See küsimus teeb paljud nõutuks. Ja vahel hävitab usu Jumalasse. Aga seda põhjusel, et oleme loonud kujutluspildi Jumalast omaenda eelarvamuse järgi. Me harilikult ei uuri piiblit ega mõista, mida Jumal õigupoolest teeb ja miks on maailm selline, nagu see on. Jah, on rohkesti kannatusi ja kurjust. Me küsime: kui Jumal on olemas ja ta on pealegi armastus, nagu ütleb 1. Johannese 4.8, miks võivad tema loodud inimlapsed sattuda piinavaisse haigustesse, õnnetustesse, muudesse kurjadesse olukordadesse, millest ta ei näi kiirustavat neid päästma? Kui juhtub õnnetus kellegagi, keda on peetud halvaks inimeseks, siis arvame ehk aru saavat, kuid haigused ja õnnetused ei küsi, kellega on tegemist. Nad võivad tabada igaüht igal ajal ja alatiseks rikkuda inimese elu. On eriti kurb, kui kannatavad süütud lapsed. Ja samas ei näi kurjus tihti saavat õiglast karistust. Kui see on tõesti Jumala poolt loodud maailm, miks ometi on see niisugune?
Kannatused on osa füüsilisest elust
Esimene asi, mis vajab vastuse otsimisel arvestamist, on meie elu füüsilisus ehk ainelisus. Et oleme sündinud füüsiliste olenditena füüsilisse maailma, siis see juba iseenesest seab raamid meie eksistentsile. Füüsiline elusolend võib viga saada, võib haigestuda, tunneb valu, vananeb, varem või hiljem sureb. Meil on inimvaim, mis kujundab inimese mõtteviisi, aga see vaim on osav ainult füüsiliste reaalidega tegelemisel, koguni uskumatult osav, kui mõelda imeasjadele, mida nüüdisaegne teadus on leiutanud. Aga sama vaim ei suuda häälestuda Jumala tõdede mõistmisele ja on selles valdkonnas äärmiselt abitu. Et Jumala moodi mõtelda ja Jumala asjadest aru saada, on vaja inimvaimule toeks ka Jumala vaimu ehk püha vaimu.
Kui tahame, et maailmas, kus elavad meiesarnased füüsilised inimesed, puuduksid õnnetused, haigused, valud, sõjad ja muu vägivald, igasugune väärkäitumine, mis põhjustab kannatusi, siis niisugune maailm oleks fantastika. See tähendaks, et inimesed oleksid robotid ehk automaadid ega saaks teha ebaõigeid valikuid. Neil puuduks tahtevabadus. Nad elaksid steriilsetes mullides ja kaitsekapslites, mis hoiaksid ära kõik nakkused ja vigastused. Nende autod ei saaks kokku põrgata ega lennukid kukkuda, sest vahele astuks takistav jõud. Ka säärast maailma oleks Jumal kahtlemata võimeline looma, kuid mis eesmärgil? See oleks kaugel tema tegelikust plaanist. Tema plaanis on anda homo sapiensidele, mõistusega inimestele, tõhusaid kogemusi ja õppetunde, millele nad tulevikus mõtleksid, ja anda veendumus, et inimene ei oska oma loomupärase mõistusega iseennast ega oma planeeti valitseda. Ta vajab Looja abi, keda ta aga paraku ei usu.
Jumal ei tegele praegu suurte inimhulkadega. Nad pole määratud igavesele elule, aga ka mitte igavesele hukkumisele. Nendega pole lihtsalt veel tegeldud. Nende üle pole kohut mõistetud. Nende aeg saabub hiljem. Selle kohta võib lugeda detailsemalt traktaadist „Ülestõusmised surnuist”.
Üks suurimaid eksitusi käibereligioonis on arvamus, et praegu on ainuke päästeaeg ning kes ei võta praegu Jumala kutset vastu, on valinud igavese hukatuse. Ent Jeesus ise ütles, et ükski inimene ei saa tema juurde tulla, kui Isa pole seda inimest valinud (Johannese 6.44, 65). Kes on kristlane, pole mitte ainult kutsutud, vaid on ka valitud (1. Peetruse 1.1; 2.9 jmt). Valik on Jumala-, mitte inimesepoolne. Enamik inimesi pole praegusel ajastul valitud. Nad pole määratud igaveseks eluks kõige esimeste hulgas. Apostlite tegude raamatust leiame koha, kust võime lugeda, et apostlite evangeeliumitöö tagajärjel sai usklikuks „nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks” (Apostlite teod 13.48). Tähendab, mitte kõik ei olnud tollal määratud olema igavese elu kandidaadid. Suur enamik maailma elanikkonnast elab oma loomulikku elu nende rõõmude ja muredega, sealhulgas kannatustega, mida elu toob, ei tunne Jumalat ega ole temast huvitatud. Või kui ehk mitmed ongi huvitatud, on nende huvi sattunud eksiõpetuste kanalisse, millest nad ei pääse välja, kuni Jumal pole nende arusaamist oma vaimuga avanud.
Võib lisada, et üht osa inimese tavaelukannatustest põhjendab piibel karistusena üleastumise eest, mis leidis aset Eedeni aias (1. Moosese 3.16–19). Teisest küljest on kogu inimelu oma praegusel kujul selle üleastumise tagajärg, aga üleastumine ise on inimloomuse tagajärg. Kui Eedeni aia sündmust poleks olnud (ega analoogilist sündmust hiljem), oleks meil praeguse maailma asemel midagi drastiliselt teistsugust.
Loomulik inimene ei usu
Jumala sõna esitab tõde, mida ei mõisteta ega usuta. Seda tõde on lihtne sõnades väljendada, kuid loomulikul inimesel väga raske vastu võtta, sest see tundub muinasjutuna või lausa lapsiku rumalusena. See on tõde ülestõusmis(t)est. Meil ega kellelgi teisel elaval (jättes kõrvale Naatsareti Jeesuse kui erandi) pole vähimaidki kogemusi, mis seda tõde kinnitaksid. Keegi meie tuttavaist pole surnuist tagasi pöördunud. Aga ülestõusmine on teatavasti uue testamendi kõige kesksemaid õpetusi. Praegune inimelu on vaid elu esimene järk, mis annab koolitust ja kogemusi edaspidise jaoks. Maailm pole juhuslikult, vaid lausa sihilikult selline, nagu see on. Ka inimese praegune uskmatus on plaanipärane ja ajutine. (Märkus. Mõned ülestõusmisjuhtumid piiblis, nagu 1. Kuningate 17.22, Luuka 7.15 ja Matteuse 27.52–53, olid füüsilise elu ajutise pikenduse imed. Nood inimesed surid taas ja on praegu surnud.)
