jumala nimel». Nad eeldavad, et äsjamainitud piiblikoht näitab Jumala olevat Isa, Poja ja Püha Vaimu. Et selles ainsas salmis esinevad need kolm nimetust kenasti koos, see ei tõesta aga iseenesest midagi, kui me ei leia oma arvamusele kinnitust mujalt pühakirjast. Nagu ei tõesta väljend «Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal» iseenesest midagi üle selle, mida see otseselt ütleb. Väljendi sügavama sisu ja mõtte tuvastamiseks tuleks tutvuda kolme nimetatud mehe elulooga ja rolliga Jumala plaanis.

Matteuse 28.19 võib analüüsida ja mõista, kui võrdleme selles salmis öeldut mujal uues testamendis leiduva infoga.

Alustuseks teame juba, milline sisu ja jõud on sõnal nimi.  Ristida kedagi Isa, Poja ja püha vaimu nimesse tähendab ristida kõigesse sellesse, mida Isa, Poeg ja püha vaim tähendavad ja endast kujutavad. Ristimine tähendab aga sisestamist millessegi.

Jeesus tunnistas oma vangistamiseelses palves, et tema ja Isa on teineteise «sees», ning palvetas, et tema jüngridki oleksid tema ja Isa «sees» ning oleksid «üks» nagu ka tema ja Isa on «üks».

• Johannese 17.20–23a:  Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks[.]

Vahemärkusena pangem tähele, et  kui Johannese evangeeliumi 17. peatükki kasutada õigustamaks, et Isa ja Poeg on «üks Jumal», siis kuna ka kõik tõelised uskujad on nendega koos «üks», pole Jumal kolmainsus, vaid on hoopis hulkainsus.

Tõelised kristlased on teatavas mõttes  Isa sees ja Kristuse sees,  nagu Jeesus palvetades soovis ja nagu Matteuse 28.19 ütlebki.  Kui pöördunu ristitakse, sisestub ta Isasse ja Pojasse. Ristimine Isa nimesse tähendab sissekastmist selle nime kandjasse, kõigesse, mida Isa endast kujutab.

Matteuse 28.19  tähendus hakkab nüüd selguma. Veeristimise sümboolse toimingu kaudu asetatakse pöördunu vajalikku suhtesse Isaga ja Kristusega.

Kuid veel üks tegur nõuab selgitamist. Pöördunu ristitakse ehk kastetakse ka pühasse vaimusse, mida võib samuti näha ka mujalt uuest testamendist. Ristija Johannes ütles: Tema [Jeesus Kristus] ristib teid Püha Vaimu ja tulega (Matteuse 3.11b). Püha vaimuga ristimine – või õigemini  pühas vaimus ristimine nagu  kreekakeelses algtekstis – aga tähendab pühasse vaimusse sissekastmist. Apostel Peetrus meenutas (Apostlite teod 11.16): Siis tuli mulle meelde Issanda sõna, kuidas ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga [õige tõlge: Pühas Vaimus].» Veega ristimine ja vaimuga ristimine tähendavad vastavasse keskkonda sisestamist.

Püha vaimu «and» järgneb harilikult veeristimisele (Apostlite teod 2.38), kui ristitu kohal palvetatakse ja pannakse ta peale käed (Apostlite teod 8.14–17;  2. Timoteosele 1.6–7). Inimene on nüüd saanud püha vaimu – see tähendab, et ta on Jumala erilise armastava tähelepanu ja mõjutuse all –, aga seda kirjeldatakse ka, nagu praegu nägime, kui olemist püha vaimu «sees», ehkki sagedasem on vastupidine kirjeldus, nimelt, et püha vaim on pöördunu «sees». Mõlemad on kõnekujundid.

Jumal kirjutab nüüd oma vaimuga inimese mõistusesse ja südamesse oma käsud, nagu neid selgitasid Kristus ja apostlid, ning inimesest hakkab tasapisi kujunema Kristuse taoline isiksus. Seda kirjeldataksegi piltlikult kui Jumala ja Kristuse elamist kristlase sees. Siin pole tegemist kahe eri elunejaga kristlase sees – Isaga ja Pojaga –, sest need kaks on «üks», selles mõttes, et neil on üks ja sama püha iseloom ja mõtteviis. See ühine iseloom ja mõtteviis sisestatakse inimesse püha vaimu kaudu. Kui kristlane muutub Poja-taoliseks, muutub ta ühtlasi Isa-taoliseks. Nn ristimisvalem Matteuse evangeeliumi 28. peatükis on seega väga kondenseeritud sedastus sügavalt tähendusrohkest vastastikusest seotusest, millesse inimene asetub ristimise kaudu.

