Pealkirjas püstitatud küsimus pole mõeldud piltlikuna, sümboolsena, vaid Kõigeväelise Jumala palge otsese ja tegeliku nägemise ning tema hääle otsese ja tegeliku kuulmise võimalikkuse kohta. Küsimus tekib piiblis leiduvatest arvukatest tekstikohtadest, millest mõned vastavad eitavalt ja teised justkui jaatavalt. See nõuab nende täpsemat kontekstilist uurimist, mida allpool üritame. Jumal ei räägi iseendale vastu. Olgu ka kohe sedastatud, et Jumala all mõtleme teda, kes on uues testamendis tuntud Isana ja kelle nimi on Jehoova, mitte Jumala Poega tema maapealses elus Naatsareti Jeesusena, eeleksistentsis Logose ehk Sõnana ega ka ülestõusmisjärgses elus. Täpsema selgituse Isast ja Pojast võib leida siinse kogumiku traktaadist „Jumalast ja Kristusest”. Meie vaatlus kinnitab, et inimene pole kunagi Jumala palet näinud ega tema häält kuulnud ega suudakski näha ega kuulda.
1. Iisraellased arvasid, et Jumala nägemine on karistatav surmaga
Jumal ütles Moosesele (2. Moosese 33.20): „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!” Siin on tõlkes eesti verbid tohtima ja võima, kusjuures ei tohi väljendab eeskätt keeldu. Heebreakeelne algsõna aga pole nii spetsiifiline, vaid tähendab pigemini ’võimeline olema’. Lause teises pooles selline verb koguni puudub; täpsemas tõlkes ütleb see lausepool: „sest inimene ei näe mind ega ela” (tähendab, pole inimest, kes näeks ja elaks). Vana eesti piibel kirjutab: „Sina ei või mu palet mitte näha, sest ükski inimene ei või mind näha ja elusse jääda.” See pole iisraeli rahva käsuõpetuse osa, vaid lihtne konstateering, et inimene, kes Jumalat näeb, kaotab elu.
Iisraellased teadsid, et inimene ei või Jumalat näha ja ellu jääda, kuid nad ei saanud aru seosest põhjuse ja tagajärje vahel. Nende meelest oli tegemist keelu ja sellele järgneva karistusega. Nad nähtavasti kujutlesid kaht eraldi olukorda: kõigepealt Jumala nägemine ja seejärel – võib-olla mõni aeg hiljem – surmanuhtlus selle „süüteo” eest. Nagu allpool tõdeme, seisneb Jumalat näinu hukkumise põhjus pigemini Jumala palgest tulevas kiirguses, mida füüsiline inimene pole võimeline taluma.
Vaadakem näiteks episoodi Kohtumõistjate raamatu 13. peatükis. Maanoahi-nimelise mehe naist külastas „jumalamees ja tal oli nagu Jumala ingli välimus, kartustäratav” (6. salm). Külaline ilmus teiselgi korral ja kui Maanoah järeldas tema imepärasest lahkumisviisist, et see oli olnud Jehoova ingel, siis ütles ta oma naisele (22. salm): „Me peame surema, sest me oleme näinud Jumalat!” Maanoah teadis küll, et külaline polnud Jumal, vaid esindab Jumalat, kuid ta pidas ingli nägemist ikkagi samaväärseks Jumala nägemisega. Tema naisel aga õnnestus teda eksimusest ära kallutada. Tähelepanu väärib praegu just see, et Maanoah ei käsitanud Jumala nägemisega seonduvat surma kohese automaatse tagajärjena, vaid hiljem järgneva karistusena.
Samalaadsest episoodist võime lugeda Kohtumõistjate raamatu 6. peatükist. Kui Gideonile oli ilmunud Jumala sõnumitooja, kes oli imelisel moel süüdanud ja põletanud ära Gideoni poolt pakutud roaohvri ja äkki haihtunud, sai Gideon aru, et tegemist oli olnud ingliga. Nüüd kaebles ta (22. salm): „Oh häda, Issand Jumal! Nüüd olen ma Issanda inglit näinud palgest palgesse!” Kuid Jumal vastas (23. salm): „Rahu olgu sinule! Ära karda, sa ei sure!” Gideon oli arvanud, et nüüd peab ta surema, aga taas mitte Jumala, vaid ingli nägemise pärast.
