Matteuse 24. peatüki kommentaar

See peatükk koos paralleeltekstidega Markuse 13 ja Luuka 21 on evangeeliumiraamatuis läbi aegade äratanud enim huvi. Maailmalõputeemad ju üldiselt köidavad inimesi ja meie päevil eriti. Alamal võtame läbi Matteuse evangeeliumi 24. peatüki ning vajadusel lisame täiendusi ka teistest piiblikohtadest. Siinset Jeesuse sõnavõttu tuntakse kui Jeesuse õlimäekõnet ajastu lõpu kohta. On kasulik siiski juba kohe arvestada, et kõne all on Jeesuse monoloog tegelikult kahel teemal ning tema jutt on kirja pandud katkendlikult, edasitagasinihkega: kord on kõneaineks ajastu lõpp, mis on praegugi veel tulevikus, siis Jeruusalemma piiramine ja templi hävitamine Rooma sõjaväe poolt juutide mässu mahasurumisel, mis toimus ajavahemikus 66–73, ümmarguselt 40 aastat pärast Jeesuse ennustust. Kui seda kahesust ei arvestata, on väärtõlgendused vältimatud. Võib oletada, et  kõikumine kahe teema vahel tulenes Jeesust kõnetanud jüngrite arvamusest, et templi häving on samaaegne Jeesuse tagasitulekuga. Ka Markuse ja Luuka evangeeliumis on need kaks sündmust esitatud segamini. Kõik kolm evangelisti on edastanud oma Õpetaja sõnavõtu omas redaktsioonis. Selles kirjutises kasutame Matteuse kirjapandut.

24.1.     Ja Jeesus tuli pühakojast välja ja läks edasi. Ja ta jüngrid astusid tema juurde talle pühakoja hooneid näitama.

24.2.      Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: „Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen

teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”

24.3.      Aga kui Jeesus istus Õlimäel, astusid jüngrid ta juurde ja küsisid omavahel olles:

„Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?”

Siit kohe nähtubki, et jüngrid esitasid Jeesusele kaks küsimust: millal „see kõik” tuleb, millest Jeesus oli rääkinud, kui ta oli öelnud, et templihoonel ei jäeta kivi kivi peale (see leidis aset juba mõnikümmend aastat hiljem, nagu öeldud), ning teiseks, mis on Jeesuse tagasituleku ja ajastu lõpu tunnus. Väärib tähelepanu, et kõne all pole maailma kui meie planeedi ja kogu inimkonna, vaid ajastu lõpp, kreeka keeles aión, millest tuletub ka võõrsõna eoon eesti keeles. Üks ajastu asendub teisega. Meie  vanemates piiblitõlgetes on kasutatud sõna maailma-ajastu. Kuna aga meile tuntud võõrkeeltes (inglise, saksa, soome) kirjutavad piiblid maailma lõpust, siis osalt võõrkeelte mõjul on meilgi levinud kujutelm planeedi või inimkonna hävingust. On tõsi küll, et ajastu lõpeb väga ränkade vapustustega nii planeedile kui ka inimkonnale, kuid kumbki ei hävi ja elu kestab edasi.

24.4.      Ja Jeesus vastas neile: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!  

24.5.      Sest paljud tulevad minu nime all [ehk minu nimel], öeldes: „Mina olen Kristus!” ja eksitavad paljusid.

24.6.    Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.

24.7.      Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid.

24.8.      See kõik on aga sünnitusvalude algus.

24.9.    Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast.

24.10.  Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist.

24.11.  Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid.

24.12.  Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus.

24.13.   Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.

Siin kirjeldab Jeesus ilmselt lõpuaega, täpsemalt oma tagasitulekule eelnevaid olusid. Ta loetleb mitut konkreetset olukorda: usuline eksitamine, sõjad, nälg, kohati maavärinad, mis kõik olevat vaid algus; seejärel jüngrite, tähendab tõeliste kristlaste ahistamine ja märtrisurmad, inimeste vastastikune vihkamine. Ja võimas ülekohus. Jeesuse ütluste kirjapanija Matteus aga jättis siin midagi vahele. Seepärast osundame siinkohal ka teist kirjapanijat Luukast:

Luuka 21.11–12: Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast. Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.

Seda arvestades võime panna Jeesuse ennustatud sündmused ritta täielikumalt: 1) usuline eksitamine, 2) sõjad, 3) nälg, 4) katk (mille all mõeldakse piiblis epideemiaid üldiselt), 5) hirmuäratavad taevamärgid, aga juba enne seda tõeliste kristlaste tagakiusamine.  Matteus ja Luukas pole järjestanud kõike ühtemoodi: Matteus nimetab maavärinaid näljahädade järel, Luukas (ka Markus) enne näljahäda. Luukas mainib sõdadega koos ka rahutusi (21.9).

