Iisraelist ja Juudast

Saateks

Siinses loos räägime prohvetlikest ennustustest tänasel geopoliitilisel teemal. Alustame piiblis sisalduva teemaarenduse lõpust ja järgnevate alapealkirjade all siirdume järk-järgult alguse poole. Vist küsiksite: miks nii, miks tagurpidi? Nii seepärast, et loo lõpposa on mitme piibliprohveti kirjades eriti selgesti välja joonistatud, mistõttu poleks kriitikutel kerge seda vaidlustada.  Oluliselt üks ja sama pilt kordub eri prohvetitel, kes elasid umbkaudu kaks ja pool tuhat aastat tagasi ja kelle endivaheline ajaerinevus ulatus kuni paarisaja aastani. Prohvetite ühine sõnum, mida siin alguses vaatleme, on ankur, mille külge kinnitame järgmiste alapealkirjade all sama süžee eelmised osad. Nii moodustub suur panoraam. Kui maailma riigijuhid oleksid sellest teadlikud, vaataksid nad tegelikkusele teise pilguga. Kuid nad ei tea, sest neile pole Jumala Sõna õpetatud ja kui olekski õpetatud, nad arvatavasti ei usuks. Raske on tänapäevainimestel võtta  piibli Jumala ütlusi tõsiselt. Meie mõtted on kahjuks kuradi poolt nii sõgestatud, et evangeeliumi valgus ei ulatu meie mõistuseni (2. Korintlastele 4.4).

1. Kolmas vaatus: rahvaste taasühinemine tõotatud maal

Teema seondub Jeesuse Kristuse teistkordsele tulekule vahetult järgneva ajaga. Prohvetid kirjutasid sellest pöördeajast (ja vahetult eelnevast) üldse sagedamini kui ühestki teisest, kuid piiblilugejad on kirjutatust harva aru saanud. Täpsemalt öeldes, vaatame alamal kõigepealt prohvetlikke ennustusi, mis jutustavad kahe rahva – piiblis vastavalt Iisraeliks ja Juudaks nimetatud rahva – massilisest kogunemisest Vahemere idaossa praegusesse Iisraeli-nimelisse riiki, õigemini selle suuresti laiendatud piiridesse. Ehk meenub kellelegi vanemaist lugejaist, et kui Teise maailmasõja järel leidis aset juutide ulatuslik ränne Palestiinasse, mainiti vahel noidsamu piibliennustusi, kuid asjatundmatult, sest suleti silmad oluliste detailide ees, ei arvestatud konteksti. Piiblis ennustatu on dramaatilisem ja massiivsem kui juutide sisseränne möödunud sajandi 40-ndate aastate teisel poolel. Toda võib heal tahtmisel nimetada vaid väikeseks eelpildiks.

Siinkohal palume lugejal ajutiselt ilma pikema selgituseta võtta teatavaks (selgituse esitame järgmises jaos, seega järgmise alapealkirja all), et Juuda tähendab piibliprohvetlikes ennustustes juute. Riiklikult on Juuda niisiis praegune Iisrael, kuid nimi Juuda hõlmab ka praegust juutide diasporaad. Juuda kohta kasutatakse eestikeelses piiblis, eriti prohvetlikes tekstides, ka terminit Juuda sugu, ehkki täpsem tõlge vana testamendi heebrea keelest oleks Juuda koda. Seda juutide identifitseeringut pole raske aktsepteerida, kui arvestame, et sõna juudid on heebrea keeles jehudim, mis tähendabki ’juudalased’. Seevastu Iisrael kitsamas mõttes – Iisraeli sugu ehk täpsemas tõlkes Iisraeli koda – koosneb kümnest suguharust, kes lõid 10. sajandil e.m.a juutidest lahku, seejärel 8. sajandil e.m.a küüditati Assüüriasse, ilmselt assimileerusid, unustasid oma keele ja päritolu ja justkui kadusid ajaloo näitelavalt. Enne lõhenemist olid kõik moodustanud ühise iisraeli rahva, keda nimetatakse piiblis ka Iisraeli lasteks (vana testamendi patriarhi Jaakobi ehk Iisraeli 12 poja järeltulijad). Lahkulöönud Iisraeli soo kodanikke ei nimetata  piiblis kordagi juutideks. Uue testamendi ajal (ka praegu), mil pole maailmalaval enam identifitseeritavat Iisraeli sugu, on juudid ainsad äratuntavad Iisraeli lapsed. Kõik see peaks saama selgemaks järgmise vahepealkirja järel.

Nüüd aga vaatamegi vana testamendi prohvetiennustusi, mis räägivad juutidest (Juuda) ja  teisest, tänapäevarahvana veel identifitseerimata rahvast (Iisrael), kuidas nad rändavad Iisraelimaale, kus valitseb surnuist üles tõusnud kuningas Taavet ning Jeruusalemmas asub võimuka  maailmaisandana naasnud Kristus. Maailm on loodusõnnetustest ja sõjast räsitud, juudid ja iisraellased on üle elanud ränki kannatusi ning  püüdlevad Taaveti ja oma Issanda Kristuse poole.    

•  Hesekieli 37.15–28

¹⁵Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁶«Ja sina, inimesepoeg, võta enesele üks puutükk ja kirjuta selle peale: Juuda ja temaga liitunud Iisraeli lapsed [juudid ja nendega liitunud teised iisraeli päritolu inimesed]. Võta siis veel üks puutükk ja kirjuta selle peale: Joosep-Efraimi puutükk, ja temaga liitunud kogu Iisraeli sugu [Iisraeli soo juhtiv hõim oli Joosepi poja Efraimi suguharu].

¹⁷Siis liida need teineteise külge üheks puutükiks, nõnda et need su käes moodustaksid terviku.

¹⁸Kui siis su rahva lapsed sulle räägivad, küsides: «Kas sa ei seletaks meile, mida need sul tähendavad?»,

¹⁹siis vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Joosepi puu, mis on Efraimi käes, ja temaga liitunud suguharud ja panen need ühte Juuda puuga ning teen neist ühe puu, et neist saaks mu käes tervik.

²⁰Ja kui puutükid, mille peale on kirjutatud, on sinu käes nende silme ees,

²¹siis räägi neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast [see tähendab teiste rahvaste seast], kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale.

²²Ja ma teen nad üheks rahvaks seal maal, Iisraeli mägedel, ja üks kuningas on neile kõigile kuningaks. Nad ei ole siis enam kaks rahvast ega jagune enam kaheks kuningriigiks.

²³Nad ei rüveta endid enam oma ebajumalatega ja jäledustega ega oma mitmesuguste üleastumistega, vaid ma päästan nad kõigist nende asupaigust, kus nad on pattu teinud, ja puhastan nad. Ja nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

²⁴Ja mu sulane Taavet on neile kuningaks ja neil kõigil on üksainus karjane; nad käivad minu seaduste järgi ja peavad mu määrusi ning täidavad neid.

²⁵Ja nad elavad maal, mille ma andsin oma sulasele Jaakobile, kus teie vanemad on elanud; nad elavad seal igavesti, nemad ja nende lapsed ja nende laste lapsed, ja Taavet, mu sulane, on igavesti neile vürstiks. 

²⁶Ja ma teen nendega rahulepingu, mis jääb igaveseks lepinguks nendega, ja ma paigutan neid ning teen nad arvukaks ja ma panen oma pühamu igavesti nende keskele.

²⁷Ja minu eluase on nende juures: mina olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.

²⁸Ja paganad peavad tundma, et mina olen Issand, kes pühitseb Iisraeli, kui mu pühamu on igavesti nende keskel.»

Kas võiks midagi olla kirjas veel selgemalt? Siin on selge ennustus kahe rahva ühinemisest ning rahupõlvest Jumala ja kuningas Taaveti valitsemise all tollel maal Lähis-Idas, mille Jumal oli juba ammu andnud iisraellastele. Prohvet Hesekiel tegutses ajavahemikus 484–462 e.m.a, ajalooline kuningas Taavet elas aastail 990–920 e.m.a (aastaarvudes esineb kirjanduses mõningast kõikumist); seega võib öelda, et antud ennustuse kirjutamise ajal oli Taavet olnud hauas laias laastus juba ligi pool tuhat aastat (ja oli ikka veel surnuna hauas uue testamendi sündmuste ajal, vt Apostlite teod 2.29).  Jutt saab olla Taavetist vaid pärast tema ülestõusmist surnuist. Seda kinnitavad ka allpool tsiteeritud ennustused. Piiblitundjad teavad, et see ülestõusmine leiab aset Kristuse tagasituleku ajal.

Nagu juba osutatud, esineb vahel arvamust, et räägitakse lihtsalt juutide tagasipöördumisest tõotatud maale, mis algas hoogsamalt eelmise sajandi 40-ndatel aastatel. Teise arvamuse järgi oli tegemist kunagi kaheks kuningriigiks eraldunud kõigi Iisraeli laste taasühinemisega juba tuhandeid aastaid tagasi või siis juutide tagasipöördumisega nn Paabeli vangipõlvest 6. sajandi lõpupoolel e.m.a. Need kujutelmad on kahtlemata väärad. Nad ei arvesta  tagasipöördujate minekut Jumala ja Taaveti valitsemise alla. Kui sellistel arvajatel oleks õigus, lahutaks tagasipöördumist ja Taaveti valitsemist pikk ajavahemik. Saame näha, et see pole nõnda. Niihästi inimeste tagasipöördumine kui ka ülestõusnud Taaveti kuningaks saamine kuuluvad ühte ja samasse tulevasse perioodi. Prohvet rääkis ka kahe rahva ühinemisest, aga juudid pole kunagi olnud rohkem kui vaid üksainus rahvas, ehkki neid on elanud ja elab paljude teiste rahvaste hulgas.