Kui matame kedagi lähedast, kes oli meile kallis, siis leiname ja oleme kurvad, et tema tee on katkenud, võib-olla enneaegselt, võib-olla tema elutöögi on jäänud pooleli. Öeldakse: ta on viidud „viimsele teekonnale”, „läinud igavikku”, aga kas need ütlused on piibliteoloogiliselt õiged, on küsimus, mida tasuks uurida. On loomulik, et tunneme südamevalu. Kuid piibli uskujad näevad suuremat pilti ja leiavad Jumala sõnast lohutust:
· 1. Tessalooniklastele 4.13–14
13Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust.
14Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.
Juba see, et kasutatakse sõna magama, tunnistab ülestõusmisest, sest magamisele järgneb ärkamine. Kuid on tõsi küll, et mitte keegi meist pole ühtegi ülestõusmist näinud. Kõik surnud puhkavad endiselt hauas või on aatomite ja molekulidena juba looduse ringkäiku haihtunud. Ning Jeesuse enda ülestõusmine on vajunud kaugesse minevikku ja tundub paljudele nüüd müüdina. Kui me suudaksime uskuda, et nn viimne teekond polegi viimne, siis mõistaksime ka praegust elu teisiti ja vaataksime kannatustelegi teisest rakursist. Aga kristlased usuvad.
· 1. Korintlastele 2.9–15
9Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”
10Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.
11Sest kes inimestest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? [Inimese mõtlemine tuleb inimese vaimust.] Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu. [Jumala tõe mõistmine on võimalik vaid Jumala vaimu abil.]
12Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib.
13Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega.
14Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt.
15Kuid vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi.
Selle teksti on kirjutanud apostel Paulus kristlastele, selgitades just seda, mida eespool väidetud: inimese loomulikud mõtted tulevad inimese vaimust, kuid Jumala asju ta oma loomuliku mõtlemisaparaadiga ei adu. Ta vajab selleks Jumala vaimu. Ent Jumala vaimu poolt valgustatud mõtted tunduvad loomulikule, Jumalast valgustamata inimesele narruse või rumalusena. (Siinkohal võiks lugejale soovitada traktaati „Hing ja vaim” veendumaks, et inimese vaim ei ole omaette elusolend, vaid pigemini sarnaneb arvuti tarkvaraga, mis annab inimesele mõtlemisvõime, kuid ei toimi inimesest lahutatult, nagu tarkvaragi ei tööta riistvarata. Ning Jumala vaim ei ole kolmas isik Jumala ehk Isa juures, mistõttu eesti ortograafia põhjal oleks õigem kasutada väikseid algustähti ja ühtlasi asesõna mis, mitte kes. Kreekakeelne algtekst ei erista neid alternatiive ja teiskeelsed tõlkesõnad lähtuvad tõlkijate-toimetajate omadest eelarvamustest.)
Kuidas inimese loomulik mõtteviis teda Jumalaga suhestab, nähtub ka järgmisest uue testamendi kirjakohast.
· Roomlastele 8.6–9
6Sest lihalik [loomulik] mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu;
7seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda.
8Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale.
9Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.
Inimese vaim ja siit ka tema loomus ja mõtteviis ei ole Jumala kui looja näpuviga. Jumalal on absoluutne võim ja tarkus, mis välistab vead. Inimene on sihilikult loodud nõnda, nagu ta on. Ta ei saa aru vaimulikest seaduspärasustest ja alatasa eksib, nagu ongi ette nähtud. Tema eksimustele annavad suurt lisa kurat ja teised deemonid. Need, ehkki olles Jumala vastased, täidavad siiski Jumala nõu. Öeldu kohta võib tuua piiblist mõne näite. Iisraeli esimene kuningas Saul oli Jumala ees korduvalt sõnakuulmatu, kuni Jumala vaim lahkus temast „ja üks kuri vaim Jumalalt” kohutas teda (1. Saamueli 16.14–23). Niisiis Jumal ise saatis kuningale selle kurja vaimu ehk deemoni. Teise näite pakub Esimese Kuningate raamatu 22. peatükk, milles prohvet kirjeldab nägemust sellest, kuidas Jumal tahtis, et keegi ahvatleks üht hilisemat Iisraeli kuningat võtma ette teatav sõjaretk, mille käigus ta langeks. Üks deemon pakkus ennast ahvatlejaks, mille peale Jumal vastas: „Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!” (salmid 20–22). Ning sündiski, nagu Jumal oli soovinud.
Eksimustel on tihti valusad tagajärjed, seejuures mitte ainult kannatanu enda omadel, vaid ka teiste eksimustel, mis võivad haiget teha paljudele. Luuka evangeeliumi 13. peatükis jutustab keegi Jeesusele maavalitseja Pilaatuse julmast teost mõningate galilealaste kallal ja küsib, kas nood olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, millele Jeesus vastab, et mitte sugugi. Ja lisab kohe ka omapoolse näite tornist, mis langes 18 inimese peale ja tappis nad, ning küsib, kas nemad olid suuremad võlglased kui teised. Ning vastab taas, et mitte sugugi, ja ühtlasi kasutab neid näiteid hoiatamaks, et inimene peab meelt parandama. Torni langemise eest võib süüdistada lohakaid ehitajaid, süütute inimeste tapmise või sandistamise eest tänapäeval juhtuvates liiklusõnnetustes vastutustundetuid autojuhte, kuid mitte alati pole nõnda. Tihti pole kurbjuhtumil olemaski või ei saa kindlaks teha konkreetset süüdlast. Tegemist võis olla loodusõnnetusega või lihtsalt asjaolude õnnetu kokkusattumisega. Ka haigused murravad paljusid. Pole võimalik iga kord tuvastada seost inimese eksimuse või patu ning temale juhtuva õnnetuse vahel. Õel elab vahel kõrge eani, aga õige sureb enneaegselt. Kannatused võivad tulla justkui juhuslikult, sest füüsiline elu on kord juba selline. Ja üldjuhul Jumal ei tarvitse sekkuda. Ta pole end kohustanud alati sekkuma.
Kristlaste kannatustest
Jeesus tunnistas, et Jumal on teadlik igast varblasest, kes maha langeb, ning et jüngrite kõik juuksekarvadki on ära loetud (Matteuse 10.29–30). Ja lisas: „Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.” Teisalt piiblist on lugeda, et Jumal nimetab kõiki taevatähti nimepidi (Psalm 147.4; Jesaja 40.26), aga neid on lugemata palju triljoneid. Nii veendume, et kõik faktid Maal ja universumis, isegi need, mis tunduvad meile tähtsusetud, on Jumalale teada. Muidugi teab ta siis ka kõiki fakte miljardite inimeste kohta, kes on elanud ja surnud või praegu elavad. Võib nüüd küsida, kas Jumal ise juhib iga inimese elukäiku, ja üldine vastus sellele on arvatavasti eitav, kuid erandiks on isikud, kellega on Jumal otsustanud eriliselt tegelda. Siia kuuluvad tema valitud prohvetid, muud võtmefiguurid Jumala plaani läbiviimisel (Aabraham, Iisak, Jaakob, Mooses, vähemalt mõned Iisraeli rahva kohtumõistjad ja kuningad, Jeesuse ema Maarja, Juudas Iskariot jt) ning muidugi kristlased, tema perekonna esikvili praegusest ajastust. Nendegi elu ei tarvitse olla määratud viimse detailini, sest inimesel säilib tahtevabadus, kuid Jumal juhib nende elukäiku piisavalt, et saavutada nendega ja nende jaoks oma eesmärk. Suured inimmassid aga kulgevad omaenda eluvoolus, Jumal praegu nendega ei tegele, kuid on teadlik nende elu igast üksikasjast.
