Jumal tegutseb plaani järgi

„Mina küll ei usu Jumalat, kes laskis heal inimesel nii vara surra!” –  „Kus oli Jumal, kui  hukkus lennukitäis reisijaid?!” –  „Kui Jumal on olemas, miks ta ei säästa inimkonda üha ähvardavamatest probleemidest?” – „Miks on religioongi nii abitu ja jõuetu?” – „Ja see ülistatud demokraatia – miks on muutunud see tänapäeval saamatuks ja haigeks?”

Need õhku õhatavad küsimused on lugejale kindlasti tuttavad. Tõepoolest, miks on maailm selline, nagu ta nüüd on? Kui Jumal on tõesti olemas, miks peidab ta ennast? Miks käitub ta, nagu teda poleks? Kuid olgu eelnevaile lisatud veel ka see küsimus: millisest allikast peaksime Jumala kohta teadmisi leidma? Kas selleks allikaks ei peaks olema piibel?

Siinne kirjutis tahab näidata, et Jumal tõesti ilmutab end piiblis. Ning on koguni teinud ette teatavaks oma tegevusplaani. Aga isegi need, kes justkui peaksid olema Jumala sõna õpetajad, ei saa aru ega oska õpetada. Sest Jumal ei mõtle nagu inimene, aga inimene on Jumalast taganenud ega suuda end tema mõttelainele häälestada.

Olgu allpool tuvastatud kõigepealt paar põhitõde. Üldisem pilt peaks selguma lugemise käigus.

Inimkonna ja maailma kulg pole stiihilised

Üks põhitõde on see, et inimkonna ja maailma ajalugu ja tulevik pole suures plaanis stiihilised, tähendab justkui organiseerimata. Tsivilisatsioon ei kulge ajastute merel isevoolus, vaid on allutatud otstarbekale ja eesmärgipärasele protsessile, millel on algus ja lõpp. Jumal tegutseb inimkonnaga plaani järgi, mille ta on meile teada andnud oma inspireeritud pühades kirjades. Selle kohta vaadakem kõigepealt järgmist piiblilõiku. Ärgem vaevakem end praegu seda lugedes täieliku arusaamise taotlemisega, vaid püüdkem tabada üldmuljet. Kas siit ei nähtu, et teoksil on midagi hiiglaslikku, koguni kosmilist? Tõepoolest on see nii. Pangem tähele allakriipsutatud sõnu ja fraase: 

·  Efeslastele 1.9–11

⁹[T]ema [Jumal] on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses  oli kavandanud

¹⁰aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.

¹¹Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda  tema tahtmise nõu järgi[.]

Oma plaani võtmesündmusi on Jumal oma prohveteile alati ette teada andnud ning paljud neist on talletatud tänapäevainimesele. Hinnanguliselt ligi kolmandik piiblist koosneb prohvetlikest sõnumeist, millest suur osa on koguni veel täitumata.

·   Aamose 3.7:  Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.

Selle juurde sobib tähele panna, kuidas Jumal teadustab end inimesele jõulises otsekõnes.

·   Jesaja 46.9–11

⁹Tuletage meelde endisi asju muistsest ajast, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane;

¹⁰kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud; kes ütleb: Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan;

¹¹kes kutsub ida poolt röövlinnu, kaugelt maalt mehe, kes teostab mu nõu. Mida ma olen rääkinud, seda ma lasen ka sündida, nagu ma olen kavatsenud, nõnda ma teen.

Illustratsiooniks öeldule vaadakem üht ennustuskildu vanast ja teist uuest testamendist. Mõlemad tegelevad Jeesuse Kristuse tagasituleku sündmustikuga. See on pühakirja prohvetliku osa keskseid teemasid. Kristuse tulek, seekord mitte ohvritallena, vaid vägeva vallutajana ingellike sõjavägede saatel, on sündmuste kulminatsioon, mille poole maailm praegu liigub kasvava kiirusega. Vanast testamendist vaadakem prohvet Sakarja raamatu 14. peatüki algust. Siin räägitakse rahvaste heitlusest Jeruusalemma pärast. Iisraeli riik on selle linna kuulutanud oma igaveseks jagamatuks pealinnaks, aga palestiinlased nõuavad Ida-Jeruusalemma endale ning teistel poliitilistel võimudel võivad olla omad ideed. Näiteks Vatikan on kutsunud üles andma Jeruusalemmale vabalinna staatuse. Kristuse tulek langeb ajasse, mil Jeruusalemma all lüüakse lahingut, ja lugegem, mis siis sünnib:

·   Sakarja 14.1–4

¹Vaata, Issanda päev tuleb ja sinult võetud saak jagatakse su keskel.