Kolmandaks vaatame juhtumit patriarh Jaakobiga, kelle nime muutis Jumal Iisraeliks. See oli õigupoolest järjekorras kõige esimene säärane piiblis talletatud lugu ja sisaldub 1. Moosese raamatu 32. peatükis. Kogu öö heitles Jaakob kellegi tundmatuga, kes osutus Jumala saadikuks. 31. salmist loeme: „Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel [’Jumala pale’], sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!”” Ent see polnud siiski Jumal, vaid ingel, sest prohvet Hoosea raamatus (12.4–5) meenutatakse Jaakobi kohta: „Emaihus haaras ta oma vennal kannast ja meheeas võitles ta Jumalaga. Ta võitles ingliga ja võitis”. Tundmatu mees, kellega Jaakob heitles, esindas küll Jumalat, kuid oli ingel. Ning Jaakob ilmselt arvas, et ta oleks pidanud tema nägemisest surema, aga siiski pääses.
Kust Jaakob selle mõtte võttis, et Jumala nägemine tapab, pole teada (sest Jumala ütlus 2. Moosese 33.20 tehti alles paar-kolmsada aastat hiljem). Tõenäoliselt sai ta Jumala kohta teadmisi oma vanaisalt Aabrahamilt, kes oli Jumalale väga lähedal.
Märkuse korras võiks meenutada, et sõna „ingel” pole piiblis ei heebrea ega kreeka keeles eritähendusega termin, vaid tähendab lihtsalt saadikut, käskjalga, sõnumitoojat, ning seetõttu võib käia ka inimese kohta. Näiteks salmides 1. Moosese 32.4, 7 tõlgiti käskjalad samast algsõnast, millest tõlgiti salmides 1. Moosese 19.1, 15 inglid. Täpsemaks määratluseks kasutatakse Jumala taevase saadiku kohta terminit Jumala (Jehoova, Issanda) ingel. Ka Kristus oma eeleksistentsis võis vahel toimida ja tõenäoliselt toimiski Jumala saadikuna ning oli selles mõttes „ingel”. Võib-olla mees, kellega Jaakob öö otsa heitles, oligi tegelikult hilisem Jeesus Kristus.
Ingli teema lõpetuseks vaadakem järgmisi Jaakobi õnnistussõnu oma poja Joosepi poegadele.
- 1. Moosese 48.15b–16: Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani, ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!
Võib tunduda mõistatuslikuna, et Jaakob nimetas Jumalat ennast ingliks. Sellest arusaamiseks on vaja märgata (kas või trükiteksti paigutusest), et tsiteeritud ütlus esineb piiblis poeetilises vormis, aga piibliaegse heebrea luuletuse tüüpiline tunnus pole riim ega rütm, vaid mõttekordus teises sõnastuses. Fraas „Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud”, teiseks „Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani” ja kolmandaks „ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast” on poeetilised paralleelid. Olles kaks korda kasutanud sõna „Jumal”, valis Jaakob kolmandaks korraks teise, tema meelest samasisulise sõna. Ta pidas ilmselt silmas Jumala ingli sagedast rolli kaitsjana ja päästjana (vt näiteks Taanieli 3.28; 6.23), aga kuna ingel on Jumala saadetu, tuleb pääste lõppkokkuvõttes Jumala käest.
Piiblis ei leidu ainsatki juhtumit, kus keegi oleks ingli nägemisest surnud. Ka pole kirjas ainsatki surmajuhtumit, mille oleks põhjustanud Jumala nägemine, sest Jumalat ei ole keegi iialgi näinud. Küsitavatest Jumala nägemise juhtudest tuleb juttu allpool.
2. Ükski inimene pole iialgi Jumalat näinud ega kuulnud tema häält
Et Jumal asub taevas, tõenäoliselt väljaspool meie kolmemõõtmelist füüsikalist universumit, ei saabu tema juurest meile valgus- ega helilaineid (viimased pealegi saavad levida üksnes ainelises keskkonnas). Kui Jumal peaks aga ilmuma meie planeedile, ei suudaks inimsilm ega inimkõrv tema nägemist ja tema hääle kuulmist juba puhtfüsioloogiliselt taluda. Lugegem järgmisi uue testamendi kohti.
- 1. Timoteosele 6.16: [Jumalal] ainsana on surematus [olemuslikult], kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.
- Johannese 1.18: Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud [tähendab, tema on meid Isast informeerinud].
