Assur lõpuajal

Alustuseks mõni märkus ajaloost ja terminitest

Vanas testamendis räägitakse sõjakast suurvõimust Assurist, kellega puutus kokku ja kelle läbi kannatas ka Jumala rahvas Iisrael. Piibel tavatseb nimetada rahvaid nende esiisade järgi ning nagu tõdeme kirjakohast 1. Moosese 10.22, oli ajalooline Assur inimesena Noa poja Seemi poeg. Tema järeltulijaid võiksime siis nimetada assurlasteks. Nemad olidki see sõjakas suurvõim.

Ajaloolased kasutavad termineid Assüüria ja assüürlased. Selle semiitliku rahva ja riigi kodupaik vana testamendi ajal oli Mesopotaamia põhjaosa, praegune Põhja-Iraak. Assüüria kuningriik laienes ja elas üht oma kõrgaegadest  9. ja 8. sajandil e.m.a, mil nende impeerium hõlmas ulatuslikke ümberkaudseid alasid. Tänapäeval on olemas üks riigita väikerahvas, keda nimetatakse assüürlasteks ja kes elab vähemusena ja geograafiliselt lõhestununa paljudes maades. Suurimad kogukonnad asuvad Iraagis, Süürias ja  USA-s;  rahva koguarvu hinnatakse umbes 1,6 miljonile. See nagu olekski kunagise võimsa rahva nüüdne jäänuk, ent piibli andmetel on tegelikkus teine. Sellest järgmise vahepealkirja all.

Pärast seda, kui omaaegne Iisraeli kuningriik oli kuningas Saalomoni surma järel 10. sajandil e.m.a lõhenenud kaheks – põhjapoolseks Iisraeliks ehk Iisraeli sooks ehk Iisraeli kojaks (hilisem pealinn Samaaria) ja lõunapoolseks Juudaks ehk Juuda sooks ehk Juuda kojaks (pealinn Jeruusalemm) –, oli Assur hakanud muutuma piirkonna ähvardavaks võimuks. Iisraellaste põhjariik langeski  ajavahemikus 721–718 Assuri kätte ja elanikkonna enamik küüditati, asemele toodi aga elanikke Assuri valduste teistest osadest. Assuri kuningail oli tavaks oma allutatud rahvaid ümber asustada, et raskendada võimalikku vabadusvõitlust kodumaa eest. 

·    2. Kuningate 17.5–6

⁵Ja Assuri kuningas vallutas kogu maa ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat.

⁶Hoosea [viimse Iisraeli kuninga] üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halahhi, Haabori jõe äärde Goosanis, ja meedlaste linnadesse.

 ·    2. Kuningate 17.24

Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse [siin esineb kuningalinna  Samaaria nimi maa tähenduses] Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.

Järgnevalt ründasid assurlased ka Juudat ja piirasid Jeruusalemma, kuid Jumal võttis kuulda Juuda ustava kuninga Hiskija anumist ja päästis juudalased (2. Kuningate  18.13–37 ja 19. ptk).

Küüditatud iisraellased ei pöördunud enam tagasi endisele kodumaale, vaid kaotasid ajapikku oma identiteedi ja keele ning rändasid (nähtavasti üheskoos assurlastega) teistesse piirkondadesse, kus tekkis uusi riike.

Iisraeli lõpu järel püsis Juuda kuningriik veel üle saja aasta. Vahepeal oli Assuri võim hakanud kõikuma, sest teda ähvardasid lõuna poolt ja idast babüloonlased ja meedlased. Uueks piirkondlikuks suurvõimuks tõusis Babüloonia ehk Kaldea riik. Juuda, kes oli paarist ustavast kuningast hoolimata Jumalast taganenud, langes Babüloonia rünnakute all 604–585 ja elanikud küüditati kuulsasse Paabeli vangipõlve (2. Kuningate 25. ptk). Ent 70 aastat hiljem avanes neil võimalus pöörduda tagasi kodumaale.