²Sest ma [Jumal] kogun kõik paganad [mõeldud on rahvaid, mitteiisraellasi] sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast.

³Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingupäeval.

⁴Sel päeval seisavad ta jalad [tagasi saabunud Issanda Kristuse jalad] Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole.

Kristuse tagasitulekust räägib ka hulk teisi piibliennustusi, mis kõik üksteist täiendavad. Siinne sõnum räägib Õlimäe lõhenemisest kaheks, kui Kristus sellele laskub, ja kõik lugejad peavad nõustuma, et see on sündmus, mis pole veel kunagi aset leidnud. Sakarja 14. peatüki ennustus jätkub järgnevates salmides, kust võime lugeda, et Kristus saab valitsejaks kogu maale ning Jeruusalemm päästetakse võõrastest, kes olid nõudnud teda endale.

Uue testamendi prohvetisõnumeist olgu mainitud kildu Ilmutusraamatu 9. peatükist, nn viienda ingli pasunahäälega kaasnevast sõjakäigust. Apostel Johannes, Ilmutusraamatu kirjutaja, oli saanud Jumalalt korralduse kirjutada üles nägemus, mis talle oli antud, aga see oli ilmselt tänapäevastest ründavatest lahingukopteritest, mille kohta Johannesel polnud mõisteid ega sõnu. Ainsad talle tuntud lahingusõidukid olid hobused. Mida teeksite teie, kui elaksite ligi kaks tuhat aastat tagasi ja peaksite kirjeldama säärast vaatepilti? Johannes tegi, mida oskas. Ta kirjeldas kopteriväge lendava tirtsuparvena ning see võrdlus on üllatavalt tabav. Lahingukopter ongi rändtirtsutaoline. Samas Johannes  mõistis, et tegemist ei olnud tõeliste tirtsudega. Tõelised rändtirtsud hävitavad kõike rohelist, aga Johannese nägemuses kasutasid tirtsud keemiarelva, mis mõjus inimesele halvavalt  (halvas sõdimisvõime viieks kuuks), aga neile oli kästud säästa taimestikku. Sedagi mõistis Johannes, et niinimetatud tirtsud olid metalsed.

·   Ilmutusraamat 9.9–10

⁹Neil olid üll soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.

¹⁰Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel, ning nende sabades oli meelevald teha inimestele kahju viis kuud.

Mis sõjakäik see on ja kes on osalised, selle selgitamine nõuaks väljumist siinse teema raamidest, sest praegune võetud ülesanne oli illustreerida paari prohvetliku fragmendi kaudu, kuidas piibel näitab tulevikupilte. (Kes on huvitatud täpsemast infost, vaadaku traktaadist „Kristuse tagasitulekust”). Maailm ei kulge juhuslikult, vaid Jumala ettemääratud kursil. Võib tekkida küsimus, kuidas 1. sajandil elanud Johannes võis näha seda, mille ilmumine ootas inimkonna teaduse ja tehnika progressi ja oma etteastet ajaloolavale alles veel paljude sajandite taguses tulevikus. Lihtne, kuid inimmõistusele haaramatu vastus on see, et Jumal elab väljaspool meie ühemõõtmelist aega (ja kolmemõõtmelist ruumi) ning võib näha kõike olemasolevat ükskõik millisel tuleviku- või minevikuhetkel. Ning ta võis projitseerida mida tahes oma vaimu abil Johannese ajju. 