- Johannese 5.37: Ja Isa, kes minu on saatnud, tema ise tunnistab minu kohta. Teie ei ole iialgi kuulnud tema häält ega näinud tema nägu.
- Johannese 6.46: Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.
- 1. Johannese 4.12a: Jumalat ei ole keegi iial näinud.
Need väited on ühesed ja kategoorilised. Uus testament niisiis väidab Jeesuse ja apostlite ütluste kaudu, et ükski inimene pole Jumalat ehk Isa iialgi näinud. Ülalesitatud tsitaat kirjas Timoteosele ütleb, et inimene ei suudagi Jumalat näha, kes elab ligipääsmatus valguses. Naatsareti Jeesust nägid omal ajal seevastu tuhanded inimesed. Surnuist ülestõusnud Jeesus, nüüd vaimolend, ilmus paljudele sadadele (1. Korintlastele 15.6).
Raske on pääseda järeldusest, et vanas testamendis kirjeldatud teofaaniajuhtumid (Jumala ilmumine inimestele, tema nägemine ja kuulmine, temaga vestlemine) ei olnudki otsekontaktid Jumala enesega, vaid alati tema mingi volitatud esindajaga. See esindaja oli harilikult ebamaine olend nagu Jumal ise – kas Jumala ingel või Kristus oma eeleksistentsis (Logos ehk Sõna). Ent Jumal käsitab neid juhtumeid otsekui oleks tema ise olnud kohapeal, ehkki ta seda tegelikult polnud. Siin toimib nn esindus- ehk representatsioonipõhimõte, üks põhilisi piiblitõdesid, mida nüüd selgitame.
3. Esindus- ehk representatsioonipõhimõte
Paneme tähele järgmist. Jumalat nimetab prohvet ainsaks päästjaks (Jesaja 43.11; vt ka Tiitusele 1.3). Kuid Jumal päästab Kristuse kaudu (Tiitusele 1.4). Juuda kirja 25. salm mõnes kreeka lähtetekstis (mõnes tekstis osa puudub) koguni väidab seda otsesõnul, sest lähteteksti sõnajärg on: ainsale Jumalale, meie Päästjale läbi Jeesuse Kristuse, meie Issanda, olgu kirkus… Jumala kohta öeldakse ka, et ta mõistab kohut (Psalm 96.13 jm), kuid Jeesus tunnistas: Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte (Johannese 5.22). Jumal niisiis mõistab kohut Kristuse kaudu.
Piibel sunnib meid tõdema, et väga tihti ei tegutse Jumal otse, vaid Logose, Sõna ehk Kristuse kaudu, kes teda asendab ja esindab. Sellest jumalikust esindus- ehk representatsioonipõhimõttest pakub piibel korduvalt näiteid, kusjuures mitte alati pole Kristus see, kes Jumalat esindab, vaid selles rollis võib olla ka inimene või ingel. On olnud juhtumeid, kus Issanda ingel edastab Jumala sõnu, kasutades koguni esimese isiku vormi, nagu oleks ta ise Jumal (1. Moosese 22.11–18; Kohtumõistjate 2.1–4; vt ka 2. Moosese 3. ptk). Oleme tõdenud, et Jumal on Looja ja Päästja, kuid ta loob ja päästab Kristuse kaudu.
Üks sagedasemaid prohvetiennustusi vanas testamendis on ennustus Jehoova kuninglikust valitsemisest maa peal, peakorteriga Jeruusalemma linnas. Vt näiteks Jesaja 2.1–4; 24.23; Miika 4.1–3; Sakarja 8.3; Psalmid 96; 97; 99. Kõigis neis kohtades räägitakse algtekstis Jehoovast, iisraellaste Jumalast, ehkki 1997. aasta eestikeelne piibel on selle nime muutnud tiitliks Issand. Ent uue testamendi järgi hakkab Jeruusalemma linnast maailma kuninglikult valitsema oma järgijatega Jeesus Kristus oma tagasituleku järel: Ilmutusraamat 19.11–16; 5.9–10; Matteuse 19.28. See ei tähenda, et vana testamendi Jehoova ongi uue testamendi Kristus. Et tegemist on eri isikutega, seda näitavad Apostlite teod 3.13 ja 5.30. Kuid Kristus esindab oma Isa ning see on samaväärne, kui tegelikult valitsekski Isa ehk Jehoova.
