17. peatükk
17.1. Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: «Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres,
17.2. kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!»
17.3. Ja ta viis mu vaimus kõrbe. Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.
17.4. Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta
17.5. ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!
Johannes viidi «vaimus» tühjale maale. «Vaimus» tähendab ekstaatilist olekut, transisarnast seisundit, milles nähakse nägemust (vrd Ilm. 4.2). Enamik siinsest peatükist on tegelikult ettevalmistus hoora karistuse näitamisele, sest karistuseni jõuame alles peatüki lõpus (16. salmis) ja järgmises peatükis. Peatükkide lugemine jätab mulje, et Johannese nägemus on justkui unenägu, mille kujundid voogavad ja muunduvad ning täpsustuvad üksnes inglite seletuse kaudu.
Naine ehk suur hoor ehk «Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema» on ilmselt sümbol tähistamaks ülemaailmset jumalavastast institutsiooni, mis on olnud riigivõimudega kõlvatuis, neid vaimulikult eksitavates suhetes. Vana testamendi prohvetiraamatuis on vähemalt kaks kohta, milles esineb «hoor» ebajumalateenistuse levitaja tähenduses. Üks on Jesaja 23.16–17, kust loeme Tüürosest, kes «teeb hooratööd kõigi maailma kuningriikidega maa peal», ja teine on Nahumi 3.4, mis ütleb Niineve hävingust: «Ja seda kõike selle veetlevalt ilusa, nõiduses osava hoora arvutu hooratöö pärast, kes oma hooratöödega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid.»
Ka Johannesele näidatud suur hoor on arvatavasti veetlev, igatahes toredasti ehitud ja majesteetlik naine, kelle uhkeis rõivais domineerib punane. Paneme tähele, et ta on «hoorade ema»: ta on sünnitanud tütreid, kes on samuti hoorad, kuid temast väiksemad. Tähendab, ka tema tütred levitavad ebausku. Sõna «saladus» võib vihjata sellele, et naise õige olemus on inimkonna eest varjatud, inimesed ei saa aru. Naine on jootnud meie planeedi elanikud otsekui purju; joobnu aga ei näe selgelt ega orienteeru. Mõned kommentaatorid on avaldanud arvamust, et sõna «saladus» võib kuuluda naise nime sisse; sel juhul oleks nimeks «Saladus, suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema», mille esimesed sõnad võivad osutada Babüloonia usumüsteeriumidele («saladus» on tõlgitud kreeka sõnast mysterion).
Jäledused (ehk jälkused) osutavad Jumalale äärmiselt vastumeelsetele tegudele ning usukommetele ja ka iidolitele (ebajumalakujudele). See mõiste esineb vanas testamendis korduvalt (3. Moos. 18.22; 5. Moos. 7.25; Jesaja 44.19 jpt).
Lause «Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve» (17.3) on kreeka keeles, kui täpsemalt tõlkida, väheke teistsugune: «Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise peal, täis jumalateotuse nimesid, kellel oli seitse pead ja kümme sarve.» Nõnda on ka arhailises eesti tõlkes. Siit võib oletada, et «jumalateotuse nimed» olid ehk hoopis naise, mitte metsalise peal.
Metsaline ehk elajas ehk elukas on samuti sümbol, ilmselt sama kui Ilmutusraamatu 13. peatüki esimene metsaline. Ka tollel on seitse pead ja kümme sarve. Tegemist on diakroonilise (ajaliselt üksteisele järgnevate) riikide hulgaga, mida üritame analüüsida allpool. Nende riikide rahvaid mõjutas ja eksitas kõige otsesemalt suur hoor, kes riikide seljas ratsutas. Et «jumalateotuse nimed» olid ka 13. peatüki esimesel metsalisel, täpsemalt selle peade peal, võib salmi 17.3 antud tõlge olla siiski tõenäoliselt õige.
Märgime siinkohal ette rutates, et «veed, mida sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja paganad ja keeled» (Ilm. 17.15). Hoor on ülemaailmne institutsioon, mis joobnustab ja eksitab kõiki rahvaid ja hõime.
17.6. Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.
17.7. Ingel ütles mulle: «Mispärast sa imestad? Mina ütlen sulle saladuse naise ja metsalise kohta, kes teda kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve.
17.8. Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse. Ja need, kes elavad ilmamaal, kelle nimesid ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud eluraamatusse, imestavad, kui näevad metsalist, kes oli ja keda ei ole enam ning kes tuleb jälle.
Ka naine ise on joobnud, kuid kristlaste verest. Ta on tapnud paljusid Jeesuse tunnistajaid. Siit tõdeme eksimatult, et naine kuulub Kristuse-järgsesse aega, mitte näiteks ajaloolisesse Babülooniasse. Johannese nägemus vaatas tulevikku. Ajalooline Paabel oma religiooniga oli vaid eelpiltlik võrdum hilisemale suurele vaimulikule Paabelile.
