Surnute seisundist

On teatavaid uskumusi, mis on peaaegu universaalsed religioossetes ringkondades ja mis arvatakse tulenevat piiblist. Üks selliseid on uskumus surnute seisundist. Usklik arvab, et kui inimene sureb, eraldub tema «hing» või «vaim» kehast ja jätkab elu mingil teisel tasandil. Võib-olla «taevas» või «põrgus», aga võib-olla kummitab surmapaigas, kui surm seondus erilise ahastusega, või hõljub niisama kusagil ja ehk külastab vahel ka oma endist kodu. (Jutumärgid osutavad sellele, et tegemist on sõnadega, mille piiblitähendust tihti ei mõisteta.)

Kujutelm, et inimene koosneb kahest komponendist – ihust ja hingest – või kolmest – ihust, hingest ja vaimust –, kusjuures hing (või vaim) oleks justkui vangistatud ihusse ja vabaneks suremisel, ei pärine Jumala Sõnast, vaid on jõudnud meile hoopis paganlikelt vanakreeka filosoofidelt. Teistes traktaatides uurime järele (või oleme juba uurinud), mida tähendavad piiblis «hing», «vaim» ja «põrgu»,  kuid siinses kirjatükis teeme kindlaks,  mida õpetab piibel surnute seisundi kohta. Laulusõna räägib «eesti vapratest vanematest», kes «vaatavad vaimuvallast», aga kas ikka tõesti? Kas surnud näevad elavate maailma?  

Jeesus ütles, et Jumala Sõna on tõde (Johannese 17.17). Jeesuse inimelu ajal polnud uut testamenti veel olemas, Jumala Sõna tähendas seega vana testamenti. See Sõna on Jeesuse meelest tõde. Samuti ütles Jeesus, et tõde vabastab (Johannese 8.31–32). Ta vabastab südamevalust ja hirmust, kui usume, mida loeme.

Surnud on teadvusetuses

Piiblis on palju tekstikohti, mis näitavad, et surnud lebavad teadvusetuses. Nad ei tunne ega taju mitte midagi, ka mitte aja kulgu. Surm on nagu sügav unenägudeta uni. Vaadakem:

• Psalm 6.6:  Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas  tänab sind?

• Psalm 30.10: Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama?  Kas ta kuulutab sinu ustavust?

• Psalm 115.17: Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.

• Psalm 146.2–4: Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on! Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused.

• Koguja 3.19–21: Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing [heebreakeelne rúah tähendab hingeõhku];  ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla? [See küsimus võib-olla vihjab tähelepanekule, et surev inimene on üldiselt selili, teeb oma viimse väljahingamise ülespoole, aga  surev loom, näiteks koer, puurib koonu maasse. Justkui tunnistuseks, nagu oleks  inimese ja looma füüsilise elu vahel mingi oluline vahe, kuid Koguja küsib retooriliselt: kes seda teab? Säärast vahet ei ole!]

• Koguja 9.5–6: Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist [teine tõlgendus: nende mäletamisvõime] ununeb. Niihästi nende armastus kui iha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud [õigem: on ju kadunud] ja neil ei ole iialgi enam osa [niikaua kui nad on surnud] kõigest sellest, mis päikese all sünnib.

• Koguja 9.10: Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!

• 2. Kuningate 22.20: Sellepärast, vaata [nii laskis Jumal öelda erakordselt ustavale, jumalakartlikule kuningale Joosijale; vt 23.25], ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale. [Jumala õpetuse järgi pole surnud teadlikud elavate maailmas toimuvast.]

Iisraeli kuningas Taavet oli Jumalale meelepärane (Apostlite teod 13.22b). Vana testamendi prohvetid  koguni ennustasid, et Taavet tõuseb surnuist ja saab Jumala riigis Kristuse all jälle Iisraeli valitsejaks (Jeremija 30.9;  Hoosea 3.5  jt). Ent Taavet oli uue testamendi päevil surnult hauas, mitte taevas:

• Apostlite teod 2.29, 34a: Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. Taavet ei ole ju läinud taevasse.

