Mõtteid patu, surma ja ülestõusmise teoloogiast

Selle kirjutise lugemisel on soovitatav arvestada ka siinse seeria traktaati „Ülestõusmised surnuist”. Mõlemad käsitlevad laias laastus sama teemat. Siin rõhutame patutegurit inimeste elus eri ajastutel; ülalnimetatu aga esitab võib-olla selgema üldpildi ja pakub kasulikke täiendusi.

Loetavast arusaamise hõlbustamiseks võib olla kasulik aeg-ajalt konsulteerida Jumala ennustatud plaani etappide järjestust  –  alates Kristuse tagasitulekust kuni uue taeva ja maa loomiseni. Siin see on (liikuda alt ülespoole):

UUS TAEVAS JA UUS MAA

↑

KOLMAS ÜLESTÕUSMINE JA ÜLEMAAILMNE PÕLENG

↑

SUUR KOHTUAEG (100 a?)

↑

TEINE ÜLESTÕUSMINE

↑

SAATAN PIIRAB JERUUSALEMMA JA HEIDETAKSE TULEJÄRVE

↑

SAATAN VABANEB  SÜGAVIKUST  JA ASUB JÄLLE EKSITAMA

↑

MILLENNIUM (1000 a)

↑

SAATAN VANGISTATAKSE SÜGAVIKKU

↑

KRISTUSE TAGASITULEK JA ESIMENE ÜLESTÕUSMINE 

1. Inimese patusus

Religioonihuvilised üldiselt teavad piiblisedastust, et patu palk on surm (Roomlastele 6.23a). Nii kirjutas apostel Paulus umbes aastal 57 m.a.j. Sisuliselt sedasama võime järeldada Looja manitsusest esimesele inimesele: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd [astud keelust üle,  teed pattu], pead sa surma surema!” (1. Moosese 2.16b–17)

Ärgem siinkohal takerdugem esimese inimese Aadama tegelikkuse või müütilisuse küsimusse. Olgu meenutatud, et Jeesus ja apostlid uskusid tolle isiku ajaloolisust  (Matteuse 19.4;  1. Timoteosele 2.13–14 jt). Aadam oli ilmselt esimene olend, kes oli meie hävinud planeedi uuendamise järel (1. Moosese 1.2; Psalm 104.30) saanud inimvaimu, mis annab mõistuse ja võimaldab suhelda Jumalaga.   

Mis on patt? Inimese patt on tema teod, mõtted, vaimne seisund, mis pole kooskõlas inimeksistentsi ülima jumaliku eesmärgiga. Eesmärgiks on Kristuse-taolised perfektsed igavesti elavad pojad-tütred Jumala perekonnas. Samas võib öelda, et patt oli Jumala plaanis selle eesmärgi huvides ette nähtud, et õpiksime tundma üleastumise tagajärgi. Palk on makse, millega tasutakse teo väärtus. Kui tegija on palga kätte saanud, on konkreetne tehing sellega lõpetatud. Tegu on tehtud, tasu on makstud. Ja patu palk on surm. Aga mis on surm? Kas Looja esitas Aadamale filosoofilise selgituse „igavesest hukatusest, põrgulikust õudusest, kaotatud armastusest ja armetust üksindusest”, nagu targutavad meie aja religionistid (vt Tartu Postimees 13.02.2013 lk 5)? Kindlasti mitte. Niisugused kujutelmad sündisid inimestel palju hiljem. Piibliaegadel tähendas surm elu lakkamist, täielikku olematust. Päeval, mil inimene maitses keelatud vilja, kirjutaski ta endale surmaotsuse. Aadama elupäevi oli 930 aastat, siis ta suri (1. Moosese 5.5). Tähendab, tema elu ei jätkunud nendest päevadest kaugemale, vaid lõppes. Ka tema järeltulijate elu on lõppenud või lõpeb surmaga.     