Veel üks näide. Jesaja 40.3: Hüüdja hääl: «Valmistage kõrbes Issanda [Jehoova] teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale![»] Sellega kõrvutame Markuse 1.3: Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! See hüüdja hääl seostatakse Markuse tekstis Ristija Johannesega, kes valmistas teed Jeesusele.
Jeesus selgitab esinduspõhimõtet – seda, kuidas tema esindab Jumalat – nõnda:
- Matteuse 10.40: Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja. [Jeesus väidab, et kes võtab vastu tema, see võtab vastu Jumala.]
- Johannese 13.20: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.
- Johannese 10.37: Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! [Jeesus väidab, et tema teod on tema Isa teod.]
- Johannese 14.10: Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid. [Jeesus väidab, et tema sõnad on Jumala sõnad.]
Me saame eelnevast aru niiviisi, et kui Jeesus Kristus teeb või ütleb midagi, siis on see sama hea, kui oleks tegijaks või ütlejaks Isa. Kui vana testamendi prohvetid kirjutasid Jehoova valitsemisest maa peal Jeruusalemmas, siis need ennustused tuleb lugeda täiel määral täitunuks, kui konkreetne valitseja on Poeg, kelle on läkitanud Isa ja kelle kaudu Isa tegutseb.
Vaadakem nüüd vanas testamendis esitatud kõige tähelepanuväärsemaid juhtumeid, mis oleksid justkui näited Jumalaga otsesest suhtlemisest. Seejuures võtame arvesse ja peame meeles äsjatõdetut, et ükski inimene pole Jumalat iialgi näinud ega kuulnud tema häält. Isik, kes käitus nagu Jumal, oli Jumala esindaja, arvatavasti pärastine Kristus.
a) Aadam ja Eeva (1. Moosese 1.–3. ptk). Kas esimesed inimesed nägid Eedeni aias Jehoova Jumalat ja kuulsid tema häält? Jumal kõneles ka nende järeltulijatega – Kainiga, Noaga ja teistega. Ometi pole Johannese evangeeliumi väitel ükski inimene iialgi näinud Jumalat ega kuulnud tema häält! Kumba peaksime nüüd uskuma, kas Johannest või Moosest? Võime uskuda mõlemaid! Paistab, et Jehoova Jumal pole kunagi maa peal otse ise tegutsenud. Ta on tegutsenud taevast püha vaimu kaugmõju kaudu või on kasutanud esindajaid. Aadama ees käitus Jumalana ja rääkis Jumala sõnu arvatavasti Logos ehk Sõna, hilisem Kristus.
b) Aabraham oli Jumalale lähemal kui ehk ükski teine inimene. Jumal suhtles temaga tihti. Ühel juhul külastas teda „kolm meest”, kellest üks näis olevat Jehoova ja kaks olid inglid (1. Moosese 18. ptk ja 19.1). Esimene oli kahtlematult Jehoova esindaja, arvatavasti hilisem Kristus. Aabrahami poja Iisaki ohverdamise episoodis aga rääkis Jumal Aabrahamiga ingli kaudu (1. Moosese 22.11–18).
c) Mooses ja veel 73 Iisraeli juhtivat isikut võisid vana lepingu kinnitamise järel näha ja vaadata Jumalat (2. Moosese 24.9–11) ning koguni einetada temaga. Kui tegemist ei olnud nägemusega – vaataja ajus Jumala poolt indutseeritud ebatajuga (sellest lähemalt allpool) – tuleb taas väita, et Jumal polnud kohal isiklikult, vaid oma kõrge esindaja kaudu.
Moosese kohta võib veel öelda järgmist. Ta palus, et Jumal näitaks talle oma auhiilgust, ja Jumal valmistas talle isemoodi vaatamise. Ta pandi kaljulõhesse ja alguses kaeti ta silmad, aga kate võeti ära parajasti siis, kui Jumal oli möödunud, nii et Mooses nägi eemalduvat Jumalat selja tagant (2. Moosese 33.18–23). Sel viisil oli Mooses saanud näitliku õppetunni – vististi nägemuse kaudu –, et Jumala palge hiilgust ei või keegi näha.
Jumal ütles kriitikutele Mirjamile ja Aaronile, et Mooses on ustav, kellega Jumal räägib suust suhu ja kes «võib vaadata Issanda [Jehoova] kuju» (4. Moosese 12.8). Hiljem meenutas Mooses, et Hoorebile (s.t Siinai mäe juurde) kogunenud rahvas seevastu mingit kuju ei näinud, vaid kuulis ainult häält (5. Moosese 4.12, 15–16). Millist vaatepilti nägi Mooses Jumalaga suhtlemisel, pole piiblis täpsemalt selgitatud.