Jumala Sõna on järjekindel õpetama, et surnud on surnud sõna otseses mõttes. Nad on hauas, mitte taevas ega kusagil mujal elu ja teadvuse juures. Tulevikus ärkavad nad taas ellu ülestõusmise teel. Kuid praegu nad ei eksisteeri enam. Küll on aga Jumala käes iga inimese, võiks piltlikult öelda, tööjoonised koos tema elu jooksul omandatud kogemuste, teadmiste, iseloomu ja mäluga – kõik, mis läheb vaja, et see inimene jälle «kokku panna» – ja ta tõuseb surnuist järjepidevuses sama isikuna, kes ta oli varem.

Igavene elu pole sünnipärane

Inimene kas usub või ei usu piibli alguspeatükkide lugu Aadamast ja Eevast. Väärib märkimist, et Jeesus ja apostel Paulus uskusid  (Matteuse 19.4;  1. Korintlastele 15.22, 45;  1. Timoteosele 2.13–14), samuti uskus Jeesuse poolvend Juudas (Juuda 14). Kes kristlust tunnistavad, nõustuvad sellega, et kui mitte otsesõnu, siis vähemalt sümboolselt sisaldub neis peatükkides inimkonna kohta teavet, mis on olemuslik ja oluline.

Teatavasti pani Jumal esimesed inimesed elama paika, mida nimetatakse Eedeni rohuaiaks. Selle keskel kasvas elupuu, mille vilja nad tohtisid süüa nagu ka kõigi teiste puude vilja, kuid ühe erandiga: hea ja kurja tundmise puu vili oli keelu all  (1. Moosese 2. ptk). Kui inimesed olid keelust siiski üle astunud, aeti nad rohuaiast välja, et nad nüüd ka elupuust ei sööks ega elaks igavesti. Ilmselt polnud nad veel jõudnud elupuu vilja maitsta. Tutvume selle kirjakohaga.

• 1. Moosese 3.22–24: Ja Issand Jumal ütles: «Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!»  Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.  

Tee elupuu juurde tõkestati, et inimene ei saaks maitsta elupuu vilja – ja pandagu tähele! – ega elaks igavesti. Tähendab, väljaaetud inimesel polnud igavest elu. Võib tekkida küsimus: mis oleks sündinud, kui inimene oleks elupuust söönud? Ta oleks jäänud ellu igaveseks, aga kuna ta oli tehtud maapõrmust ning iga füüsiline keha kulub ja vananeb, siis kuidas oleks igavene elu realiseerunud? Piibel ei vasta sellele otse, kuid me võime teha mõistliku oletuse, meenutades, mis sünnib uue testamendi järgi kristlasega, kes on elus Jeesuse tagasituleku ajal. Ta muundub äkitselt surematuks vaimolendiks (1. Korintlastele 15.50–53). Küllap oleks nõnda olnud ka Aadama ja Eevaga, kui nad oleksid söönud elupuust. Tõenäoliselt poleks nad muundunud otsekohe, vaid pärast piisavalt pikka füüsilist elu, kui järeltulev põlv on sünnitatud ja kasvatatud. Kuid patu tõttu blokeeriti inimkonna juurdepääs elupuule ning kõigi inimeste ajalik elu on tänaseni paraku lõppenud surmaga. 

Vahel arvatakse, et inimene loodi surematuna ning ta hakkas bioloogiliselt vananema alles pärast oma üleastumist. See ei saa olla õige. Kõik, mis on muldne, materiaalne, aineline, vananeb ja laguneb. Liha ja veri ei või pärida surematust (1. Korintlastele 15.50). Põhimõtteliselt ei saa füüsilised inimesed  elada  igavesti,  küll aga vaimolendid. Samuti arvatakse vahel, et  inimkond  päris  Aadamalt ja Eevalt patususe (nn pärispatt). See kujutelm peab paika ainult selles mõttes, et saatanale alistumisega avasid Aadam ja Eeva ukse saatana mõjule inimkonna üle, millele oleme kõik oma nõrkustega vastuvõtlikud. Pole aga põhjust arvata, et esivanemate süü oleks kandunud mingil müstilisel viisil kõigi järeltulijate geenidesse. Asi ei ole selles.