Uus testament väidab, et kõik inimesed „surevad Aadamas” (1 Korintlastele 15.22), nähtavasti siis Aadama patu tõttu, mille oleme pärinud soo jätkumise teel, aga ka omaenda patu tõttu (Roomlastele 5.12), ning siinkohal on teoloogid välja mõelnud nn pärispatu kujutelma. Aadam oleks justkui pärandanud oma patu ka kõigi järglaste geenidesse. Piibel siiski selgitab olukorda lihtsamalt. Aadama pärand inimkonnale seisnes eelkõige selles, et tema sõnakuulmatuse tõttu blokeeris Jumal inimese pääsu elupuu juurde. Inimene oli loodud maast muldsena, ainelisena, surelikuna, kellel polnud seetõttu eeldust elada igavesti. Kõik aineline kulub ja hääbub; inimkeha elutähtsad süsteemid ütlevad üles varem või hiljem, isegi kui ta elab sadu aastaid, nagu elati veeuputuse-eelses maailmas. Kuid ta oleks võinud surematuse nähtavasti vabalt omandada. Ta oleks võinud süüa elupuust ja siis oleks arvatavasti alanud areng, mis oleks kulmineerunud tema muundumisega igavesti elavaks vaimolendiks. Ent ta pagendati elupuu lähedusest, „et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti” (1. Moosese 3.22). See oli Aadama ja Eeva patu kõige vahetum tagajärg inimkonnale. Igavesti elamise rutiinne võimalus jäi kättesaamatuks.

Igavene elu patusena, sõnakuulmatuna oleks olnud inimesele õnnetus, mida armastav Jumal ei lasknud sündida. Nii ei pääsenud inimesed elupuu vilja võtma ning jäid surelikuks ja pealegi kuradi mõju alla. Kuid tuleb võtta teatavaks, et inimene oli sihilikult loodud vastuvõtlikuna kuradi võrgutustele, ja seepärast poleks meil vaja Aadamat ja Eevat väga taunida. Ise oleksime toiminud niisamuti. Aadama ja Eevaga juhtunut kirjeldatakse religioosses kirjanduses (küll mitte algses piiblitekstis) inimese pattulangemisena, kuid see tundub liiga tugeva terminina. Õigupoolest ei langenud inimene kusagile, vaid oma himutseva ja eksitamisele vastuvõtliku loomuse tõttu tegi ootuspärase valeotsuse. Pärast Eedeni aiast pagendamist rajas inimene omaenda tarkusega omaenda elukorralduse, milles sai määravaks tema oma arusaamine sellest, mis on hea ja mis kuri –  ehk mis on õige ja mis väär.

Sümboolselt võime tähistada inimese patusust P niiviisi:

P = AP + OP,

kus AP on Aadama (ja Eeva) patt ning OP on inimese oma patt, tema jumalavastased teod ja mõtted. Nagu osutatud, on AP võtnud inimeselt võimaluse süüa elupuust ja seeläbi muutuda igavesti elavaks olendiks, aga OP tõttu on inimene vaimselt ja vaimulikult määrdunud ega kõlbagi elama igavesti.

Üks tähtis seik vajab siinkohal rõhutamist. Kui inimese surm on patu palk, siis peaks see tähendama, et inimese surmaga on tema nimel kirjas olnud patt saanud täie hüvituse. Teisisõnu, surnud inimene on oma karistuse kätte saanud, ta on patusüüst vabanenud, ta läheb hauda puhta lehena. Tõsi küll – mitte enam elavana. Ta on nüüd surnud, kuid patuta. See tähendab, et enam pole oodata mingit karistust elus kordasaadetu pärast. Järeldus, et ta on patuta, võib tunduda drastilisena, eriti kui mõelda paadunud kurjategijaile ja hirmuvalitsejaile nagu Stalin ja Hitler, kes on tapnud miljoneid, kuid olgem kannatlikud; kõik saab allpool loodetavasti selgeks. Tõepoolest, ülalväidetut kinnitab Jumala sõna: „Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud” (Roomlastele 6.7). Oleks piibellikult vale väita, et nn teispoolsuses (mis iganes see kellegi meelest oleks) keegi praegu kannataks oma ajaliku elu nurjatuste pärast. Ühegi kannatus ei ulatu üle surma läve kaugemale. Surm vabastab vaevadest, surnu on teadvuseta olekus justkui sügavas, unenägudeta unes.

2. Taaselustumine

Eespool oli sihilikult viidatud kahele uue testamendi salmile vaid poolikult (Roomlastele 6.23 ja 1. Korintlastele 15.22). Kirjutame nüüd need kohad välja täielikult. Näeme, et samades lausetes, kus mainitakse surma, räägitakse üllatavalt ka taaselustamisest.

·     Roomlastele 6.23:  Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses,  meie Issandas.

·   1. Korintlastele 15.22:  [S]est nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.

