Kas Johannese evangeelium koos vana testamendiga samastab Jeesuse Jehoovaga?

Selle kirjatöö ajendiks oli James White’i artikkel  Purpose and Meaning of  ”Ego Eimi” in the Gospel of John in Reference to the Deity of Christ  [Ego Eimi otstarve ja tähendus Johannese evangeeliumis vihjega Kristuse jumalikkusele], mille olen leidnud Internetist aadressilt  http://vintage.aomin.org/EGO.html. Püüan autori mõttekäikudest tabada olulisimad ja esitada neil teemadel oma põhjendatud seisukohad. White kaitseb arvamust, et Jeesus Kristus ongi vana testamendi Jahve ehk Jehoova. Üks tema argumenteerimisvõte, mille  heidan kõrvale kohe siinsamas, on apelleerimine temaga üksmeelsete piiblitõlkijate ja teoloogide väga suurele arvule, kelle kõrval on vaid pisuke hulk teisitimõtlejaid. See loogika ei ole kristlusest rääkides kaalukas; pigemini on tõde väheste poolel.      

Möönan Kristuse jumalikkust selles mõttes, et ta on eksisteerinud igavikust, oli Jumala plaani täideviija maailma loojana, esindab Jumalat Jehoovat, oma Isa, kannab endas jumalikku loomust, kuid ta ei ole Jumal ise. Jumal on pühakirja järgi selgesti Isa üksi. Kristus on Isa kõrval teine olend, nad ei moodusta koos püha vaimuga kolmainsust, nagu ekslikult jutlustab ristiusu dogmaatika. J. White’i kirjutis seisab kolmainsuseõpetuse poolel. Nii kirjutab ta (lk 3): „Pole raske mõista, miks paljud pole tahtnud näha seost, mille teeb Johannes Jeesuse ja Jahve vahel. See identifikatsioon pole võimalik väljaspool evangeeliumi enese kolmainsuslikku arusaama, sest muidugi ei või samastada Jeesust Johannese evangeeliumis Isaga. Seega, kui Jeesus identifitseerida kui ego eimi vana testamendi ani hu mõttes, jääb meil kaks isikut, kes jagavad üht ja sama Jumala loomust, ning see – sattudes Johannese arutelule Püha Vaimu teemal – saab kolmainsusedoktriini aluseks!”

Uus testament õpetab, et tulevikus on Jumalale ja Kristusele lisaks väga suur arv teisigi isikuid, kes jagavad üht ja sama Jumala loomust – kõik need endised kristlased, kes on jõudnud Jumala riiki! –, kuid ometi ei tulene siit alust mingiks „paljuainsusedoktriiniks”. Jumal on ja Jumalaks jääb Isa üksi.

Suurema osa siinse kirjutise mahust kulutame teatud piiblikeelsete väljenditega tutvumisele. Selle käigus selgub ka  J. White’i tõlgetele rajatud argumendi kergekaalulisus.

Kreekakeelne ego eimi

Johannese evangeeliumi 8. peatükis leidub kirjakoht, mis on äratanud piibliväljaandjate ja teoloogiast huvitatud inimeste omamoodi tähelepanu. Peatükk kirjeldab Jeesuse konflikti juutidega – kirjatundjate ja variseridega. Jeesus teeb imelikke vihjeid oma erilisusest ja taevasest päritolust, sealhulgas Jumalast kui oma isast, mis juute ärritavad ja mida nad ei mõista. Pinge Jeesuse ja juutide vahel üha tõuseb. Kulminatsioon saabub salmides 57–59, kui Jeesus ütleb sõnaselgelt, et ta oli olemas juba enne Aabrahami. Sellega katkeb lõpuks juutide kannatus; neile tundub, nagu teotataks Jumalat. Nad üritavad Jeesust kividega surnuks visata, kuid ta pääseb nende käest.

Meid huvitab praegu Jeesuse ütlus 58. salmis. Uues, 1999. aasta eestikeelses piiblis on see tõlgitud niiviisi: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina. Siin on eesti keele seisukohalt ilmne viga grammatiliste aegade kasutamises, aga selle vea on piibli väljaandjad teinud sihilikult, sest nõnda on ka kreekakeelses algtekstis ning Kristust Jumalaks  tunnistavad teoloogid arvavad selle kirjakoha olevat tähendusrohke. Samamoodi esineb see koht Toomas Pauli 1989. aasta uue testamendi tõlkes.