Mõned eesti inimesed kasutavad rumalat kõnekäändu. Kui miski toimub stiihiliselt, justkui korraldamatult, segaduses, siis öeldakse vahel, et toimub „nagu Jumal juhatab”. See on solvav. Jumal pole korratuse Jumal (1. Korintlastele 14.33). Ta ei tarvitse juhatada kõike, mis toimub, ehkki ta on kõigest teadlik (Matteuse 10.29). Piibel tunnistab ka juhuste võimalikkust (Koguja 9.11b, milles eestikeelne aeg ja saatus oleks paremas tõlkes aeg ja juhus). Ent Jumala suur epopöa, millele sobib panna pealkirjaks „Inimene”, viiakse lõpuni tema plaani järgi, nii nagu on piiblis kaardistatud.

 

Kurat ehk saatan – suur eksitaja

Miks maailm õiget, piibli Jumalat ei usu ega tema tegutsemisest aru ei saa, selle seletamiseks peame üht-teist teadma kuradist ehk saatanast. Kurat on endine kõrge ingel heebreakeelse nimega Heilel, ladinapäraselt Lutsifer ehk Valgusetooja. Ta on loodud olend, kes hakkas kauges minevikus, ammu enne inimese olemasolu, Jumalale vastu ja väärastus. Ta on vaevatud geenius, kes on kantud sundmõttest võidelda oma looja vastu ja püüda tema nõu nurjata. Ta tunneb kihku olla ise kummardatav. Jumal aga samal ajal kasutab teda oma plaani läbiviimisel veelgi geniaalsemalt.

Kurat on religioonitegelane, kellele meeldib tõlgendada Jumala ütlusi ja neid serveerida moonutatult. Ta nähtavasti tunneb Jumalat hästi. Ta ilmus tegelasena piibli veergudele kohe alguses, inimese loomise järel, ja pakkus ennast Jumala sõna seletajaks (1. Moosese 3. ptk). Siit sündiski inimese esimene patt, sest inimene laskis end kuradist mõjutada ja astus üle oma looja keelust. 

Tuhanded aastad hiljem kohtus kurat Naatsareti Jeesusega ning tsiteeris talle Jumala sõna – ja tõlgendas taas valesti (Matteuse 4.5–7). Samast episoodist võime tõdeda, et kurat on praeguse maailma riikide valitseja, sest ta pakkus seda positsiooni Jeesusele, kui viimane teda kummardaks. Jeesus muidugi ei nõustunud pakutud tehinguga (Matteuse 4.8–10), kuid väärib tähelepanu, et ta ei vaidlustanud kuradi esinemist maailma vaimuliku valitsejana. Luuka evangeeliumiraamatus on seesama kuradi pakkumine esitatud nõnda:

·    Luuka 4.5–7

⁵Ja kurat viis tema kõrgele, et näidata talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike.

⁶Ja kurat ütles talle: „Ma tahan anda sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende hiilguse, sest see on minu kätte antud ja mina võin selle anda, kellele ma iganes tahan.

⁷Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt.”

Jeesus nimetas kuradit ka maailma vürstiks (Johannese 14.30 jm) ning apostel Paulus nimetas teda praeguse aja [ehk ajastu] jumalaks, kes on uskmatute mõtted sõgestanud (2. Korintlastele 4.4). Olla jumal tähendab olla kummardatav. Kurat on oma vastuhaku algusest saadik igatsenud, et teda kummardataks otsekui Jumalat. Alljärgnev nn pilkelaul on Jumala poolt prohveti kaudu meile antud selgitus kuradi minevikust.

·   Jesaja 14.12–14

¹²Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg [see eestikeelne neljasõnaline üte on heebreakeelses originaalis Heilel Ben-Šahar ja siit nähtubki kuradi varasem nimi Heilel, mis osutab millelegi säravale], tükkidena paisatud maha [parem tõlge: raiutud maha], rahvaste alistaja?

¹³Sina ütlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal [parem tõlge: põhja soppides].

¹⁴Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast  Kõigekõrgema sarnaseks.”

Ta tahab olla Jumala sarnane, olla austatav nagu Jumal. Ning olles paisatud tagasi maa peale, kus ta oli olnud valitseja siin asunud inglite üle (kes talle tema vastuhakus järgnesid ja kellest on saanud kurjad vaimud ehk deemonid), püüab ta nüüd inimeste austust, moondades end valgusetoojaks kooskõlas oma algse nimega. Lugegem, mida kirjutas temast ja tema teenritest apostel Paulus:

·   2. Korintlastele 11.13–15

¹³Sest niisugused inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes on moondanud ennast Kristuse apostleiks.