Assurlased tegutsevad lõpuajal ja nende juht hukatakse

Piibli Assuri järglased ei piirdu assüürlasteks nimetatud rahvakildudega siin-seal maailma eri paigus. Kui need on tõepoolest Assuri tänapäevased järeltulijad, peab tegemist olema mahajääjatega väljarännulaineist, mis kandsid rahva põhiosa juba väga kauges minevikus mujale. On ka mõeldav, et tänapäeval assüürlasteks nimetatud on kaotanud oma tõelise identiteedi ega pärinegi Assuri-nimelisest esiisast. Prohvetiennustused näitavad, et Assur on Jeesuse Kristuse tagasituleku eelses maailmas tähtis tegija, ilmselt suurrahvas. See järeldub kõige selgemalt Jeesuse naasmise ennustatud sündmustikust. Võimalike segaduste vältimiseks ongi seetõttu parem kasutada selles ühenduses Assüüria ja assüürlaste asemel termineid Assur ja assurlased.

 Lugegem:

·    Jesaja 30.27–28, 30–33

²⁷Vaata, Issanda nimi tuleb kaugelt, ta viha põleb ja suitsupilv on ränk; ta huuled on täis sajatust ja ta keel on otsekui hävitav tuli. [See on selge pilt sõjaka Jeesuse asumisest nende kallale, kes teda tema naasmisel ründasid.]

²⁸Tema hingus on tulvava jõe sarnane, mis ulatub kaelani, et lennutada paganaid õnnetusikkesse ja panna rahvaste lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised. [Me teame mujalt piiblist, et Euroopa liitriik ehk nn metsalisevõim ründab Kristust sõjaliselt, sest ta ilmselt ei tunne teda ära (Ilmutusraamat 17.14). Siinsest salmist  nähtub, et eksimus on Jumala poolt sihilikult esile kutsutud.]

³⁰Ja Issand annab kuulda oma võimsat häält ja näha oma käsivarre laskumist maruvihas hävitava tuleleegina koos paduvihma ja äikese ning raheteradega.

³¹Jah, Assur ehmub Issanda häälest, kui ta vitsaga peksab. [Peksja on siin võib-olla Assur, mitte Issand. Sõna vits, heebrea ševet, võib tähendada ka keppi ja on nõnda tõlgitud näiteks Psalmis 2.9 (raudkepp).]  

³²Ja iga määratud kepihoop [siin tuleb kepp teisest heebreakeelsest sõnast – maté], mis Issand laseb langeda tema peale, sünnib trummide ja kannelde saatel, kui ta ägedas võitluses tema vastu sõdib [Kristus Assuri vastu].

³³Sest ammusest ajast on valmis põletuspaik [heebrea keeles tofet] – see on ka kuninga jaoks. Sügavaks ja laiaks on see tehtud, tuleriidas on ohtrasti tuld ja puid; Issanda hingus, otsekui väävlijõgi, süütab selle.  

Põletuspaik Tofet oli vana testamendi teatavatel perioodidel tulega seotud ebajumalateenistuskoht, mis asus Jeruusalemma lõuna- ja edelakülge piiravas Hinnomi orus (vt Jeremija 7.31;  2. Ajaraamat 33.6). Uue testamendi ajal oli seal linna prügipõletuskoht. Ülaltsiteeritud viimane salm räägib tule taassüütamisest Kristuse tagasitulekul samas paigas. Kui siin öeldakse, et see on ka kuninga jaoks, on konteksti põhjal kõnealuseks kuningaks kahtlemata Assuri valitsusjuht. Seda salmi võib kõrvutada Ilmutusraamatu salmiga 19.20, mis räägib metsalise (Kristuse vastu võidelnud metsaliseriigi poliitilise juhi) ja valeprohveti (suure religioosse juhi) elusalt tulejärve viskamisest. Siit järeldame, et Euroopas tõusva liitriigi juhiks saab piiblis Assuriks nimetatud tähtsa rahva liige.