Hesekiel on samast sündmustikust kirjutanud ka 34. peatükis. Peatükk algab Jumala hukkamõistuga oma rahva karjastele, tähendab rahva- ja kirikujuhtidele, kes pole inimesi  õpetanud, vaid on pigemini teeninud iseendid. Ta tõotab oma rahva välja viia Iisraeli mägedele ja oma lambaid seal õigesti karjatada. Nüüd jätkame 23. salmist:

• Hesekieli 34.23–31

²³Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.

²⁴Ja mina, Issand, olen neile Jumalaks, ja mu sulane Taavet on vürst nende keskel. Mina, Issand, olen rääkinud.

²⁵Ja ma teen nendega rahulepingu ning lõpetan maalt kurjad metsloomad, et nad võiksid kõrbes julgesti elada ja metsades magada.

²⁶Ja ma annan neile ja sellele, mis on ümber mu künka, õnnistuse, ja ma lasen vihma sadada omal ajal:  need on õnnistuse vihmad.

²⁷Ja puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma murran katki nende ikkepuud ja päästan nad orjastajate käest.

²⁸Ja nad ei ole enam paganaile [mitte-iisraeli rahvastele] saagiks ega söö neid metsloomad, vaid nad võivad elada julgesti, ilma et keegi neid peletaks.

²⁹Ja ma lasen neile tõusta istanduse, mis saab kuulsaks, ja neid ei võta enam nälg maal ega pea nad kandma paganate teotust.

³⁰Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, nende Jumal, olen nendega ja et nemad, Iisraeli sugu, on mu rahvas, ütleb Issand Jumal.

³¹Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.

Kui võrdleme neid kaht Hesekieli passust, näeme, et nad on üsna sarnased. Mõlemal juhul rõhutab Jumal, et ta on kõnetatavate inimeste Jumal ja teeb nendega rahulepingu. Siinne passus mainib (30. salmis) konkreetsemalt niinimetatud Iisraeli sugu (Iisraeli koda). Need on tuhandete aastate eest juutidest eraldunud kunagised iisraeli suguharud, keda maailm sellistena ei tunne ja kes ka ise ennast sellistena ei määra. Nad kannavad tänapäeval teist nime ja kõnelevad teist keelt. Nad ei teagi, et nad on (füüsilises mõttes) Jumala valitud rahva osa. Ehk seepärast rõhutabki Jumal prohveti kaudu korduvalt, et nemad on tema rahvas ja tema on nende Jumal. Nad ei tea ju seda. Juudid teavad, et nad on Jumala rahvas, aga nemad ei tea.

Märkame ka mõnest vihjest (ikkepuud, orjastajad, paganate teotus, nälg), et need iisraellased olid sattunud suurde õnnetusse. Mõistatuslik on vihje kurjadele metsloomadele. Kindlasti pole lõpuajal ehk praeguse maailmakorralduse lõpul tegemist lõvide ega karudega, vaid mingite teiste hullunud loomadega (rotid? koerad?), kes saavad sõjast ja katastroofidest laastatud aladel rängaks nuhtluseks inimestele. On ka võimalik, et sõna esineb piltlikus tähenduses ning on mõeldud jõuke, kes tapavad ja rüüstavad.

Nüüd võiks küsida: kui Jumal lubab oma kadunud iisraellased päästa valelike karjaste käest ja viia nad Iisraelimaale, kus nende karjaseks saab surnuist ülestõusnud Taavet, siis kui õige saab olla kujutelm, et need inimesed päästeti ja koguti mingil minevikuajal, aga Taavet pole ikka veel ametisse astunud, sest ta on praegugi veel surnud? Sündmuste säärane kahestumine eri aegadesse ei saa olla õige. Allpool toodud lisaennustustest näeme seda selgesti. Tõdeme, et kogu sündmustik kuulub ühte ja samasse lõpuajasse.   

Prohvet Hoosea kirjutab ühes oma ennustuses:

• Hoosea 3.4–5:  Sest Iisraeli lapsed jäävad kauaks ajaks [täpsemalt: paljudeks päevadeks] kuningata ja vürstita, ohvrita ja sambata, õlarüüta ja teeraviteta [teiste sõnadega: jäävad  rahvusliku valitsuseta ja religioossete tseremooniateta]. Seejärel Iisraeli lapsed pöörduvad ja otsivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat; nad tulevad värisedes Issanda ja tema headuse juurde viimseil päevil.

Nad ilmselt saavad teada oma asupaikades oma päritolust ja et kuningas Taavet on äratatud ellu ning asub koos Kristusega Jeruusalemmas, ning nad püüavad pääseda tema ja ühtlasi Jumala valitsuse alla. See leiab aset viimseil päevil, ajastu lõpul. Väljendiga viimsed päevad  osutatakse piibliprohvetite ennustustes praeguse maailmakorralduse lõpule ja uue ajastu algusele, mille toob kaasa Jeesus Kristus oma teisel tulemisel.

Järgnevalt pöördume prohvet Jeremija poole. Tema raamatu 30. peatükis räägitakse enneolematust hädaajast, mis tabab nii Iisraeli kui ka Juudat, aga millele teeb Jumal lõpu ja päästab oma rahva. 

• Jeremija 30.1–11

¹Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:

²«Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!

³Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad selle.»

⁴Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta,

⁵sest nõnda ütleb Issand: «Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu.

⁶Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?

⁷Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest [Jaakob, kelle nimi muudeti Iisraeliks, oli kõigi iisraellaste isa].

⁸Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,

⁹vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan [surnuist üles].

¹⁰Aga sina, mu sulane Jaakob [tähendab Iisrael], ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.

¹¹Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.

Peatüki lõppsalm ütleb:

• Jeremija 30.24:  Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.

Jutt on kahest rahvast, iisraellastest (Iisraeli soost ehk kojast) ja juutidest (Juuda soost ehk kojast). Juutidest siirdus väiksem osa tagasi esivanemate maale möödunud sajandi keskel ja teisel poolel, kuid mitte nendel asjaoludel, millest räägib prohvet. Iisraeli sugu oma põhiosas on seevastu ikka veel teistele ja ka iseendale kadunud. 

Kogu iisraeli rahva tagasitulekust oma endisele kodumaale räägib ka terve järgmine, 31. peatükk. Siinkohal vaid mõni salm:

• Jeremija 31  

    ¹Sel ajal [viimseil päevil], ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli  

    suguvõsade [mitte ainult juutide] Jumal ja nemad on mu   
    rahvas. 

     ⁹Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad   

    veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma        

    olen  Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.

      ¹⁸Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: «Sina 
    oled  mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu  
    tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest
    sina oled  Issand, mu Jumal!

       ¹⁹Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast  
     mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma
     häbenen  ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma
       noorpõlve teotust.»

Efraim oli Jaakobi ehk Iisraeli poja Joosepi poeg, kellest sai juutidest eraldunud iisraellaste juhtivaid suguharusid. Efraim polnud Joosepi esmasündinu, samuti polnud Joosep Iisraeli esmasündinu, kuid Jumal nimetab Efraimi sümboolselt oma esmasündinuks tema domineeriva rolli tõttu. Efraimile koos tema venna Manassega olid langenud osaks esmasünniõiguse õnnistused, millest räägime hiljem.   

               

Jeremija raamatu 50. peatükk kannab tõlkijate-toimetajate pandud pealkirja «Ennustus Paabeli kohta». Nagu ka mitmed teised piibliennustused, on see prohvetitekst kahene ja tegeleb üheaegselt  kahe Paabeliga. Üks on ajalooline Kaldea ehk Uus-Babüloonia riik, mis korduvalt ründas Juuda kuningriiki 604–586 e.m.a ning küüditas juudid nn Paabeli vangipõlve. Teine on tulevane prohvetlik Paabel, millest räägib Ilmutusraamat peatükkides 17 ja 18. Siinkohal kirjutame Jeremija ennustusest välja kaks salmi:

• Jeremija 50.4–5:  Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos [ilmselt siis Iisrael tähendab siin juutidest eraldunud iisraellasi], ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat. Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: «Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!»

Niimoodi ei tuldud ajaloolisest Paabeli vangipõlvest. Sealt tuldi lauljatega (Esra 2.65), ilmselt rõõmsas meeleolus. Küsimus võib tekkida Juuda soost tulijate kohta (ja ühes eelmises tsiteeritud Jeremija ennustuses vihje kohta «Juuda rahva vangipõlvele»). Kas juudid siis ei ole juba praegu Iisraelis? Jah, neid on seal küll üle 5 miljoni, kuid teistes maades on neid siiski enam kui kaks korda rohkem. Suur kogunemine tagasi Iisraelisse hõlmab peale Iisraeli soo järeltulijate ka Juuda soo diasporaad.