Kõige täpsema loetelu saame Kristuse käest Ilmutusraamatust. Peatükkides 6–8 avab Kristus ettenähtud sündmuste rullraamatu seitse pitserit, kus esimesed neli toovad esile vastavalt järgmised sündmused: 1) valekristlus,  2) sõjad,  3) nälg,  4) surm mitmesuguste põhjuste läbi, ilmselt epideemiad ja maavärinad, aga ka sõda ja nälg ja hullunud loomade kallaletungid (eelmised pitserid jäävad lahti, nii et nondega seostuvad hädad jätkuvad).  5) Viienda pitseri avamine vallandab tõeliste kristlaste tagakiusamise ja martüüriumi ning  6) kuues pitser avab suure maavärina ja hirmsad taevamärgid. Sellest kõigest rääkis Jeesus jüngritele ka Õlimäel.

Mõni lisamärkus esimese pitseri ehk valekristluse kohta. Niihästi Ilmutusraamatus kui ka Matteuse, Markuse ja Luuka raportis Õlimäelt seisab see ennustatud nähtus silmapaistvalt esikohal. Uuest testamendist võib lugeda, et eksiõpetused tungisid peale ja imbusid kogudustesse juba enne esimese sajandi lõppu. Ilmutusraamatu esimese nelja pitseri ehk „nelja ratsaniku” (6.1–8) sündmused on kõik juba olnud, kuid nad ilmselt korduvad intensiivsemal kujul veel lähitulevikus, kui ilmub maailmaareenile suur kirikujuht ja hakkab tegema  imetegusid (2. Tessalooniklastele 2.9–12). Teiseks võiks panna tähele, et Jeesus küll ennustas valemessiate ja valeprohvetite tõusu (Matteuse 24.24), aga ülal väljakirjutatud 5. salmi on võimalik tõlgendada ka teisiti, arvestades kirjavahemärkide puudumist algses kreekakeelses tekstis. Teistsuguse punktuatsiooniga saaksime: Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes, (et) mina olen Kristus, ja eksitavad paljusid. Tähendab, tegemist on kuulutajatega, kes ütlevad, et Jeesus on Kristus – kes kuulutavad Kristust –, ja seejuures eksitavad paljusid! Peaaegu kõik eksiõpetajad on alati möönnud, et Jeesus oli tõesti Messias ehk Kristus, aga ikkagi eksitavad. Eksitamine ei tarvitse seisneda Jeesuse kui Messia eitamises, vaid ka tema õpetuse moonutamises.

Vaatame nüüd Matteuse evangeeliumi järgmist salmi.

24.14. Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks
           kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.

Evangeelium tähendab teatavasti häid sõnumeid, üldjuhul ükskõik milliseid, mis on head või rõõmsad. Kuid millest täpsemalt räägib kristliku usu evangeelium? Siin võib märgata kaht sõnumit, mis on tegelikult teineteisega seotud, moodustades terviku. Üks on sõnum Kristusest kui lunastajast, kes suri meie pattude eest ning avas tee igavesele elule (1. Korintlastele 15.1–4). Nagu äratati üles Kristus, nõnda äratatakse surnuist ka kristlased. Seda sõnumit on palju kuulutatud, kuid kahjuks valesti, sest enamasti ei õpetatagi ülestõusmist igavesse ellu, vaid õpetatakse, et igavene elu on inimesel juba sünnipäraselt olemas, sest tal on nn surematu hing.