Milline võim on end nii rängalt kristlaste verega määrinud? Alguses tappis kristlasi paganliku Rooma võim teatud keisrite ajal (Nero, Decius, Valerianus, Diocletianus). Kuid kui ristiusk oli Rooma impeeriumis 311. aastal saanud lubatud usundiks ja eriti pärast 392. aastat, kui ta oli saanud riigiusuks, ei olnud kristlusele Rooma riigi poolt enam ohtu. Koletuks tapamasinaks sai keskajal aga katoliku kiriku inkvisitsioon, mis võimutses 13-ndast 19-nda sajandini, kiusates taga ja hävitades teisitimõtlejaid. ENE (3. k, 1988, lk 642) andmeil hukati Hispaanias ainuüksi ajavahemikus 1483–1494 umbes 10 000 inimest. Inkvisitsiooni peeti vajalikuks teatud usurühmade (valdeslased, katarid, neist võrsunud albilased) leviku tõkestamiseks, sest need olid saanud ähvarduseks paavstluse olemasolule endale. Nende vastu võitlemiseks kasutas kirik riigivõimu jõudu.
Ajalugu identifitseerib paavstluse suure hooraga üpris tabavalt. Just paavstivõm oli see, mis ratsutas sajandite jooksul Rooma impeeriumi varemeist kerkinud valitsuste turjal ning püüdis neid domineerida.
Nagu näeme viimasest ülaltsiteeritud piiblisalmist, ei esita Johannese nägemus tegelikkust staatiliselt. Metsaline oli, aga teda pole, kuid ta tuleb jälle. Kuidas sellest aru saada? Me saame sellest aru niiviisi, et ingel paigutas oma seletuse teatavasse aega: tolle aja seisukohalt vaadates oli hoora kandev metsaline juba olnud, kuid oli tolleks ajaks kadunud, ent tuleb tagasi. Üritame kõnealuse aja identifitseerida allpool.
Sügavik, kust metsaline üles tõuseb, on muidugi sümbol nagu metsaline ise. Ka selle kohta teeme märkusi allpool, nimelt seal, kus käsitleme Ilm. 18.2.
17.9. Siin olgu mõistust, millel on tarkust: need seitse pead on seitse mäge, mille peal istub naine. Ja on seitse kuningat:
17.10. viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.
17.11. Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas, ja samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse.
Nagu ütleb esimene nendest salmidest, läheb selles rägastikus orienteerumiseks vaja tõesti «mõistust, millel on tarkust». Näib olevat võimalik siiski aru saada. Metsalise seitse pead sümboliseerivad seitset mäge, kuid «mägi» on omakorda sümbol, mis tähistab riiki. Mägi kui riigi sümbol on piiblis üsnagi hästi tuntud (näit. Sakarja 4.7; Jesaja 2.2; Taanieli 2.35 ning viimase seletuseks 44. salm). Riik ja tema valitseja võivad prohvetiennustustes olla sünonüümsed. Näiteks Taanieli raamatu 7. peatükis ütleb 17. salm, et neli suurt metsalist, keda prohvet nägemuses nägi, on neli kuningat, aga samas loeme 23. salmist, et neljas metsaline on neljas kuningriik. Tähendab, kuningas samastub kuningriigiga. Seepärast ei tarvitse üllatada, et Johannese metsalise seitse pead on seitse riiki ja ühtlasi nende riikide seitse valitsejat. Lugeja saab muidugi aru, et piiblitermineid kuningriik ja kuningas tuleb mõista üldisemalt riigi ja tema valitseja tähenduses, olgu viimane siis president, peaminister, peasekretär või mingi muu tiitli kandja.
Me näeme ingli seletusest, et metsalise seitse pead ei sümboliseeri riike, mis eksisteerivad ühel ja samal ajal. Nad tõusevad ajaloo näitelavale ja lahkuvad sealt eri aegadel. Ometi on kõik seitse ühe ja sama metsalise pead, millest järeldame, et metsalisel ratsutav hoor domineerib või domineeris oma nurjatusega kõigi seitsme riigi üle.
Lisame huvitava vahemärkusena, et «seitse mäge» osutavad ühtlasi ka Rooma linnale, mis paikneb seitsmel künkal. EE (8. k, 1995, lk 187) kirjutab: «Linn kujunes 7. sajandi lõpuks eKr künka-asulate järkjärgulise ühinemise tulemusena. /.../ 387 eKr purustasid linna keldid (gallid). Pärast seda ehitatud linnamüür (nn Servius Tulliuse müür) hõlmas kõiki Rooma 7 küngast [järgnevalt antakse seitsme künka nimed].» Rooma linna seitsmele künkale vihjatakse ka «Antiigileksikonis» (2. k, 1983, lk 141).