 ·    Ilmutusraamat 19.19–21

¹⁹Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki  kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.

²⁰Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis.

²¹Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.

Mõlemad juhid võetakse kinni ja hukatakse. Valeprohvet ilmselt religioosse eksitamise pärast. Ta oli eksitanud Euroopa liitu ja tervet maailma oma valelike imetegudega, mis polnud Jumalast, vaid saatanast (2. Tessalooniklastele 2.8–12). 

Võib tekkida küsimus, miks peaks eksitamise süü omistatama valeprohvetile, kui Jumal on ise pannud (saatana kaudu) „rahvaste lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised”, nagu eespool lugesime (ka 2. Tessalooniklastele 2.11). Küsimuses on huvitav võte, kuidas Jumal vahel tegutseb. Kui ta tahab kauaaegse kannatliku talumise järel lõpuks likvideerida mingi suure patukolde, tõstab ta patu ise mingi sündmuse näol kõrgele kulminatsioonipunkti, et siis anda kiire ja tõhus hoop, mis teeb probleemile otsustava lõpu. Nõnda purustab Kristus oma saabumise järel ka Venemaa agressiivsuse (vt traktaati „Hesekieli raamatu 38. ja 39. peatüki kommentaar”).

Ent tulejärve heidetakse ka metsaliseriigi poliitiline juht. Sellest võime lugeda ka Jesaja raamatu 31. peatükist. Tolles peatükis on taas juttu Issanda saabumisest ja sõdimisest Jeruusalemma pärast (vt salme 4 ja 5). Siinkohal esitame peatüki viimased kaks salmi:

·   Jesaja 31.8–9

⁸Ja Assur langeb, aga mitte mehe mõõga läbi, mitte inimese mõõk ei hävita teda. [Assuri all tuleb nüüd ilmselt mõelda inimest, todasama valitsusjuhti. Ennustusest nähtub, et tema kinnivõtt ja tulle heitmine ei teostu inimkätega, vaid ilmselt Kristuse poolt üleloomulikult.] Ta peab põgenema mõõga eest ja ta noored mehed [sõdurid või ihukaitsjad] saavad orjadeks.

 ⁹Tema kalju hääbub hirmu pärast [mõte võib olla, et tema toetajaskond variseb, kuid see heebreakeelne lauseosa pole päris arusaadav] ja ta vürstid ehmuvad võitluslipu ees, ütleb Issand, kellel on tuli Siionis ja põletusahi Jeruusalemmas.

Teeme loetust kokkuvõtte. Kümnest riigist koosnev Euroopa liitriik ehk „metsaline” koos liitlastega ründab Kristust sõjaliselt tema tagasitulekul (Ilmutusraamat 17.13–14;  19.19). Selle liitriigi poliitiline juht ehk personifitseeritud „metsaline” ja ka vaimulik juht ehk valeprohvet võetakse kinni ja hukatakse Ilmutusraamatu 19.20 järgi ärapõletamise teel. Ka prohvet Jesaja raamat osutab Kristuse tagasituleku kontekstis ühe riigijuhi  kinnivõtmisele üleloomulikul viisil ja hukkamisele põletuspaigas ehk Tofetis (Jesaja 30.33; 31.8–9), kusjuures hukatavat nimetatakse Assuriks. Ta personifitseerib seega toda tänapäeva suurrahvast, kelle esivanem oli Noa pojapoeg Assur. Järeldame, et ühinenud Euroopa poliitiliseks juhiks saab tolle rahva liige.