¹⁴Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks.

¹⁵Seepärast ei ole midagi erilist, kui ka tema teenrid endid moondavad õiguse teenriteks. Nende eluots tuleb nende tegude järgi!

Kurat ehk saatan eksitab kogu maailma (Ilmutusraamat 12.9). Tema eksitustöö lakkab vaid siis, kui ta on Kristuse teistkordse tuleku järel vangistamise tõttu takistatud (Ilmutusraamat 20.1–3). Et aga kuradi huvikeskmes on Jumala õpetus ja selle väärtõlgendamine, siis järeldame, et tema tähtsaim tegevusvaldkond on religioon ja eriti ristiusk, mida ta on moonutanud ja vanakreeka filosoofiaga kokku seganud, jättes mulje, et on tegemist kristlusega. Ning inimhulgad usuvad kuradit.

Eespool oli juhus mainida, et Jumal kasutab kuradi vaenulikkust oma plaani teostamisel. Kuradi eksitamistöö tõepoolest sobibki selle plaani praeguse etapiga. Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele võime leida infokillu, mis väidab, et eksituse saatja on Jumal (2. Tessalooniklastele 2.11; siin on sõnade eksitav jõud asemel mõnes piiblitõlkes vägev eksitus), aga Jumal teeb seda kuradi kui oma tööriista kaudu. Jumal ei taha praegusel ajastul pöörata kristlasteks suuri masse, vaid ainult väheseid väljavalituid. Massid on eksitatud ja pimestatud. Ka Naatsareti Jeesus tõrjus rahvahulki, kõneldes neile arusaamatute võrdumitega, et nad ei mõistaks ega pöörduks, kuid mida ta oma valitud jüngritele hiljem ära seletas (Markuse 4.10–12, 33–34). Vähemalt ühel juhul häiris ta kuulajaid maitsetu jutuga, mis pani paljud tema juurest lahkuma  (Johannese 6.51–66), ja Jeesus ei kutsunud neid tagasi.

Vahel räägitakse Jumala ja kuradi kosmilisest konfliktist ehk kahevõitlusest. Küllap kurat tõesti näeb end niisuguses rollis, aga Jumal mitte. Kurat on Looja kõrval tossike, kes suudab teha ainult seda, mida Jumal lubab. Kui siis ettenähtud aeg on käes, võtab keegi Jumala inglitest ta kinni ja aheldab tuhandeks aastaks (Ilmutusraamat 20.1–3), kusjuures kuradil ei ole mingit jõudu Jumala väele vastu panna.

Praegune maailm on selline, nagu ta on kuradi kujundatuna, kuid Jumala loal ja kooskõlas Jumala plaaniga.

Jumala plaanist kokkuvõtvalt

Jumal kasvatab endale perekonda – poegi ja tütreid, kes elavad igavesti ja on sama täiuslikud ja jumalikud nagu esimene poeg Jeesus Kristus. Nende jumalikkus peab tekkima ja kasvama juba praeguses elus kristlaseks pöördumisel ning saavutama küpsuse ülestõusmises Kristuse tagasitulekul. Selle kohta kolm piiblisedastust (arvukate teiste olemasolevate hulgast):

·  Matteuse 5.48:  Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

·  2. Peetruse 1.4: Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.

·  1. Johannese 3.2:  Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema [Kristus] saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.

Need read olid kirjutatud kristlastele. Tõelisi kristlasi on maailmas vaid vähene hulk (Luuka 13.23–24). Maailm on kuradi võimuses, ta ei tunne Jumalat ega tema valituid (1. Johannese 3.1), sest enamik kristlaseks peetavaid pole seda tegelikult. Kui Kristus tuleb maa peale tagasi, ärkavad ustavad surnud ning elusad kristlased muunduvad ühe silmapilguga. Nad kõik saavad surematuse, aga mitte ainult. Nad saavad ka ametikohad Jumala riigis, tähendab Jumala maailmavalitsuses, mille eesotsas on Kristus ja mille keskus on Jeruusalemma linnas (Jesaja 2.2–3; 24.23). Nad on siis täiuslikud nagu Kristus ja on kõlblikud valitsema. Selle n-ö toimkonnaga alustab Kristus meie planeedi elustamist ja ravimist ning inimkonna rehabiliteerimist.