10. ja 11. salm on rasked. Ingel võttis oma seletuse alguspunktiks teatava konkreetse ajaloolise ajajärgu. See polnud Johannese aeg, 1. sajandi 90-ndad aastad, sest siis veel ei domineerinud kirik riikide üle. See oli hilisem ajajärk – ajajärk, mil valitses kuues pea ning viis pead oli juba minevikus. Kas saaksime ära arvata, millised viis riiki need olid?
Laseme ajalool jutustada. Lääne-Rooma riik hukkus aastal 476, kuid tema asemel hakkasid samas piirkonnas kerkima uued võimud. Esimesed olid germaanlaste väepealiku Odoakeri riik ja idagermaanlaste vandaalide riik, siis idagootide riik, mille vallutas Bütsants (Ida-Rooma riik) aastal 554. Bütsantsi keiser Justinianus I (527–565) taotles Rooma impeeriumi endise suuruse taastamist ja tunnustas paavsti primaati (esimus, esiau). Aastal 756 tekkis Kesk-Itaalias Rooma paavsti teokraatlik riik (Kirikuriik ehk Paavstiriik), mis kestis aastani 1870 ja mille pealinn oli Rooma.
Ajalugu räägib järgnevalt reast endisel Rooma riigi alal kerkinud keisririikidest, mille valitsejad alistusid suuremal või vähemal määral paavstile ja krooniti ka paavsti poolt. Esimene suurvõim pärast Justinianust oli Frangi riik, eriti Karl Suure ajal, kelle poliitiline eesmärk oli Rooma riigi uuendamine ja keda peetakse keskaegse Rooma keisririigi rajajaks. Karl Suure kroonis aastal 800 paavst. Siis tuli nn Püha Rooma ehk Saksa-Rooma riik, mille asutas Otto I Suur, kes laskis end keisriks kroonida paavstil aastal 962.
Järgnevatel Saksa-Rooma keisritel oli sageli vägikaika vedamist paavstivõimuga ning paavst oli tihtigi edukam keisrist. Siinkohal ENE tsitaat (3. k, 1988, lk 661, märksõna investituuritüli): «Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.–12. saj piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse – investituuri – pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investituuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, *Canossa), see lõppes kompromisliku *Wormsi konkordaadiga 1122. Investituuritüli tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa-Rooma keisrite võimu nõrgenemine.» Canossa lugu on üsnagi tuntud. Aastal 1077 käis keiser Heinrich IV paavstilt alandlikult andestust palumas, et vabaneda kirikuvande alt.
Neljas paavsti mõjualune suurvõim oli Saksa-Rooma riik Karl V ajal, kellele andis keisrikrooni paavst aastal 1530. See keiser juhindus poliitikas ülemaailmse kristliku monarhia rajamise ideest ning koondas oma võimu alla suure osa Euroopast. Oli luterliku reformatsiooni äge vastane. Viiendaks võib pidada Prantsusmaad Napoleon I ajal. Ta sõlmis 1801. aastal paavstiga konkordaadi, tunnustades sellega katoliku usu primaati, ehkki hiljem tühistas paavsti ilmaliku võimu Prantsusmaal. Keisriks kroonimise tseremoonial 1804 haaras paavstilt krooni ja pani selle endale ise pähe.
Pärast Napoleoni kuni tänaseni pole Rooma paavstid enam pretendeerinud võimule ilmalike valitsejate üle. 19. sajandi teise poolde kuuluvad Otto von Bismarcki tegevus Saksamaal (sõdis Prantsusmaaga, ühendas Saksamaa) ja G. Garibaldi oma Itaalias (ühendas Itaalia) ning 20. sajandi 2. kümnendil toimus Esimene maailmasõda, kuid sellel segasel perioodil ei paista Euroopas silma siiski ühtegi ülekaalukat suurvõimu, mida võiks pidada või mis end ise pidas Rooma riigi järglaseks Küll võib selleks olla 20. sajandi 30-ndate ja 40-ndate aastate Hitleri-Saksamaa koos Itaaliaga. Itaalia diktaator B. Mussolini kasutaski seda võrdumit oma kõnedes. Praegu, 21. sajandi algul, on aga järelejätmatult pürgimas ülemaailmse suurvõimu seisundisse Euroopa Liit.
Pöördume nüüd tagasi Ilmutusraamatu juurde ja püüame aru saada 17. peatüki salmidest 10 ja 11. Me oleme identifitseerinud viis Rooma riigi ülestõusmist, mille üle domineeris või püüdis domineerida Rooma paavst. 10. salmis selgitab ingel, et viis neist ongi juba minevikus, aga «üks on praegu». See tähendab, et ingel valis taustaks 20. sajandi 30-ndad–40-ndad aastad, justkui asuks Johannes just selles ajas. Nüüd meenutame ka 8. salmi, kus ütleb sama ingel: «Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse.» Niisiis metsalise kuues pea on praegu, aga metsalist ei ole enam. Niisuguse vasturääkivuse lahendus võib seisneda selles, et kõnesoleval ajal elas kadunud Rooma riik tõepoolest oma 6. ülestõusmist, aga sellist metsalist, kelle seljas ratsutas suur hoor, tol ajajärgul polnud. Millist konkreetset nägemuspilti metsalisest anti näha Johannesele, on muidugi väga raske ette kujutada. Johannese nägemus oli nagu unenägu, mille mõned detailid pani tema jaoks paika alles seletust andev ingel.