On huvitav märkida, et kuigi vaadeldavat piiblisalmi on nimetatud ristimisvalemiks, pole piiblis ainsatki tekstikohta, mis oleks näidanud selle nn valemi tegelikku kasutamist ristimise juures. Selle asemel loeme usklike ristimisest Issanda Jeesuse nimesse (Apostlite teod 8.16; 19.5) või lihtsalt Kristusesse (Galaatlastele 3.27). Samuti võime lugeda ristimisest püha vaimuga (Matteuse 3.11b;  Apostlite teod 11.16; eestikeelse kaasaütleva käände asemel on neis salmides kreeka algtekstis seesütlev prepositsioon). Püha vaimuga ehk pühas vaimus ehk pühasse vaimusse ristimine ehk «sissekastmine» asetabki pöördunu piltlikult Isa ja Poja «sisse».

Lõpetuseks lugegem üht lõiku apostel Johannese esimesest kirjast.

• 1. Johannese 2.22–24:

²²Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega.

²³Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.

²⁴Mida te algusest peale olete kuulnud, see püsigu teis. Kui teis püsib see, mida te algusest peale olete kuulnud, siis püsite teiegi Pojas ja Isas.

Jutt käib Isast ja Pojast. Peame püsima Pojas ja Isas. Aga kui oleksime ristitud Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse kui  kolme jumalikku  isikusse või nende nimesse (nagu kujutletakse kolmainsusõpetuses), kas poleks Johannes pidanud mainima Pojas ja Isas püsimise kõrval ka püsimist Pühas Vaimus? Kuid ta ei teinud seda.  

2.7. Veel mõned küsitavused

Kes tahavad Püha Vaimu pidada Isa ja Poja kõrval kolmandaks isikuks, on vahel haaranud kinni veel mõnest tekstikohast või mõttest, mis justkui kinnitaksid nende arvamust. Tegemist on siiski vähekaalukate küsitavustega, milliseid saab suhteliselt kergesti lahendada.

• Jesaja 6.1–3:  Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: «Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!»

Kas kolmekordne püha ei tähenda kolmainsust? Ent miks see peaks? Kuna siinkohal piiblis seletus puudub, oleks igasugune arvamus suvaline. Ning kuna mujalt piiblist nähtub, et Jumal pole kolmainsus, oleks vastupidine arvamus väär. Pangem tähele, et samasugune tekstikoht leidub ka Ilmutusraamatus, nimelt 4.8, kus ingellikud olendid hüüdsid:  «Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!» Võib-olla seostub püha kolmekordsus lause lõpposaga: Jumal oli püha minevikus, on püha praegu ja jääb pühaks ka tulevikus.

• Apostlite teod 5.3–4: Siis ütles Peetrus: «Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast? Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.»

Esimene lause sisaldab taas püha vaimu personifikatsiooni nagu seda esineb uues testamendis mitmes kohas. Tsitaadi viimane lause, võrrelduna esimesega, annab võrduse «Püha Vaim = Jumal». See on õige selles mõttes, et püha vaim on personaalse Jumala ilming, kuid siit ei järeldu, et tegemist on Isast eristuva isikuga. Samuti ei tähenda see järeldus identsust. Ehk aitab järgmine osaline analoogia seda selgitada. Kui peaksin oma sissetuleku deklareerimisel petma maksuametit, võidakse öelda, et olen petnud riiki, ja siit võidaks järeldada: «maksuamet = riik», aga see ei oleks identsus. Tegelikult on maksuamet üks väljundeid, mille kaudu riik toimib. Nõnda on ka püha vaim Isa väljund, mille kaudu Isa toimib: tema vägi, armastus ja isiksus, mida ta kiirgab kõikjale. Antud piiblikoht räägib valetamisest apostel Peetrusele. Et aga Peetrusel oli püha vaim (apostlil oli Jumalaga eriti lähedane suhe), tähendas Peetrusele valetamine temal oleva püha vaimu kaudu ühtlasi Jumalale valetamist.

• Matteuse 12.31–32:  Seepärast ma ütlen teile: Inimestele antakse andeks iga patt ja teotamine, aga Vaimu teotamist ei anta andeks. Ja kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu, ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.   