Assur oli purustanud Iisraeli soo teist korda

Milles on ühinenud Euroopa valitsusjuht süüdi, et Kristus teeb talle lõpu elusalt ärapõletamise teel?  Üks süütegu on ilmselt see, et mainitud inimene juhib ühinenud Euroopa riike ja paljusid liitlasriike relvastatud sõjakäigule Kristuse vastu. See on sisuliselt inimkonna sõda Jumala vastu. Ning Kristus vastab sõjale sõjaga ja toimib tõhusalt, likvideerides kohe kõrgemad juhid. Assuri arvel on aga teinegi tegu.

·      Jesaja 10.5–7

⁵Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!

⁶Tema ma läkitan jumalavallatu [täpsemalt: määrdunud, kasimatu] rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori.

⁷Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid [.]

Siin on taas nähtus, et Jumal saadab Assuri kedagi karistama, aga ühtlasi kuulutab seetõttu häda Assurile endale. Üldine kontekst näitab, et rahvas, kelle kallale Assur saadetakse, on Jumala oma rahvas iisraellased. Samas tunnistab Jumal ülalesitatud 7. salmis, et Assur ei kujutle end Jumala tööriistana ja tal ei olegi halbu kavatsusi, kuid tema sõjakas loomus lööb end järjekordselt välja.

Nüüd aga oleme sattunud piiblitõlgendusliku raskuse ette. Muistne Assur mäletatavasti hävitas Iisraeli põhjariigi aastail 721–718 e.m.a, aga prohvet Jesaja, keda oleme tsiteerinud, alustas kuulutamist juba paarkümmend aastat varem, arvatavasti umbes 745 e.m.a, ja elas üle ka põhjariigi hävingu, viibides ise lõunas Juuda kuningriigis. Juba vana mehena vahendas ta näiteks Juuda vagale kuningale Hiskijale Jumala kaitsetõotuse, kui Iisraeli põhjariigile lõputegemise järel piirasid assurlased ka Jeruusalemma (2. Kuningate 19. ptk;  Jesaja 37. ptk).  

Pealiskaudsel piiblikäsitlusel võib tunduda, et prohvet ennustaski ainult sellest, mis on praeguseks juba enam kui 2700 aasta tagune minevik ja mis ei tarvitse meid enam huvitada, sest meid huvitavad lõpuajasündmused. Kuid näib, et ajalugu on määratud korduma: Assur metsaliseriigi eesotsas hävitab uuesti Iisraeli soo – see tähendab nüüd Efraimist ja Manassest võrsunud ingliskeelsed riigid (vt traktaati „Iisrael ja Juuda”) ja viib või ajab elanikkonna laiali. Kristuse tulekul ründab ta Jeruusalemma, kus (või mille kohal õhus) nähtavasti asub tollal juba Jumala Poeg ise, ning just siis astub Kristus vahele ja purustab metsalisevõimu. Sellest kokkupõrkest võib lähemalt lugeda prohvet Sakarja raamatu peatükkidest 12 ja 14. Ent tulgem tagasi Jesaja ennustuste juurde. Kuidas teha vahet tema ennustuste käsitamisel kahe mõneti sarnase sündmustiku vahel, kui prohveti sõnum võib olla nii esimesest kui ka teisest Assuri rünnakust Iisraeli soo vastu või ehk koguni mõlemast rünnakust korraga?

Võib arvata, et Jesaja kuulutas ja kirjutas rohkem esimesest rünnakust, sest see oli ajaliselt lähedal, erutas teda rohkem ja oli ka vahetuile kuulajaile aktuaalne. Kui aga uurida tema üleskirjutusi, leiame sealt siiski ka momente, mis selgesti osutavad Kristuse tagasituleku ajale. Nende avastamiseks läheb vaja teravat tähelepanu.

Jesaja ramatu 10. peatükk algab Jumala süüdistustega oma rahva seaduseandjate aadressil, kes annavad välja nurjatuid seadusi ja teevad vääraid otsuseid. 3. salmis küsib Jumal: „Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu te jätate oma varanduse?” Siis, 5. salmis, järgneb viimati tsiteeritud lõik Assuri rollist, keda Jumal kasutab rahva karistamiseks, ja natuke maad edasi leiame järgmised tähendusrikkad salmid:

·    Jesaja 10.20–23

²⁰Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu ei toetu enam oma peksjale [Iisraeli sugu oli taotlenud Assurilt abi], vaid toetub ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale.