11. salm ütleb, et «metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas ja samas üks neist seitsmest». Seda on seletatud järgmiselt. Metsaline, kes Johannese kujutletaval ajaetapil «oli ja keda enam ei ole» (nüüd samastatakse metsalised ja pead, nagu olnuks metsalisi seitse), oli olnud viies – viienda pea kandja. See viies pea oli üks neist seitsmest, millest Johannes kirjutab. Kuid meenutame, et enne esimest paavstimeelset keisrit Justinianust oli tõusnud Rooma impeeriumi varemetele kolm riiki: Odoakeri, vandaalide ja idagootide riik. Kui võtta needki arvesse, oli viies üleskerkinud tippvõim tegelikult kaheksas.
Me ei paku kõike eelöeldut välja dogmaatiliselt. Üldpilt on aga arvatavasti selge: Johannes kirjeldas järjestikuseid võimsaid riiklikke moodustisi enam-vähem samal maa-alal, millel ratsutas paavstivõim. Ning üks selline moodustis, millel ratsutab «suur hoor», on veel tulemas. 8. salmis öeldi, et «ta tuleb üles sügavikust», mille tähenduse püüame selgitada hiljem. 10. salmi lõpust aga tõdeme, et kui see moodustis on tõusnud, jääb ta püsima vaid üürikeseks ajaks ning siis hukkub.
17.12. Kümme sarve, mida sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud kuningavõimu, kuid nad saavad koos metsalisega meelevalla üheks tunniks, et valitseda kuningatena.
17.13. Nad on üht ja sama meelt, ning nad annavad oma väe ja meelevalla metsalise kätte.
17.14. Nad hakkavad sõdima Tallega ja Tall võidab nad ära – sest tema on isandate Issand ja kuningate Kuningas – ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad.»
Nüüd räägib ingel kümnest sarvest. Tõdeme, et sarvedki on kuningad ehk üldisemalt riigijuhid ehk (arvestades riigi ja tema valitseja identsust prohvetlikes tekstides) nad on kümme valitsusvõimu. Ning nad ei ole järjestikused, vaid üheaegsed. Nad asuvad Johannese nägemuse prohvetlikul ajal (kuuenda pea ajal) alles veel tulevikus, järelikult moodustavad Rooma riigi seitsmenda ehk viimse ülestõusmise. Nad paiknevad seitsmepealise metsalise seitsmenda pea peal. Need liitunud võimud on üksmeelsed ja annavad oma sõjaväed «metsalise» käsutada. «Metsaline» tähendab selles ühenduses ilmselt keskvõimu, kümne riigi liidu ühist valitsust, aga ühtlasi selle valitsuse juhti. See riikide liit suudab eksisteerida vaid «ühe tunni», mis on ilmselt sümboolne väljend ja tähistab väga lühikest aega.
14. salm on väga märkimisväärne. Ingel annab teada, et kümne riigi liit ründab Jumala Talle (Jeesuse Kristuse sümbol) tema tagasitulekul! Just oma tagasitulekul ja selle järel on Kristus isandate Issand ja kuningate Kuningas (vrd Ilm. 19.16). Loomulikult pole inimsõjavägedel mingit võimalust Kristust ja tema taevaseid vägesid tagasi tõrjuda. Väärib tähelepanu, et koos Kristusega võidavad need, «kes on kutsutud ja valitud ja ustavad». Need on Kristuse tulekul vaimolendeiks muudetud ja temale pilvedesse vastu tõstetud ning üheskoos Õlimäele laskunud endised kristlased. Nad olid kutsutud ja valitud, aga lisaks ka ustavad. Neid sümboliseerivad Matteuse evangeeliumi 25. peatüki esimese tähendamissõna arukad neitsid. Nendega koos on Kristuses surnud ja ka vana testamendi aegsed ülesärganud jumalainimesed.
17.15. Ja ta ütles mulle: «Veed, mida sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja paganad ja keeled.
17.16. Kümme sarve, mida sa nägid, ning metsaline, need hakkavad vihkama hoora ja teevad ta puupaljaks ja võtavad alasti ja söövad ta liha ja põletavad ta ära tulega.
17.17. Sest Jumal on nende südamesse andnud teha tema nõu järgi ning olla sama meelt ning anda oma kuningavõim metsalise kätte, kuni Jumala sõnad on läinud täide.