4. Mida kujutavad endast Jumala poolt antud nägemused
Kuidas toimivad füüsilise inimese nägemis- ja kuulmismeel?
Vastuse võime leida õpikutest ja entsüklopeediast. Nägemine sünnib vaadeldavalt objektilt silmale langeva valguse toimel. Inimese silmamuna tagaseinal olevale võrkkestale tekitavad silmasse sisenevad valguslained objekti kujutise. Võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes tekib fotokeemilise protsessi tagajärjel erutus, mis kulgeb närviimpulsside voona mööda nägemisnärvi ja ajusiseseid nägemisteid ajus paiknevasse nägemiskeskusesse ning muutub seal analüüsituna nägemisaistinguks.
Kuulmine tekib helilaine suundumisega keskkõrva trummikilele ja edasi sisekõrva spiraalelundisse, kus mehaanilised võnked teisenduvad närvierutusteks. Sealt algavad kuulmisnärvi kiud juhivad tekkinud impulsid ajju.
Nägemine ja kuulmine on niisiis seotud füüsikaliste protsessidega. Kuulmine on pealegi võimalik vaid ainelises keskkonnas, sest õhutühjas ruumis heli ei levi. Miks ütleb piibel, et me ei suuda Jumalat näha, samas mainides tema ligipääsmatut valgust? Küllap seetõttu, et kui Jumal ilmuks meie juurde, põletaks tema valgus meie silmad ja tema hääl hävitaks meie kuulmise. Seepärast ei suudakski inimene Jumalat näha ja ellu jääda (1. Timoteosele 6.16). Keegi pole Jumalat iialgi näinud ega kuulnud tema häält (Johannese 1.18; 5.37).
Kuid kas Jumal peaks tõesti kasutama ülalkirjeldatud füüsikalist protsessi, et panna inimest teda – Jumalat – või ükskõik keda või mida nägema või kuulma? Muidugi mitte. Oma vaimu kaudu võib Jumal mõjutada otse vastavaid närvikeskusi inimese ajus ning anda talle soovitud nägemis- või kuulmisaistingu. Ta võib seda teha ka selektiivselt, andes ühele midagi näha või kuulda, aga kõrvalseisja jätta sellest mõjutusest puutumata või mõjutada teda teisiti.
Jumala kaugmõju toimel võib inimene tõepoolest näha ja kuulda Jumalat ja kõike, mida Jumal tahab talle ilmutada. Kuna inimese silmad ja kõrvad selle aistingu vastuvõtmisel ei osale, sest neisse ei saabu füüsikalisi signaale, küll aga saabub vaimulik signaal inimese ajju, ei ole sel juhul ka silmade-kõrvade läbipõlemise ega inimese hukkumise ohtu. Niisugune ongi Jumala põhjustatud nägemus.
Et Jumala saadetud nägemuse tekitab Jumala vaim, seda võib piiblist hõlpsasti tuvastada. Prohvet Jesaja on oma raamatus kirjeldanud paljusid nägemusi. Need algavad juba raamatu esimesest peatükist. Kuuendas peatükis sisaldub ere nägemus Jumala taevasest troonist ja ingellikest olendeist:
- Jesaja 6.1–5
1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat [Adonaid] istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.
2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.
3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand [Jehoova]! Kogu maailm on täis tema au!”
4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat [Jehoovat].”
Tõdemaks, et Jumal projitseeris selle nägemuse prohveti ajusse oma vaimu kaudu, samas kui Jumal ise asus taevas ja prohvet maa peal, lugegem esmalt läkitust, mis selle nägemusega kaasnes. Prohvet kuulis (8. salm) „Jumala häält”:
- Jesaja 6.9b–10: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!”
Nüüd võrrelgem, kuidas meenutas todasama läkitust apostel Paulus Apostlite tegude raamatu lõpus.
- Apostlite teod 28.25–27: Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad [apostel Pauluse juurde tulnud juudid], kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: „Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.” [”]
Mida Jesaja kuulis oma nägemuses „Jumala häälena”, sellele osutas Paulus kui püha vaimu ütlusele. Jumala sõnad olid jõudnud prohveti aju kuulmiskeskusesse Jumala vaimu kaudu! Ilmselt vahendas püha vaim Jesajale ka kogu nägemuspildi.