²¹Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole.

²²Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, pöördub sellest ainult jääk. Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle.

²³Sest hävituse ja otsuse teeb Jumal, vägede Issand, teoks kogu maal.

Kui Iisraeli ehk Jaakobi soo rahvas, tähendab põhjariigi elanikud, küüditati 8. sajandil e.m.a  Assüüriasse, ei järgnenud mingit pöördumist Jumala poole, vaid Jumalaga tehtud leping oli unustatud, nagu ununesid mõne inimpõlve järel ka rahva enda identiteet ja keel. Ei tuntud enam oma Jumalat ega ajalugu. Iisraeli soo küüditatuist kujunesid hiljem aga suured ja jõukad rahvad tänu üksnes nende esiisa Aabrahami kuulekusele ja Jumala poolt antud tingimusteta tõotustele (üksikasjad traktaadis „Iisrael ja Juuda”), mitte tänu nende rahvaste endi headusele ja vagadusele. Jumal  oli oma tõotuse täitnud – ta pidi seda mingil ajal tegema, sest ta oli seda kohustanud vandega iseenese nimel (Heebrealastele 6.13–14) – ning nagu nüüd järeldame, ootab samu rahvaid uus õnnetus või õigemini eelmise õnnetuse jätk. Ülalesitatud salmides ennustatud jäägi pöördumine pole veel kunagi aset leidnud; ka pole seda jääki veel olemas, sest kõnealused rahvad eksisteerivad praegu ikka veel oma heaolus. Tsiteeritud salmid viitavad selgesti olukorrale pärast Assuri teistkordset rünnakut Iisraeli soo vastu.

Jesaja raamatu 11. peatükk algab ennustusega Jeesusest, aga kohe samas järgnevad ütlused, mis ei täitunud, kui ta tuli esimesel korral alandliku ohvritallena, vaid täituvad tema valitsemisega teise tuleku järel. Näiteks:

 ·   Jesaja 11.3–4

³Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,

⁴vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses;  ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.

Järgneb allegooriline kirjeldus rahulikust maast, mis on „täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11.9b). Oma esimesel tulekul ei mõistnud Kristus maa peal kohut ega otsustanud tüliküsimusi (vrd Luuka 12.13–14). Seda teeb ta teise tuleku järel. Aga lugegem edasi:

 ·        Jesaja 11.11–12

¹¹Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest [ja hulgast teistest maadest, mida siin järgnevalt nimetatakse].

¹²Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest.

Esimesel korral kogus Jumal neid siis, kui nad olid 8. sajandil e.m.a  küüditatud Assüüriasse ja seejärel rändasid oma identiteeti unustanuna uuele kodumaale Euroopasse, kust levisid ka teistele mandritele, kuid tollal mitte Kristuse juurde. Samuti täheldame, et kogutakse niihästi Iisraeli kui ka Juuda inimesi. Kuna need kaks rahvanime on nimetatud eraldi ning Juuda tähendab juute, siis peame Iisraeli all mõtlema omaaegse nn Iisraeli soo rahvaid, kes juutidest 10. sajandil e.m.a  eraldusid, tähendab eeskätt Efraimi ja Manasse suguharu kui kõige domineerivamaid. Juutide mainimine ei tarvitse osutada tänase Iisraeli-nimelise riigi elanikele, sest juute elab arvukalt ka mujal maailmas, näiteks USA-s üksi umbes sama palju kui Iisraelis.