Evangeeliumi teine silmapaistev teema on sõnum Jumala riigi tulekust. Sellega seostatakse Jeesuse enda kuulutustööd (Luuka 4.43; 8.1; Apostlite teod 1.3 jt), sest oma rollist lunastajana rääkis ta suhteliselt vähem. Jumala riigist rääkisid evangelistid ja apostlid (Apostlite teod 8.12;  28.30–31). Tänapäevaks on sõnum Jumala riigist suurtel kirikutel peaaegu kaotsi läinud (katoliiklus, luterlus, õigeusk), kui seda üldse kunagi kuulutatigi. Meie kirikulistele pole seda iialgi õpetatud. Jumala riigi tulek kui sündmus on aga tänapäeval võrratult lähemal kui Jeesuse Kristuse kannatamine ja surm kaks tuhat aastat tagasi. Jumala kuningriigi evangeelium on rõõmusõnum sellest, et Kristus oma tulekul võtab inimestelt ära poliitilise võimu ja teeb sellega lõpu sõdadele ja ebaõiglusele, luues koos abilistega perfektse valitsuse, milletaolist on inimene alati igatsenud, kuid pole iialgi osanud kehtestada. See on tõeliselt hea sõnum praegusele inimkonnale, kes ei näe meie globaalprobleemidele lahendust. Jeesus ütles ülal tsiteeritud lausega, et kõik rahvad saavad sellest kuulda, enne kui see teostub, aga mitte nende kristianiseerimiseks, vaid rahvastele tunnistuseks. Et kui see on sündinud, võidakse öelda: teie inimestele oli seda teatatud! Kuidas Jumala riigi kuulutamine võib realiseeruda, on praegu raske näha, sest kuulutajate hääl ei kosta välja taustamürast, aga Ilmutusraamat ise osutab kahele võimalusele. Üks on nn kahe tunnistaja tegevus vahetult enne Kristuse saabumist (11. peatükk). Teine on ingli kuulutus (14.6–7).

Järgmine lõik Matteuse evangeeliumis, 24.15–21, on osa Jeesuse vastusest jüngrite küsimusele, millal see sünnib, et Jeruusalemma uhke templihoone kistakse maha, jätmata kivi kivi peale. 

24.15.  Kui te siis näete pühakojas seisvat hävituse koletist [õigemini: lagastamise  

            jäledust], millest prohvet Taaniel on  rääkinud – lugeja  mõtelgu sellele! –,

24.16. siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedesse.

24.17. Kes on katusel, ärgu tulgu alla oma majast midagi võtma,

24.18.  ja kes on põllul, ärgu pöördugu tagasi  võtma oma kuube!

24.19. Aga häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil!

24.20. Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval.

24.21. Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse     

           ajani ega tule enam iial.

Prohvet Taaniel oli kirjutanud (11.31): Ja tema poolt saadetud sõjaväed tulevad ja teotavad pühamut, kindlat linna; nad kõrvaldavad alalise ohvri ja panevad sinna hävituse koletise. Selle ennustuse viis täide Seleukoste (Süüria) kuningas Antiokos IV Epifanes aastal 165 või 167 e.m.a. Ta püstitas Jeruusalemma templisse ebajumal Zeusi kuju ja altari ning rüvetas pühakoja paganate ohvritalitusega. Ilmselt sellele osutab väljend „hävituse koletis”. Jeesuse ajaks oli tegemist nähtusega, mis kuulus juba minevikku ja oli juutidele hästi tuntud. Sellest oli alanud mäss, mida juhtis Makabite suguvõsa ning mis lõpuks vabastas Jeruusalemma ja sealse templi Antiokose ja tema pooldajate võimu alt. 

Arvatavasti kasutas Jeesus terminit "hävituse koletis" piltliku vihjena Antiokose aja koledustele, mida oli oodata jälle. Luukas oma raportis Jeesuse kõnest ei maininud konkreetset terminit "hävituse koletis", mille nägemist tuleks käsitada signaalina põgenemiseks mägedesse, vaid identifitseeris signaalina hoopis Jeruusalemma ümberpiiratuse sõjavägedest (21.20–21). Kreeklane Luukas polnud juut ja tema raamat, erinevalt Matteuse omast, polnud mõeldud konkreetselt juutidele. Seetõttu tema lugejad ehk poleks aru saanud hävituse koletise sümboolikast, kui ta oleks seda kasutanud.

Oma kõne selles osas Õlimäel viitas Jeesus niisiis juutidele ajaloost hästituntud seikadele (need on kirjas 1. Makabite raamatus, mis on osa nn apokrüüfidest) ja andis mõista, mida on oodata taas. Antiokose käsilased tapsid inimesi tollal ka hingamispäeva pühitsemise pärast. Ning Jeesus teadis, et vana lepingu hingamispäeva tähistatakse Jeruusalemmas jätkuvalt kohalike elanike, sealhulgas ka  juudi soost jüngrite seas. Hingamispäev polnud uue lepingu järgi vajalik vaimuliku nõudena, aga inimesed on aeglased oma eluaegseid harjumusi muutma. Põgenemine hingamispäeval võib kahjustada nende südametunnistust. Teiseks võis Jeesus ette näha, et linnast hingamispäeval kiirkorras lahkumine nõuaks väravavahtide luba ja abi (rasked väravad olid hingamispäeval kinni), mis asetaks põgenejad probleemi ette. Aga Jeesus manitses (salmid 17 ja 18), et sõjavägede nägemisel tuli linnast lahkuda viivitamata.