17.18. Ja naine, keda sa nägid, on suur linn, kellel on kuningavõim ilmamaa kuningate üle.»
Esimesele neist salmidest osutasime juba varem. Veed sümboliseerivad rahvahulki – eri rahvaid, hõime ja keeli. Hoor mõjutab neid kõiki. 16. salmis lisab ingel aga midagi üsna ootamatut. Mingil hetkel lähevad kümne sarvega sümboliseeritud riigivõimud koos keskvõimuga raevutsedes hoorale kallale teda paljastama ja hävitama. Võib oletada, et Jeesuse-vastase ebaõnnestunud sõjalise aktsiooni järel saavad riigivalitsejad aru, et kristluse fassaadi taha varjunud valekirik oli neid saatuslikult eksitanud.
17. salm toonitab, et riikide liitumine kirikumeelse metsalise (keskvalitsuse) alla oli olnud Jumala nõu (sõna tema selles salmis on meessoost, seega ei vihja hoorale). Kuid miks? Eks ikka selleks, et anda inimkonnale igaviku seisukohalt ülitähtsaid õppetunde.
Peatüki viimne, 18. salm samastab hoora suure linnaga, millel on mõjuvõim maailma valitsuste üle. See linn on kahtlematult Rooma oma vaimuliku keskuse Vatikaniga.
18. peatükk
18.1. Pärast seda nägin ma veel teist inglit, kellel oli suur meelevald, tulevat taevast alla, ning maailm läks valgeks tema hiilgusest.
18.2. Ta hüüdis võimsa häälega: «Langenud, langenud on suur
Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi
rüvedate vaimude varjupaigaks ning kõigi rüvedate lindude
varjupaigaks ning kõigi rüvedate loomade ja vihatute varjupaigaks!
18.3. Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad
18.3. Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad
ning temaga on hooranud maailma kuningad ning ilmamaa
kaupmehed on rikastunud tema toretsemisest!»
Peatüki algussõnad «pärast seda» lasevad paista, et nägemus metsalisel ratsutavast hoorast on nüüd lõppenud, kuid mitte nägemuse teema. Johannes näeb võimsat inglit taevast laskuvat, kes teatab luuletuse vormis (sellest ka tekstiridade teistsugune paigutus alates 2. salmist), et suur Paabel on langenud ning saanud kurjade vaimude ja ebameeldivate lindude ja loomade asupaigaks. Hoor kui naine esineb ingli seletuses nüüd linnana – suure Paabelina – ja ülemaailmse kaubandussüsteemina. Kohe tuleb mõttesse Euroopa majandusühendus ehk ühisturg, millele pandi alus 1957. aastal nn Rooma kokkuleppega ning mis on tänaseni aeglaselt, kuid kiirenevas tempos laienenud ja konsolideerunud poliitilise ühtsuse eesmärgil. Ta on praegu Euroopa Liit, kuid Jumal nimetab teda suureks Paabeliks. Et ingel hüüdis kaks korda «langenud, langenud», siis mõeldakse Paabeli teist langemist. Esimene, ajalooline Paabel on tänaseks ammu langenud ja kadunud. Esimene oli füüsiline, teine on vaimulik Paabel.
Suur Paabel saab Kristuse tuleku järel kurjade vaimude asupaigaks. Et Ilmutusraamat 20.1–3 räägib kuradi ehk saatana ning arvatavasti siis ka teiste kurjade vaimude vangistamisest sümboolsesse «sügavikku», oleme jõudnud seletusele, et «sügavik» on geograafiliselt suure Paabeli asukoht. Meenutades, et suure Paabeli teisendeid on «suur hoor», mis samastub linnaga, arvame, et kurjad vaimud suletakse «igavesse linna» Rooma, tõenäoliselt Vatikani varemetesse, mis jäävad inimtühjaks, asustamata alaks.
Ka muistsest Paabeli linnast ennustati, et selle varemed saavad metsikute elajate asupaigaks. Loetagu Jesaja raamatu 13. peatüki salme 19–22. Jesaja ajal polnud muistne Paabel veel hukkunud. Osutatud lõigus esineb tõlkesõnu, mis justkui tähendavad kurje vaime, kuid vastavad heebreakeelsed lähtesõnad pole päris selged ja võivad tähendada ka mingisuguseid metsloomi. Tegelikult on Jesaja ennustus kahene, nagu nähtub 13. peatüki 13. salmist, mis viitab Kristuse tagasituleku päevale. Heebreakeelse teksti ebaselgus koguni justkui teeniks kahesust: nagu muistse Paabeli asupaiga pärisid metsloomad, vangistatakse vaimuliku Paabeli rusudesse kurjad vaimud, kelle seltsiks on ka rüvedad loomad-linnud.