Jumala valitud inimesed praeguses maailmas, keda mõjutab Jumala vaim ja kelle mõistus on avatud vaimulikest asjadest arusaamiseks, kogevad katsumusi ka ühel eriomasel eesmärgil, mis puudutab teisi inimesi vähem. Olgu kõigepealt võrdluseks näitena meenutatud, et okupatsiooni ajal ebainimlikesse tingimustesse küüditatud, kes jäid ellu ja pöördusid tagasi, on küllaltki tihti leebed, kannatlikud, vastutulelikud, mitte kibestunult kättemaksuhimulised. Nende traagilised üleelamised on kasvatanud neis midagi kaunist. Huvitav, et ka Naatsareti Jeesuse kohta on öeldud samataolist:
· Heebrealastele 5.8–9
8Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
9Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad[.]
See on vist paljudele ootamatu, et ka Jeesus, olles küll Jumala Poeg ja eksisteerides tema juures igavikust, pidi oma kannatamise kaudu mingil viisil vaimulikult arenema. Me ei mõista seda tekstikohta niiviisi, et Jeesus oli alguses sõnakuulmatu ja siis muutus sõnakuulelikuks. Ei, ta oli oma taevasele Isale alati kuulekas, kuid kuuletuda oma surmapiinade hinnaga on midagi palju enamat kui kuuletuda kergemates tingimustes. Selles mõttes oli tema kuulekus saavutanud kannatamise kaudu täiuslikkuse. Aga oma kannatamise kaudu jättis Jeesus kristlastelegi eeskuju:
· 1. Peetruse 2.21: Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
See ei tarvitse meile praegu meeldida, kuid reaalsus on säärane, et kannatused võivad kasvatada vaimulikku küpsust, mis on Jumalale tähtis tema laste jaoks, kellele ta annab igavese elu ja valitsemisvõimu oma riigis. Natuke järelemõtlemist peaks veenma, et kui siseneksime igavikku oma praeguse psüühikaga, satuksime kindlasti varem või hiljem oma vendadega-õdedega erimeelsusesse ja tülidesse. Igas inimkoosluses, olgu see perekond, töökollektiiv, partei või muu, tekib konflikte, aga Jumal-Isa ja tema esimese Poja Jeesuse Kristuse vahel on seevastu täielik üksmeel, mis peab jätkuma ka Jumala laiendatud perekonnas. Inimloomus ei sobi elamiseks igavesti. Muidugi võiks Looja teha meid ülestõusmises ühe hoobiga täiuslikuks, aga see oleks roboti täiuslikkus. Teda ei huvita saada oma perekonda automaate, kes on loodud käituma teataval programmeeritud viisil. Ta kasvatab lapsi, kes on iseseisvad isiksused ja on ka ise vabatahtlikult töötanud kaasa oma kasvamise protsessis. See eeldab Jumalale alistumist ja usku: kristlane usub, et kõikvõimas Jumal teab, mida ta temaga teeb, ja usaldab Jumala kätte oma elu. Niisugune kasvamise protsess käib paraku läbi katsumuste, kannatuste, Jumala ootamise ja tema peale lootmise.
Vist pole enamikule uudiseks, et teatavate Rooma keisrite ajal kiusati varajasi kristlasi taga. Neid piinati ja tapeti, küll ristilöömisega, küll tuleriidal, küll metsloomade ette heitmise teel. Jeesus ennustas, et kannatusi võib kristlasel tekkida isegi omaenda perekondlikus ringis (Matteuse 10.34–39). Praegu on riiklikud tingimused vähemalt läänemaailmas kerged; kedagi ei piinata ega tapeta tema usu pärast, kuid olukord ei tarvitse selliseks jääda.
Kokkuvõtteks võime öelda, et üldiselt tulevad kannatused meie elamisest ainelises maailmas ja sellest, et oleme ka ise ainelised ehk füüsilised. Õnnetused ja haigused võivad tabada igaüht. Me ei ela kaitsvas ümbrises. Me teeme vigu ja kannatame nende ja ka teiste tehtud vigade pärast. Üldistele eluraskustele ja kannatustele lisanduvad kristlase jaoks veel eriomased katsumused, mis panevad proovile tema usu ja sageli väga valusasti. Kuid inimese enneaegne surm, ehkki meie seisukohalt traagiline, pole Jumalale mingi probleem. Ta võib inimese üles äratada ja kavatsebki seda teha. Ülesärkamine surmaunest toimub inimese teadvuse järgmisel hetkel pärast suremist. Ta ärkab Jumala igavesse perekonda, kui ta oli olnud Jumala valitu, või taas ajalikku ellu oma pöördumise esmavõimaluseks, kui ta polnud varem tõelist Jumalat tundnud.
Kas Jumal kuuleb appihüüdu ja päästab kriisist?
Võib vahel tunduda, et Jumal ei kuule meid, tähendab palvetame küll mingis kannatuses, aga tulemust pole. On tõsi, et Jumal ei tegele praegu enamikuga, keda ta pole valinud. Mõttekas on siiski tutvuda alamal esitatud kahe tekstikohaga prohvet Jesaja raamatust. Need olid küll kirja pandud iisraellastele, kes olid Jumalaga lepingusidemeis, aga Jumal on kõigi inimeste Jumal, oleme kõik tema loodud ning ta võtab kuulda kõiki rahvaid ja inimesi, kes ennast tema ees alandavad. Seda näitab vanas testamendis prohvet Joona raamat, aga tähelepanu väärib ka Jeremija 18.7–10, mis on selgesti üldise kehtivusega ega piirdu iisraellastega. Praegusel ajastul polegi Jumalal enam lepingut iisraellastega, vaid hoopis kristlastega. On kasulik teada järgmistes salmides sisalduvaid põhimõtteid:
· Jesaja 59.1–4
1Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt,
2vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.
3Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.
4Ükski ei süüdista õiglaselt ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel: loodetakse tühja peale ja räägitakse valet, sigitatakse pahandust ja sünnitatakse kurjust.
· Jesaja 66.2b: Aga mina [Jumal] vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.