Lõpuks ennustus prohvet Sakarjalt, mis mainib veel mõningaid täiendavaid seiku.

• Sakarja 10.6–12

⁶Ma teen vägevaks Juuda soo [juudid] ja päästan Joosepi soo [Joosepi kahe poja Manasse ja Efraimi järglased moodustasid juutidest eraldunute peaosa]; ma toon nad tagasi, sest ma halastan nende peale ja nad on jälle, nagu ei olekski nad olnud ära tõugatud. Sest mina, Issand, olen nende Jumal ja ma vastan neile.

⁷Ja Efraim on siis nagu kangelane ning nende süda rõõmustab otsekui veinist. Nende lapsed näevad seda ja rõõmustavad, nende südamed hõiskavad Issandas.

⁸Ma vilistan neid ja kogun neid, sest ma lunastan nad; ja neid on siis niisama palju, nagu neid oli.

⁹Ma külvasin nad rahvaste sekka, aga nad meenutavad mind kaugetes maades; nad jäävad elama koos lastega ja tulevad tagasi.

¹⁰Ma toon nad tagasi Egiptusemaalt ja kogun neid Assurist; ma viin nad Gileadimaale ja Liibanonile, ikkagi ei leidu neile küllalt ruumi.

¹¹Ja nad lähevad läbi kitsikuse mere ja ma löön merelaineid ja kõik Niiluse sügavikud kuivavad, Assuri kõrkus tõugatakse maha ja Egiptuse valitsuskepp peab taanduma.

¹²Ma teen nad vägevaks Issandas ja nad kõnnivad tema nimes, ütleb Issand.

Eriti väärivad siin tähelepanu salmid 10 ja 11. Kui juudid küüditati Paabeli vangipõlve, ei viidud neid Egiptusesse (ehkki üks rühm neid põgenes sinna), ka mitte Assurisse ehk Assüüriasse (kuigi Babüloonia oli tolleks ajaks Assüüria vallutanud, nii et viimane oli saanud Babüloonia impeeriumi osaks). Tõsi küll, Iisraeli sugu  küüditati omal ajal Assüüriasse. Nüüd aga tuleb arvestada, et assüürlased on tänapäeval suurrahvas, kelle eluase on nüüd mujal ja kes kannab teist nime (Iraagis, Iraanis, Süürias ja Türgis elunevad nn assüürlased on vaid tühine käputäis mujale siirdunud assüürlastest mahajäänuid). Et nad on lõpuajal olemas tähtsa riigina, nähtub kas või ülal 11. salmist, mis räägib «Assuri kõrkusest». Samas näeme, et tagasi Lähis-Itta jõudnud asustatakse Liibanonisse ja Gileadi. Need on alad, mis ei kuulugi praeguse Iisraeli-nimelise riigi piiridesse, kuid kuulusid minevikus Iisraeli soo territooriumi juurde. Gilead paikneb Jordani jõest idas, tänapäeva Jordaania alal – seal elunesid omal ajal iisraellastest Gaadi suguharu ja pool Manasse suguharust, neist lõuna pool Ruubeni suguharu. Lõuna-Liibanoni rannikul paiknes Aaseri suguharu. Need on alad, mille Jumal andis tõotatud maal oma valitud rahvale igaveseks pärandiks ja nad taastatakse neile.

Iisraeli suguharude piirid on detailselt määratletud prohvet Hesekieli raamatu 47. ja 48. peatükis, kus figureerib silmanähtavalt ka praeguse Süüria pealinna Damaskuse nimi. Araablastel, sealhulgas palestiinlastel, kes nii visalt ja lootusetult taotlevad omaenda riiki  teise rahva õiguspärasel territooriumil – territooriumil, mis on Jumala poolt antud Iisraelile –, tuleb Kristuse naasmise järel praegustest elukohtadest lahkuda. Palestiina rahvas oleks võinud end suurest mineviku- ja ka tulevikukannatuste koormast säästa, kui ta vaid oleks uskunud, mida ütleb Kõigekõrgem Jumal, ja käitunud vastavalt, selle asemel et kangekaelselt vägivallaga ja verise terroriga nõuda endale asupaika võõral maal.

Teeme kokkuvõtte eespool loetust. Piibli prohvetlikes osades leidub korduvalt ennustusi ühest ja samast sündmustikust, nimelt kahe rahva – «Juuda soo» ehk juutide ja «Iisraeli soo» ehk teistest vanaiisraeli suguharudest põlvnenud (identifitseerimata) rahva – tagasipöördumisest esivanemate maale ja seal ühinemisest ühiseks rahvaks ja riigiks. Tagasipöördujad tulevad vangipõlvest ja on sügavalt traumeeritud. Nad otsivad oma Jumalat ja annavad end kuningas Taaveti valitsemise alla, kes on surnuist üles tõusnud. Jumal lohutab neid ja kinnitab eriti «Iisraeli sugu», kes polnud varem teadlik oma päritolust, et ta on nendegi Jumal. Tagasipöördujaid on suur hulk ning neile tehakse ruumi Iisraeli geograafiliste piiride laiendamisega. Ennustus on mõeldud viimseteks päevadeks.

2. Teine vaatus: Iisraeli lapsed ja mis neist sai

Iisraeli rahvas põlvneb piiblipatriarhist Jaakobist, kelle nime muutis Jumal Iisraeliks (1. Moosese 32.29; 35.10). Vahel öeldakse, et iisraellaste esiisa oli Aabraham, ning öeldu on õige selles mõttes, et Aabraham oli Iisraeli vanaisa. Kuid Aabrahamist põlvneb teiste järglaste kaudu teisigi rahvaid, kes pole iisraellased. Aabraham oli niisiis mitme rahva, Jaakob aga ainult iisraellaste esiisa.

Jaakobil oli kaksteist poega, kellest võrsusid iisraeli rahva suguharud. Ühel poegadest, Joosepil, oli omakorda kaks poega, Manasse ja Efraim (enamikul teistest oli neid rohkem). Elatanud Jaakob hakkas neid lugema oma lasteks, oma otseste poegadega võrdseks, ja nende järglased kasvasidki kaheks iisraeli rahva eri suguharuks. Kui arvestada Joosepi suguharu asemel Manasse ja Efraimi suguharu, nagu seda tehakse tihti, tuleb suguharude koguarvuks niisiis kolmteist. Kõik need kokku moodustasid rahva, keda tunneme eestikeelsest piiblist «Iisraeli laste» nimetuse all, ehkki heebreakeelne algtekst räägib «Iisraeli poegadest».

Iisraeli lapsed võrsusid rahvaks Egiptuses, kus sattusid vaarao ränga rõhumise alla. Rahva väljarändamisest Kaananimaale 15. sajandil (teise hinnangu järgi 13. sajandil)  e.m.a Jumala poolt neile tõotatud maale, on paljud kuulnud kas otse piibli vahendusel või ilukirjanduse või muusikaloomingu kaudu. Need sündmused on osa inimkonna kultuuriloost. Pärast 40-aastast kõrbeteekonda elasid iisraellased Kaananimaal mõnisada aastat nn kohtumõistjate süsteemis, seejärel valitsesid järjestikku kuningad Saul, Taavet ja viimase poeg Saalomon. Igal suguharul peale Leevi oli oma territoorium. Leevi suguharu liikmed ehk leviidid paiknesid laiali üle maa ja täitsid jumalateenistusega seotud ülesandeid.

Esimene kuningas Saul oli Benjamini suguharust. Ta osutus Jumala ees puudulikuks. Ta ei suutnud kuuletuda kogu südamest ja tema lõpp oli kurb. Taavet ja Saalomon kuulusid Juuda suguharusse. Taavetist tunnistas Jumal (Apostlite teod 13.22): «Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, endale meelepärase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda.» Taavet patustas küll mastaapselt, kuid kahetses Jumala ees kogu südamest ja austas teda sügavalt. Tuntud on tema patukahetsuslaul Psalm 51. Ta oli suur sõdalane ja verevalaja, aga tema poja Saalomoni ajal valitses riigis rahu, õitses kaubavahetus, Jeruusalemma ehitati Jumala tempel ja püstitati teisi suursuguseid rajatisi. Miinuspoolele tuleb arvata Saalomoni rohked abielud, eriti välismaa naistega, kes lõpuks pöörasid kuninga südame võõraid ebajumalaid kummardama, ning  alamatelt nõutud tasuta töö ja kõrged maksud, mis rahvast kurnasid.

Kui Saalomon suri, sai kuningaks tema poeg Rehabeam. Tema juurde tuli delegatsioon Jerobeami-nimelise aktivisti juhtimisel taotlema, et uus kuningas kergendaks rahva rasket teenistust ja maksukoormat. Vanemad nõuandjad soovitasidki kuningal seda teha, nooremad aga, kes olid kasvanud koos temaga, soovitasid tal vastata: «Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad! Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa. Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega.» Kuningas ei võtnud kuulda vanemate nõu ja andiski just sellise vastuse.

• 1. Kuningate 12.15:  Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli Issandalt, et läheks tõeks tema  sõna, mis Issand oli kõnelnud siilolase Ahija läbi Jerobeamile, Nebati pojale.