Jeruusalemma juudi soost elanikud tunnevad oma kauaoodatud messia ära, kui ta on andnud neile sõjalise võidu nende vaenlaste üle, ja kahetsevad ahastades oma esivanemate rolli Jeesuse surmasaatmisel (Sakarja 12.6–11).

Jumal on alati alustanud oma plaani iga uut aspekti väikeselt ja liikunud suurele, võttes tuhandeid aastaid aega. Ta alustas vana testamendi ajal mõne üksiku valitud inimesega, kes talle kuuletus, hiljem jätkas Iisraeli rahvaga. See rahvas sai Jumalalt kindlad käitumisjuhised, kuid ei saanud püha vaimu, mis oleks muutnud inimese loomulikku meelt, ega suutnud seetõttu olla Jumalale meelepärane.

Kristuse kui lunastaja surma ja ülestõusmise järel andis Jumal hulgale väljavalituile oma püha vaimu, kes said hakata kasvatama jumalikku loomust, aga nende üldarv jäi siiski väikeseks. Väga paljud, kes olid saanud kristlaseks, langesid hiljem kuradi võrku ja kaldusid kõrvale õigelt teelt. Paulus ennustas:

·   2. Timoteosele 4.3–4 

    ³Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid 
     otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad 
     nende kõrvu,

    ⁴ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide
     poole.

Väike ustav karjake kristlasi, kes pääsevad Kristuse tulekul igavesse ellu (Luuka 12.32) koos väheste väljavalitutega vana testamendi aegadest, on vaid algus, esikvili, millele järgneb hiljem palju suurem viljalõikus.

Kust me teame, et Kristuse tuleku ajal igavese elu omandanud hakkavad Kristuse all tegutsema valitsemise ja inimkonna rehabiliteerimisega? Aga muidugi piiblist, kust siis veel? Vaadakem järgmist kirjakohta, milles osundatakse Jumala trooni ümber asuvate ingellike olendite kiituslaulu Kristusele. Püüdkem aru saada, mida siin öeldakse.

·     Ilmutusraamat 5.9–10

⁹Ning nad laulsid uut laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest

¹⁰ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.”

Näiteks Jeesuse kunagised kaksteist siseringi apostlit hakkavad valitsema Iisraeli rahva kaheteistkümne suguharu üle (Matteuse 19.28). Luuka evangeeliumiraamatu 19. peatükis jutustas Jeesus tähendamissõna sulastele antud rahast, kust järeldub, et inimpõlves saavutatu tasuks võidakse Jumala valitsuses omandada võim mingi arvu linnade üle. Võib oletada, et apostel Paulus saab Kristuse all üldvalitsejaks mitteiisraeli rahvaste üle. Läheb tarvis õpetajaid ja kohtumõistjaid ja kindlasti suurel hulgal neid, kes abistaksid ja lohutaksid piinatud ja räsitud ja saatana poolt petetud inimesi, kes on tulnud eluga läbi ajastulõpu koledustest. Kristuse jumalikul valitsusel on piiramatud ressursid, see on õiglane ja kaastundlik, niisugune, mida inimkond on alati igatsenud, aga pole kunagi leidnud, sest inimese loomus on oma võimuiha, ahnuse, kadeduse ja kõigi muude pahedega alati takistanud. Ja muide, osutatud valitsussüsteem ei ole demokraatia.

Lugegem paari piiblikohta, mis kirjeldavad Kristuse perfektset valitsemist maa peal. Prohvet Jesaja raamatu 11. peatüki  esimene osa teadustab: „Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela” (salmid 3b–4). Ja veel:

·   Jesaja 32.16–17

¹⁶Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.

¹⁷Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik 
 elu ning julgeolek.

Loetagu ka Psalmi 67. Milline hõiskamine ja tänu Jumala õiglase valitsuse pärast maailmas kõigi rahvaste üle! See Psalm ehk Laul nagu paljud teisedki on prohvetlik.