1968. aasta nn pagulaspiibli tõlkes on see grammatikaviga välditud (nagu ka uue piibli 1997. aasta esmatrükis). Sealt loeme: Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin mina! Ent minnes ajas tagasi, leiame Harald Põllu 1938. aasta tõlkest jälle: enne kui Aabraham sündis, olen mina, ning sama viga on ka vanas, gooti tähtedega eestikeelses piiblis. Uusimast eestikeelsest uue testamendi väljaandest (uue maailma tõlge, 2009) loeme seevastu: Ma ütlen teile, ja see on tõesti tõsi: enne kui Aabraham sündis, olin mina olemas. Soome Piibliseltsi soomekeelses piiblis (1991) on Jeesuse ütluse lõpposa täisminevikus: Totisesti, totisesti minä sanon teille: ennenkuin Aabraham syntyi, olen minä ollut.

Nagu öeldud, järgib tõlge „olen mina” kreekakeelset algteksti, sest seal seisab ego eimi ’mina olen’. See on grammatiline olevik. Juhtub aga nii, et uues testamendis kreeka keeles võib see ajavorm osutada olevikule koos eelneva ajaga, tähendab hõlmata ka minevikuaega, mis ulatub välja olevikuni. Niisugust ajamäärangut võib eesti (ka soome) keeles väljendada täisminevikuga. Näiteks: ta on siin elanud kakskümmend aastat, mis ei osuta ainult minevikule, vaid ütleb ka, et ta elab siin  praegugi. Kui mitte, siis oleks õige enneminevik ta oli elanud või lihtminevik ta elas.

Vaadakem nüüd mõnd teist näidet uuest testamendist, milles esineb toosama kreekakeelse olema-verbi olevikuvorm ja kuidas see on või võiks olla antud juhul tõlgitud täisminevikuks.  

• Johannese 15.27:  Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud [aga kreeka keeles lihtsalt este = ’olete’] minuga algusest peale.  Siin on täisminevikuga tõlge hästi omal kohal.

• Johannese 14.9a:  Jeesus ütles talle: „Nii kaua aega olen ma [eimi = ’olen’] teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus?[”]  Siin oleks täisminevik olevikust loomulikum: olen ma olnud teie juures.

• Koloslastele  1.17:  Tema ise on [estin = ’(ta) on’] enne kõike ja kõik püsib koos temas [.]  Siin oleks täisminevik taas loomulikum: tema ise on olnud enne kõike.

Nende piiblinäidetega võrdlemine laseb järeldada, et Johannese 8.58 tõlge oleks hästi võinud olla: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen olnud mina. Kreeka olevikuvorm võimaldab tõlkida täisminevikuks. Ent miks on siis enamasti tõlgitud vigaselt: enne kui Aabraham sündis, olen mina? Nii on tõlgitud paljude teoloogide arvamuse tõttu, et selles lauses olev kreekakeelne sõnapaar ego eimi kujutab endast Jumala nime Ma Olen, mida grammatiliselt korrektne tõlge varjutaks. Kuid kas niisugusel teoloogide arvamusel on ka kindlamat alust kui vaid soovmõte?

Johannese evangeeliumis on teisigi kohti, milles esineb kreekakeelne  ego eimi. Teoloogid, kes peavad Jeesust Jumalaks, arvavad leidvat kinnitust oma niisugusele veendumusele eriti säärastes Jeesuse ütlustes, mis sisaldavad kreeka keeles fraasi ego eimi ja on tõlgitud eesti keelde fraasiga mina olen see. Näiteks:

• Johannese 8.24:  Ma just ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.

• Johannese 8.28a:  Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen see ja et ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. [”]
  

• Johannese 6.20:  Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!”

• Johannese 13.19:  Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see.

Neis salmides on kreekakeelses algtekstis ego eimi ’mina olen’. Sõna see on tõlkija poolt lisatud, et tekst oleks eesti lugejale kergemini mõistetav.

Kui arvatakse, et niisugune fraas tingimata reedab kõneleja olevat Jumala, siis mõeldagu järgmisele kirjakohale, kus ütleja on inimene. See oli sündinud pimedana ja Jeesus oli teinud ta nägijaks. Kõne all on küsimus, kas nägija on ikka sama inimene, kes oli enne olnud pime.