Siinne vaatlus näitab, et nende tähtsate lääneriikide rahvastega on juhtunud midagi hirmsat. Nad on jälle paisatud laiali, kusjuures esimesena nimetatakse nende ajutise asukohana Assurit, aga seejärel ka paljusid teisi maid. Kirjutame välja ka peatüki lõpusalmid:

·     Jesaja 11:15–16

¹⁵Ja Issand lõhestab Egiptuse merelahe ning viipab käega, oma tugeva tuulega, üle Frati jõe ja lööb selle seitsmeks ojaks, et kuivijalu saab läbi minna.

¹⁶Siis on maantee tema rahva jäägile, kes Assurist alles jääb, otsekui Iisraelil oli ta Egiptusemaalt tuleku päeval.

Allesjäänud inimesed kogutakse oma esivanemate maale, mida valitsevad Kristus ja surnuist äratatud kuningas Taavet. Rändurite lõppsiht on Iisraelimaa (laiendatud piiridega). Rännu alguspunkte on palju, olenevalt sellest, kuhu keegi oli sattunud. Esimestena oli eespool (Jesaja 11.11) nimetatud Assurit ja Egiptust. Frati ehk Eufrati jõgi (15. salm) asub Mesopotaamias, nüüdses Iraagis, ajaloolise Assüüria läänepiiril. Nähtavasti sattus osa põgenikke Iraaki, kust nad alustavad teed läände üle väiksemateks veesoonteks eraldunud Eufrati.

Eelöeldu ei väida otse, et Iisraeli soo riikide hävitaja on Assur, vaid näitab üksnes seda, et osa järelejäänud elanikest satub tänapäevasesse Assuri riiki või ehk muistse Assüüria territooriumile Iraaki. Ent viimase tsiteeritud piiblisalmi sõnad „kes Assurist alles jääb” vihjavad Assurile kui hävitajale siiski kaunis ühemõtteliselt. Selgema tõestuse saame kontekstist. Assur on ainuke vaenlane, keda antud kontekstis nimetatakse. Ta hävitas Iisraeli soo ehk põhjariigi 8. sajandil e.m.a ja ta teeb seda jälle, kuid sedapuhku nn metsaliseriigi koosseisus.  

On teisigi prohvetiennustusi, mis räägivad Iisraeli soole (otseselt mitte juutidele, vaid Iisraeli soole!) osaks saavast rahvuslikust õnnetusest ja selle määratu suurtest mõõtmetest, aga enamasti pole praeguse arusaamise juures võimalik olla kindel, kas jutt on esimesest või teisest hävingust. Võtame näiteks prohvet Aamose. Ta kuulutas ümmarguselt 40 aastat enne Iisraeli põhjariigi hävingut, seega veel varem kui prohvet Jesaja. Tema raamatul on aga märkimisväärne eshatoloogiline raamistus. Avapeatüki 2. salmist loeme: „Issand möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle”, mis osutab Kristuse tagasiolekule. Ning viimase, 9. peatüki viimane salm kuulutab: „Ma istutan nad nende oma maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Issand, sinu Jumal.” Teame, et Iisraeli koja rahvad pole tänini pöördunud tagasi maale, mille Jumal oli neile andnud, ja järelikult on siin ennustus teise hävingu järgsest taaskogumisest.

Vaadakem nüüd järgmist lõiku  sama prohveti raamatu keskosast:

 ·     Aamose 5.1–4, 6–7

¹Kuulge seda kõnet, nutulaulu, mida ma alustan teie pärast, Iisraeli sugu!

²On langenud ega tõuse enam Iisraeli neitsi; ta lamab märkamatult oma maal, ükski ei aita teda üles.

³Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Linnast, kust välja läks tuhat, jääb järele sada, ja kust välja läks sada, jääb järele kümme Iisraeli soole.

⁴Sest Issand ütleb Iisraeli soole nõnda: Otsige mind, et te jääksite elama!