Inimkonna üleskirjutatud ajalugu ulatub tagasi umbes kuus tuhat aastat. Enamik endiste aegade valitsejaid olid julmurid, kes kohtlesid oma alamaid nagu isiklikku omandit. Inimese elu oli odav. Me poleks tahtnud elada noil aegadel. Ajalugu on suuresti olnud  ka sõdade ajalugu. Nüüd on maailma paljudes riikides rahu ja demokraatia, aga mida enam läheb aeg edasi, seda abitum ja haiglasem on just demokraatia. Korruptsioon, lakkamatud majanduskuriteod, töötus, lõimumisvõimetud immigrandid, finantsraskused, demograafia väljavajumine tasakaalust. Mõnes demokraatlikus riigis lõhutakse ja märatsetakse tänavail, mõnes on raske moodustada suutlikku valitsust.

Inimene ei oska ennast ise valitseda. See on ajaloo õppetund, mida inimene on kirjutanud savitahvlitele, papüürusele, raamatuisse, talletanud filmikroonikasse. Ta on kirjutanud, aga õppust pole võtnud. Ta usub ikka veel, et meid päästab inimene ise. Ta ei näe ju kedagi muud. Loojat, kes  teab, kuidas inimloomus töötab, ta ei arvesta. Loojat justkui pole olemas. Tema on müüt. Ja kui päris ajastu lõpu eel Loojat tunnistataksegi, suunatakse austus vägeva eksituse tõttu hoopis saatanale, kes on manööverdanud end oma meelepärasesse rolli. Kui siis inimkond on jõudnud nii kaugele, et ta seisab ühe jalaga juba lahtise haua kohal ja teisega haua libedal serval, tuleb Kristus ja päästab meid ja meie planeedi meie eneste käest.

·    Matteuse 24.21–22

²¹Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial.

²²Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski [täpne tõlge: ükski liha], aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.

·  Ilmutusraamat 11.18:  Paganad [Rahvad] on vihastanud, aga nüüd on sinu [Jumala] viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad [täpne tõlge: kes hävitavad maad].

Nüüd võidakse küsida: aga mis saab kõigist teistest inimestest, neist, keda Jumal pole valinud astuma igavesse ellu Kristuse tagasituleku ajal? Nagu osutatud, töötab Jumal plaanipäraselt, süstemaatiliselt, mitte kaootiliselt. Teised saavad oma võimaluse teises järjekorras. Esijärjekorras oli vaja kehtestada õige valitsemine. Jumala riigi tuleku järel jääb sissepääs igavesse ellu avatuks. Kes ei olnud oma eluajal Jumala poolt valitud, saavad oma esimese võimaluse nn teises ülestõusmises, mis leiab aset Jumala riigi tulekust tuhat aastat hiljem. See ei tähenda, et neid on koheldud ebaõiglaselt, sest kõik surnud on Jumala õpetuse järgi teadvusetus seisundis ega taju aja kulgu. Niihästi need, kes ärkavad surnuist Kristuse tulekul, kui ka teised, kes tõusevad tuhat aastat hiljem, ärkavad omaenda teadvuses vaid hetk pärast surma. Teises ülestõusmises osalejad aga pole esialgu veel igaveses elus, vaid on jälle surelikud inimesed nagu varem ja peavad surematuse Jumala käest Kristuse kaudu alles omandama. Ülestõusmised on suur teema, millesse põikamine pole siinkohal otstarbekas. Huvitatuile võib soovitada traktaate „Surnute seisundist” ja „Ülestõusmised surnuist”.

Ajastu lõpu tunnused

Hädad rohkenevad. Majandushädad, energiaressursside ammendumine, kliimamuutus, looduse kahjustus, Aafrika riikides toidupuudus, arenenud maailmas tööpuudus, terviseprobleemid, narkomaania, rahvastiku- ja perekonnaprobleemid, massiline abielurikkumine, üldine kõlbluse allakäik. Miks nii palju ja ühel ajal? Tõepoolest, kuidas suudame uskuda Jumalat, kes vaatab rahulikult pealt ja laseb sellel kõigel sündida?