Niisiis polegi surmaga kõik lõppenud. Vastasel juhul oleks Jumala plaan siinkohal liiva jooksnud. Ega olegi arvata, et Igavene Looja oleks säherduse õnnetu plaani välja mõtelnud, mis laseks tema enda näo järgi loodud inimesel, kellel on mõistus ning aja- ja minatunnetus, elada vaid viivu ja siis kustutaks tema elu igaveseks. See on kaugel Jumala nõust. Tihti kuuldav märkus, et „meile on antud ainult üks elu”, ning ilukõneline matusejutt viimsest teekonnast ja igavikku minekust ei lähtu piibli Jumala uskujailt, vaid uskmatuilt. Jumala plaan on teistsugune. Kristuse kaudu äratab ta viimase kui ühe surnu taas ellu. Pandagu tähele: mitte ainult kristlasena surnud ei tule tagasi, vaid üldse kõik, jah, nende hulgas ka Stalin ja Hitler ja teised kurjategijad. Nagu juba osutatud, tuleb igaüks tagasi puhta lehena, sest surm on kustutanud tema patud. Ent mitte kõik ei tõuse surnuist ühel ja samal ajal ega ühes ja samas seisundis. Tõsi, siiani pole nähtud ega kuuldud veel ühtegi tagasi tulevat – peale Jeesuse Kristuse, kes on siiani ainuke (mõned piiblis mainitud ajaliku elu taastamise juhtumid ei tule praegu arvesse) ja sellest ongi tekkinud uskmatute kujutelm, et elu on ainus ja surm on jääv. See inimlik kujutelm toetub liiga lühikesele ajaperspektiivile. Paar tuhat aastat on inimesele tohutu pikk ajavahemik, Jumalale aga nagu paar päeva (Psalm 90.4; 2. Peetruse 3.8). Jeesuse surm ja ülestõusmine leidsid aset Jumala silmis justkui üleeile. Kõik inimesed tõusevad surnuist enne, kui Jumalal lõpeb ülehomne päev.

Tuleb selgesti aru saada, mida ülal väljakirjutatud kaks piiblisalmi ütlevad ja mida nad ei ütle. Esimese salmi teine pool ütleb, et igavene elu on Jumala armuand, mitte õigus, mida inimene peaks Jumalalt nõudma. Teise salmi teine pool räägib kõigi inimeste taaselustamisest, aga mitte tingimata igavesse ellu. Kuigi Jumal ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2. Peetruse 3.9), ei ärata ta kõiki esialgu igavesse ellu. Paljud tulevased surnuist ülestõusjad ärkavad taas ajalikku, ajutisse ellu, et nende igavese elu küsimus saaks otsustatud. See on neile nn kohtuaeg.

Võidakse küsida, kuidas on tagatud surnu ja ülestõusja samasus. Tähendab, kuidas saab ülestõusnu olla sama isik, samade kogemuste ja mäluga kui haudaläinu, kelle põrm on ehk juba ammu haihtunud molekulidena loodusesse? Vastus: inimesel on vaim, mis temast säilib ja hoiab alal tema elulisi andmeid. Inimese vaim ei ole elusolend, ta ei ole elav isik ise, vaid on justkui laserplaat või magnetlint, mis võetakse elu lõpul Jumala juurde hoiule ja tagastatakse ülestõusmisel. Surres hüüdis Jeesus: „Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu!” (Luuka 23.46) Tema vaim läks Isa kätte, kuid see vaim ei olnud Jeesus ise kui isik. Jeesus ei läinud taevasse, vaid oli surnud, pandi hauakoopasse ja esitles end Isale alles pärast ülestõusmist (Johannese 20.17). Ka on inimvaim tegur, mis annab mõistuse ja eristab inimest loomast (Iiobi 32.8;  Koguja 12.7;  1. Korintlastele  2.11  jt).

Kõige esimene ülestõusnu oligi Jeesus Kristus ning esimesed inimestest saavutavad igavese elu Kristuse ülestõusmise eeskujul tema tagasituleku ajal, kuid mitte füüsiliste inimestena, vaid nagu Kristuski vaimuliku ehk spirituaalse ihuga, vaimolenditena. Inimelus kuulusid nad ühesse kolmest rühmast: vähesed vana testamendi aegadel Jumala poolt valitud, nagu Aabel, Aabraham, Iisak, Jaakob, Mooses, Taavet, rida teisi ja kõik prohvetid (Luuka 13.28), teiseks juba surnud ustavad kristlased ning kolmandaks ustavad kristlased, kes on Kristuse tagasitulekul elus. Kõik need inimesed on Jumala poolt eriliselt valitud ja  treenitud, mis tähendab, et igavese elu kättesaamatus kui Aadama patu tagajärg on nende puhul Jumala otsusega nullitud (AP = 0). Omaenda patud on nad saanud andeks Lunastaja Jeesuse vere läbi (OP → 0).  Siiski  polnud  nullitud  esimese ja teise osutatud rühma inimeste  suremine, kuna Jumalal oli surma lahendamine ette nähtud alles  Kristuse  kui esimese ülestõusnu tagasitulekul (1. Korintlastele 15.23).