Järgmine plokk piiblisalme, 24.22–33, käsitleb taas Jeesuse tagasitulekut.

24.22. Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski, aga valitute 

           pärast kahandatakse neid päevi.

24.23. Kui siis keegi teile ütleb: „Ennäe, Kristus on siin!”  või „Ennäe, seal!”, ärge

           uskuge,

24.24. sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti

           ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid.

24.25. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud.

24.26.  Kui teile siis öeldakse: „Ennäe, ta on kõrbes!”, ärge siis minge välja; „Ennäe, ta

           on kambrites!”, siis ärge uskuge!

24.27.   Sest otsekui välk sähvab idast ja paistab läände, nõnda on inimese poja tulemine.

24.28.    Kus iganes on korjus, sinna kogunevad raisakotkad. 

24.29.    Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma

ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse.

24.30.  Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa  

            suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja

            suure kirkusega.  

24.31.  Ja ta läkitab oma inglid  suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema

valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.

24.32.  Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja

 ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal.

24.33.  Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse 
            taga!  

Võib tekkida küsimus, milliste salmide vahel jookseb piirjoon, mis eraldab kaht teemat, tähendab ennustust Jeruusalemma langemise ja templi hävinguga seostuvatest kannatustest, mis leidsid aset 70. aasta paiku, ning ennustusi Jeesuse teistkordsest tulekust. Kas salm 21 ei peaks kuuluma teise teema juurde? Sellele räägib vastu kreekakeelne sidend salmi alguses, tõlkes „sest siis”, mis seob 21. salmi eelneva jutustuse külge. Ka Markuse ja Luuka tekstis on vastav salm seotud eelnevaga. Ent ülejärgmine, 23. salm kuulub juba selgesti Kristuse tagasituleku juurde ja sinna kuulub arvatavasti ka 22. salm. Selle alguses olev sidesõna „ja” on hebraism, millega algavad piiblis paljud laused, mis ei tarvitse olla eelnevaga sisuliselt seotud.

Niisiis tuleb järeldada, et 21. salmi „suur ahistus” räägib erakordsetest tingimustest Jeruusalemma langemise päevil, aga 22. salmi „need päevad” osutavad salmidele 4–14. Kui nende päevade arvu ei kärbitaks, ei pääseks ükski elusolend või vähemalt ükski inimene. See oleks võrratult mastaapsem katastroof  kui ühe linna ja tema elanike agoonia ja hukkumine, hirmus nagu oli seegi ajalookirjutajate väitel. Muide, ajalugu ütleb, et kristlik kogudus, tähendab „valitud”, pääses Jeruusalemmast põgenema vastavalt Jeesuse nõuandele, enne kui piiramisrõngas ümber linna sulgus, ja jõudis Pella linna teispool Jordani jõge. Seetõttu 22. salmi vihje valituile polnudki esimese sajandi sündmustele asjakohane. Meie aja „valitud” on need, kelle pärast Jumal lühendab Maa ja  inimkonna  ajastuvahetuse-agooniat.

Salmid 23–26 seletavad end ise. 24. salm laseb paista, et eksitamine on üpris tõhus, ometi vist ei lähe valitud selle õnge. 27. salm kinnitab, et Kristuse tulek on nähtav. Konkreetselt, võrdlust välgusähvatusega tuleb võtta pigemini nähtavuse mõttes, mitte vaatepildi lühiajalisuse võrdumina. Robustne ütlus 28. salmis oli arvatavasti ühiskonnas tuntud vanasõna, mis osutab tagajärjelt põhjusele: kui raisakullid kogunevad kõrbes mingisse kohta, peab selles kohas asuma raibe, mis neid kokku meelitab. Kuidas see sobib kontekstiga, on raske näha. Arvatavasti on Matteus jätnud siin midagi edasi andmata. Üks oletus kontekstuaalse seose kohta võiks olla niisugune: kui nähakse Kristuse avalikku tagasitulekut, osutab see seigale, et kogu inimkond on hukkumise olukorras ja vajab päästmist. 