Mida oli Jumal kõnelnud Jerobeamile? Ta oli öelnud, et ta kisub kümme suguharu Saalomoni järglase käest ja annab need temale, Jerobeamile (1. Kuningate 11.31). Noore kuninga Rehabeami ülbe vastus neile, kes olid tulnud temalt paluma kergemaid elutingimusi,  vallandas mässu: enamik suguharusid lõi seaduslikust kuningast lahku ja tõstis endale uueks kuningaks tollesama  Jerobeami. Viimane kuulus Efraimi suguharusse.

Nüüd oli Iisraeli rahvas jagunenud kahte kuningriiki. See arvatakse juhtunud olevat umbes 928 e.m.a. Seaduslik kuiningas Rehabeam jätkas valitsemist Jeruusalemmast omaenda Juuda suguharu üle, aga tema valitsuse alla jäi ka Benjamini suguharu, kelle territoorium hõlmas Jeruusalemma linna. Kuningas kogus kokku sõjaväe ja tahtis sundida mässajaid alistuma, kuid Jumal saatis sõnumi ja keelas selle mõtte ära.

• 1. Kuningate 12.21–24

²¹Ja kui Rehabeam tuli Jeruusalemma, siis ta kogus kokku kogu Juuda soo ja Benjamini suguharu, sada kaheksakümmend tuhat valitud sõjakõlvulist meest, et sõdida Iisraeli soo vastu ja taastada kuningriik Rehabeamile, Saalomoni pojale.

²²Aga jumalamehele Semajale tuli Jumala sõna, kes       ütles:tuJumala J

²³«Räägi Saalomoni poja Rehabeamiga, Juuda kuningaga, ja kogu Juuda ja Benjamini sooga ja ülejäänud rahvaga ning ütle:

²⁴Nõnda ütleb Issand: Te ei tohi minna ega sõdida oma vendade Iisraeli laste vastu! Igamees mingu tagasi koju, sest see lugu on lastud sündida minu poolt!» Ja nad võtsid kuulda Issanda sõna, pöördusid ümber ja läksid, nagu Issand oli käskinud.

Lugeja märkab, kuidas eraldunud kuningriike juba nimetataksegi Juuda sooks ja Iisraeli sooks. Need nimetused olid käibel vastavate suguharukoosluste kohta tegelikult varemgi.

Jerobeami kuningriik hõlmas järgmisi suguharusid: Ruuben, Siimeon, Daan, Naftali, Gaad, Aaser, Issaskar, Sebulon. Manasse ja Efraim. Kuningas ise oli Efraimi suguharust. Riik asus Juuda kuninriigist põhja pool; kuningalinn oli alguses Sekem, aga üks hilisemaid kuningaid ehitas uueks pealinnaks Samaaria, millise nimega nimetati ka ümberolevat maakonda.

Rajanud oma mässulise valitsuse, kehtestas Jerobeam oma kodanikele tehisliku riigiusu, et neid tahtlikult ja kalkuleeritult tõelisest Jumalast võõrutada ning seeläbi kaotada oma inimeste poliitiliselt ebasoovitavad külaskäigud pühade ajal naabrite juurde Jeruusalemma. Jeruusalemm oma templiga oli ju olnud kõigi iisraellaste religioonikeskus. Lugegem:

• 1. Kuningate 12.26–33

²⁶Ja Jerobeam mõtles oma südames: «Nüüd läheb kuningriik tagasi Taaveti soole.

²⁷Kui see rahvas läheb ohverdama tapaohvreid Issanda kojas Jeruusalemmas, siis pöördub selle rahva süda nende isanda, Juuda kuninga Rehabeami poole ja nad tapavad minu ning pöörduvad Juuda kuninga Rehabeami poole.»

²⁸Ja kuningas pidas nõu, valmistas siis kaks kuldvasikat ning ütles rahvale: «Saagu teile küllalt Jeruusalemma minekust! Vaata, Iisrael, siin on sinu jumalad, kes tõid sind ära Egiptusemaalt.»

²⁹Ja ta pani ühe Peetelisse ja teise Daani.

³⁰Sellest aga tuli patt, et rahvas läks neist ühe juurde kuni Daanini.

³¹Ja Jerobeam ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid.

³²Ja ta seadis kaheksanda kuu viieteistkümnendale päevale samasuguse püha, nagu oli Juudamaal, ja läks ise üles altarile; nõnda tegi ta Peetelis, et ohverdada vasikaile, mis ta oli teinud. Ja ta seadis Peetelis preestrid ohvriküngaste tarvis, mis ta oli teinud.

³³Ta tõusis altarile, mille ta Peetelis oli teinud, kaheksanda kuu viieteistkümnendal päeval, selles kuus, mille ta ise oli määranud ja seadnud pühaks Iisraeli lastele; ta tõusis altarile suitsutama [tähendab viirukit põletama] .

Jumala kalendri järgi oli seitsmenda kuu viieteistkümnendal päeval iisraellaste suur iga-aastane lehtmajadepüha. Võõrutamaks oma alamaid sel puhul minemast pidustustele Jeruusalemma, kehtestas Jerobeam niisiis oma usupüha analoogilisel kuupäeval, kuid üks kuu hiljem. Jumala poolt määratud korra vastaselt seadis ta ametisse preestreid, kes ei kuulunud Leevi suguharusse. Seepeale leviidid, kelle elupaigad olid olnud laiali üle kogu maa, jätsid maha oma kodukohad põhjakuningriigis ja siirdusid lõunasse Juuda riiki. Ka mõned teiste suguharude liikmed, kes tahtsid olla Jumalale ustavad ja keda pani nördima kuningas Jerobeami häbitu tegevus, liitusid Juudaga. 

• 2. Ajaraamat 11.11–16

¹¹Ta [Juuda kuningas Rehabeam] tegi linnused tugevaks, paigutas neisse vürstid ning   toidu-, õli- ja veinivarud;

¹²ja igasse linna kilpe ja piike; ta tegi need väga tugevaks. Juuda ja Benjamin jäid temale. 

    ¹³Ja preestrid ja leviidid, kes olid kogu Iisraelis, tulid tema  
     juurde kõigist oma paigust.

    ¹⁴Leviidid jätsid maha oma karjamaad ja omandi ning läksid  
    Juudasse ja Jeruusalemma, kuna Jerobeam ja ta pojad olid

    nad Issanda preestriametist ära ajanud.

    ¹⁵Tema oli ju enesele preestrid seadnud ohvriküngaste, 
    kurjade vaimude ja vasikate jaoks, mis ta oli teinud.

   ¹⁶Ja nende järel tulid Jeruusalemma kõigist Iisraeli     
     suguharudest need, kes olid südamega andunud otsima     
     Issandat, Iisraeli Jumalat, ohverdama Issandale, oma  
     vanemate Jumalale.

 

Rehabeamist ülejärgmise Juuda kuninga Aasa ajaks oli Iisraelist Juudasse siirdunud veel üks kontingent inimesi:

• 2. Ajaraamat 15.9:  Ja ta [kuningas Aasa] kogus kokku Juuda ja Benjamini, ja need, kes olid võõrastena nende juures Efraimist, Manassest ja Siimeonist, sest Iisraelist olid paljud tulnud üle tema poole, kui nad nägid, et Issand, tema Jumal, oli temaga.

Nõnda oli nüüd kunagise ühtse Iisraeli kuningriigi asemel kaks kuningriiki: lõunapoolne Juuda riik ja põhjapoolne Iisraeli riik. Juuda pealinn oli Jeruusalemm, suurim ja ühtlasi  valitsev suguharu oli Juuda suguharu (sellest ka kuningriigi nimi), kuid  kuningriik hõlmas ka Benjamini ja Leevi suguharu. Lisaks elas riigis osasid kõigist teistest suguharudest.

Iisraeli kuningriigis, mille pealinnaks sai (hiljem) Samaaria, elasid kümne suguharu põhiosad, tähtsaimad olid Efraimi ja Manasse suguharu.

Järgnevalt tõdeme, et Juuda kuningriigi rahvast nimetatakse piiblis juutideks, aga Iisraeli kuningriigi rahvas pole juudid. See on lihtne tõde, mida maailmas üldiselt ei tunta. Räägitakse «juutide teekonnast tõotatud maale», «kümne käsu andmisest juutidele» jne. Jah, ka juudid olid nende hulgas, kuid vähemuses, sest põhiosa polnud juudid. Need tõotatud maale rändajad olid iisraellased üldmõttes. Üks tänapäeva segaduse põhjus tuleb ka Iisraeli nime kasutamisest juutide poolt, eeskätt nüüdse Iisraeli riigi nimena. Selgem oleks, kui see nimi oleks Juuda. Teisalt aga on Iisrael geograafilise ja poliitilise nimena õige, kui peame silmas ennustatud tulevikku, millele oleme eelnevas juba osutanud. See maa on Iisraelimaa.

Tutvume siinkohal esimese piiblisalmiga, milles esineb sõna juudid, kuigi uusimas eesti piibliväljaandes on selle asemel juudalased.  Sissejuhatuseks olgu mainitud, et  tegemist oli sõjaolukorraga iisraellaste ja juutide ehk juudalaste vahel. Teataval ajajärgul valitses Samaarias Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, kui Jeruusalemmas sai troonile Juuda kuningas Aahas, Jootami poeg  (2. Kuningate 16.1). Iisraeli kuningas oli liidus Süüria kuninga Retsiniga ja nad kippusid üheskoos kallale Juuda kuningale.