Kolmas rühm Jumala valituid – ustavad kristlased, kes on Kristuse tulekul elus – on erilised selle poolest, et neil ei tulegi surra, vaid nad muunduvad äkitselt surematuks (1. Korintlastele 15.51–52). Siit nähtub, et Jeesuse veri oli nende patud juba lunastanud;  suremine pole pattude kustutamiseks vajalik neile, kellele on juba andestatud.

Väärib rõhutamist, et tingimus P = 0 iseenesest ei garanteeri igavest elu. Meenutame, et esimesed inimesed olid Eedeni aias vahetult pärast loomist patuta, kuid nad ei olnud asunud teele igavesse ellu. Selleks oleksid nad pidanud kõigepealt sööma elupuu vilja. Kui elupuu polnud enam kättesaadav ja kuni praeguse ajani pääseb igavese elu teele vaid see, kelle valib välja Jumal oma eriotsusega. Ta saadab inimese Kristuse juurde, kes lunastab tema patud (OP = 0). Igavese elu võimaluse avamine tähendab, et selle inimese puhul AP = 0. Tingimus P = AP + OP = 0 on seega Jumala valiku tagajärg, mitte põhjus. See on tarvilik tingimus, kuid mitte piisav. Tingimusele P = 0 lisaks peab väljavalitu kasutama Jumala vaimu, ka ise pingutama ja seeläbi vaimulikult kasvama, et saada kõlblikuks elama igavesti Jumala perekonnas.  

Selgituseks veel, et sõnal „vaim” (heebrea rúah, kreeka pneuma) on piiblis mitu tähendust ning tuleb eristada vaimu kui vaimolendi mõistet (Jumal, ülestõusnud Kristus, inglid, deemonid, tulevikus igavesse ellu jõudnud endised inimesed) inimeses oleva vaimu ehk inimvaimu mõistest. Esimene on elusolend, elav isik, teine seda pole, vaid on vaimulik (spirituaalne, mittemateriaalne) substants või objekt. Elamiseks vajab see ühinemist kas ainelise või vaimuliku kehaga.

3. Ülestõusmine teistkordseks inimeluks (üldine kohtuaeg)

Ülestõusmine, milles tõusevad surnuist inimesed, kes polnud varem tõelist Jumalat tundnud, on nn teine ülestõusmine; see leiab aset tuhat aastat pärast Kristuse tagasituleku aegset esimest ülestõusmist (Ilmutusraamat 20.5a). Teises ülestõusmises ärganud ei ole igaveses elus, vaid on jälle surelikud maa peal. Nad on jälle füüsilised inimesed, mitte vaimolendid. Seda võime tõdeda Ilmutusraamatust 20.6, kus mainitakse, et kes osaleb esimeses ülestõusmises, nende üle pole teisel surmal meelevalda, aga see annab mõista üsna ühemõtteliselt, et teises ülestõusmises osalejate üle on teistkordsel surmal meelevald. Ent nad ei pruugi teist korda surra, nad võivad saavutada hoopis igavese elu. Teistkordne surm teeb neile lõpu ainult siis, kui nad ei saa antud aja jooksul Kristusele alistumisega hakkama. Sama äsjamainitud peatüki 14. salm kirjeldab teistkordset surma kui tulesurma.

Väga suurel enamikul inimkonnast on niisiis kaks füüsilist elu, ehkki mitte kaks võimalust või teistkordset võimalust, sest võimalusi on igaühel siiski ainult üks. Suure enamiku inimeste arusaamine on esimeses elus suletud ja see pole nende endi süü. Jumala plaanis polnud ette nähtud tegelda nendega nende esimeses elus, Jumal tegeleb esialgu üksnes väheste valitutega. Samal ajal, mil põhiosa inimeste vaimulikud silmad on suletud, saab inimkond võimsa õppetunni, kui ta kogeb, et kõik pingutused iseennast ja oma planeeti omaenese tarkusega säästa jooksevad nurja. Loomulik inimene ei saa mitte alati aru, mis on õige ja mis väär. Võib öelda, et Kristuse tagasitulek on inimkonna päästmine kollektiivsest enesetapust.  