⁶Otsige Issandat, et te jääksite elama, et ta nagu tuli ei tungiks Joosepi kotta ega põletaks seda, ilma et Peetelil oleks kustutajat,

⁷teie, kes  muudate õiguse koirohuks ja paiskate maha õigluse! 

See on kuulutus Iisraeli soole ja veel konkreetsemalt „Joosepi kojale”. Joosep oli teatavasti Jaakobi ehk Iisraeli poeg, Efraimi ja Manasse isa, kelledest said Iisraeli põhjariigi ehk Iisraeli soo juhtivad suguharud. Aga mida ennustab ülalesitatud 3. salm ja millise aja kohta? Vahel püstitatakse kujutluspilt, et jutt on 8. sajandist e.m.a  ning räägitakse ümberpiiratud linnadest välja sööstnud Iisraeli väehulkadest, millest 90 protsenti lüüakse maha. Kuid on võimalik ka loobuda kujutlemast sellist konkreetset ja 21. sajandisse sobimatut sõjastseeni ning käsitada Aamose raamatus kirjapandut ülidrastilise eksistentsiaalse sõnumina tänapäeva valgetele ingliskeelsetele rahvastele, et Jumal säästab neist ainult püha kümnise. Vahest hakkame edaspidi seda ja teisi prohvetiennustusi oskama mõista paremini.    

Lohutus ja äraleppimine

Prohvet Jeremija, üks suuri piibliprohveteid, tegutses Juuda riigis 7. sajandi lõpul ja 6. sajandi alguses e.m.a, kui Iisraeli sugu oli ära viidud ja Assüüria impeerium ise oli loojumas või loojunud ning ähvardavaks suurvõimuks oli saanud Babüloonia maailmariik. Jumalakartliku kuninga Hiskija poeg Manasse (mitte segi ajada piiblipatriarh Joosepi samanimelise pojaga, kellest oli võrsunud Manasse suguharu) oli valitsenud 55 aastat ja oli Hiskija reformid tühistanud. Ehkki pärast teda tuli Juuda troonile veel üks vaga valitseja, Joosija, oli Manasse olnud nii nurjatu ja tema patt nii suur, et Jumal oli nüüd otsustanud teha Juuda kuningriigile lõpu. Ta vaid viivitas oma otsuse täideviimisega Joosija pärast, et säästa jumalakartlikku kuningat koletute sündmuste tunnistamisest. Just Joosija 31-aastase valitsemise ajal kutsus Jumal oma prohvetiks Jeremija, kelle ülesandeks sai järgnevate võimukandjate teavitamine õnnetusest, mis oli tulemas. See oli Jeremijale ränk ülesanne, sest mõistagi ei kohelnud võimud teda lahkelt. Ta elas üle Jeruusalemma hävingu, jäi ellu ega pidanud ka Paabeli vangipõlve siirduma, kuid kannatas ja leinas väga oma  riigile ja rahvale osaks saanud katastroofi pärast.

Siinse kirjutise teemaga haakuvad Jeremija raamatu 30. ja 31. peatükk, milles räägitakse mitte ainult juutide, vaid ka Iisraeli soost järelejäänute taaskogumisest Jumala poolt Kristuse tagasituleku järel, kuid me ei käsitle neid prohvetisõnumeid siin ja praegu. Neist võib lugeda traktaadist „Iisrael ja Juuda”. Praeguse vaatluse lõpetuseks on sobiv tutvuda Jeremija selgitusega sellest, kuidas suhtub ja mida tunneb Jumal ise, kui ta saadab inimestele katastroofi. Mõistagi pidas Jeremija silmas Jeruusalemma piiramist ja hävingut, kuid sama põhimõte kehtib üldisemalt, ka siis, kui taustaks on Iisraeli koja veelkordne häving Assuri läbi.

Prohvet Jeremijalt on piiblis säilinud peale põhiraamatu ka väiksem, nn Nutulaulude raamat, milles ta kaebleb Juuda riigi õnnetuse üle. Tsiteerime lõigu kummastki teosest Jumala lohutusega.