• Johannese 9.8–9:  Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: „Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?” Ühed ütlesid: „Jah, ta on seesama,” ja teised: „Ei, ta on vaid tema sarnane.” Tema ise ütles: „Mina olen seesama.”

Lause Mina olen seesama on kreekakeelses piiblitekstis lihtsalt  Ego eimi ’Mina olen’. Sõna seesama on eesti keeles tõlkija poolt lisatud selguse huvides.   

Viimase näite ego eimi on kergesti mõtestatav kui osa tavavestlusest. Mehe ütluses pole midagi jumalikku ega müstilist. Ent ka eelmistes näidetes võime Jeesuse ütluse mõtet mõista, kui paneme tähele, mis sellele eelnes. Salm 8.24 järgneb salmile 8.23, milles Jeesus ütleb: Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. Seejärel lisab Jeesus: Kui te ei usu, et mina olen [see, kes ma väidan end olevat], siis te surete oma pattudesse. Salm 8.28 kuulub eelmise kolme salmi konteksti ning salmis 6.20 kinnitab Jeesus oma hirmunud jüngritele, et järvel kõndija on tema. Lõpuks, salmi 13.19 võib seostada vahetult eelneva salmiga, milles Jeesus osundab üht vana testamendi ennustust. Tegemist võib olla hariliku dialoogiga; ei ole vaja otsida sõnadest ego eimi müstifikatsiooni.

Veel üks seik vajab selgitamist. Juutide igapäevane keel Jeesuse ajal Iisraelimaal ei olnud kreeka, vaid aramea keel. See on suhteliselt sarnane heebrea keelega. Jeesuse kreekakeelsed ütlused uues testamendis on seega kreeka keelde  tõlgitud.  Üks heebrea ja aramea keele iseärasusi on olema-verbi mitteesinemine olevikku väljendavas lauses. Kui tahetakse näiteks öelda: Mina olen õpetaja, siis öeldakse: Mina õpetaja. Lause laps on ilus vormistatakse: laps ilus. Nõnda nagu vene keeleski. Vaadakem paari vanatestamentlikku näidet. Esimene on tõlgitud heebrea keelest.

• 2. Moosese 20.2:  Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.

Selle täpsem tõlge on: Mina Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt orjusekojast. Puuduv sõna „olen” on juurde mõeldav.

Teine näide on arameakeelsest tekstist. Mõned vähemad vana testamendi osad on teatavasti tõlgitud aramea keelest, sealhulgas ka alljärgnev väljavõte Taanieli raamatust.

•  Taanieli 7.27b:  Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.

Täpsem tõlge:  Tema kuningriik igavene kuningriik ja kõik võimud saavad teda teenima ja talle kuuletuma. Puuduv sõna „on” on juurde mõeldav.

Nüüd võiks küsida, millist arameakeelset väljendit kasutas Jeesus tegelikult oma ütlustes, mille kreekakeelses tõlkes ego eimi. Eimi tähendab ju ’olen’, mida aramea ega heebrea keeles nõndaviisi ei kasutata. Oletatavasti oli Jeesuse lause Johannese evangeeliumi 8. peatüki 58. salmis niisugune: Enne kui Aabraham sündis, mina.  

Heebreakeelne ehjé

Teoloogidele meeldib seostada Johannese 8.58 ja vanast testamendist 2. Moosese 3.14.

• 2. Moosese 3.14:  Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!” Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud teie juurde.”

Sõnad ma olen ei saa olla täpne tõlge, sest nagu juba mainitud, heebrea keeles nõnda ei öelda. Heebrea tekst näitab, et need eestikeelse piibli kaks sõna on tõlgitud ühestainsast heebreakeelsest sõnast ehjé, mis on olema-verbi nn imperfektivormi ainsuse esimene pööre. Antud piiblisalmis esineb ehjé kolm korda. See vorm võib väljendada tulevikku, kestvat tegevust või kavatsust. Antud juhul oleks sobiv tõlge Ma saan olema või  Ma tahan olla.

Verbivorm ehjé on vanas testamendis suhteliselt harv, sest olema-verbi tulevikku väljendatakse seal sagedamini teistsuguse grammatilise võttega. Alljärgnevalt veel näiteid ehjé esinemisest.  

• 1. Moosese 26.3:  Ela võõrana siin maal, ja ma olen  sinuga ning õnnistan sind ...

• 1. Moosese 31.3:  ... Mina olen sinuga!