Teises ülestõusmises tulevad elluärganutega kaasa ka nende kõik varasemad head ja halvad kogemused ning omandatud kalduvused, nõrkused ja tugevused. Kui nad surid võimuahnetena, sõnakuulmatuina, egoistidena, on nad seda ka surnuist ärgates. Nad kannavad eelmises elus kasvatatud vaimutaaka. Inimvaim on õrn ja kergesti kahjustatav, kui teda ei hoita puhaste eluviisidega. Aga kui keegi oli elus kasvatanud kiiduväärse – eetilise ja kõlbelise – iseloomu, jääb see talle abiks ka teistkordses elus. Lühidalt, surnuist tõusnud inimene võtab endaga kaasa oma kogu vaimse pagasi, nii nagu see oli eelmise elu lõpuks kujunenud. Ent tõepoolest, suurimalgi kurjategijal pole üles tõustes enam ühtegi patusüüd. Surm on patu kustutanud.

Üks tähtis taustaerinevus eelmise eluga võrreldes on see, et kui inimene ärkab surnuist teises ülestõusmises, valitseb maailmas kõrgeima võimuna Jeesus Kristus ja eksitaja kurat oma deemonitega on inimkonna seast kõrvaldatud nn tulejärve (Ilmutusraamat 20.10). Ning ülestõusnu vaimulikud silmad avatakse; ta hakkab aru saama. Need silmad olid olnud suletud, et objektiivne pilt maailmast ja elust ei pääseks mõistusesse. See pilt oleks tundunud inimesele varem lapsiku rumalusena (1. Korintlastele 2.14–15). Tema maailmavaates olid olnud määraval kohal inimkonna kollektiivne ebatarkus, evolutsiooniõpetus ja pime juhuslikkus; nüüd peab inimene hakkama tegema tutvust igavese Jumalaga, kes on kõik otstarbekalt loonud ja seadnud. Kui surnuist tõusnu suudab Jumala abiga jõuda katseaja jooksul meeleparandusele ja vaimulikult kasvada, võib ta seejärel Jumala armust (mitte õiguse põhjal!) astuda igavesse ellu, aga vastasel juhul ootab teda  teistkordne surm, ärapõlemine, olematus, millest enam pole ülestõusmist.

Teisest ülestõusmisest leidub pildike prohvet Hesekieli raamatu 37. peatükis. Seda lugu, kus kuivanud inimluud elustuvad, tavatsetakse pidada iisraeli rahva taastõusmise allegooriaks, mida see osaliselt ka on, kuid ühtlasi sisaldub selles tähelepanuväärseid detaile surnute elluärkamisest. Pandagu tähele, mida ütleb Looja (salmid 5–6): „Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu [annab tagasi nende inimvaimu] ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” Näete, elluärganud on selgesti taas füüsilised inimesed – luu, liha, nahk –, mitte vaimolendid. Ning nad polnud tundnud Jumalat varem. 14. salmis ütleb Jumal, et ta annab neile oma vaimu, tähendab püha vaimu, nagu on Jumala valituil tänapäeval. Tollal pole tegemist enam üksikute valitutega; autentne kristlus on tol ajastul massireligioon. 

Seda tulevast aega on nimetatud kohtuajaks, ent tänapäevainimeste enamik ei adu, millega on tegemist. Inimeste kujutelmad Jumala kohtust on ekslikud. Kohus surnuist ärganu üle on protsess, mille jooksul hinnatakse inimese edu vaimulikus kasvamises katsumuste all teistkordses ajalikus elus, et ta saaks sobivaks elama igavesti. Samasuguses kohtus on kõik kristlased praegu (1. Peetruse 4.12–17). On selge, et vaenulik ja paheline isik ei sobi igavesse ellu, ta kannataks ise ja põhjustaks teistele kannatusi. Muidugi teevad ka kohtualused pattu, mis tuleb inimloomusest, nende puhas leht määrdub, kuid Jeesuse kunagine lunastussurm võib tasuda nüüdki ka nende eest.

Matteuse evangeeliumis kirjeldas Jeesus surnuist ülestõusnute olukorda kohtupäeval, osutades, et kui keegi oli selles elus paadutanud ehk teinud kõvaks oma südame, et tahtlikult mitte märgata ega tunnustada Jumala tegusid, siis on tal ülestõusnuna raskem põli kui nendel, kes olid olnud malbed. Tõepoolest, inimsüdame paadutamine võib viia harjumuspäraselt vastaka seisundini, millest vabanemine ei pruugi olla lihtne. Matteuse 10.14–15 (Jeesuse õpetus jüngritele): „Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt! Tõesti, ma ütlen teile: Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal!” Matteuse 12.41–42: „Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona! Lõunamaa kuninganna tõuseb kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistab ta süüdi, sest tema tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust, ja vaata, siin on rohkem kui Saalomon!” Vt ka Matteuse 11.22–24. Kuigi ülestõusnud inimesed ei kanna eelmise elu patte, on eelmise elu viisid mõjutanud nende vaimu ning ühtedel läheb meeleparandus kergemini, teistel vaevalisemalt. 