Viimase lause heebreakeelses algtekstis puudub sõna „ka”. Pole nii, et Jumal vaatab muu hulgas ka nende peale, vaid just nende peale vaatabki, kellel on purukspekstud vaim ja kes tema sõna ees värisevad. See on tähtis eeltingimus. Ning sageli peab Jumal ise puruks peksma inimese kangekaelse vaimu, enne kui ta saab hakata inimest õnnistama, teda õpetama ja päästma.
Pole aga tark püüda pöörduda oma Looja poole, kui tegelikult palvetatakse mingi pildi või puust või kivist kuju ees. Jeesus õpetas:
· Johannese 4.23–24
23Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad.
24Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.
Fraasi „vaimus ja tões” pole piiblis lahti seletatud, kuid laias laastus taipame konteksti järgi, mida Jeesus silmas pidas. Jumala kummardamiseks pole vaja mingit nn pühapaika – mäge või Jeruusalemma linna, tänapäeval mingit katedraali või kirikuhoonet. Patukahetseja Taavet läks oma kambrisse ja lihtsalt valas Jumala ette välja spontaanselt oma südame kibeduse ja valu. Ta teadis (Psalm 51.19): „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.” Taavet oli muidugi äärmuslikus olukorras; mitte alati ei tulda Jumala ette sellises meeleolus. Sagedasem võiks olla laskumine Jumala ette, et teda rõõmsalt kiita ja tänada. Kuid alati südamest ja mitte formaalse kombetäitmisena. Niisugune võib olla Jumala kummardamine „vaimus”.
Tõsi, kui keegi on juba kristlane, siis aitab Jumala püha vaim teda palvetamisel ja seega ka Jumala kummardamisel (Roomlastele 8.26). Ent kui Jeesus ütles, et Jumal otsib neid, kes teda vaimus ja tões kummardavad (Johannese 4.23), siis osutab see inimestele, keda Jumal veel pole leidnud. „Vaim” on selles kontekstis tõenäolisemalt inimese oma vaim.
Aga „kummardamine tões” peaks seletama end ise. Tõeallikas on Jumala sõna (Johannese 17.17). Tihti ei arvestata Jumala kummardamisel piiblis leiduvaid põhimõtteid ja toimitakse valesti. Õnneks vaatab Jumal inimese südamele ja hindab tema siirust. Inimene ise pole süüdi, kui teda pole õigesti õpetatud. Paljudel sellistel juhtudel võtab Jumal mittekristlasest appihüüdjat kuulda ja päästab ta hädast. Huvitav, et ülal osundatud kirjakohas (Johannese 4.23) tunnistas Jeesus, et Isa koguni otsib neid, kes teda vaimus ja tões kummardavad. Niisugusest Jumala poole pöördumisest võib saada alguse mõnegi inimese väljavalitus ja suhe Kristusega (Johannese 6.44).
Nüüd aga paar traagilist prohvetlikku piiblinäidet sellest, kuidas inimene üritab raskes kriisis abi paluda väga valel viisil. Ilmutusraamat sisaldab teatavasti andmeid nuhtlustest, mis hakkavad ilmselt lähitulevikus tabama inimkonda, eriti Lähis-Idas ja Euroopas. Mitte et mujal maailmas inimene ei kannataks kohalikes vägivallakolletes ning nälja, janu, tõbede ja ilmastikutingimuste käes, kuid poliitiline sündmustik ja suursõjad, millest kirjutatakse piiblis, keskenduvad ikka peamiselt Vahemere piirkonnale, Euroopale ja Lähis-Ida aladele. Ilmutusraamatus räägitakse nuhtlustest, mida vallandavad inglite pasunahüüded ja hiljem inglite poolt väljavalatavad viha- ehk raevukausid. Lugegem kõigepealt, kuidas reageerivad inimesed pasunanuhtlustele, ning pandagu eriti tähele allakriipsutatud sõnu, mida siinne koostaja tahab nüüd rõhutada:
· Ilmutusraamat 9.20–21
20Aga inimesed, keda neis nuhtlustes ei tapetud, ei parandanud meelt oma kätetööst, et nad oleksid loobunud kummardamast kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei suuda näha ega kuulda ega kõndida.
21Nad ei parandanud meelt oma mõrvadest ega oma nõidustest ega oma hoorustest ega oma vargustest.
Samasugune on inimeste reaktsioon vihakausinuhtlustele:
· Ilmutusraamat 16.8–11, 21
8Neljas [ingel] valas oma kausi välja päikese peale, ning temale anti kõrvetada inimesi tulega.
9Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ning inimesed teotasid Jumala nime, kellel on meelevald nende nuhtluste üle, ega parandanud meelt, et teda ülistada.
10Viies valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ning nad [inimesed] närisid oma keelt valu pärast
11ning teotasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast, ega parandanud meelt oma tegudest.
21Ja suuri raheteri, talendiraskusi, sadas taevast alla inimeste peale, ning inimesed teotasid Jumalat rahenuhtluse pärast, sest see nuhtlus oli väga suur.
Mida need salmid näitavad? Nad annavad võimaluse heita pilk traagikale, mida põhjustab saatana poolt inspireeritud religioon, mille kohta me ütleme ekslikult „kristlus”. Seepärast kristlus, et kõnealuste sündmuste prohvetliku tausta uurimine osutab geograafilisele piirkonnale, milleks on paraku Euroopa. Ja milline on eurooplaste levinuim religioon? Lõuna- ja Kesk-Euroopas eeskätt katoliiklus, aga ka suured protestantlikud kirikud (luteri, anglikaani) on joondunud mingil määral Vatikani järgi ja joonduvad veel enam lähitulevikus. Ning mida teeksid usklikud selle religioosse traditsiooni areaalis, kui neid tabaks katastroof, näiteks ebanormaalne päikesekuumus, koletud valud ja paised või talendi- ehk väidetavalt mõnekümne kilo raskused rahekivimürakad? Hirmunud inimene süütaks küünla, põlvitaks oma puu- või kivikuju või ikooni või pikajuukselise Jeesuse pildi ette ja loeks ettekirjutatud palveid, tihti koguni Maarjale, kes on ammu surnud ja põrmustunud ning ei eksisteeri enam (kuni ülestõusmiseni). See on näide Jumala kummardamisest tõe asemel ebatões, mis nähtavasti ei tule kummardajatele kasuks.