• 2. Kuningate 16.5:  Siis tulid Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, sõdima Jeruusalemma vastu; ja nad piirasid Aahast, aga ei suutnud teda võita. 

Mis juhtus siis? Seda ütleb kohe järgmine salm.

• 2. Kuningate 16.6:  Sel ajal võttis Süüria kuningas Retsin Süüriale tagasi Eelati ja ajas juudalased [vanemates eesti piibliväljaannetes juudid] Eelatist välja ja süürlased tulid Eelatisse ning elavad seal tänapäevani [tähendab selle kroonikaraamatu kirjutamise ajalgi].

Asjasse mittepühendatule võib tunduda mõistatuslikuna, et iisraellased ja juudalased ehk juudid olid omavahel sõjas. Tuleb lihtsalt olla teadlik sellest, et algsest Iisraeli kuningriigist eraldus suurem osa, mis säilitas nime Iisrael, aga järelejäänud osa oli Juuda. Viimase elanikud olid juudalased ehk juudid. Neid kaht eristatakse tihti terminitega Iisraeli sugu (õigemas tõlkes Iisraeli koda) ja Juuda sugu (õigemas tõlkes Juuda koda).

Nagu mäletame, läks lõhenemise järel Iisraeli kuningriik kohe nurjatu ebausu teele. Jumala prohvetid hoiatasid iisraellasi, aga miski ei aidanud. Ka kõik esimese kuninga Jerobeami järeltulijad olid jämedad ebajumalateenrid ja ka muidu ülekohtused. Tapmised, paleemässud ja dünastiavahetused olid sagedased. Viimne Iisraeli kuningas Hoosea (mitte segi ajada samanimelise prohvetiga) langes maailmavõimuks kujunenud Assüüria impeeriumi valitseja Salmaneseri alamaks ning vastupanumärkide ilmnemisel mõned aastad hiljem võeti kinni ja aheldati. Rahva põhiosa küüditati Assüüriasse, kust ta enam kunagi ei tulnud tagasi. Assüürlased asustasid küüditatute asemele teisi inimesi oma teistest vallutatud piirkondadest  ning endine iisraellaste territoorium lääne pool Jordanit sai assüürlaste Samaaria-nimeliseks provintsiks. Iisraeli riigi hävingu ajaks peetakse vahemikku 721–718 või 725–722 e.m.a. 

• 2. Kuningate 17.5–6:  Ja Assuri kuningas vallutas kogu maa ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat. Hoosea üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halahhi, Haabori jõe äärde Goosanis, ja meedlaste linnadesse.

Miks see rahvas küüditati, sellest võib igaüks ise lugeda vahetult järgnevatest   piiblisalmidest   (2. Kuningate 17.7–17).    Kuid  iinkohal jätkame 18. salmist.

• 2. Kuningate 17.18–24

¹⁸Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest; ei jäänud üle muud kui ainult Juuda suguharu [ja temaga liitunud benjaminlased ja leviidid ning teiste sugurahude sugemed].

¹⁹Isegi Juuda ei pidanud Issanda, oma Jumala käske, vaid nad käisid nende seaduste järgi, mis Iisrael oli teinud.

²⁰Seepärast hülgas Issand kogu Iisraeli soo ja alandas neid ning andis nad riisujate kätte, heites nad viimaks hoopis ära oma palge eest.

²¹Sest Iisrael oli ennast lahti rebinud Taaveti soost ja nad olid tõstnud kuningaks Jerobeami, Nebati poja; aga Jerobeam viis Iisraeli ära Issanda järelt ning saatis nad suurt pattu tegema.

²²Ja Iisraeli lapsed käisid kõigis Jerobeami pattudes, mis ta oli teinud – neist nad ei loobunud,

²³kuni Issand viimaks kõrvaldas Iisraeli oma palge eest, nõnda nagu ta oli kuulutanud kõigi oma sulaste, prohvetite läbi; seepärast pidi Iisrael oma maalt minema võõrsile – Assurisse, kus nad on tänapäevani [tähendab selle kroonikaraamatu kirjutamise ajalgi].

²⁴Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.

Üks osa Jumala valitud rahvast – iisraellased kümnest suguharust – niisiis hajutati teiste rahvaste sekka ja kadusid ajaloolaste silmist, sest neist pole enam midagi kindlalt teada (on küll olemas tõestamata versioone). Nad ei säilitanud rahvuslikku mälu, heebrea keelt ega Jumala tundmist, olles unustanud tõelise Jumala juba varemgi, vaid assimileerusid ja kaotasid ka omaenda ajaloo. Nad arvatavasti ei jäänud ka väga kauaks paigale sinna, kuhu nad küüditati, vaid migreerusid Lähis-Idast nagu ilmselt ka assüürlased ise, välja arvatud käputäis assüürlasi, kes jäid maha ja kellel pole tänapäevarahvaste seas tähtsust. Kuna ühes eespool juba väljakirjutatud prohvetlikus piiblisalmis oli vihjatud «Assuri kõrkusele» lõpuaja kontekstis, võime järeldada, et selle rahva järeltulijail on tänapäevalgi kaalu; muidugi kannab ta nüüd teist nime ja paikneb teises asukohas. On olemas ka teisi prohvetlikke piiblikohti, mis tunnistavad assüürlaste tähtsusest tänapäevamaailmas. Et ka niinimetatud Iisraeli sugu on ikka veel olemas ja on Jumalale teada ning saab edaspidi ka ise oma päritolust teadlikuks, seda võisime järeldada kas või eelmisest jaotisest, mis räägib tema tagasipöördumisest esiisade maale. Selles ühenduses on järgminegi Jumala ütlus üpris tähelepanuväärne:

• Aamose 9.8–9:  Vaata, Issanda Jumala silmad on patuse kuningriigi vastu ja ma hävitan selle maapinnalt. Ometi ei hävita ma Jaakobi [= Iisraeli] sugu sootuks, ütleb Issand. Sest vaata, ma annan käsu ja sõelun Iisraeli sugu kõigi paganate seas, nõnda nagu sõelaga sõelutakse: ivagi ei pudene maha.

Ajaloolaste silmist kadunud Iisraeli soo liikmed on Jumalale kõik teada ja kõik arvele võetud.

Niisiis olid endisele kodumaale järele jäänud vaid juudid. Need sulatasid endasse ka nendega liitunud teiste suguharude killud. Juuda sugu püsis riigina pärast iisraellaste küüditamist veel üle saja aasta. Jeruusalemmas tõusis troonile paar-kolm jumalakartlikku kuningat, kelle õiglane valitsemine leevendas Jumala viha, eelkõige kuningad Hiskija ja Joosija. Hiskija asus valitsema mõned aastad pärast iisraellaste küüditamist, Joosija ligi 60 aastat pärast Hiskijat.

Nimetatud Juuda kuningate usupuhastusest lugedes tõdeme, et mingid Iisraeli soo riismed olid põhjakuningriigi territooriumile siiski alles jäänud (võib arvata, et mõned elanikud olid assüürlaste kallaletungi eest põgenenud Juudasse ja võõrvägede lahkumise järel naasnud oma kodupaikadesse). Hiskija korraldas Jeruusalemmas suurejoonelise paasapüha, millest kutsus osa võtma ka «selle jäägi, kes oli pääsenud Assuri kuningate pihust» (2. Ajaraamat 30.6).

•  2. Ajaraamat 30.10–11:  Ja jooksjad [kuninga saadikud] käisid linnast linna Efraimi ja Manasse maal kuni Sebulonini; aga neid naerdi ja pilgati. Ainult mehed Aaserist, Manassest ja Sebulonist alandasid endid ja tulid Jeruusalemma.

Kuningas Joosija oli Jumalale erakordselt ustav, tegutses aktiivselt ebajumalateenistuse vastu ja korraldas veelgi suurejoonelisema paasapüha, millel osalesid «preestrid ja leviidid, kogu kohal viibiv Juuda ja Iisrael ja Jeruusalemma elanikud» (2. Ajaraamat 35.18). Pärast teda taganes rahvas jälle Jumalast ning viimaks tuli ka Juuda riigile lõpp. Lõpu tegi Juudale Kaldea ehk Uus-Babüloonia riigi valitseja Nebukadnetsar oma mitme kallaletungiga ajavahemikus 604–585 e.m.a ning juudid küüditati niinimetatud Paabeli vangipõlve (2. Kuningate 25. ptk). Üks rühm põgenes Egiptusesse. Vähesed maatöölised jäeti küüditamata. Ent 70 aasta pärast said juudid vabaks ja osa neist pöördus tagasi.

Kuna «Iisraeli sugu» kui rahvus enam piiblikroonikas ei figureerinud, hakkas Iisraeli nimi pärast Paabeli vangipõlve üha enam tähendama juute ja tähendab neid ka uues testamendis ning tänapäevani. Ei olnud ju enam teist rahvast, keda selle nime all tunti ja kes end ise oleks nõnda identifitseerinud. Alljärgnevalt selle kohta mõni näide.