Nende näidete juurde tuleb selgituseks rõhutada, et kohtumõistja on ikka Kristus oma abilistega (Johannese 5.22), muidugi mitte Niineve mehed, Lõunamaa kuninganna ega ükski teine, kes on ise äsja üles tõusnud. Näited on kujund selle kohta, kuidas ühtede kiiduväärt teod eelmises elus on andnud vaimulikku kapitali, mis mõnel teisel puudub.

Huvitav on eelnevatest Jeesuse ütlustest märgata, et teises ülestõusmises osalejad on elus kõik ühel ja samal ajal, kuigi nad pärinevad eri aegadest ja ajastutest.

Jumala kalendris vaatab kõnesolevale ajastule vastu sügisene lõpetuspüha, mis järgneb vahetult seitsmepäevasele lehtmajadepühale (3. Moosese 23.33–36). Oma inimelu viimsel lõpetuspühal kuulutas Jeesus, et kõik, kellel janu, võivad tulla tema juurde ja saada püha vaimu (Johannese 7.37). Seda võimalust ei olnud Jeesuse inimelu päevil ega ole ka praegu. Keegi ei saa praegu omal soovil tulla tema juurde, vaid tulevad ainult vähesed, keda Isa valib ja Jeesuse juurde tõmbab (Johannese 6.44, 65), aga enamik inimkonnast on kaugel piibli Jumalast. Jeesuse kuulutus oli ilmselt prohvetlik viide ajastule, mis algab teise ülestõusmisega.

Milline on teises ülestõusmises ärganu patuvalem? See on alguses niisugune:

P  =  AP  +  OP  =  0  +  0  =  0,

sest ülestõusnu omapatt oli surma läbi kustutatud (OP = 0) ja püha vaim on talle nüüd vabalt saadaval, mistõttu tema jaoks AP = 0.  Ent peatselt määrib ta end uuesti omapatuga ning mõni aeg pärast ülestõusmist kehtib tema jaoks valem

P  =  OP.

Säärane inimene on jälle nagu kristlased tänapäeval, kuid selle vahega, nagu juba öeldud, et Jeesus Kristus on maailmavalitseja, püha vaim on kõigile vabalt saadaval ning vaenulikku kuradit ja teisi kurje vaime pole enam Maa elanikke eksitamas. Ning igaühel, kui ta vaid tahab, on tee lahti  Kristuse juurde, kes on valmis tema patud oma kunagi valatud verega lunastama (OP → 0). Tähendab, välistingimused on soodsamad kui praegu, inimesel tuleb võidelda vaid omaenda  loomusega ja eelmisest elust kaasa võetud vaimukahjustustega. See võitlus, isegi Jumala abiga, võib ometi olla raske. Stalin ja Hitler ning teised nendesugused puutuvad kokku oma kunagiste ohvritega, kes on ka ise kohtu all, ning peavad sügavalt ja siiralt kahetsema, paluma Jumalalt armu ning õppima kuulekust ja alandlikkust. Ning tunnustama kõrgemaid autoriteete. Hitleril tuleb seejuures alistuda juudi päritolu ülemustele ja õpetajatele (meenutame, et maailmavalitseja Jeesus ja tema lähimad jüngrid olid inimestena juudid). Loodetavasti saavad paljud meeleparandusega hakkama ja pääsevad surematusse, kuid siiski mitte kõik. See ongi kohtuaeg, millest räägib Jumala sõna. Tõsikristlased on kohtu all praegu. 

Lugeja tahaks ehk küsida Ilmutusraamatu 20.12 kohta. Siit loeme teisest ülestõusmisest: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.” Eluraamatu avamine näitab, et igavesse ellu jõudmise võimalus ei ole neil kadunud. Ent kui kellegi nimi oleks olnud eluraamatus juba ülestõusmise ajal, oleks see isik juba varem pääsenud Jumala riiki, sest kõnesolev teine ülestõusmine on nendele, kes polnud varem Jumalat tundnud. Peame järeldama, et alguses on eluraamat ülestõusnute nimedest tühi ning teod, mille järgi mõistetakse kohut, on ülestõusmisjärgsed ehk kohtuaja teod. Pealegi, nagu juba teame, oli eelmise elu patutegude süü juba asjaosaliste surma kaudu kustutatud.