Ent kuidas mõista kurjade vaimude kummardamist ja nõidusi, millele osutasid ülal väljakirjutatud piiblikohad? Teatavasti igatsevad vähemalt mõned deemonid saatanaga eesotsas, et neid kummardataks, ja arvatavasti varjuvad kummardatavate puuslike taha. Kui näiteks kunagi ohverdati ebajumalaile, suundus see ohver kurjadele vaimudele andamiks (1. Korintlastele 10.19–21). On olnud juhtumeid, kus on nähtud neitsiks Maarjaks peetavat deemonit, kelle ilmumiskoha juurde tavatsevad koguneda jumaldavad rahvahulgad. Nad nähtavasti ei tea, et ka Maarja vajas Päästjat (Luuka 1.46–47) ja ärkab surnuist nagu teisedki valitud alles Kristuse tagasitulekul. Ülalesitatud piiblikohas (Ilmutusraamat 9.20–21) on ilmselt mõeldud mitmesuguseid kultusekujusid, mille ette laskutakse. Mis puutub nõidustesse, siis esineb see sõna ka Ilmutusraamatu kirjakohas 18.23b, kust nähtub, et tegemist on kõiki rahvaid eksitanud väärusuga. Nuhtluse all kannatajad, nagu paistab, järgivad kannatuste tõttu veelgi hingestatumalt oma ekslikke usurituaale. On traagiline, et inimesi pole piibli järgi õigesti õpetatud.
Tuleb lisada, et Jumal ei lase end ühelgi juhul millekski sundida. Paljud võivad jutustada oma imelisest pääsemisest kriisist, eriti olukorras, kus abivajadus on pakiline. Samas esineb juhtumeid, kus õigest palvetamisest hoolimata ei tule kohest abi ning inimene peab pikalt kannatama, võib-olla lõpuks surema. Ka piiblis leidub näiteid Jumala inimeste ahastuslikust palvetamisest, mis nähtavasti ei saavuta kiiret lahendust (Psalmid 13, 88 jt). Apostel Paulus palus kolm korda, et ta vabastataks katsumusest, kuid sai eitava vastuse, sest Jumal pidas tema katsumust vajalikuks hoidmaks teda minemast kõrgiks (2. Korintlastele 12.6–10). Kristlane usaldab end igal juhul Taevaisa hoolde ega unusta, et Isale on teada kõik faktid ja et tema otsused on inimese igaviku seisukohalt eranditult parimad. Meist, kes oleme inimesed, ei tea keegi iga kannataja privaatset vaimulikku seisundit ega ka Jumala tahtmist tema suhtes. Kuid kristlane teab, et Jumal ei lase tal kannatada üle tema suutlikkuse (1. Korintlastele 10.13).
Õppetund iisraellaste ajaloost
Piiblipatriarhi Jaakobi ehk Iisraeli järeltulijad iisraellased olid Jumala valitud rahvas, kellega Jumal tegi kõrbes Siinai mäe all nn vana lepingu, kui rahvas oli teel tõotatud maale. Iisraellastele anti hulk seadusi – mitte ainult kümme käsku, vaid ka teisi seadusi ja määrusi, mida kõike kokku on nimetatud Moosese seaduseks. Rahva kuuletumise korral tõotas Jumal omapoolse lepingulise kohustusena igakülgset kaitset ja õnnistust: külluslikku viljasaaki, kariloomade ja ka inimeste head sigivust, üleolekut vaenlastest, turvalist ajalikku elu. Väärib tähelepanu, et tõotuste seas polnud nimetatud püha vaimu, mis oleks võimaldanud vaimulike tõdede mõistmist, ega ka igavest elu. Nähtavasti juba enne, kui iisraellased olid kõike lepingus sisalduvat kuulnudki, ja ilmselt ilma pikema järelemõtlemiseta kiitsid nad suure aplombiga kõik heaks.
· 2. Moosese 24.3b: Ja kogu rahvas vastas ühehäälselt, öeldes: „Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud!”
· 2. Moosese 24.7b: Ja nad ütlesid: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!”
Kokkulepe Jumala ja rahva vahel polnud mingi tühiasi, sest leping kinnitati pühaliku tseremooniaga, nagu võib lugeda 2. Moosese raamatu 24. peatüki salmidest 8–11.
Ent lepingul oli ka teine pool. Mis juhtuks, kui iisraellased taganeksid? Huvitatud lugeja võib tutvuda piiblist peatükkidega 3. Moosese 26 ja 5. Moosese 28. Kummagi peatüki esimene osa võtab kokku tõotatud õnnistused, aga teises osas on kirjas lepingu murdmise kurjad tagajärjed. Nagu teada, ei suutnud iisraellased lepingut pidada. Probleemiks polnud lihtsalt väikesed apsud, vaid suured üleastumised räigete ebajumalateenistuste näol. Tõotatud maal elamise esimestel sajanditel, nn kohtumõistjate ajajärgul karistas Jumal iisraellasi korduvalt nende sattumisega naaberrahvaste vägivalla alla, aga iga kord päästis nad ka mõne aja möödumisel ära. Hiljem tekkis kuningriik, mis kolmanda kuninga Saalomoni surma järel lõhenes põhjapoolseks Iisraeliks ja lõunapoolseks Juudaks, kusjuures Iisraeli kuningad olid peaaegu eranditult ebajumalakummardamise edendajad. Jumal äratas prohveteid, kes manitsesid ja hoiatasid, kuid asjatult. Lõpuks, 8. sajandil e.m.a laskis Jumal sõjakal Assüüria impeeriumil Iisraeli kuningriigi hävitada. Põhiosa elanikest küüditati ning nad ei naasnud enam. Juudal (kelle elanikud olid juudalased ehk juudid) vedas vaid natuke paremini. Tõusis mõningaid jumalakartlikke kuningaid, kuid nende mõju ei ulatunud palju kaugemale nende eluajast. Rohkem kui sajandiks pärast Iisraeli hukku jäi juutide riik veel püsima, aga langes siis babüloonlaste rünnakute all ja elanikud küüditati nn Paabeli vangipõlve, kust osa pöördus hiljem kodumaale tagasi.
Jumal oli oma lepinguosalise rahvaga olnud kannatlik ühtekokku tuhatkond aastat, kuid tema sõna ei võinud jääda tühjaks. Inimestel tuli kogeda hirmsaid aegu. Piiblis leidub valusat halamist, eriti Jeruusalemma pärast, mis oli olnud kuningriigi jagunemise järel Juuda pealinn.
Küsimus võib tekkida ka Hitleri räige juudivastase kampaania kohta. Juudid on meie ajal ainsana tuntud kui Jumala valitud rahvas, sest muud iisraellased olid põhjakuningriigi langemise ja elanike küüditamise järel kaotanud oma identiteedi. Juute tapeti Saksamaal ja sakslaste okupeeritud aladel Teise maailmasõja ajal nagu loomi mahalaskmise teel ja gaasikambrites väidetavalt umbes kuus miljonit inimest. Kus oli Jumal, et ta laskis sellel sündida ega kaitsnud oma rahvast? Siinkohal võiks meenutada, et ühest juutide massilise hävitamise kavast räägib ka piibel, nimelt Estri raamatus. Kõne all on aeg, kui Babülooniasse küüditatud juudid olid jäänud Pärsia ja Meedia võimu alla, mis oli vallutanud Babüloonia. See oli kunagi 5. sajandil e.m.a. Ent tollal päästis Jumal oma rahva ja genotsiid jäi ära. Kuid miks jäi Jumal nähtavasti passiivseks Teise maailmasõja ajal?