Elupuu juurest äraaetuna ei olnud inimesel enam võimalik surma vältida, kuid teatud valitutele on Jumal kõigil aegadel siiski avanud väljapääsu – jõudmise igavikku, aga alles tulevikus, surnuist ülestõusmise kaudu, mis leiab aset Jeesuse Kristuse tagasitulekul. Selles kategoorias on vana testamendi ajal elanutest suhteliselt vähesed, inimesed, keda Jumal isemoodi proovis ja kellega tegeles, sealhulgas patriarhid Aabraham, Iisak ja Jaakob ning prohvetid (Luuka 13.28), ja uue testamendi ajal kuni praeguseni kõik, kes usus võtavad vastu  Jeesuse Kristuse ning püsivad temas.

Inimene pääseb igavesse ellu Kristuse kui lunastaja eneseohverdamise tõttu.  Inimesel pole igavest elu loomu- ehk sünnipäraselt. Ta pole sellega sündinud. Surematus tuleb Kristuse käest omandada.  Veendume äsjaöeldus.

• Johannese 3.14–16:  Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

• Johannese 10.27–28:  Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.

• 1.Timoteosele 6.12:  Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.

Siit on selge, et surematus pole automaatne. Surematus on Jumala and tema Poja kaudu, mis nõuab Jumalaga koostööd, eelkõige uskumist. Igavesest elust tuleb «kinni hakata».

Kuradi esimene vale

Kurat ehk saatan on langenud peaingel (keerub), kes alati võitleb Jumala vastu, kuid keda Jumal osavalt kasutab omaenese nõu järgi. Kuradi alluvuses on teised langenud inglid, keda nimetatakse kurjadeks vaimudeks ehk deemoniteks. Kurat ise on ülemdeemon (Matteuse 12.24–26).  Meie jaoks on eriti oluline praegu see, et Jeesus nimetas teda valetajaks ja vale isaks:

• Johannese 8.44: Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa.

Kuradist öeldakse, et ta eksitab kogu maailma (Ilmutusraamat 12.9). Ta lakkab eksitamast alles siis, kui see muutub talle võimatuks tema vangistamise tõttu (Ilmutusraamat 20.3). Kui ta hiljem natukeseks ajaks vangistusest vabaneb, eksitab ta jälle (Ilmutusraamat 20.7–8). Ka teised kurjad vaimud valetavad ja eksitavad (1. Kuningate 22.21–23). Deemoneil on, nagu paistab, haiglane harjumus valetada ja petta, kujutada reaalsust teisiti, kui see on.

Seejuures pole kurat ateist, vaid religioonitegelane, kes moondab ennast valguse ingliks ja kelle teenrid esinevad Kristuse apostlitena (tutvutagu selle hämmastava tõega ise otse Jumala Sõnast, 2. Korintlastele 11.13–15). Ta tunneb piiblit ja nähtavasti meeleldi tsiteerib seda, kuid annab esitatule moonutatud tähenduse (vrd  Matteuse 4.5–6).  

Eelöeldu hoiatab, et tuleb olla kahtlev uskumuste suhtes, mida pole võimalik piiblist  tuvastada, kuid mis on maailmas väga laialt levinud ja omaks võetud. Üks selliseid on nn  surematu hinge idee. Et inimesel on surematu hing, mis eraldub kehast suremisel ja jätkab omaette elu, on aksioomne enamikus religioonides, sealhulgas suures enamikus kirikuis, kes nimetavad  ennast kristlikuks. 