Kuradi poolt eksitatud maailmas pole inimesel tõelist ettekujutust Jumalast ega tema tegevusest, hoopiski mitte mingist jumalikust plaanist, nagu seda ilmutab piibel.  Ristiusus domineerib primitiivne väärkujutelm, et inimesel on surematu, mittemateriaalne hing, tema tegelik mina, mis inimese surma järel läheb taevasse või põrgusse (kas otseteed või mõne arvates mingi vaheetapi kaudu, aga mis ja kus on see põrgu?) vastavalt sellele, kas inimene oli elus nii-öelda hea või õel. Kujutletakse, et inimelu on sihitu nagu loomadel, kelle eluülesanne piirdub toitumise ja sigimisega, justkui igavesti liikuv konveier, mille lõpus paisatakse surematu hing kas üles või alla. Ja mis saab edasi?

Oleme loonud Jumala oma kujutluses omaenda näo järgi. Kujutleme, et ta peaks meid hädas aitama, ja kui ei aita, tekib küsimus, kas ta on üldse olemas. Veel hullem, kui ta laseb heal inimesel enneaegselt surra, sest siis teda peaaegu kindlasti olemas ei ole! Kõige hullem, kui õnnetuses hukkub noori. Muidugi on see allesjäänud omastele väga valus. Ning säärast Jumalat me küll ei usu! Aga seejuures me ei taipa, et käsitame igavest Jumalat valesti oma inimlikult lühikeses perspektiivis.

Apostel Paulus selgitas, et inimese loomupärane mõtteviis on Jumala suhtes vaenulik (Roomlastele 8.7). Jumalat võib mõista üksnes tema enda vaimu abil, kui ta sellega on inimest valgustanud (1. Korintlastele 2.11, 14), aga siis tundub valgustatu teistele rumalana ning temast ei saada aru (1. Korintlastele 2.15;  1.26–29).

Vanas testamendis kuulutas Jumal:

·   Jesaja 55.8–9

⁸Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.

⁹Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed,  ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.

Jumal käsitab oma tegusid igavikulises perspektiivis; tema huvitub perfektse perekonna kasvatamise pikast, ajastuid hõlmavast protsessist. (Ent Jumalale endale on tuhat aastat nagu meile üksainus päev; 2. Peetruse 3.8.) Tavaline inimene ei näe praegusest elust kaugemale ega teagi, mida Jumal pakub teadmiseks. Ning kui ta teaks, ei usuks. Tema jaoks kehtib endastmõistetavana see, mida vahel elutargalt kuulutatakse: „Meile on antud ainult üks elu!” Teatud mõttes võib selle ütlusega isegi nõustuda nende puhul, kes on Kristuse tagasituleku ajal elus ja muunduvad siis Jumala igavesteks poegadeks, sest nende ajalikku ja igavest elu ei eralda surm selle sõna tavalises mõttes. Kuid neid on suhteliselt vähe. Kes polnud Jumalat tundnud, need äratab õiglane Looja teistkordsesse füüsilisse ellu, mille järel võivad ka nemad saavutada surematuse. Nagu juba osutatud, on niisuguste küsimuste täielikum piibellik selgitus antud mujal. 

Arvestades seda, mida on võimalik teada, paistavad küsimused ja pretensioonid Jumala tegutsemise või mittetegutsemise kohta nõmedana ja saavad tekkida lihtsalt küsijate usuõpetusalasest harimatusest.

Jumalale pole inimese praeguse füüsilise elu säilitamine nii tähtis kui inimese pääsemine lõpuks tema igavesse perekonda. Ta võib lasta inimese praegusel elul kustuda ning äratada ta nn teises ülestõusmises, kui maailmas valitsevad vaimulikuks arenemiseks kergemad tingimused. Üldiselt aga ei tegele Jumal praegu enamiku inimestega ja laseb kuradil oma eksitustöö viia lõpule. Ta tegeleb vaid kristlastega (selle sõna kitsas, piibellikus mõttes) ja nendega, kelle ta on valinud mingiks osatäitjaks oma plaani realiseerimisel. Siiski võtab Jumal kuulda palveid ükskõik kellelt, kes suhtuvad temasse austusega ja kuulekalt, aga patuseid ta ei kuule (Õpetussõnad 15.29; Johannese 9.31).