• Esra 10.10: Ja preester Esra tõusis ning ütles neile [Paabeli vangipõlvest naasnud juutidele]: «Te olete olnud jumalavallatud ja olete enestele võtnud võõraid naisi, lisades nõnda Iisraelile süüd![»]

• Johannese 3.10:  Jeesus vastas talle [Nikodeemosele]: «Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?[»]

Esimesel Jeesuse ülestõusmise järgsel nelipühal kõnetas Peetrus oma kuulajaid juute alguses küll sõnadega «Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud» (Apostlite teod 2.14), kuid samas ka üttega «Iisraeli mehed» (2.22), ning lisas:

• Apostlite teod 2.36:  Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema [Jeesuse] teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle te risti lõite!

Ka Jeesus ise vihjas väljendiga Iisraeli sugu ilmselt juutidele. Kedagi teist selle termini all juba mitmeid sajandeid enam ei tuntud.

• Matteuse 15.24:  Tema [Jeesus] vastas: «Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.»

Arvestades, et Iisraeli soo suguharudest on inimesi liitunud Juuda sooga, on vahel avaldatud arvamust, et Iisraeli laste kõik suguharud elavadki juba taas ühtse juudi rahvana üheskoos. Assüürlaste poolt toime pandud küüditamist, mille ohvrid enam kunagi ei pöördunud koju, ei tuleks siis selle arvamuse järgi käsitada Iisraeli soo kadumisena, vaid üksnes tema arvukuse vähenemisena ja tema iseolemise lõpuna, sest kümne suguharu paljud liikmed elasid nüüd vaid juutidega segunenult.  Kuid mõelgem siinse traktaadi esimesele osale. Oleme lugenud selgeid prohvetisõnumeid Iisraeli ja Juuda ühinemisest Iisraelimaal taas üheksainsaks rahvaks viimseil päevil ehk lõpuajal, Kristuse tagasituleku järel, pärast nende sattumist rasketesse kannatustesse. Oleme lugenud, et nad teenivad siis Jumalat ja kuningas Taavetit ning saavad tunda rahupõlve. Need prohvetisõnumid kaotaksid mõtte, kui samad rahvad oleksid ühinenud juba enam kui 2500 aastat varem. Ilmselt oli Assüüriasse küüditatute hulk ikkagi valdav osa Iisraeli soost ning kasvas võõrsil veelgi, kujunedes suureks rahvaks, mis pole tänaseni veel juudi rahvaga lõimunud. 

Esimene ennustus, mida traktaadi alguses lugesime, pärines prohvet Hesekieli sulest. Prohvet ennustas kahe rahva ühinemist – ühelt poolt Juuda ja temaga liitunud Iisraeli lapsed ning teiselt poolt Joosep-Efraim ja temaga liitunud kogu Iisraeli sugu (Hesekieli 37.16). Kas teate, et kõik Hesekieli ennustused olid pandud kirja, kui ta ise oli juutidega Paabeli vangipõlves? Ta sattus sinna esimeses vangistamise laines (Hesekieli 1.1–2). Kui väidetakse, et Juuda kuningriigis olid kõik Iisraeli suguharud juba enne Paabeli vangipõlve vaikselt ühendatud, kaotaks Hesekieli prohvetisõnum mõtte. Tõsi küll, Juuda kojas elas pärast Iisraeli koja küüditamist sugemeid arvatavasti kõigist suguharudest, aga Hesekieli ennustus ei võinud tähendada seda, mis oli tollal juba minevikus, vaid kuulutas üht edaspidist suurt ühinemist.

Analoogilise märkuse võib teha teistegi varem tsiteeritud prohvetite kohta. Jeremija tegutses viimsete Juuda kuningate ajal ning elas üle ka Jeruusalemma hävingu. Prohvet Sakarja, kes rääkis Iisraeli soo päästmisest ja tagasitoomisest (Sakarja 10.6), tegutses juutide seas pärast Paabeli vangipõlve.

Mida oleme eelmises kahes osas õppinud? Oleme näinud ennustusi kahe rahva ühinemisest Iisraelimaal pärast Kristuse tagasitulekut. Ühed olid juudid koos teiste Iisraeli lastega, kes nende sekka olid sulandunud. Teine rahvas koosnes Iisraeli suguharudest, kes juutidest olid eraldunud ja kelle juhtiv suguharu oli Joosepi oma, aga eriti Efraim. See rahvas oli kirjutatud ajaloost kadunud, aga mitte ennustatud ajaloost, nagu näeme allpool. Teisisõnu, see rahvas ise ei tundnud oma päritolu ega tundnud seda ka teised, kuid ta oli olemas. Mingi hirmus saatus  tabab seda rahvast Kristuse tagasituleku eel ning tema riismed siirduvad tagasi kunagisele tõotatud maale, kus resideerivad maailmakuningas Kristus ja uuesti Iisraeli kuningaks tõstetud Taavet.

3. Esimene vaatus: Jumala imelised tõotused

Nüüd siirdume ajas tagasi veel kaugemasse minevikku. Eelmistes osades läbivõetud sündmustikul peab olema mingi loogika, mingi printsiip, mis sündmuste arengut juhib. Näiteks nägime möödaminnes, et algse Iisraeli riigi lõhenemine ei olnud juhuslik, vaid Jumala poolt korraldatud  (1. Kuningate 12.15). Mispärast?

Lugu algab patriarh Aabrahamiga, kellest jutustab 1. Moosese raamat lõigus 11.27  kuni  25.11. Jumal ilmutas end Aabrahamile, kelle nimi oli tollal Aabram, ja käskis tal lahkuda oma kodupaigast Kaldeast Uuri linnast. Mees oli Jumalale väga kuulekas. Jumal tegi temaga lepingu, tõotas tema järglastele igaveseks omandiks Kaananimaa «Egiptuseojast Eufrati jõeni» (1. Moosese 15.18; 17.8) ning muutis tema nime Aabrahamiks, mis tähendab «paljude rahvaste isa» (1. Moosese 17.4–5). Aabraham igatses poega ja sai tõotuse, et ta selle saab, kuid tal tuli palju aastaid poja sündimist oodata. Kui tõotatud poeg Iisak oli sündinud ja noormeheks sirgunud, valmistas Jumal Aabrahamile tema elu ülima katsumuse:

• 1. Moosese 22.2:  Ja tema ütles [Jumal Aabrahamile]:  «Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!»

See oli koletu kriis. Kuid Aabraham kuuletus, võttis Iisaki ja ohverdamise põletuspuud ning asus kolme päeva teekonnale. Ta oli valmis oma kauaoodatud ja armastatud  pojale noa kõrisse lööma, kuid Jumal peatas ta viimsel hetkel ja ütles: «Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!» (1. Moosese 22.12).  Siis ütles Jumal:

• 1. Moosese 22.16b–18

^16b«Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega,

¹⁷ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks – nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres – ja su sugu vallutab [ehk: omastab, hõivab, võtab endale] oma vaenlaste väravad!

¹⁸Ja sinu soo nimel õnnistavad endid [täpsemalt: sinu seemnes saavad õnnistatud] kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!»

Siin on koos kaks õnnistusetõotust. Esiteks, Aabrahami järglased pidid olema ülimalt arvukad ja hõivama oma vaenlaste väravad. Need võisid olla strateegiliselt tähtsad geograafilised kohad (veeteed, maakitsused jts, kustkaudu vaenlane võib välja tungida ja kus teda saab takistada). Teist tõotust mõistetakse kui Õnnistegija tõotamist, kes sündis inimesena Aabrahami sugupuust. Sellest vaimulikust tõotusest on teadlikud kõik kirikud, kuid esimest – mittevaimulikku ehk füüsilist tõotust – ei panda eriti tähele.

Samad ja mõneti täpsustatud tõotused kandusid edasi Iisaki ja tema poja Jaakobi kaudu. Iisakile leitud abikaasale Rebekale laulsid tema õed, kas Jumala otsese inspiratsiooni all või olid nad saanud teada, mida Iisaki järglastele oli tõotatud:

• 1. Moosese 24.60b:  Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!

Iisaki poeg Jaakob oli oma kaksikvennast Eesavist noorem (teisena emaihust väljunud),  mistõttu oleksid tõotused pidanud edasi minema vanema poja Eesavi järglastele, kuid Eesav müüs oma esmasünniõiguse läätseleeme eest vennale. See on üsnagi tuntud lugu piiblis (1. Moosese 25.27–34). Kuid  kas teatakse selle esmasünniõiguse prohvetlikku tähendust?

Jaakobile öeldi nüüd, et temast tuleb hulk rahvaid (1. Moosese 28.3). Hiljem nimetas Jumal Jaakobi Iisraeliks ja täpsustas, et temast võrsuvad rahvas ja rahvaste hulk:

• 1. Moosese 35.9–12

 ⁹Ja Jumal ilmutas ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda.

¹⁰Ja Jumal ütles temale: «Jaakob on su nimi. Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!» Ja ta pani temale nimeks Iisrael.

¹¹Ja Jumal ütles temale:  «Mina olen Kõigeväeline Jumal. Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk [siinkohal on tõlge moonutatud; heebrea algtekstis on jah-sõna asemel sidend  ja:  rahvas ja rahvaste hulk], ja sinu niudeist tulevad kuningad.