• 2. Moosese 3.12:  ... Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks ...
• Joosua 1.5: ... nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga ...

•  Kohtumõistjate 6.16:  Siis ütles Jehoova temale: „Et mina olen sinuga, siis ...

• Hoosea 1.9:  ...sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!

Nagu näha, sisaldub kõigis neis näiteis tulevikuaspekt: Jumal teatab oma kavatsuse olla Moosesega või vastavalt Iisakiga, Jaakobiga, Joosuaga või Gideoniga, et see isik saaks viia täide tema nõu. Viimases toodud näites on eitusväljend  lo-ehjé  ’mina ei saa olema’. Et eesti keeles võib väljendada olevikuvorm olen ka tulevikku, siis pole õieti põhjust eeltoodud eestikeelseid tõlkeid vaidlustada. Teistsugune on olukord näiteks inglise ja saksa keeles. Kui jätta kõrvale 2. Moosese 3.14,  siis tõlgib ingliskeelne nn Autoriseeritud (kuningas Jamesi) piibel teistel esitatud juhtudel heebreakeelse ehjé väljendiga I will be ’ma tahan olla’, mis väljendab ühtlasi tulevikku. Ainus erand tehakse salmis 2. Moosese 3.14, kus esineb kolmel korral tõlkevastena selgelt olevikuline I AM ’ma olen’. Miks selline erand fraasis, mis on teistes kohtades tõlgitud teisiti? Saksakeelne Martin Lutheri piibel annab salmis 2. Moosese 3.14 selgelt tulevikulise ich werde sein ’ma saan olema’ ja teistes osutatud kohtades kavatsust väljendava vaste ich will sein ’ma tahan olla’. Soomekeelses piiblis on tõlked sarnased eestikeelsetega, välja arvatud Hoosea 1.9, kus seisab: enkä minä tahdo olla ’ja ka mina ei taha olla’.

Olgu märgitud, et ka varajane kreekakeelne vana testamendi tõlge annab 2. Moosese raamatu salmis 3.14 ehjé vasteks ma olen ehk ego eimi. Sellest kreekakeelsest vanast testamendist, nn Septuagintast, räägime pikemalt järgmise vahepealkirja all.

2. Moosese raamatu salmis 3.13 küsis Mooses Jumalalt tema nime ning ülal välja kirjutatud 14. salm andis Jumala vastuse. Seetõttu võib öelda, et  Ehjé on tõepoolest Jumala nimi, kuid pigemini siiski üks Jumala nimetaolisi iseloomustusi, mida tuleb mõista õiges kontekstis. Jumal on, saab olema, kavatseb olla oma valitutega, neid kaitsta ja õnnistada. Jumala nimena kuulub see sõna samasse haruldasse perekonda kui näiteks Püha Viha ehk Kiivus (2. Moosese 34.14). Sellega pole Jumala vastus Moosesele aga veel ammendunud. Jumala vastus jätkub ka vahetult järgmises, 3. peatüki 15. salmis, kus Jumal kinnitab, et ta nimi on igavesti Jahve ehk Jehoova.

•  2. Moosese 3.15:  Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve [Jehoova], teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!

Eespool toodud näidetes esineb ehjé ainult Jumala ütlustes iseenda kohta, mis võib tekitada küsimuse, kas see on tabusõna, mida inimesed ei peaks kasutamagi. Juudid ei arva nõnda. Usklikud juudid tänapäevalgi teatavasti ei häälda nime Jahve/Jehoova, vaid asendavad selle mingi teise sõnaga, kuid ehjé on seevastu uusheebrea keeles olema-sõna tavaline pöördevorm (ainsuse 1. isiku pööre tulevikuajas) ning mingit pühadust ei näi sellele omistatavat. Ka vanas testamendis esineb see sõna näiteks ühe raske lausestuse osana Iiobi ütluses iseenese kohta Iiobi 10.19, ehkki tõlkest ei paista see välja. Eestikeelne piibel tõlgib: Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki. Tähtis on praegu lihtsalt teatavaks võtta, et siin sisaldub sõna ehjé, aga repliigi autor pole Jumal, vaid inimene Iiob.

Võib lisada, et mitte alati ei esine Jumala kõnes heebrea keeles ehjé, seal kus eestikeelne tõlge ütleb: mina olen. Seda juba illustreeris eespool toodud näide 2. Moosese 20.2. Sellised juhtumid on enamuses. Siinkohal veel mõni näide.