Piiblikohta, mis algab sidendiga «seepärast», tuleb vaadelda eelnevate salmide kontekstis. Variserid olid Jeesust äsja süüdistatud, et ta ajab kurje vaime välja Peltsebuli ehk kurjade vaimude ülema (saatana) abiga (24. salm). Jeesus reageeris, osutades süüdistuse ebaloogilisusele: «Kui saatan ajab välja saatana, siis on ta iseenesega riius. Kuidas võib tema kuningriik siis püsida?» (26. salm). Ta väitis, et ta oli ajanud kurje vaime välja «Jumala Vaimu abil» (28. salm). Juudid olid ilmselt hästi teadlikud oma süüdistuse absurdsusest, kuid ei tahtnud seda tunnistada, vaid olid sihilikult trotslikud. Paralleelkohas Markuse 3.22–30 osutatakse, et kirjatundjad koguni väitsid Jeesuse enese olevat rüvedast vaimust seestunu. Siia kuulubki Jeesuse ülaltsiteeritud ütlus. Andestamatu on Jumala töö kiuslik ja teadlikult valelik omistamine kurjadele vaimudele. Seda peetaksegi püha vaimu teotamiseks. Seevastu Naatsareti Jeesuse isiku laimamine või isegi tema piinamine ja tapmine on võinud saada andestuse, sest laimajad, piinajad ja tapjad tegutsesid süüdimatult, teadmatuses. Ristipuul rippudes palvetas Jeesus: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Luuka 23.34; mõnes kreeka käsikirjas see puudub.) Ta poleks nõnda palunud, kui andestamine olnuks niisugusel juhul välistatud.

Eelöeldule tuleks lisada, et tõenäoliselt ei suuda mainitud suhtumisse sattunud inimene meelt parandada. Meeleparanduse korral oleks andestamine alati võimalik.

• Efeslastele 1.17:  [E]t meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel [.]

Siin nimetatakse ühes lauses Isa, Issandat Jeesust Kristust ja Vaimu. Ehtsa tõendusmaterjali puudumisel haaravad mõned sellest lausest ja toetuvad sellele kui kolmainsuse kinnitusele. Tähelepanelik kaalutlus tohiks viia pigemini vastupidisele seisukohale. Isa öeldakse siin olevat Jeesuse Kristuse Jumal, aga Jeesust nimetatakse meie Issandaks, mitte Jumalaks. Vaim on midagi, mida annab  Isa. Vaimu kaudu annab Isa tarkust ja ilmutust, kasvatades oma poegades ja tütardes oma tuntust.

Mõned religioonitegelased ja -raamatud loovad keerulisi kujutluspilte Kolmainu Jumalast ja Pühast Vaimust kui isikust. Kui piirduda rangelt sellega, mida võib välja lugeda piiblist, ning otsida seletusi just sealt, saame teise pildi. Püha vaim on Isa kaudne kohalolek ja tegutsemine. Isa võib saata seda vaimu «Kristuse nimel», lastes Kristuse tööl jätkuda tolle ühe ja sama mõtteviisi läbi, mis on Kristusel Jumalaga. On hea meeles pidada sedagi, et inimeses on ka inimese oma vaim, mida Jumal oma vaimu kaudu toidab ja harib, ning vahel ei tarvitse olla piiblist selge, kas sõna vaim mingil antud juhul peaks tähendama Jumala või meie vaimu.

• 2. Korintlastele 13.13:  Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!

Siin on taas ühes lauses Issand Jeesus Kristus, Jumal ja Püha Vaim. Ning mõne kommentaatori meelest viidatakse järelikult taas kolmainsusele. Kõige eelöeldu põhjal ei peaks sellist arvamust enam tekkima. Issanda Jeesuse Kristuse arm on avaldunud tema märtrisurmas meie pattude lunastamiseks, mida me polnud ära teeninud. Apostel Paulus manitseb, et see arm olgu meiega, ning see jääbki meiega, kui me seda mõistame ja hindame. Lisaks soovib Paulus meile Jumala (Isa) armastust ning lõpuks, et oleksime osaduses Jumalaga ja Kristusega ning kristlastena omavahel püha vaimu kaudu, mis seda osadust tsementeerib. Kolme nimetatu esinemine juhuslikult ühes ja samas lauses ei tarvitse osutada nende ühtsusele kolmainsuse mõttes.

• Kes saadab püha vaimu – kas Isa või Poeg?

Püha vaim on Jumala vaim, seega Isa vaim (Roomlastele 8.14;  Matteuse 10.20). Vahel küll nimetatakse seda vaimu Kristuse vaimuks või Jeesuse vaimuks, kuid ilmselt põhjusel, et sama vaim inspireeris Jeesust Kristust tema maise elu ajal ning nüüdki jätkab kristlastes Kristuse tööd ja ühtlasi kasvatab neid üha enam Jeesuse taoliseks.

Evangeeliumiraamatuist nähtub, et püha vaimu andja on Isa, kes seda annab Kristuse palvel ja Kristuse nimel (Luuka 11.13;  Johannese 14.16; 14.26).  Ühes tekstikohas ütleb Jeesus, et püha vaimu saadab Isa juurest tema, aga samas tunnistab, et see vaim lähtub Isast (Johannese 15.26). Ilmselt tähendab ütluse esimene pool, et ta palub Isal seda vaimu anda. Nõnda tuleks mõista ka Johannese 16.7. Apostlite tegude raamatus (2.33) väidab Peetrus nelipühapäeval, et Kristus sai Isa käest püha vaimu ja valas selle ise usklike peale. Kõike kokku võttes võime niisiis öelda, et püha vaimu allikas on Isa, kuid kirgastatud Poeg, kes asub Isa juures, osaleb aktiivselt vaimu väljasaatmisel neile, kes on Isa valitud pojad ja tütred.    