¹²Ja maa, mille ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind ma annan selle maa.»

Jaakobil ehk Iisraelil olid kaksteist poega ja tütar. Poegadest said iisraeli rahva suguharude esiisad. Loomuliku korra järgi pidi esmasünniõiguse pärima vanim poegadest Ruuben, kuid kõlblusvastase teo tõttu võeti see õigus temalt ära ja anti temast tublisti noorema venna Joosepi järglastele. Vaimuliku õnnistuse, tähendab Jeesuse kauge esiisa rolli sai teine vendadest, Juuda. Füüsiline ja vaimulik õnnistus niisiis eraldusid nüüd eri suguharudesse.

• 1. Ajaraamat  5.1–3

 ¹Ja Ruubeni, Iisraeli esmasündinu pojad olid – tema oli ju esmasündinu, aga et ta oma isa voodi ära teotas, siis anti tema esmasünniõigus Iisraeli poja Joosepi poegadele, aga ilma et seda esmasünniõigusena oleks suguvõsakirja kantud,

²sest Juuda oli oma vendade hulgast vägevaim ja temast tuli valitseja, kuigi esmasünniõigus kuulus Joosepile –

³Ruubeni, Iisraeli esmasündinu pojad olid: Hanok, Pallu, Hesron ja Karmi.

Jaakobi ehk Iisraeli pojad siirdusid oma peredega näljahäda pärast Egiptusesse, kuhu üks poegadest, Joosep, oli juba ette läinud (olles sinna ülekohtuselt ära müüdud). Egiptuses kasvasid Iisraeli lapsed vanaiisraeli rahvaks. Nende väljarändamine tõotatud maale on paljudele jämedates joontes tuntud lugu.

Joosepil sündis Egiptuses kaks poega, Manasse ja Efraim. Aabrahamile antud füüsiline tõotus – rohke järeltulijaskond ja vaenlaste väravate vallutamine – läks esmasünniõigusega nüüd Joosepi poegadele, kuid esmasünniõigusest eraldus vaimulik tõotus – «sinu seemnes saavad õnnistatud kõik maailma rahvad» – , mis anti Juudale. On hästi teada, et Jeesus Kristus sündis Juuda suguharust.

Vaatame nüüd järele, kuidas juba vana ja haige Iisrael andis esmasünniõnnistused edasi Joosepi noorukestele poegadele. Iisrael adopteeris need poisid omaenda poegadeks (1. Moosese 48.5) ning sellest tuleneski, et neist loeti Iisraeli laste eri suguharud ja suguharude koguarvuks sai kolmteist.

• 1. Moosese 48.8–20

⁸Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: «Kes need on?»

⁹Ja Joosep vastas oma isale: «Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!» Siis ta ütles: «Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!»

¹⁰Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.

¹¹Ja Iisrael ütles Joosepile: «Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi.»

¹²Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.

¹³Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde. [Ta tegi seda selleks, et Iisrael paneks õnnistades oma parema käe Manasse peale, kes esmasündinuna oleks pidanud saama suurema õnnistuse.] 

¹⁴Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.

¹⁵Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: «Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,

¹⁶ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!»

¹⁷Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.

¹⁸Ja Joosep ütles oma isale: «Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!»

¹⁹Aga ta isa keeldus ja ütles: «Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!»

²⁰Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: «Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!» Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.

See tekst seletab end ise. Aabrahamile ja tema järglastele tõotatud rahvuslik suurus – ja nagu mäletame, kuulus siiajuurde ka vaenlaste väravate vallutamine – läks nüüd kahele Joosepi pojale, Efraimile ja Manassele, kusjuures noorem vend Efraim pidi vastupidiselt tavakorrale saama suuremaks oma vanemast vennast Manassest. Selgitamist vajab aga 19. salmis olev väljend rahvarohke. See pole täpne tõlge. Täpne tõlge oleks rahvaste täius ning seda on tõlgendatud kaheti. See väljend võib tähendada mingit täishulka rahvaid, mingis mõttes kokkukuuluvat hulka. Kuid sama väljendit võib mõista ka teisiti: võidakse mõelda ühtainsat rahvast, kes on nii edukas ja silmapaistev, et teda võib nimetada täiuseks. Öeldust paremaks arusaamiseks võrrelgem lausega See neiu on erakordselt ilus, ta on kaunitaride täius. Kummalgi tõlgendusel on pooldajaid. Ühel juhul pidi Manassest saama suur rahvas, aga suurema õnnistuse pärinud Efraimist rahvaste perekond, teise tõlgenduse järgi pidi Manassest saama suur rahvas (pluss väiksemaid rahvaid), aga Efraimist veel suurem – silmapaistev ja mõjukas täiuseni.   

Enne surma õnnistas Iisrael veel oma poegi, kusjuures Joosepist (tähendab Manassest ja Efraimist) ta ütles järgmist:

• 1. Moosese 49.22–26

²²Joosep on viljapuu poeg [see hebraism tähendab ’viljakas’], viljapuu poeg allikal, oksad ulatuvad üle müüri [see võib tähendada, et Joosepi järglased on heatahtlikud kolonisaatorid, kes sirutavad oma viljakad oksad väljapoole ja toovad teistelegi head].

²³Ammukütid ahistavad teda, ründavad ja rõhuvad teda,

²⁴aga tema amb jääb kindlaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,

²⁵su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!

²⁶Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid. Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

Siit näeme, et Joosepi järglaskond pidi olema väga õnnistatud – viljakas, hästi sigima ja levima, olema Jumala abiga sõjaliselt edukas ja domineerima oma vendade üle.

Aga mida oli ennustatud Juuda kohta?

• 1. Moosese 49.8–10

⁸Juuda, sind ülistavad su vennad. Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad.

⁹Juuda on lõvikutsikas – saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud. Ta on heitnud maha, ta lebab nagu lõvi, nagu metsik lõvi – kes julgeks teda äratada?

¹⁰Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt [õigemini: jalgade vahelt, tähendab järglaste seast], kuni tuleb Juuda poeg Siilo, [teises variandis: kuni tuleb tema valitseja] ja teda võtavad rahvad kuulda.

Juuda suguharu on niisiis teatavas mõttes kuninglik suguharu. Ta on sõjaliselt julge, on pälvinud austust ja külvab kartust. Piibel ei määratle otsesõnu, kes on «Juuda poeg Siilo» või «tema valitseja», kuid ennustuse tähendus peaks olema selletagi selge. Kui tuleb tagasi Kristus, istub ta Taaveti troonile, millel valitsesid Taavet ja Saalomon ning seejärel kõik Juuda riigi kuningad (Luuka 1.32; Jesaja 9.6). Ilmselt istub sellel troonil praegugi keegi, kelle sugupuu ulatub omaegse Taaveti dünastiani, aga seejärel hakkab istuma Kristus ise.

Eespool oli juttu sellest, et Jeruusalemmas hakkab valitsema ka surnuist üles äratatud kuningas Taavet. Siinkohal täpsustame, et Taavet hakkab Kristuse all valitsema taaskogutud Iisraeli üle, Kristus aga ülemvalitsejana kogu maailma üle.    

Lõpuks olgu toodud veel üks ennustus Efraimi ja Manasse kohta. See pärineb surmaeelselt Mooseselt, kui iisraeli rahvas oli jõudnud tõotatud maa rajale.

• 5. Moosese 33.13–17

 ¹³Ja Joosepi kohta ta ütles: «Issand õnnistagu tema maad kastega – parimaga taevast, ja veega sügavusest, mis asub all;

¹⁴parimaga, mida päike välja toob, ja parimaga kuude saadustest;

¹⁵parimaga ürgseilt mägedelt ja parimaga igavestelt küngastelt,

¹⁶maa parima vilja ja küllusega! Selle lembus, kes elas kibuvitsapõõsas, tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

¹⁷Ta on oma härja esmasündinu ja tal on uhkust, tema sarved on metshärja sarved: nendega ta kaevleb rahvaid, maailma ääri üheskoos. Need on Efraimi kümned tuhanded ja need on Manasse tuhanded.»

Siin on Joosepi poegadele ennustatud tohutut looduslikku rikkust – niihästi põllumajandustoodangu kui ka maapõuevarade poolest –, on ennustatud Efraimi ja Manasse domineerivat seisundit oma teiste vendade üle ning sõjalist laiutamist kõikjal maailmas.

Teeme kokkuvõtte. Üks mees – endise nimega Aabram ja muudetud nimega Aabraham – oli Jumalale erakordselt sõnakuulelik ning teenis oma järglastele ülisuured õnnistused. Need jagunesid kahte: rahvuslikud õnnistused ja vaimulik õnnistus. Viimast mõistetakse kui tõotust, et Aabrahami järeltulijaid on Jeesus Kristus, kes saab õnnistuseks kõigile rahvastele. Sellele vastavalt loetakse kõiki kristlasi vaimulikult Aabrahami lasteks (Galaatlastele 3.7,  29). Meid huvitavad praegu aga eriti rahvuslikud õnnistused. Siia kuuluvad järglaste rohke sigivus, paljude rahvaste isaks saamine, Kaananimaa (kuni Eufrati jõeni!) omandamine igaveseks pärandiks ja vaenlaste väravate vallutamine.