Paabeli langemisest kirjutas ka prohvet Jeremija oma raamatu 50. ja 51. peatükis ning samuti kaheselt. Jeremija 50.39 räägib taas kurjadest vaimudest ning vastavad lähtesõnad on samad kui Jesajal. Mainimist väärib veel Jesaja raamatu 34. peatükk, kus ennustatakse Eedomist, et sealseteski varemetes hakkavad asuma vihatud loomad ja linnud ning ehk ka kurjad vaimud, kui oleme heebreakeelsetest sõnadest õigesti aru saanud. Seega näib, et kurjade vaimude asupaiku saab kaks, teine neist idas, võib-olla Bütsantsi ehk Ida-Rooma riigi endises pealinnas Konstantinoopolis ehk nüüdses Istanbulis (Eedomit on peetud türklaste piiblinimeks). Et see Jesaja ennustus käsitleb lõpuaega, nähtub selgesti, kui võrrelda Jes. 34.4 ja Ilm. 6.13–14. Tähtsam kurjade vaimude, ühtlasi siis ka kuradi kinnipidamispaik on kahtlematult Rooma, mis on Konstantinoopolist tähtsam maailma religioonikeskus.
Olles järeldanud, et Ilmutusraamatu «sügavik» sümboliseerib Rooma linna, võime samast raamatust üles otsida teised kohad, milles esineb seesama sümbol, ja nad mõtestada.
Ilm. 17.8a: «Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse.» See jäi meil varem mõtestamata, kuid nüüd ei ole see enam raske. Kümne riigi liit, mis on veel tulemas, kasvab välja Euroopa majandusühendusest ehk ühisturust, millele pani aluse Rooma linnas sõlmitud kokkulepe, nagu juba meenutatud, ja mida hakkab inspireerima paavstivõim.
Ilm. 9.1–2, 11. Viies ingel puhub pasunat ja Johannes näeb tähte olevat kukkunud maa peale, kellele anti «sügavuse kaevu võti». Väljendis «sügavuse kaev» sisaldub kreeka algtekstis sama sõna kui 20. peatüki «sügavik». «Täht» on tuntud piiblisümbol, mis tähendab inglit (vt näit. Ilm. 1.20). Johannes arvatavasti ei näinud ingli kukkumist, vaid inglit, kes oli juba kukkunud ja kellele anti nüüd sügavuse kaevu võti. See ingel on kahtlematult nn langenud ingel ehk deemon. «Sügavuse kaev» näib sümboliseerivat mingit teed või tunnelit sügavikku. Ingel lukustas lahti selle tee, kust väljus suitsu ja suitsu seest lendasid välja sõjamasinad, mis meenutasid Johannese silmale kõige rohkem rändtirtse. Arvestades, et sügavik tähendab Rooma linna, järeldame, et tegemist on sõjalise rünnakuga, mille algataja on kurja vaimu mõjutusel Vatikan.
11. salm annab «sügavuse ingli» nime (siin on taas sama sõna kui 20. peatüki «sügavik»). Nimi on heebrea keeles Abadon ja kreeka keeles Apollüon (‘häving’, 'hävitaja'). See on kindlasti väga tähtis deemon, võib-olla saatan ise
Ilm. 11.7. Siin on taas vihje metsalisele, kes tõuseb sügavikust (nagu Ilm.17.8a).
Ent mispärast peaks üldse Rooma linna sümboliseerima sügavik? Piibel ei selgita, miks kasutatakse ühes või teises tähenduses konkreetselt üht või teist sümbolit, kuid antud juhul võime proovida oletada. Ilmutusraamatu 2. peatüki 24. salmist leiame vihje inimestele, kes «pole ära tundnud [mõte näib olevat: kes pole kogenud] saatana sügavikke». Kreekakeelne lähtesõna on siin teine kui ülalmainitud juhtudel. Tähendus näikse olevat: «saatana sügavaid saladusi». Aga kõige sügavam saatana saladus on kahtlematult see, mille ta on pununud inimteadvusesse ning millest ainult Jumal ise võib vabastada. See on tänapäeva miljardite inimeste kujutelm katoliiklusest ja paavstlusest kui jumalikust institutsioonist. Kuna selle sügava eksituse geograafiline keskpunkt asub Roomas, siis vahest sellest tulenebki põhjus, miks kasutatakse viimase kohta sümbolit «sügavik».
Jätkame 18. peatükiga. 2. salmi algosa kordab seda, mida ütleb Ilm. 14.8: «Langenud, langenud on suur Paabel, kes oma hooruse raevuviinaga on jootnud kõiki paganaid!» Kõigi paganate all mõeldakse kõiki rahvaid; paganaks tõlgitav kreekakeelne ethnos on lihtsalt 'rahvas'. Kõik nad on suure Paabeli hooruse veinist (viinaks tõlgitud kreekakeelne sõna tähendab pigemini veini) joobnud ega suuda orienteeruda (meenutatagu Ilm. 17.2).