Tsiteetitud salmis on ka kirjas, et „raamatud avati” ning „surnute [nüüd elluärganute] üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamtuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi”. Need raamatud, kreeka keeles biblía, millel rajaneb kohtumõistmine, sisaldavad ilmselt nõudeid ülestõusnutele. Ja millised on need nõuded? Kahtlemata põhiliselt samad, millest juhinduvad kristlased tänapäeval. Teiste sõnadega, põhiliselt piibel, täpsemalt uus testament, Kristuse sõna. Meenutagem, mida ütles omal ajal Jeesus, Johannese 12.48: „Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.” Ülestõusnuilt oodatakse meeleparandust ja kuuletumist Kristusele ning edukate nimed kantakse eluraamatusse.

Paistab, et see kohtuaeg kestab sada aastat ning lapsi tollal enam ei sünni. Niisugune järeldus rajaneb prohvetisõnumil Jesaja 65.20–25, millest, tõsi küll, on raske aru saada. Kuid selge on see, et füüsiline inimsugu pole määratud kestma igavesti, tootes meie kitsaks jääval planeedil lakkamatult töötava organismina üha uusi põlvkondi. Edukad miljardid Jumala uued pojad-tütred astuvad nüüd vaimolenditena tema perekonda, ent nemad on ka viimsed. Nad muundatakse surematuks arvatavasti üksikult või rühmade kaupa vastavalt valmisolekule (nagu eelneva tuhandeaastase rahu ajal, millest räägime allpool), aga läbikukkujad peavad jääma füüsiliste inimestena ootama oma kurba saatust (ka sellest allpool).

4. Tuhandeaastane rahu (millennium)

Teeme kokkuvõtte. Oleme käsitlenud kaht ülestõusmist: Kristuse tagasituleku ajal igavese elu omandajad (esimeses ülestõusmises osalejad pluss need Jumala valitud, kes on tollal elavate kirjas) ja teiseks teises ülestõusmises ärkajad. Kui keegi on praegusel ajal Jumala valitu, tähendab on piibli mõttes kristlane, on Jeesus oma kannatamise ja surma kaudu juba lunastanud tema patud. Kui inimene patustab uuesti kiusatuses ja nõrkuses – ja seda juhtub paraku kõigi kristlastega –, on Jeesus valmis katma ka need üleastumised (1. Johannese 1.8–10; 2.1–2). Olles elu jooksul vabanenud patusüüst Jeesuse vere läbi ja olnud oma kohtuajal edukas, ärkab kristlane surmaunest Kristuse tagasitulekul Jumala armust ja on kõlblik elama igavesti (1. Korintlastele 15.23). Ta oli pidanud surema, et Kristus oleks ülestõusjaist esimene. Jumala nõu pole olnud kaotada suremist kui nähtust veel tol ajal (see sünnib hiljem), vaid teha kõik uuesti elavaks oma Poja kaudu.

Teises ülestõusmises ärkajad on inimesed, kes polnud eluajal Jumalat tundnud ning saavad nüüd Jumala armust oma esimese ja ainsa võimaluse. Neid eraldab esimeses ülestõusmises osalejaist tuhatkond aastat. Nad on taas füüsilised inimesed maa peal, nad peavad meelt parandama, uskuma Kristuse lunastusse ning kasvama Kristuse ja Jumala tundmises. Nad ärkavad paremasse maailma kui praegune, kuid nende vaim võib paljudel juhtudel olla eelmises elus kahjustatud. Lunastajat vajavad nad oma teises elus tehtavate pattude pärast; nende eelmise elu patud oli nende surm kustutanud.

Nüüd aga räägime kahe ülestõusmise vahelisest ajast. Kristuse naasmisele järgnevad mõned aastad sõnakuulmatust ja vastupanu. Kristuse valitsus algab Jeruusalemmast ja Iisraelist ning levib väljapoole, lõpuks ulatub üle maailma ja jääb kestma, nagu loeme Ilmutusraamatu 20. peatükist, tuhandeks aastaks, nn millenniumiks. Ent see on kõigest esimene igavese valitsuse järk. On ka võimalik, et arvu „tuhat” tuleb võtta sümboolselt nagu palju muudki Ilmutusraamatus ning esimese järgu pikkus aastais pole täpselt tuhat, kuid piisav õigustamaks seda kujundit.