Salm 29 vihjab ahistusele (millest pikemalt Luuka 21.12–19), millele kohe järgnevad tunnusmärgid taevas ning 30. salmis Jeesuse ilmumise märk. Esimesed neist taevamärkidest võivad olla tingitud atmosfääri paisatud tuhast, kuid samas mainis Jeesus tähesadu (arvatavasti meteoorid) ja „taeva vägede kõigutamist”. Need sündmused on kirjas ka Ilmutusraamatus 5. ja 6. pitseri avamisele järgnevate sündmustena (Ilmutusraamat 6.9–14). 30. salm räägib ka Jeesuse nähtavast ilmumisest taeva pilvedesse „väe ja suure kirkusega” ning inimeste seas vallanduvast halamisest. Ilmutusraamat kirjutab selle kohta üksikasjalikumalt nõnda  (6.14–17):  Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast, ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse. Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest! Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma? Iroonilises võtmes öeldult oleks see siis kommentaar, kuidas nn kristlik maailm võtab vastu oma Päästja.

31. salmis räägib Jeesus temas surnute ülesäratamisest kõikjal maailmas ning nende ja elusate kristlaste kogumisest tema juurde. Salmides 32 ja 33 manitsetakse jüngreid panema tähele aja märke. Edasi:

24.34. Tõesti, ma  ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud.       

 

Selle salmi kuuluvus on teksti üldise killustatuse tõttu ebaselge. Ühe arvamuse järgi tuleb „kõik see” samastada 2. salmi sõnadega „seda kõike” ja 3. salmi sõnadega „see kõik”, tähendab, jutt on Jeruusalemma templi hävitamisest ja inimpõlvest, kes oli jüngrite kaasaegne. Templi häving pidi aset leidma enne, kui tolle põlve inimesed on kadunud. Ning tempel teatavasti hävitatigi umbes 40 aastat pärast Jeesuse ennustust. Teise arvamuse järgi tuleb 34. salm seostada vahetult eelneva salmi sõnadega „kõike seda” ja vahetult järgneva tekstiosaga ning osutab sellele, et kõik lõpuajasündmused leiavad aset ühe eluea jooksul. Markuse evangeelium näib toetavat teist varianti.

24.35. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.

Mainides taeva ja maa hävimist, viitab Jeesus ühele palju hilisemale sündmusele (2. Peetruse 3.7–13), mis otseselt ei haaku tema peatse tagasitulekuga. Rõhk on sellel, et  Kristuse sõnad on veel kindlamad kui taevas ja maa, mis näivad kindlad olevat, aga ometi kord hävivad.

24.36. Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.  

24.37. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine.  

24.38. Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid

           naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva,

24.39. ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära –, nõnda

          on ka Inimese Poja tulemine.

24.40. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.

24.41. Kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.

24.42. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!

24.43. Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda.

24.44. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! 

Jeesus rõhutas, et ta tuleb tagasi  päeval ja tunnil, mida pole võimalik ette arvata. Isegi ta ise ega inglid ei tea seda päeva ega tundi, vaid Jumal üksi. Nagu märkame, vihjas ta päevale ja tunnile, mitte aastale ega kuule. Kuna ta oli varem soovitanud tähele panna ajamärke, siis on ehk võimalik määrata aasta ja kuu. Kuid kindlasti mitte veel praegu.  

Järgnevalt selgitas Jeesus, et enamikule sünnib tema tulek siiski ootamatult. See on märkimisväärne, kui meenutada, et kõigile rahvaile oli juba kuulutatud Jumala kuningriigi evangeeliumi (14. salm). Inimvaim on nõnda häälestatud, et ta küll kuuleb, kuid ei võta vastu seda, mis on Jumala vaimust. Salmides  37–41 kirjeldatakse, kuidas mõni inimene eraldatakse Jumala riigi jaoks, teine tema kõrval, samasugune, aga mitte. Arvatavasti on jutt siin väga pühendunud kristlastest, kes viiakse varjupaika kõige suuremate hädade eest enne kui Jeesus tuleb (Ilmutusraamat 12.14).

Viimased peatüki salmid kordavad valvsuse tähtsust:

24.45.  Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete

üle neile parajal ajal elatist andma?

24.46.  Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.

24.47.  Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.

24.48.  Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,”

24.49.  ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega,

24.50.  siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea,

24.51.  ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on

            ulgumine ja hammaste kiristamine.

Pandagu tähele salmidest 45–46 ja eelmistestki, et Jeesus ei soovita inimeste normaalse elutegevuse katkestamist ootamaks n-ö maailmalõppu kusagil mäe peal või mujal eri paigas, nagu sellist nähtust vahel esineb. Alati on see lõppenud ootajate ja ennustajate pettumusega. Kes on kristlane, olgu Jumalale lähedal, pangu tähele maailmasündmusi, aga jätkaku vastutustundlikult oma töökohustusi. Ja kui ta on sobiv võetama varjupaika ja seejärel Jumala kuningriiki, hoolitseb selle eest õigel ajal Jumal.

Jaanuar 2013