Piibliennustuses on haarav näide vaimulikult eksitatud ühiskonnast ja tema religioonijuhtidest Jesaja 29.9–14: «Pidage ja hämmastuge, saage pimedaks ja ärge nähke! Nad on joobnud, aga mitte veinist, nad vaaruvad, aga mitte vägijoogist. Sest Issand on valanud teie peale unisuse vaimu ja on sulgenud teie silmad, prohvetid, ning katnud teie pead, nägijad. Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse: «Loe ometi!», siis ta vastab: «Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.» Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: «Loe ometi!», siis vastab see: «Ma ei tunne kirja.» Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.» Nii ei suuda piiblikommentaatorid ka Ilmutusraamatu 17. ja 18. peatükist aru saada.
Ilm. 18.3 lõpeb vihjega kaubandusele. Hoor kui kirikulinn moondub nagu unenäokujund ja allpool, 11. salmist alates tuleb fookusesse suur kasu, mida tõi kõigile osalejatele Paabeliga seonduv rahvusvaheline kaubandus. On mõttekas märkida, et Ilmutusraamatu 18. peatükis kirjeldatu pole Johannese enda nägemus, vaid Johannes edastab ühtekokku kolme ingli seletused. Teise ingli seletus algab 4. salmist ja kolmanda oma 21. salmist.
18.4. Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: «Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te
ei kannataks midagi tema nuhtlusest!
18.5. Sest tema patud on ulatunud taevani ning Jumalale on tulnud meelde tema ülekohtused teod.
18.6. Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ning tasuge temale kahevõrra tema tegude järgi; karikasse, mille ta on valanud täis, valage talle kahevõrra,
18.7. niipalju kui tema on iseennast ülistanud ja toretsenud, niisama palju andke temale piina ja leina! Tema ütleb oma südames: Ma istun kuningannana ega ole lesk ja ei saa iial näha leina.
18.8. Seepärast tulevad ühel päeval talle nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ning ta põletatakse ära tulega, sest võimas on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle.
Jumal kutsub oma rahvast väljuma Paabelist, et teda säästa eelolevatest kannatustest. Siin on mõningaid küsitavusi. Kas on mõeldud üksnes Jumala vaimulikku rahvast kristlasi või ka füüsilist rahvast iisraellasi? Kindel näib olevat, et kes väljub, see säästetakse. Kas mõeldakse aga väljumist geograafilisest paigast või väljumist vaimulikus mõttes, tähendab Paabeli eksiõpetustest? Ingli hävingukirjeldusest paistab, et jutt on eeskätt geograafilisest paigast.
7. salm vihjab hoora toretsemisele ja iseenese ülistamisele. Sellega seoses oleks huvitav tutvuda prohvet Jesaja raamatu 47. peatükiga, milles kuulutatakse «Paabeli tütrele» hävingut. Ennustus on kahene, sest Jesaja päevil polnud ajalooline Babüloni linn veel langenud, kuid eriti selgesti paistab välja teise hävingu ettekuulutus.
Jesaja ennustus algab sõnadega «Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.» Samast peatükist võime lugeda, et ta oli «kuningriikide käskijanna» ning ütles oma südames: «Mina, ja ei keegi muu!» Et siinse prohvetisõnumi objekt on just nimelt «Paabeli tütar», mitte kuningas kui Paabeli valitseja, siis sellest nähtubki, et tegemist on ideoloogia ja religiooniga. See «neitsi» peab ennast ideoloogiliste süsteemide seas ainuõigeks. Ta on mõjutanud kõiki riike ning temasse suhtutakse austusega, kuni lõpuks tema «häbe paljastatakse» ja tema «häbistust nähakse» (Jes. 47.3).
Ilm.18.8 näitab, et tema langus toimub kiiresti, prohvetlikult üheainsa päeva jooksul («päev» esineb siin tõenäoliselt sümbolina). Teda tabavad nälg, lein ja surm. Kuna ta suurustab oma südames, et ta istub nagu kuninganna, ei ole lesk ega saa näha leina, siis tuleb tema lein arvatavasti tema lesestumisest, aga kuidas sellest aru saada? Võib-olla nõnda, et suurvõimu poliitiline juht hukkub kirikujuhist pisut varem ning viimane jääb üksi. Ilm.19.20 räägib metsalise ja valeprohveti vangistamisest ja tules hukkamisest, kelle all mõeldakse Euroopa riikide liidu ülemvalitsejat ja temaga koos töötavat suurt religioonijuhti. Kui oletada, et poliitiline juht heidetakse tulle enne kirikujuhti, siis saab viimasele osaks lühiajaline «lesepõlv», enne kui ta ise hukatakse samal kombel.
Täienduseks võib lisada, et Jesaja raamatu 47. peatüki 8. salmis ütleb Paabeli tütar: «Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!», mille peale Jumal kostab (9. salmis): «Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv.» Lastetust pole raske mõista, kui meenutame, et suur hoor on teiste hoorade ema (Ilm. 17.5). Jumal nähtavasti lõpetab protestantlikud kirikud enne, kui ta likvideerib katolitsismi. Võib meenutada ka Jeesuse läkitust Tüatiira kogudusele, Ilm. 2.18–29, milles figureerib usueksitaja Iisebel (ilmselt sümbol), kelle Jumal viskab tõvevoodisse, temaga abielurikkujad suurde viletsusse, kui nad ei paranda meelt, aga tema lapsed hävitatakse surmaga. Kuidas kõik need ennustuste killud kokku panna ühtsesse pilti, pole praegu veel selge.