Küsimusele võib leida vastuse uuest testamendist. Vaadakem episoodi, mis leidis aset Jeruusalemmas, kui Jeesus Kristus oli vangistatud. Juudid lärmasid maavalitseja Pilaatuse ees ja nõudsid Jeesuse ristilöömist.
· Matteuse 27.23–25
23Aga tema lausus [Pilaatus juutidele]: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!”
24Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis võttis ta vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”
25Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!”
Need kirehoos karjutud mõtlematud eneseneedmissõnad said saatuslikuks nähtavasti juba juutide ülestõusu ajal Rooma võimu vastu aastail 66–73 m.a.j, mis lõppes juutidele väidetavalt sadade tuhandete hukkunutega. Rooma sõjaväed piirasid Jeruusalemma mitu aastat, linn kannatas nälja ning verise sisekonflikti käes. Sealne kristlik kogudus oli pääsenud õigel ajal põgenema üle Jordani jõe, aga põhielanikkond jäi piiramisrõngasse. Lootusetusse olukorda sattunud mässajate viimses tugipunktis Masada mägikindluses Surnumere läänerannikul sooritasid 960 juuti massilise enesetapu, et mitte langeda elusalt roomlaste kätte. Jumal nähtavasti ei kiirustanud tulema juutidele appi ei nondes sündmustes ega ka hiljem, 20. sajandi esimesel poolel holokausti ajal ja vahepealsetes pogrommides. Siiski pole Jumal lasknud juudi rahval täielikult hävida, vaid on teda taas kasvatanud ja õnnistanud ja õnnistab veelgi.
Õppetund, mis eelnevatest näidetest järgneb, peaks olema see: kui astutakse Jumalaga pühalikku lepingusse ega peeta sellest kinni või kui lausutakse Jumalale või Jumala ees midagi nii mõtlematut ja needmisesarnast nagu Pilaatuse juures, kui otsustamisel oli Naatsareti Jeesuse saatus, on põhjust tagajärgede pärast muretsemiseks. Üks osa maailmas esinenud kannatustest on olnud sellise tekkega.
Halastushukkamine
On veel üks küsimus, mis vajab käsitlemist. Kui Egiptusest väljunud iisraellased valmistusid hõivama oma tõotatud maad Kaananimaad, andis Jumal neile käsu ajada ära ja isegi hävitada seal elunevad rahvad. Seda iisraellased ka tegid, kuid poolikult, jättes osa kaananlasi elama enda naabrusse. Kui vaadata sündmustele nonde rahvaste seisukohast, oli tegemist koletu katastroofiga, tänapäeval ütleksime genotsiidiga, mis pandi toime iisraellaste käe läbi. Kaananimaa rahvad ei tundnud Jumalat, Jumal polnud ennast neile kunagi ilmutanud ning neil ei olnud temaga ka mingit lepingut, mille rikkumist oleks võidud neile süüks panna. Kuid nende eluviisid olid ülimalt pahelised. Lugegem Jumala korraldust iisraellastele ja selle juurde antud seletust:
· 5. Moosese 9.1–5
1Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid,
2suurt ja pikakasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja kellest sa oled kuulnud: „Kes suudaks seista anaklaste ees?”
3Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees – siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud.
4Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: „Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!”, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse [täpsem tõlge: kurjuse] pärast ajab Issand nad ära su eest.
5Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse [kurjuse] pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
Siinse eestikeelse liitsõna „jumalakartmatus” heebreakeelne algsõna rišά ei sisalda mingit vihjet Jumalale, vaid osutab püsimatult tegutseva kurja inimese laostunud loomusele. Mida Kaananimaa rahvaste eluviis kätkes, seda võime järeldada järgmistest Jumala hoiatussõnadest oma rahvale iisraellastele (vt ka 5. Moosese 18.9–14):
· 3. Moosese 18.21–28
21Oma järeltulijaist ära anna ühtegi Moolokile ohverdamiseks [osutab paganate tavale põletada oma lapsi ohverdusena tulejumalale]: sa ei tohi teotada oma Jumala nime! Mina olen Issand!
22Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!
23Sa ei tohi ühtida ühegi loomaga: sa roojastad ennast tema läbi! Ja naine ärgu seisku paaritamiseks looma ees: see on loomuvastane!
24Ärge roojastage endid mitte ühegagi neist asjust, sest nende kõigiga on endid roojastanud need paganad, keda ma ajan ära teie eest:
25maa on roojastunud, mina karistan ta patusüüd ja maa sülitab välja oma elanikud!
26Aga teie pange tähele minu määrusi ja seadusi ja ärge tehke mitte ainsatki neist jäledustest, olgu päriselanik või teie keskel asuv võõras,
27sest kõiki neid jäledusi tegid teie eel sellel maal olnud mehed ja maa on saanud roojaseks,
28et maa ei sülitaks teid välja, kui te seda roojastate, nagu ta sülitab välja rahva, kes oli seal enne teid.
Teine näide. Ka Noa-aegse veeuputuse eelne inimkond oli laostunud ja kustutati elust tervenisti, välja arvatud Noa, kes üksi oli Jumala ees õige, aga kelle õigsuse põhjal pääsesid ka tema naine, tema kolm poega ja poegade naised. Loeme, mida ütleb piibel.
· 1. Moosese 6.5–8
5Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
6siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.
7Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!”
8Aga Noa leidis armu Issanda silmis.
Siinkohal tuleb selgitada Jumala „kahetsemise” tähendust. 4. Moosese 23.19 väidab, et Jumal pole inimlaps, et ta kahetseks. Mõlemas kirjakohas esineb üks ja sama heebreakeelne verb. Ilmselt tuleb võtta „kahetsemist” 1. Moosese raamatu 6. peatükis teisiti kui 4. Moosese raamatu 23. peatükis. Jumalal oli väga kahju, et ta pidi inimkonna hävitama. Ülalosundatud 6. salm koguni ütleb, et Jumala „süda valutas”.
Kuid miks? Miks pidi Jumal surmama veeuputuseelse inimkonna ning tuhatkond aastat hiljem nõudis sama saatust Kaananimaa rahvastele (kuid ei sekkunud, kui iisraellased ei täitnud seda nõuet sajaprotsendiliselt)? Need inimesed olid ülimalt pahelised, jah muidugi, nad olid lootusetu moraalse kõlbmatuse äärel, kuid nende kaitseks võib öelda, et neid polnud iialgi õpetatud ja neil ei olnud Jumalaga lepingut.