Kui vaadata lääne tsivilisatsioonile, siis kulgeb see allakäigurajal piiblis etteteatatud moel ning mingilgi määral pühakirja tundjatele ei teki siit kahtlust Jumala olemasolust. Vastupidi, nad leiavad kinnitust. Siinkohal mõned nopped pühakirjast olukorra kohta viimsetel aegadel, tähendab ajastu lõpukriisi eel.

·   2. Timoteosele 3.1–5

¹Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu,

²sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud,

³halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad,

⁴reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad,

⁵kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!

See kirjeldab, missuguste kalduvustega inimesed paistavad silma lõpuajal. Nad on lõbuarmastajad rohkem kui jumalaarmastajad. Nende religioon on pinnapealne ja jõuetu. Aga vaadakem järgnevalt, mida on lugeda looduse hävimisest. 

Prohvet Hoosea tegutses Iisraeli põhjakuningriigis selle langemise eel ja ajal assüürlaste kätte 8. sajandil e.m.a. Nagu teistegi piibliprohvetite kirjutised, on Hoosea kaudu saadud ennustused kahesed: nad tegelevad oma ajastu probleemidega, mis on tänapäevaks kauge minevik, aga samas ka lõpuajaga, Kristuse teistkordse tuleku teemaga. Seda on  prohvetlikest tekstidest arusaamiseks oluline mõista. Kui vaatame Hoosea raamatu 3. peatüki viimast, 5. salmi, on kohe selge, et jutt on lõpuajast. Võib arvata, et sama taust jätkub läbi peatükivahe (piiblitekst jagati peatükkideks alles meie ajaarvamise 13. sajandil!). Loeme nüüd vahetult järgneva, 4. peatüki algusest.

·   Hoosea 4.1–3

¹Kuulge Issanda sõna, Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid, sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist!

²Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.

³Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära.

See võib kirjeldada 8. sajandit e.m.a vaid osaliselt. Pole teada, et loomaliike oleks massiliselt välja surnud noil kaugeil aegadel nii nagu tänapäeval.

Eespool oli lühidalt juttu lahingukopteritest, mida  apostel Johannes oskas kirjeldada vaid kui rändtirtse ja mis olid saanud käsu mitte kahjustada rohelist loodust (Ilmutusraamat 9.4). Selline loodushoid, koguni sõjaväe poolt, tunnistab, et planeet oli saanud juba ränka kahju. Oleme juba tõdenud Kristuse tuleku ühe põhjusena sedagi, et hävitatakse maad (Ilmutusraamat 11.18). Üheks looduse ekstreemse käitumise ilminguks saavad nähtavasti ka jõgede tõus ja merevete tulvad rannikualadel. Lugegem, kui ängistavaks kujuneb lõpuks inimsoo olukord: 

·    Luuka 21.25–27

²⁵Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.

²⁶Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.

²⁷Ja siis nad näevad Inimese Poega [Kristust] tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.

Kristus ei ilmu maailma areenile veel täna-homme, sest kõik pühakirjas teada antud seigad ja poliitilised muutused pole veel aset leidnud. Kuid inimkond on kiirenevalt kulgemas oma saatuse kulminatsiooni poole. Ei, see kulminatsioon pole maailmalõpp meie planeedi hävingu mõttes, nagu seda vahel valesti kujutletakse. Tegemist on küll enneolematu maailmakriisiga ja elu hävimisele väga lähedase olukorraga, nagu eespool juba osutatud, aga ühtlasi Kristuse tagasitulekuga maa peale inimkonna ja planeedi päästjana. Algab uus ajastu, uus tsivilisatsioon, Jumala valitsemine inimese üle ehk Jumala riik. Ning inimkond peab siis lõpuks tunnistama, et ta ei oska iseennast valitseda. Teda ei lastagi enam seda teha. Tuhandete aastate vältel kirjutatud õppetund saab lõpuks õpitud. Kui Jumal ei saadaks oma Poega viimsel hetkel inimkonda inimese enda valitsemise alt päästma, oleks tõesti kõigel lõpp.

Inimese pahakspanu Looja tegutsemise või mittetegutsemise pärast tuleneb inimese teadmatusest ja valekujutelmadest, mida on talle tuhandete aastate jooksul sisendanud suur Eksitaja oma kaasdeemonite ja inimteenrite abiga. Hea, et neil on väga vähe aega järele jäänud.

Mai  2012