18.9. Tema pärast hakkavad nutma ja halisema ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toretsenud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,
18.10. seistes kartusest tema piina ees kaugel eemal ja
hüüdes: «Häda, häda, suur linn, Paabel, võimas linn, sest
üheainsa tunniga on tulnud su kohtumõistmine!»
18.11. Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta kunagi enam nende kaupa:
18.12. ei kulda ega hõbedat, ei kalliskive ega pärleid, ei peenlinast ega purpurit, ei siidi ega erepunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud ega mingisugust elevandiluust eset, ei mingisugust väärispuust tehtud või vasest või rauast või marmorist eset,
18.13. ei kaneeli ega kardemoni, ei suitsutusrohte, mürri
ega viirukit, ei veini ega õli, ei püülijahu ega nisu, ei veiseid ega lambaid, ei hobuseid ega tõldu, ei orje ega inimhingi.
18.14. Puuviljad, mida su hing himustas, on su käest kadunud ning kõik, mis särav ja läikiv, on su käest läinud kaotsi ning neid ei leita enam.
18.15. Nende asjadega kauplejad, kes on rikastunud selle linna varal, seisavad kartusest tema piina ees kaugel eemal, nuttes ja leinates:
18.16. «Häda, häda, suur linn, riietatud peenlinasesse ja purpurisse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest üheainsa tunniga on ära rüüstatud nii suur rikkus!»
18.17. Kõik tüürimehed ja laevnikud ja kõik meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid kaugel eemal
18.18. ja kisendasid, kui nad nägid ta põlemise suitsu: «Kes on selle suure linna sarnane?»
18.19. Nad puistasid põrmu oma pea peale ning kisendasid nuttes ja leinates: «Häda, häda, suur linn, kus on rikastunud kõik, kellel on laevu merel – üheainsa tunniga on ta rüüstatud!»
18.20. Rõõmusta tema pärast, taevas, ning pühad ja apostlid ja prohvetid, sest Jumal on teie kaebuse mõistnud tema kanda!»
Võimsa kaubandussüsteemi häving oli vapustavalt kiire ja täielik. Siinne nutulaul on kirjutatud – osalt proosas, osalt luuletusena – 1. sajandi terminites. Et jutt on ometigi Kristuse tagasituleku ajast, nähtub kas või järgmise peatüki algusest, kus Johannes teadvustab (Ilm. 19.1–2): «Pärast seda ma kuulsin otsekui suure rahvahulga valju häälekõma taevast hüüdmas: «Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal, sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged! Ta on mõistnud kohut suure hoora üle, kes laostas ilmamaad oma hooramisega, ning ta on oma sulaste vere temale kätte maksnud!»» 6. salm räägib, et Issand on hakanud valitsema kuningana, ja 7. salm räägib Talle pulmadest. 11. ja järgnevad salmid kirjeldavad Jeesuse saabumist.
18. peatüki äsjatsiteeritud osas korduvalt esineva kaebehüüuga «Häda, häda, suur linn» võidakse vihjata nn teisele «hädale» ehk kuuendale pasunale (vt Ilm. 9.12–13), mis eelneb viimsele, Jeesuse ilmumise pasunale. «Orjad ja inimhinged» (Ilm. 18.13) vihjavad tööjõu rentimisele või müümisele-ostmisele suures turuimpeeriumis. Sõnas «inimhinged» pole müstikat; see peaks tähendama lihtsalt inimesi.
18.21. Ja üks võimas ingel tõstis kivi otsekui suure veskikivi ning viskas selle merre, hüüdes: «Nõnda visatakse suur linn Paabel äkitselt ära ning teda ei leita enam!
18.22. Ja kandlemängijate ja pillimeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ei kuulda sinu sees enam ja ühtegi mis tahes käsitöömeistrit ei leita enam sinu seest ning veskikivide mürinat ei kuulda enam sinu sees,
18.24. ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal.»
Veskikivi merre viskamine (21. salmis) on sümboolne toiming, millega võimas ingel näitlikustab Johannesele Paabeli hävingut. 23. salm kordab, et suur Paabel (resp. Paabeli tütar, suur hoor) on eksitanud kõiki rahvaid. 24. salmis peetakse teda süüdlaseks või kaassüüdlaseks paljudes veretöödes, eriti Jumala inimeste tapmises.
Nõnda oleme aru saanud Ilmutusraamatu 17. ja 18. peatükist. Kahtlematult kasvab kristlaste arusaamine aja jooksul veelgi, sest nad on valmis tunnistama eksimusi ja neid parandama.
Juuli 2005
No comments:
Post a Comment