Mis oli kuradi, tolle valetaja ja kogu maailma eksitaja esimene õpetus inimestele? Jumal oli inimestele öelnud, et keelatud vilja söömisele järgneb surm (1. Moosese 2.17).  Kuid mida ütles kurat? 1. Moosese 3.4: Ja madu ütles naisele:  «Te ei sure, kindlasti mitte. . .» Tema õpetus oli otse vastupidine Jumala omale. Ning väga paljud siirad usklikud usuvad pigemini kuradit kui Jumalat.

Kuradi esimese vale teenistuses on deemonid, kes teesklevad, et nad on surnud  inimeste vaimud.  Jumal keelas iisraellastele tegelemise spiritismiga, vaimude väljakutsumise ja küsitlemisega, millest võib järeldada, et selles harrastuses on inimesele midagi väga kahjulikku.

• 5. Moosese 18.10–12:  Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab Issand, su Jumal, nad  [Kaananimaa rahvad] ära sinu eest.   

• Jesaja 8.19: Ja kui teile öeldakse: Küsitlege surnute vaime [algtekstis sõna surnute puudub] ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid?

Piiblis leidub näide sellest, kuidas spiritism toimib. Een-Doori asulas elas «lausuja vaimuga» nõianaine, kes võis välja kutsuda «surnuid». Tähendab, temaga tegi koostööd kuri vaim, kes võis korraldada etenduse, näideldes surnut, keda oli kutsutud. See lugu sisaldub 1. Saamueli raamatu  28. peatükis.  Naise juurde tuli ööpimeduse katte all Iisraeli rumal ja õnnetu kuningas Saul, olles teinud end tundmatuks, ning palus: «Ennusta ometi mulle vaimu abil ja lase tõusta mu ette see, keda ma sulle nimetan!» Ta tahtis ühendust kadunud prohvet Saamueliga ja see soov justkui täidetigi. Huvitatu võib sellest piibliveergudelt ise lugeda. Ent  «Saamuel» ei saanud selles episoodis olla muu kui deemon.

Kui tänapäeval nähakse vaimu, näiteks mõnes hoones, kus kummitab, siis samastatakse see peaaegu alati kellegi konkreetse õnnetu surnuga, kes «ei saa rahu». Niiviisi püsib kujutelm, et lahkunud inimese tõeline «mina», tema vaim või hing (kuidas keegi seda nimetab) elab edasi, ning kuradi esimene vale leiab näiliselt kinnitust.

Sedasama saatanlikku kujutelma surmajärgsest ellujäämisest toetab pühakutekultus. Pühakuks peetakse mõnes suures kirikus teatavasti eriti usklikku ja vaga inimest, kes surnuna asub nüüd taevas ja võib elavatele teeneid osutada. Tsiteerime «Eesti entsüklopeedia» vastavat artiklit (7. köide, lk 626):

Ristiusus on pühakute austamise lähtealuseks usu põhidogma: «sõna sai lihaks»  /…/  inimkonda sümboliseerivas Neitsi Maarjas. Pühakus ilmub Jumala arm erilisel viisil (paranormaalsed nähtused, imed), pühak toimib inimeste eestkostjana (kaitsepühaku ehk patroonina) Jumala ees. Pühakuid austatakse ja neilt palutakse eespalvet. Pühakute kultus tekkis 2. sajandil (märter Polykarpose austamine) ja muutus ruttu rahvaomaseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikus. /.../ Pühakute kultus on laialdane ka teistes maailmausundites (nt islamis ja budismis).

 

Eelöelduga seoses vaadakem nüüd aga Ilmutusraamatust pildikest lõpuajast. 9-nda peatüki teises pooles räägitakse nn kuuenda pasuna nuhtlusest. See on tohutult massiivne sõjaline rünnak idast pisut aega enne Jeesuse Kristuse tagasitulekut. Kristus tuleb teatavasti seitsmenda pasuna ajal. Loeme, mida ütlevad salmid 20 ja 21.