• 1. Moosese 28.15:  Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!  [Otsetõlkes: Ja vaata, mina sinuga ...]

• Psalm 50.7b:  Jumal, sinu Jumal olen mina!  [Otsetõlkes: Jumal, sinu Jumal mina!]

• Jesaja 43.10:  Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand [Jehoova], ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind. [Otsetõlkes mitte mina olen see, vaid mina tema.] 

Teeme seniöeldust kokkuvõtte. Vana testamendi tõlkest leiame Jumala ütlustes tihti sõnapaari mina olen. Enamasti puudub neis lauseis heebrea algkeeles üldse sõna olen mingi vorm. Kui tõlkelauses seisab mina olen N, on originaalis harilikult  mina N. Mõnikord aga on mina olen tõlgitud heebreakeelsest sõnast ehjé ning selle tähendus on ’saan olema, tahan olla, kavatsen’. Just see originaal esineb tähelepanu äratavas tekstikohas 2. Moosese 3.14. Eestikeelses piiblis nagu ka mitmes teiskeelses tõlkes on siin kasutatud vastet mina olen (eesti keeles on see siiski mööndav, sest olen võib väljendada ka tulevikku).

Mitmed teoloogid seostavad 2. Moosese 3.14, milles Jumal vaatas tulevikku oma rollile Moosese hoidjana,  ja uuest testamendist Johannese 8.58, milles Jeesus osutas tagasi oma Aabrahami-eelsele olemasolule, ning samastavad siitkaudu Jehoova ja Kristuse. See on nõrk mõttekäik, mis toetub liiga robustselt tõlgetele. J. White taipab seda ise ja eelistab kasutada Jehoova ja Kristuse samastamiseks teist teed, tehes põike Septuagintasse, aga seegi argument pole palju parema veenmisjõuga. Vaatleme seda allpool. 

Septuagintast üldiselt

Septuagintaks nimetatakse heebreakeelse vana testamendi varajast tõlget kreeka keelde. See oli ajalooliselt esimene piiblitõlge üldse. Tõlke eri osad dateeritakse eri aegadesse vahemikus III kuni II sajandini e.m.a. Pärimus jutustab, et Aleksandria linna kutsuti tõlkimise kallal töötama 72 juudi õpetlast; sellest siis ka nimi Septuaginta, mis seostub ladina keeles arvuga seitsekümmend, ja seda tähistav sümbol LXX. Tolleks ajaks olid juudid levinud peaaegu kõikjale Vahemere piirkonnas ning paljudele polnud heebrea keel enam hästi mõistetav, sest igapäevase suhtluse peamiseks keeleks oli seal saanud kreeka keel. Nii oli tekkinud vajadus juudi pühakirja kreekakeelse tõlke järele.

Aastal 128 m.a.j  ja hiljem on LXX teinud läbi ühtekokku mitu parandust ja muudatust. Asjatundjate meelest kujutab mõni uuem LXX redaktsioon endast sisuliselt uut kreekakeelset tõlget. Algsest Septuagintast on tänapäevaks leitud vaid fragmente II sajandist e.m.a (Moosese 3. ja 5. raamatust) ning I sajandist e.m.a  (kõigist viiest Moosese raamatust ja nn väikeste prohvetite raamatuist). Täielikumad LXX käsikirjad pärinevad meie ajaarvamise IV ja V sajandist. Nad sisaldavad niihästi juudi õpetlaste kui ka hiljem ristiusuteoloogide tehtud mitmeid muudatusi.

Jeesus Kristus ja tema I sajandi jüngrid elasid ajal, kui oli olemas ainult kõige varasem LXX versioon. Uues testamendis esinevad vana testamendi tsitaadid pärinesid alguses arvatavasti sealt. Väärib tähelepanu, et tolle varaseima versiooni leitud fragmentides on Jumala nimi Jehoova [ehk Jahve] säilinud heebrea nn tetragramminaיהוה  .  Need on neli heebrea tähte, millega on kirjutatud Jumala nimi. Seda sõna polnud algselt tõlgitudki ega ka translitereeritud kreeka keelde, vaid see oli jäetudki selliseks nagu heebreakeelses tekstis. Hilisematest LXX versioonidest leiame aga, et Jumala nimi on asendatud tiitliga Kyrios ’Issand’. Sellest muudatusest on  võtnud eeskuju ka piibliväljaanded meile tuntumates võõrkeeltes, näiteks soome, inglise ja saksa keeles (Jumala nime asemel on vastavalt Herra, LORD ja HERR). Kuni 1997. aastani oli eestikeelses vanas testamendis ikka Jehoova, siis aga loobusid ka meie piiblitoimetajad Jumala nimest ja hakkasid kirjutama teiste eeskujul Issand.