• Kas kõik suured ja paljud väikesed kirikud on tõesti eksinud, kui nad õpetavad kolmainsust?

Jah, nad on eksiteel. Nad ei arvesta väga mahukat piibli tunnistusmaterjali. Pealegi ei  õpeta  nad kolmainsust oma kogudustes kuigivõrd, sest seda on peaaegu võimatu arusaadavalt õpetada, vaid pigemini väidavad seda ja soovitavad uskuda, et nõnda see on. Nad kasutavad formaalsetes talitustes trinitaarlikku sõnavara ning küsija pealekäimisel ehk osutavad mõnele kirjakohale, mis justkui õigustaks nende arvamust. Jutlustajate arvamus ei toetu Jumala Sõna põhjalikule uurimisele, vaid pigemini koolitusel omandatule, lõppkokkuvõttes neljanda sajandi kirikukogude otsustele. Aja jooksul on välja mõeldud terve hulk kolmainsusõpetuse versioone, kuid see on olnud suuresti akadeemiline harrastus, mille tulemused on jäänud arhiividesse või ülikoolide teoloogiateaduskondadesse ja erialakirjandusse. Peavoolukirikute nähtavat tegevust pole see eriti puudutanud.

Väärib märkimist, et kolmainsusõpetus on maailmas peamine doktriin, mille eitamine määratleb peavoolukirikute meelest ketserlikud usuühingud, nn sektid. 

Josh McDowell ja Don Stewart on kirjutanud raamatu «Eksitajad», mis on tõlgitud ka eesti keelde (Kirjastus Luus, Tallinn 2001). Leheküljel 20 kirjutatakse: 

Ei ole mõtet vaielda Jehoova tunnistajatega vereülekannete või mormoonidega    polügaamia üle. Keskenduda tuleb otsustavale − Kolmainsus, Jeesuse Kristuse jumalikkus, Tema lunastus ja ihulik ülestõusmine, Püha Vaimu isik ja Tema jumalikkus, õndsakssaamine usust armu läbi. /.../ Kõigi sektide seisukoht Kolmainsuse suhtes on kas ebatäpne  või sootuks eitav.

4. mail 2005 kirjutas luterlik pastor Allan Taruste ajalehes Eesti Kirik (lk 8):  «Ometi on kiriku kuulutuses kesksel kohal tunnistus Kolmainu Jumalast, kellesse uskumine konstitueerib kiriku ning kellesse mitteuskumine defineerib lahkusud ja sektid.» See teadmine annab aga hea aprioorse kinnituse, et väär on hoopis üldaktsepteeritud kolmainsuseidee. Õpetab ju uus testament, et kuni saatan on vabaduses, on kogu maailm tema poolt eksitatud (Ilmutusraamat 12.9; 20.1–3), aga saatan on teatavasti  religioonitegelane, kes meeleldi kasutab eksitamiseks piiblit ja moonutab seda (Matteuse 4.5−6; 2. Korintlastele 11.13−15). Ehtsaid kristlasi ja tõelist Jumalat maailm praegu ei tunnegi.

Johannese 3.1: Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda.

Ehtsaid kristlasi tuleks seepärast otsida eeskätt nende seast, keda maailmas enamasti suurema või vähema põlgusega tembeldatakse sektantideks, lahkusulisteks. Need on inimesed, kes  uurivad  Jumala sõna ning  kasvavad  usus ja arusaamises. Jumala uskujal pole põhjust oodata praeguselt ühiskonnalt paremat mõistmist ja tunnustust. Meenutagem, et ka Jeesuse õpetust peeti uue testamendi ajal juutide ühiskonnas lahkusuks ja räägiti kõikjal selle vastu (Apostlite teod 28.22).  

Tuleb siiski lisada, et piiblis pole põhimõtet, et kui sa usud kolmainsusesse, ei saa sa õndsaks. Ülalnimetatud raamatu autorid küll hirmutavad vastupidisega − nimelt, kui eksid Jumala olemuses, oled kaotanud oma hinge kogu igavikuks (lk 21). Kuid Jumal ei ole niisugune. Ta näeb inimese südant ja peab väga lugu tema siirusest. Mitte kõigile ei ole antud mingil ajahetkel kõigi õpetuste mõistmist. Siiski ootab Jumal, et õpiksime hoolega tema sõna, ja et kui oleme sealt midagi avastanud, usuksime seda ja peaksime sellest kinni. Teiste laitusest hoolimata.

2010