Nähtavasti kehtib järgmine seletus. Iga inimene on Jumala perekonna potentsiaalne liige. Sel eesmärgil on inimene loodudki. Inimene on loodud Jumala sarnaseks (1. Moosese 1.26). Selle jumaliku alge annab talle kõigepealt inimese vaim, mis eristab teda loomast. Mingil ajal oma elus peab inimene saama lisaks ka Jumala vaimu, hakkama Jumala moodi mõtlema ja kasvama Jeesuse Kristuse eeskuju poole, et siis kunagi siseneda vaimolendina igavesse ellu. Seda soovib Jumal kõigile inimestele, ta ei taha, et keegi hukkuks (2. Peetruse 3.9). Kuid teekond eesmärgile on pikk ja vaevaline. Kaugelt ülekaalukas enamik inimesi polegi Jumala vaimu veel saanud ja saab seda alles nn teises ülestõusmises. Inimvaim on aga väga habras ja kergesti kahjustatav. Me oleme kuulnud parandamatuist kurjategijaist ja seksuaalse väärastusega inimestest, kes ei suuda elada normaalsete ühiskonnaliikmetena, ja tänapäeval kuuleme eriti narkomaanidest. Nad on vaimult traagiliselt kahjustatud inimesed. Arvatavasti pole neil enamikul juhtudel olnud turvalist vanematekodu, kus neid oleks armastavalt kasvatatud ja õpetatud.
Lugegem lõigukest Õpetussõnade raamatust:
· Õpetussõnad 4.20–27
20Mu poeg, pane tähele mu sõnu, pööra oma kõrv mu kõnede poole!
21Ära kaota neid enesel silmist, hoia need oma südames;
22sest need on eluks sellele, kes need leiab, ja terviseks kogu ta ihule!
23Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!
24Saada enesest ära valelik suu ja hoidu huulte väärusest!
25Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole!
26Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad!
27Ära kaldu paremale ega vasakule, hoia oma jalga kurjast!
Siin osutatagu tähelepanu eriti 23. salmile, kus „südame” all pole ilmselt mõeldud verd pumpavat elundit, vaid sõna esineb piltlikult inimese vaimu tähenduses. Vaimu tuleb hoida üle kõige muu, sest inimese vaim koos Jumala püha vaimuga kannavad inimese igavesse ellu. Inimese kurjad eluviisid seevastu paadutavad inimvaimu, millel muutub Jumala vaimu vastuvõtmine üha raskemaks. Kui teatud ühiskond on jõudnud ohtlikkuse piirile, on talle pikas perspektiivis nähtavasti kasulikum elust väljuda ja jätkata inimelu hiljem teises ülestõusmises, kui tingimused maailmas on kergemad praegustest. See on aeg, kui saatan ja teised deemonid on tulejärves kinni ega pääse eksitama (Ilmutusraamat 20.10). Veel ühe näite samast põhimõttest pakub juhtum Soodoma ja Gomorraga (1. Moosese 19. peatükk). Sealsed inimesed olid seksuaalselt laostunud ning Jumal hukkas nad kiiresti. Kuid hukkas üksnes nüüdse füüsilise elu katkestamisena. Et nende igavik ei ole veel läbi kriipsutatud, seda kinnitas Jeesus ise (Matteuse 10.15; 11.23–24).
Niisiis kokkuvõtteks. Kui loeme piiblist suurte inimhulkade surmamisest, mille pani toime Jumal kas otse või oma tööriista iisraellaste käe läbi, pole tarvis seda teoloogilisest perspektiivist alati käsitada eeskätt karistusena, ehkki see seostub mõistagi piinade ja kannatamisega. Vastupidi, see võib olla õnnistus neile tapetavaile. See võib olla halastushukkamine, et anda neile edaspidi siiski võimalus pärida igavene elu. Jumal kasutab inimestega tegelemisel alati pikka perspektiivi: tähtis on lõpptulemus. Aga lõpptulemus on nii suur ja kirgas, et vajaduse korral võib Jumal niisuguse eesmärgi nimel, inimvaimu säästmiseks pöördumatust enesekahjustusest, katkestada inimese ajaliku elu ja anda selle tagasi, kui tingimused on maailmas kergemad.
Jumalamees Iiob
Lõpuks heidame pilgu Iiobi raamatule vanas testamendis, peamisele kannatamisteemaga tegelevale raamatule piiblis. Ent mida Iiobi raamat meile õpetab, ei olegi nii väga selge. Raamat on mitmetahuline ja raske. Nime Iiob asemel on eesti keeles kasutatud ka varianti Hiiob; heebreakeelses originaalis on see nimi Ijov.
Iiob oli jõukas karjapidaja Uusimaa-nimelises paigas (heebrea keeles erets-Uts ehk ´maa Uts´), mis, nagu paistab, seostus aramealastega ja paiknes Kaananimaast ida pool (1. Moosese 10.22–23; Nutulaulud 4.21). Ta oli õiglane ja vaga mees, kellest pole usaldatavaid andmeid väljaspool Iiobi raamatut ennast. Temale tehakse mõni üksik vihje ka mujal piiblis (Hesekieli 14.14, 20; Jaakobuse 5.11), aga ilmselt Iiobi raamatu põhjal. Raamatu autor on teadmata ja ka kirjutamise aeg on ebakindel. Pole võimatu, et lugu on Jumalast inspireeritud kirjanduslik fiktsioon ehk väljamõeldis sarnaselt Jeesuse tähendamissõnadega. Raamatu tekst on luulevormis, ainult proloog ja epiloog on proosas.
Iiobil oli seitse poega ja kolm tütart, suured karjad lambaid, kitsi, kaameleid, härgi ja eesleid. Ühel päeval oli Jumala ees inglite audients ning ka saatan oli tulnud nende sekka. Jumal ise juhtis saatana tähelepanu Iiobile ja küsis, kas ta on teda märganud – „vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast”. Saatan kahtlustas, et Iiobil on mängus omakasu, ja arvas, et kui mehe varandus võetaks ära, siis ta enam Jumalat ei kiidaks. Jumal seepeale lubas saatanal selle oletuse proovile panna:
· Iiobi 1.12: Siis Issand ütles saatanale: „Vaata, kõik, mis tal on, olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!” Ja saatan läks Issanda juurest ära.
Nüüd võeti Iiobilt üksteise järel tema varad, tapeti ka tema sulased ja isegi lapsed, aga Iiob ei rääkinud Jumala kohta halba. „Issand on andnud ja Issand on võtnud;” ütles Iiob, „Issanda nimi olgu kiidetud!” (Iiobi 1.21b).