Kyriose teke uuemasse Septuagintasse Jumala nime asemele arvatakse olevat olnud „kristlik uuendus” ja „kristlike ümberkirjutajate” poolt tehtud muudatus (http://en.wikipedia.org/wiki/Tetragrammaton). Väärib meenutamist, et tolleks ajaks – mõnisada aastat pärast Kristust – kujutas varakatoliiklik õpetus endast juba segu kristlusest ja  paganlikust filosoofiast; tegemist ei olnud enam puhta kristlusega. Ka kiriku juudivaenulikkus oli tõstnud pead.

„Uuendajad” ja „ümberkirjutajad” kõrvaldasid Jumala nime vististi samal ajal ka uuest testamendist, sealhulgas Matteuse evangeeliumist ja Heebrealaste kirjast, mis olid kirjutatud juutidele ning vähemalt Matteuse evangeelium ka algselt heebrea keeles. Võib tunduda üllatavana, kui mõelda, et vanas testamendis esineb Jehoova nimi küll mitu tuhat korda, ent meieni jõudnud uues testamendis mitte ainsatki korda; selle asemel on kõikjal Issand.

Tollal, esimesel sajandil, kui kirjutati uue testamendi koostisosad, oli ikka veel olemas ainult  algne Septuaginta versioon, tähendab ilma hilisemate uuendusteta. Näiteks Matteuse evangeeliumis 22.37 oleks siis olnud: Armasta Jehoovat [tetragramm], oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See on ju tsitaat 5. Moosese raamatust 6.5. Aga nüüd seda nime enam ei leidu. Natuke pentsik on tekstikoht Matteuse 22.44: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla!  See on Taaveti laul, Psalm 110.1, mis oli 1968. aasta piiblis: Jehoova ütles minu Issandale ..., kus „minu Issand” tuleb heebreakeelsest sõnast adonί ja käib nähtavasti esmajoones Kristuse, mitte Taaveti kohta.

Vaadakem näidet Ilmutusraamatust, kus Jehoovale omistatud Issanda tiitel võib põhjustada segadust. Ilmutusraamatust 1.8 loeme: „Mina olen A ja O,”  ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.”  Kuna oodatav tulija on Jeesus Kristus, kes on A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots (Ilmutusraamat 22.13), siis on pealiskaudsel piiblikäsitlusel lihtne omistada ka 1.8 Kristusele.  Ent 1.8 räägib hoopis Isast. Ka Isa on A ja O, algus ja ots, nagu näitab Ilmutusraamat 21.5–7. Ka Isa kohta öeldakse (1.4): kes on ja kes oli ja kes tuleb – ning et siin mõeldakse just nimelt Isa, see nähtub kohe järgmise salmi (1.5) algusest, mis lõpetab alustatud lause ja kus Jeesust Kristust nimetatakse eraldi. Et 1.8 osutab Isale, nähtub kohe ka tema nimetamisest Jumalaks ja  Kõigeväeliseks. Kristus pole kõigeväeline.

Nii Isa kui ka Poeg on Issand (kreeka keeles Kyrios), mis pole sugugi vale tiitel, kuid kirjasõna oleks olnud lihtsam, kui Jumalat oleks nimetatud uues testamendis tema oma nimega Jehoovaks. Nii oleks olnud keskmisele lugejale vähem arusaamatust.
         

Heebreakeelne anί hu

On veel üks heebreakeelne fraas, mis on äratanud J. White'i tähelepanu ja mida ta püüab kasutada koos Septuaginta tõlke abiga, et samastada Jeesus ja Jehoova. Vaadakem alustuseks järgmisi Jumala ütlusi vanas testamendis, peamiselt Jesaja raamatus.
  

• Jesaja 43.10:  Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.

• Jesaja 52.6:  Seepärast peab mu rahvas tundma mu nime, peab seepärast just sel päeval mõistma, et mina olen see, kes ütleb: „Vaata, siin ma olen!”