·    Jeremija 29.11–13

¹¹Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.

¹²Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid.

¹³Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind  kõigest oma südamest.

·      Nutulaulud 3.31–40

³¹Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.

³²Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.

³³Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest [mitte südamerõõmuga].

³⁴Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,

³⁵kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,

³⁶kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas – kas Issand seda ei näe?

³⁷Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?

³⁸Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?

³⁹Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!

⁴⁰Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!

Inimkond ja rahvad on kui näitlejad laval, kes mängivad Kõigekõrgema kirjutatud kosmilises näidendis, kus neid alatasa ajendavad väärale teele nende oma loomus ja saatanlikud vaimud. Ikka ja jälle asendavad nad tõelise Jumala mingi väljamõeldisega ja siirduvad kõlbelisse laostumusse. See protsess kulgeb tohutult pikas mastaabis, hõlmates kuni tuhandeid aastaid, aga inimelu suhtelise lühiduse juures on meil vaimulikku põhjuslikkust tihti raske tõdeda. Näidendi praegu käimas olev vaatus on lähedal oma kurvale lõpule. Uus vaatus algab palju rõõmsamalt.  Järgneva ennustuse andis Jumal oma prohveti Jesaja kaudu, kes vaatas kahe ja kolmveerand tuhande aasta kaugusesse tulevikku ja kuulutas imelist uut ajastut:

·   Jesaja 19.24–25

²⁴Sel päeval on Iisrael kolmandana Egiptuse ja Assuri kõrval, õnnistus on keset maad,

²⁵mida vägede Issand õnnistab, öeldes: „Õnnistatud olgu Egiptus, mu rahvas, Assur, mu kätetöö, ja Iisrael, mu pärisosa!”

Paar märkust lõpetuseks

1. Siinses kirjutises pole üritatud identifitseerida tänapäeva assurlasi. Puht piibliteoloogia põhjal pole seda nähtavasti võimalik teha. Ent Assur peab tänapäeval olema ilmselt üks tähtsaid riike ja rahvaid ning juhtiv liige ühinenud Euroopas (metsaliseriigis). Ajaloolistel, poliitilistel ja sõjalistel kaalutlustel tundub Saksamaa olevat selle rolli ainus tõsiselt võetav kandidaat.

2.  Ülalosundatud piiblisalmis Jesaja 19.24 nimetatakse kolme riiki ja rahvast, kes on õnnistatud keset maad. (Iisrael on siin kahtlemata kõige üldisemas tähenduses, koosnedes juutidest ja teistest suguharudest, kellel igaühel on laiendatud Iisraelimaal oma territoorium.) Tähelepanu äratab väljend keset maad. Iisraelimaad ja eriti Jeruusalemma linna on peetud asustatud maailma keskmeks. Loeme piiblist, et Jumal pani Jeruusalemma „paganate keskele ja selle ümber on maad” (Hesekieli 5.5). Linna tsentraalne paiknevus on märgatav ka gloobuselt või maailmakaardilt.  Jeruusalemma kui tulevase maailma pealinna asumine maailma keskel ongi ootuspärane. Ent prohvet Jesaja paigutas „keset maad” kolm riiki: peale Iisraeli ka Egiptuse ja Assuri. Egiptus asub praegugi Iisraeli kõrval edelas, muistne Assur aga pisut maad eemal kirdes. Võib oletada, et tänasest Assuri rahvast järelejäänud suunatakse homses maailmas tagasi oma esivanemate maale, seda üles ehitama, nagu see sünnib ka Iisraeli jäägiga – võib-olla põhjusel, et nende praegused maad on muutunud esialgu asustamiskõlbmatuks. Selle oletuse juurde sobib ka prohveti märkus, et Assurit ja Egiptust hakkab (läbi Iisraeli) ühendama maantee (Jesaja 19.23).

Oktoober 2012