Kord hiljem oli taas inglite kogunemine Jumala ees ja ka saatan ilmus jälle. Ning Jumal juhtis tema tähelepanu sellele, et Iiob on jätkuvalt laitmatu. Saatan aga arvas, et kuni Iiobil säilib ihulik tervis, säilitab ta oma jumalakartuse. Mispeale Jumal lubas saatanal võtta Iiobilt tervise, kuid käskis säästa tema elu. Nüüd tabasid Iiobit kurjad paised jalatallast pealaeni ja ta istus tuha sisse, et leida kergendust, ning kratsis ennast potikilluga. Kolm sõpra tulid teda tema suures kannatuses lohutama, aga püüdsid teda veenda, et hädade põhjus on tema oma süü. Iiob vaidles südilt vastu, sest ta teadis, et see pole tõsi. Hiljem ilmus neljas mees, kes esitas oma seisukohti, kritiseerides niihästi Iiobi kolme sõpra kui ka Iiobit. Enamikku raamatust hõlmavad Iiobi ja külaliste monoloogid. Raamatu lõpu eel kõnetab Iiobit Jumal ise tormituule seest ja selgitab talle oma suurust võrreldes Iiobi tühisusega. Iiob on lõpuks sunnitud tunnistama:
· Iiobi 42.5–6
5Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.
6Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.
Raamatu epiloog jutustab, et Jumal pööras Iiobi saatuse ja õnnistas teda üle selle, mis tal oli olnud varem. Ta sai jälle seitse poega ja kolm tütart ning elas „veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve. Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud” (Iiobi 42.16–17).
Nagu osutatud, pole Iiobi raamatu keskne mõte kergesti tabatav. Pole lugeda, et Iiobile endale oleks tema kannatamise põhjus teada antud. On vaja loetu üle mediteerida ja juurelda. Üks seik, mis äratab tähelepanu, on kategoorilisus, millega Iiob oli rõhutanud oma õigeolekut. Näiteks kõneles ta oma sõpradele niiviisi:
· Iiobi 27.2–6
2Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;
3niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
4ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.
5Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.
6Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
Iiob oli alati veendunud, et tema on õige, aga oma poegi kahtlustas jumalavallatuses, nagu paistab silma raamatu alguses sellest, et ta alati ohverdas põletusohvreid – igaks juhuks! – oma pidutsevate poegade eest. Sest ta mõtles (Iiobi 1.5): „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” Kuid oleksime Iiobilt siiski oodanud iseenda suhtes kõhklevamat hoiakut. Inimene patustab ka ilma, et ta sellest ise teakski. Jumalale meelepärane Taavet nähtavasti mõistis seda (Psalm 19.13). Ükski inimene ei saa seista Jumala ees omaenese õigusega. Ja Iiobil läks palju aega ja kannatamist, enne kui ta hakkas suutma ennast Jumalaga objektiivselt võrrelda: Jumala suurust ja majesteetlikkust ning inimese väiksust ja viletsust. Siin ehk ongi üks õppetunde, mida Iiobi loost võib järeldada. Taavetilt pärinevad järgmised lauluread:
· Psalm 39.5–6
5Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
Ühtlasi näitab Iiobi raamat, kuidas inimene on suveräänse Jumala käes savi, millest Jumal pottsepana võib teha mis tahes teose. Jumal ise võib algatada tulikuumi kannatusi ja kannataja ei tarvitsegi mõista, mis toimub. Kui keegi on kristlane, peab ta Jumalat usaldama teadmises, et kõik on siiski Jumala kontrolli all. Iiobki sai aru, et ta on Looja kätetöö. Temalt pärinevad need kuulsad read:
· Iiobi 14.14–15
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja [surnuna hauas], kuni mu vabastus tuleb.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
Veel näeme Iiobi raamatust, et kui katsumus on täitnud oma eesmärgi, lõpetab Jumal inimese kannatuse ülirohke õnnistusega. Valule ja vaevale järgneb nii suur lohutus, mida üksnes Jumal oskab anda. Järgmised väga lohutavad prohvetlikud piiblisalmid kirjeldavad kunagiste inimolendite, nüüd igaveste vaimolendite tulevikku, kui Jumal-Isa ise laskub alla ja asub elama meie puhastatud planeedile:
· Ilmutusraamat 21.1–4
1Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.
2Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.
3Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures [nende juures, kes kunagi olid inimesed, aga nüüd on vaimolendid, Jumala lapsed] ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.
4Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”
Praeguses paradoksaalses maailmas peab õige aga usust elama (Habakuk 2.4 jt). Ta ei tarvitse küll lõpuni mõista inimsaatuste loogikat, aga ta usub, et Jumal teostab oma plaani maa peal just nõnda nagu vaja. Iiob uskus Jumalat ning usaldas oma elu ja tuleviku tema kätte. Ning Jumal õnnistas Iiobit isegi juba selles elus, andes talle uued lapsed, kahekordse varanduse võrreldes eelmisega ja veel pika elujätku. Kui oleme kõik, mis on võimalik ja seaduslik, oma kannatuste leevendamiseks teinud ning alandlikult Jumala poole pöördunud, jääb üle teda usaldada ja tema päästet oodata.
Üldkokkuvõte. Kannatused tulenevad kõigepealt sellest, et oleme füüsilised inimesed füüsilises maailmas, mis seab meile raamid. Meid võivad tabada haigused ja õnnetused. Me kannatame omaenda väärotsuste ja ka teiste inimeste eksimuste tõttu. Et inimese loomuses ei ole uskuda tõelist Jumalat, suurendab see muret ja leina. Jumalat saab mõista vaid Jumala enda vaimu abil. Kui keegi on (tõeline) kristlane, saab talle osaks lisakatsumusi, mis kasvatavad teda sobivaks elama igavesti. Jumal ei tegele praegusel ajal enamiku inimestega, kuid võtab siiski kuulda kõiki, kes ennast tema ees alandavad. Palvetada tuleb kogu südamest ning vältida ebaõigeid traditsioone. Iisraellased on kogenud raskeid kannatusi seeläbi, et nad ei ole kinni pidanud Jumalaga tehtud lepingust. Juudid on rängalt kannatanud eneseneeduse läbi. Kuna Jumala eesmärk kõigi inimestega on viia nad igavesse ellu ning see nõuab paindlikku inimvaimu, mida valed eluviisid kalgistavad, siis teatavatel äärmuslikel juhtudel on Jumalal olnud otstarbekas inimeste endi huvides kustutada enneaegselt elust terved ühiskonnad, et anda neile võimalus ülestõusmise järel (nn teine ülestõusmine!) hakata paremates tingimustes vaimulikult edenema. Piiblis tegeleb kannatamisteemaga Iiobi raamat, mis näitab, et ka kõige õigem inimene ei peaks oma õigeolekut Jumala ees rõhutama. Inimene usaldagu end Jumala kätte tema kätetööna. Kannatusele järgneb ülisuur lohutus ja õnnistus, kui mitte varem, siis ülestõusmises.
Juuli 2012
This comment has been removed by the author.
ReplyDelete