• 5. Moosese 32.39a:  Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval!

• Jesaja 51.12a:  Mina, mina olen see, kes teid trööstib!

Nendes salmides vastab fraasile mina olen see heebreakeelne anί hu, täpses tõlkes ’mina tema’ (tähendab mina olen tema). Kolmandas näites, kus esineb mina kaks korda, ütleb lähtetekst: anί anί hu. Neljandas näites on anohhί anohhί hu, milles esineb asesõna anί pikem, rõhuline vorm.

Kuidas tuleb mõista ütlust „mina olen tema” või nagu eestikeelses piiblis, „mina olen see”? See fraas on osa tavalisest heebreakeelsest kõnest, ehkki antud juhul on kõnelejaks Jumal. Tuleb tähele panna konteksti. Millest on siin juttu? Esimese näitega seoses loetagu 43. peatükki algusest saadik. Jumal tutvustab ennast kui Iisraeli laste päästjat, kaitsjat ja kogujat ning ütleb, et tema on see („mina olen tema”), kes on Jumal ja nõnda teeb. Teises näites, olles ennast 3. ja 4. salmis  teadustanud, tõotab Jumal õpetada oma rahvale oma nime, et rahvas mõistaks, et tema on see, kes on tulnud nende juurde. Kolmas ja neljas näide on seletusetagi selged. Mõttekas on siia lisada, et rahva päästja, kaitsja ja koguja pole, rangelt võttes, Jumal Isa, vaid tema täievõimulise esindajana endine Jeesus Kristus, kes teeb Jumala tegusid. Kuid see on praegu teine teema.

Kas fraasis anί hu ’mina tema’ sisaldub Jumala nimi? Vist küll ainult neile piiblilugejaile, keda ajendab vastav eelarvamus. On tõsi, et ülaltoodud juhtumid kuuluvad Jumala ütlustesse iseenda kohta, aga kasutatud lausemall on üldisem ning on kaugel sõnast  ehjé. Kirjakohast 1. Saamueli 16.12 leiame näiteks Taaveti kohta öeldud lauseosa „tema on see", mis on heebrea keeles ze hu 'see tema'. Jumal või ükskõik kes võib öelda anί hu, osutades iseendale, või ze hu, osutades kellelegi teisele. Need on tavalised heebrea süntaksi elemendid.

White on märganud, et septuagintas on võetud heebreakeelse väljendi anί hu ’mina tema’ vasteks kreekakeelne ego eimi ’mina olen’. Salmis Jesaja 43.10 olev lauseosa „et mina olen see” saab siis Septuagintas kreekakeelsena täpselt samaks kui Johannese evangeeliumi salmis 13.19, nimelt hoti ego eimi (hoti on sidesõna et). Ka sisult on nende salmide kontekstides üks ühisjoon. Nimelt Jesaja raamatus viitab Jumal oma võimele kuulutada ette sündmusi, „et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see”, ning Johannese evangeeliumis annab Jeesus mõista enese lähenevat reetmist, „et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see”. White nüüd järeldab, et kahe ütluse vaheline sarnasus kinnitabki Jeesuse Kristuse olevat vana testamendi Jumala. 

Tõlkekeele iseärasustele ja tõlgitud tekstide keele detailsele võrdlemisele toetuvad mõttekäigud on aga liiga nõrgad kutsumaks end võtma tõsiselt. Nad on meelevaldselt konstrueeritud. Eespool oli juhus märkida, et Jumalat ja Kristust on Ilmutusraamatus mõlemat kirjeldatud tiitliga „A ja O, algus ja ots", ja see võib tunduda isegi mõjuvama ajendina nende kahe samastamiseks. Vastavate tekstikohtade ümbrus aga selgesti kummutab antud juhul säärase samastamise. Üldiselt on mõistlik toetuda Jumala Sõna selgetele sedastustele ja suhtuda kaudsetesse järeldustesse ettevaatlikult.

Lõpuks veel üks mõte. Kas pole tähelepanuväärne, et teoloogid ja piiblitoimetajad on justkui üksmeelselt otsustanud heita kõrvale Jumala ainsa autoriteetse pärisnime Jehoova ehk Jahve, mille Jumal ise oli esitanud oma nimena igaveseks ajaks, ja on tulnud välja omaenda leiutatud kahtlaste Jumala nimede või tiitlitega?

Veebruar 2011