• Ilmutusraamat 9.20–21:  Aga inimesed, keda neis nuhtlustes ei tapetud, ei parandanud meelt oma kätetööst, et nad oleksid loobunud kummardamast kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei suuda näha ega kuulda ega kõndida. Nad ei parandanud meelt oma mõrvadest ega oma nõidustest ega oma hoorustest ega oma vargustest.

Nüüd lubatagu küsida: kui paljud on näinud kurjade vaimude kummardamist või kuulnud sellest – mitte kusagil Aafrika džunglis või Tiibetis, vaid n-ö kristlikus maailmas? Uus testament ju üldiselt ei räägi kaugetest, maailma seisukohalt vähemtähtsatest paikadest, vaid selle sündmustik etendub Lähis-Idas ja Euroopas. Ilmselt on kurjade vaimude kummardamine siin Jumala meelest nii märkimis- ja taunimisväärne, et seda mainitakse selles tekstis koguni eespool kõiki teisi patte.

Mida teevad usklikud katoliiklased ja õigeusulised ängistuses? Meenutame, et jutt on nendest, kes jäid kuuenda pasuna ajal sõja kätte ja säilitasid elu. Nad tõenäoliselt süütavad küünla, laskuvad pildi, kuju või ikooni ette ja palvetavad oma pühaku poole. Esimene pühak, kellele suurtes kirikutes palvetatakse, on Neitsi Maarja. Tõeline Jeesuse ema Maarja on ammu surnud ja teadvusetu, ent kui surnut kummardatakse, võib vastavasse rolli astuda ja kummarduse heameelega vastu võtta kuri vaim.

Maarjat matkiv deemon vahel ka ergutab oma kummardajaid väikeste, oh kui mõttetute imetegudega, nagu viirastuslikud ilmumised, nutvad madonnakujud ja muu säherdune. Mõne teise pühaku reliikviana säilitatud kuiv veri öeldakse teatud aegadel veelduvat. Eksitatud rahvahulgad harilikult tormavad heldimusega kõigi selliste imede juurde, nagu oleks tegemist ilmutusega Jumalalt.    

Lunastus kogu inimkonnale 

Inimene ei taha surra. Jumal elab igavikus ja on inimlastelegi südamesse istutanud igavikutunde: 

• Koguja 3.11:  Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.

Rõõmus uudis on see, et Jumal võimaldabki igaühele elada igavesti. Eespool oli mainitud, et vana testamendi ajal valis Jumal igavese elu jaoks üksnes mõned vähesed, kellega ta isemoodi tegeles, ja uue testamendi ajal tänapäevani vaid need, kes on vastu võtnud Jeesuse Kristuse kui lunastaja. Tõsi, viimaseid on vähe, sest on mõeldud ikkagi neid, kelle meeleparandus ja pöördumine olid ehtsad. Ent tuleb välja, et igavik on Loojal varuks  kõikidele,  kes selle vastu huvi tunnevad. Jumal ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. Jeesuse Kristuse eneseohverdusest piisab kogu inimkonna lunastamiseks.  

• 2. Peetruse 3.9:  Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. 

• 1. Johannese 2.1–2: Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest. 

• Roomlastele 5.18:  Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks.

Ent Jumal ei teosta oma tahet kaootiliselt, vaid plaanipäraselt. Kõik, kes kunagi elasid ja surid – peale Jeesuse Kristuse –, on praegugi teadvusetuses. Kui Kristus tuleb tagasi, astuvad esimestena igavesse ellu vana testamendi jumalamehed ja -naised ning kõik surnud tõsikristlased, seejärel ka need tõsikristlased, kes tollal elavad (1. Tessalooniklastele 4.15–17). Seejärel hakkab Kristus töötama ülejäänud inimkonnaga. Inimesi tuleb  kasvatada,  et nad kõlbaksid elama igavesti.

Hiljem töötab Jumal nendega, kes olid surnud oma Loojat tundmata. Jumalal on lihtne   äratada nad taas ajalisse (esialgu mitte igavesse) ellu ja neid õpetada. Kui nad lasevad end kasvatada, avaneb ka neile surematus. Ent see on juba teine teema.

2008