Kui loeme juhtumeist, kus taevast kostis hääl, mis ütles Jeesuse kohta: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Matteuse 3.17; 17.5 jm), pidi läkituse sisu põhjal olema ütlejaks Isa, kuid juba teame, et see ei võinud olla Jumala enda hääl. Ütluse edastas ingel või teise võimalusena sisestati see kuuljate ajju Jumala vaimu kaudu. Samuti ei kuulnud Iisraeli lapsed Jumala enda häält käsuandmisel Siina mäelt. Meenutades, kuidas anti käsud, osutas Mooses küll Jumala häälele (5. Moosese 5.22), kuid uuest testamendist loeme, et käsuandmisel olid tegevuses inglid (Apostlite teod 7.53; Galaatlastele 3.19), mistõttu järeldame, et „Jumala hääl” kuulus inglile kui Jumala esindajale.
Ilmutusraamatu autor apostel Johannes kirjutab (1.10–11): „Ma olin vaimus Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast, mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse [...].” Vaimus olemine tähendab olemist transis, kus kogetakse nägemusi – Jumala vaimu kaudu antud aistinguid.
Ilmutusraamatu 4. peatüki 1. ja 2. salmist loeme:
1Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!”
2Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.
Nüüd järgneb kirjeldus sellest, mida Johannes Jumala trooni juures nägi ja kuulis. Tegelikult oli apostel aga kogu aja kinnipidamispaigas väikesel Patmose saarel Türgi edelarannikul ega läinud kusagile ära, kõige vähem taevasse. Jumala vaim valmistas talle kõik need kogemused n-ö virtuaalselt.
Nägemuste eriliik on Jumalast tekitatud unenäod (4. Moosese 12.6). Vahel ilmub kellelegi unes Issanda ingel (Matteuse 1.20), vahel ehk Jehoova ise (1. Kuningate 3.5; vahest siiski mitte Jehoova ise, vaid esindaja). 4. Moosese raamatu 22. peatükis on lugu Bileamist, kelle teele saatis Jumal ingli, paljastatud mõõk käes. Bileami eesel nägi inglit ja põikas kõrvale, peremees ise aga esialgu ei näinud. Siin näib tegemist olevat üheaegselt kahe mõjutusprintsiibiga: Jumal saatis ingli, aga samal ajal blokeeris ingli pildi Bileami ajust. Hiljem istutas ta Bileami ajju otsekui eeslilt tuleva inimkõne.
5. Lõpetuseks
Piiblitegelaste üleloomulikke elamusi pole iga kord kerge analüüsida otsustamaks, millal oli tegemist nägemusega, tähendab piltide ja helide sisestumisega inimajju ilma meeleelundite osavõtuta, ja millal külastas inimest reaalselt Jumala saadik. Kuid selle üle otsustamine polegi meile vajalik. Kui Jumala eesmärk on olnud inimesele midagi teada anda, võib ta seda teha ükskõik kuidas, ka kombineeritud meetodil ning vahel ka teise inimese kaudu, tihti koguni lihtsalt sisestades inimesele mõtte.
Meil oli küsimuses, kas inimene on kunagi Jumalat näinud ja tema häält kuulnud. Piiblis leidub episoode, mis sellele küsimusele vastaksid jaatavalt, aga ka Jeesuse ning apostel Pauluse ja apostel Johannese sõnaselged väited, et ükski inimene pole iialgi Jumalat näinud ega tema häält kuulnud. Nüüd tuleb otsustada, kuidas nende näiliselt vasturääkivate tekstikohtade hulgas orienteeruda. Kui aktsepteeriksime, et Aadam ja Eeva ning hiljem Aabraham, Mooses ja teised nägid ja kuulsid Jehoovat ehk Isa isiklikult ja otseselt, siis me ei teaks, kuidas mõista uues testamendis leiduvaid eitavaid väiteid. Seepärast on mõistlikum neid väiteid uskuda ning uurida lähemalt noid Jumala ilmumise juhtumeid. Kui arvestame asendus- ehk representatsioonipõhimõtet, laheneb probleem. Üllatab, et ingel võib esindada Jumalat nii täielikult, et ta isegi kõneleb Jumala eest esimese isiku vormis otsekui oleks ta Jumal ise.
August 2010
No comments:
Post a Comment