Tõotused kandusid Iisaki kaudu Jaakobile ehk Iisraelile, sealt edasi konkreetsemalt kahele Jaakobi pojale – Juudale (vaimulik õnnistus ehk valitsuskepp) ja Joosepile (rahvuslikud õnnistused ehk esmasünniõigus). Joosepi kahe poja, Efraimi ja Manasse kohta ütleb piibel, et nad siginevad rohkesti, mõlemad saavad suureks rahvaks, seejuures Efraim saab suuremaks kui Manasse. Meenutame, et piibliuurijail pole 1. Moosese 48.19 põhjal selge, kas Efraim saab hulgaks rahvasteks ja seega kollektiivselt suuremaks kui Manasse või üheksainsaks enneolematult mõjukaks ja võimsaks rahvaks. Oma poegade kaudu hakkab Joosep selgelt domineerima vennassuguharude üle. Efraim ja Manasse on sõjaliselt aktiivsed; nad õiendavad teiste rahvaste kallal kogu maailmas, kuid nähtavasti teevad seda heatahtlikult. Eriti on mainitud Joosepi järglaste loodusvaralist küllust.

4. Lõppmärkusi ja spekulatsioone

Selgesti oli tegemist ennustustega, kuid millise tulevikuaja kohta? Kas on see Jeesuse tagasituleku järgne ajastu? – Ei, see variant on võimatu, sest siis hakkab maailmas valitsema rahu, mil «nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks, rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima» (Miika 4.3b). Ei saa siis enam olla vaenlaste väravate vallutamist ega seda, et keegi sõjaliselt võimas riik kaevleb sarvilise metshärja kombel teisi rahvaid. Sõjategevus kuulub praeguse tsivilisatsiooni ajastusse. Ei näi ka mõistlikuna, et peaksime sõjategevust puudutavate prohvetlike elementide sihtaja lahutama muudest detailidest ja paigutama eraldi ajastusse. Pigemini moodustavad Joosepi järglastele kuulutatud õnnistused kõik ühe ja sama paketi.

Me ei leia, et need õnnistused – vähemalt kõige märkimisväärsemad – oleksid täitunud ajal, kui Iisraeli sugu, tähendab põhjakuningriik elas veel tõotatud maal. Vanast ajaloost pole teada midagi eriti tähelepanuväärset, mida mainitud ennustustega kõrvutada. Meie ajaarvamise eelse 8. sajandi küüditamise järel kadus Iisraeli sugu ajaloolaste silmist. Oleme tutvunud ennustustega, mis räägivad tema jäägi tagasipöördumisest koos diasporaajuutidega oma esivanemate maale. Ei näi olevat muud mõistlikku seletust kui see, et eespool loetud õnnistused Joosepi järglastele täitusid ajastul, mis langes Iisraeli soo küüditamise ja tõotatud maale hädasolijana tagasipöördumise vahele. Seda ajavahemikku on olnud ligi kolm tuhat aastat. Tähendab, nad täitusid aja jooksul, mil Iisraeli sugu ise ega teisedki ei teadnud, mis on tema tõeline päritolu. 

Kui oleme seda varianti valmis arvestama, avanevad uued tõlgendusvõimalused, kuid nüüd tuleb endale aru anda, et alljärgnev võib olla küll põnev, aga on siiski spekulatsioon.

Üks vististi oluline tähelepanek on see: 19. ja 20. sajandil oli enamik strateegilisi «väravaid» – maa- ja merekitsusi – kas inglaste või ameeriklaste käes. Gibraltar (värav Vahemerre ja sealt välja) kuulub tänapäevani brittidele. Suessi kanal (ühendab Vahemerd Punase merega) kuulus brittidele, kuid on tänaseks loovutatud Egiptusele. Hongkong (Hiina värav) kuulus brittidele, kuid on tänaseks loovutatud Hiinale. Malaka väin Malaisia ja Indoneesia (Sumatra) vahel on ülitähtis läbipääs ja kaubatee, mida 19. sajandil valitses Briti võitmatu merevägi. Panama kanal Kesk-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel kuulus USA-le, kuid on tänaseks loovutatud Panamale. Briti tugipunkte oli üle-eelmisel sajandil mujalgi Lõuna-Aasias ja Aafrikas. Selline vaatlus annab juhtnööri, et Joosepi järglased võivad tänapäeval olla valged anglosaksid.  

19. sajandi lõpus oli Briti impeerium suurim ja võimsaim kõigist impeeriumidest, mida maailm on tundnud. Oma hiilgeajal hõlmas ta peaaegu neljandikku maailma maismaast  ja valitses neljandiku maailma elanikkonna üle. Ta tõi tsivilisatsiooni, seaduslikkuse ja rahu paljudesse piirkondadesse, mida tavatsesid kurnata kohalikud vaenutsemised. Briti ülemerealade geograafilised ja klimaatilised tingimused tagasid emamaale peaaegu ammendamatu loodusressursside varu.

Ameerika Ühendriigid väljusid Teisest maailmasõjast sõjaliselt ja majanduslikult võimsaima riigina, mida maailm on tundnud, samal ajal kui Briti võim hakkas kahanema. USA on praegugi sõjaliselt, majanduslikult ja tööstuslikult üliriik. Ta õiendab maailmas praegugi nii, nagu talle meeldib, ega tarvitse arvestada teiste arvamust. Ent moraalselt on ta selgesti kõdunemas. Briti impeerium aga on tänaseks juba lakanud. Siin pole koht seda teemat laiendada, kuid piibliennustused osutavad Iisraeli soo kestvale allakäigule kuni katastroofini mõni aasta enne Kristuse tagasitulekut. 

Osa piibliuurijaid tõlgendab Efraimi kohta lausutud ennustust, et tema sugu peab olema «rahvarohke» (1. Moosese 48.19) ehk õigemas tõlkes rahvaste täius, kui ettekuulutust  rahvaste perekonnast, mille täitumist nähakse (Briti) Rahvaste Ühenduse valgetes anglosaksides (peale brittide eneste ka valged briti päritolu kanadalased, austraallased, lõuna-aafriklased, uusmeremaalased). See klapib sõnumiga, et Iisraelist võrsuvad «rahvas ja rahvaste hulk» (1. Moosese 35.11). Viimane oleks prohvetlik Efraim. Valged anglosaksidest ameeriklased oleksid sel juhul Manasse. Et Briti rahvaste seas ja ka valgete ameeriklastega koos elab arvukalt teiste rahvaste ja rasside esindajaid, ei muuda järeldust, sest iisraellaste hulgas on alati elanud muulasi. Jumal oli keelanud iisraellastel neid rõhuda  (2. Moosese 23.9;  3. Moosese 19.33–34), aga on ka hoiatanud, et hädaajal «võõras, kes su keskel on, tõuseb üha kõrgemale sinust, sina aga vajud üha madalamale» (5. Moosese 28.43).

Teine tõlgendus käsitab väljendit rahvaste täius üheainsa suure ja ülimõjuka rahva ja riigi, seega siis USA  tähenduses. See oleks selle arusaamise järgi Efraim. Manasse oleks sel juhul  Rahvaste Ühenduse anglosaksid («rahvaste hulk», 1. Moosese 35.11). Mäletame, et Efraim pidi olema Manassest suurem (1. Moosese 48.19). Ka Efraimi sõjaväge kirjeldatakse Manasse omast suuremana (5. Moosese 33.17). Kui heita pilk ajalukku, oli Briti võim 19. sajandil võitmatu oma tugevuses, ehkki Briti enda inimressursid  polnud hiiglaslikud. Tänapäeval aga pole Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu ega sõjalise jõu kõrval midagi võrdset. Seega, kui vaataksime ajalukku, peaksime Efraimiks Suurbritanniat, kui aga vaataksime tänapäeva, tundub Efraim olevat USA. Siinkirjutaja ei taha ega oskagi otsustada nende kahe võimaluse vahel. Kindlasti hakkame paremini aru saama sellest ja muudest piibliennustustest, kui aeg jõuab praeguse tsivilisatsioonikorra lõpule lähemale.

Võib tekkida niisugune küsimus. Siinses esimeses jaotises lugesime kahe rahva taasühinemisest, kus üks oli juudi rahvas ja teine oli nn Iisraeli sugu. Nüüd aga näime olevat jõudnud tulemusele, et juba Iisraeli sugu ise koosneb rohkem kui ühestainsast rahvast. Kui palju neid ühinevaid iisraeli rahvaid siis lõpuks on? Vastuseks paneme aga veel kord tähele, kuidas neid rahvaid kirjeldatakse piibliennustuses: 1) «Juuda ja temaga liitunud Iisraeli lapsed» ning 2) «Joosep-Efraim ja temaga liitunud kogu Iisraeli sugu»  (Hesekieli 37.16). Need on need kaks rahvast. Jumal on identifitseetrinud kummagi juhtiva suguharu ja detailidesse laskumata arvestanud nende hulka ka kõik teised iisraellased, kes nendega kaasa lähevad.

Piibel pakub siinkäsitletud teemal muudki infot, kuid selle mõistmisel ja tõlgendamisel hakkavad praeguse arusaamise juures üha suuremat rolli mängima pooltõestused ja spekulatiivsed mõttekäigud. Seetõttu  piirdume sedapuhku eespool öelduga. 

2008