Kui piibel ütleb, et kõik surevad Aadamas (1. Korintlastele 15.22), siis vihjatakse sellega inimestele üldiselt ning eriti veel nüüdse ajastu ja vana testamendi inimestele. Kuid oleme juba tõdenud, et kes Jumala ustavaist valituist on Kristuse tagasitulekul elus, ei suregi, vaid nende aineline keha muundub äkki vaimulikuks kehaks ja nende ajalik elu igaveseks eluks. Ilmselt sama sünnib mingil hetkel igaühega, kes saab kristlaseks Kristuse tuhandeaastase valitsemise ajal. Nende inimeste arv kasvab suureks, sest kogu maailm õpib Jumalat tundma (Jesaja 11.9; Habakuki 2.14), mis tähendab, et maailm tervikuna muutub kristlikuks. Jumal on armuline ja pakub surematust kõigile. Samal ajal viibib kurat aheldatuna sümboolses sügavikus ega eksita enam rahvaid (Ilmutusraamat 20.1–3). Kui inimesed ei muunduks äkitselt, vaid sureksid nagu tänapäeval, peaksime leidma piiblist infot nende järgnevast ülestõusmisest igavesse ellu, kuid me ei leia seda. Pole selgeid märke suurest kollektiivsest ülestõusmisest surematusesse peale selle ainsa, mis leiab aset Kristuse tagasitulekul. Et aga tema on „ülestõusmine ja elu” (Johannese 11.25) ning millenniumi ajal sünnib ja kasvab üles uusi põlvkondi, kes samuti tahavad saada ja peavad saama Kristuse kaudu igavese elu, toimub see muundumine arvatavasti üksikult või rühmaviisi kogu millenniumi jooksul. Usume, et surma, leinamist ja matuseid enam pole, välja arvatud nende (loodetavasti suhteliselt väheste) puhul, kes keelduvad Kristusele alistumast. Selliseid võib olla rohkem rahuaja alguses eelmisest ajastust pärit vaimulikult kahjustatute hulgas.

Tuhandeaastase rahu konteksti kuulub Jeesuse jutustus Matteuse 25.31–46, mida on üksikasjalikult käsitletud traktaadis „Ülestõusmised surnuist”. Seal saavad vastuse ka tekkida võivad küsimused. Kõnesolev lugu räägib nende kohtuajast, kes tollal elavad. Jutustus kinnitab veendumust, et Kristus kutsub inimesi millenniumi kestel sisenema Jumala riiki  ning arvatavasti teeb seda pidevalt või igale inimpõlvele uuesti.

Tuhandeaastase rahu ajal elavaid inimesi ei ahista Aadama patt (AP = 0), sest uks igavesse ellu on lahti ja Jumala vaim on saadaval. Neid ei eksita ka kurat oma deemonitega, niikaua kui need on vangistuses. Inimese omad patud leiavad Kristuse läbi andestuse (OP → 0). Millenniumi lõpuks ja enne teist ülestõusmist aga vabastatakse kurat lühikeseks ajaks ning ta asub jälle eksitama ja Jumala vastu võitlema.  Ta kogub eksitatud inimestest tohutu suure sõjaväe, et rünnata Jeruusalemma linna ja selle juures välilaagris viibivaid kristlasi (tõenäoliselt on  tegemist lehtmajadepühade pühitsejatega). Siis saadab Jumal taevast tule, mis tapab ründajad, ja kurat vangistatakse taas, seekord tulejärve, samasse, mis oli lõõmanud Kristuse tagasituleku ajal, kuid oli hiljem võib-olla  mittevajalikuna likvideeritud, ent nüüd uuesti elustatud (Ilmutusraamat 20.9–10).   

Sellele sündmusele järgnebki teine ülestõusmine. Hiigelsuuri masse hõlmav teine ülestõusmine täidab Maa inimhulkadega, kelle majutamiseks, elutarvetega varustamiseks, juhendamiseks ja kasvatamiseks vajalikke ressursse on Kristuse maailmavalitsus võinud tuhandeaastase rahu ajal adekvaatselt varuda.

5. Inimkonna lõpp

Nagu juba öeldud, on Jumala nõu kasvatada endale pereliikmeid, kes oleksid sama täiuslikud nagu tema esikpoeg Kristus. Tegemist on mitmest etapist koosneva protsessiga, mis hõlmab ühtekokku tuhandeid aastaid ja nõuab inimese tahtlikku koostööd Loojaga. Me peame saama „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda” (Efeslastele 4.13), armastuses kasvama „kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus” (15. salm), milleks meil tuleb jätta maha „oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes” (22. salm). See on suur ja inimlikult võimatu tellimus, mis läheb täide vaid Jumala imena. Inimese vana loomus, millega ta on sündinud, on talle selle eesmärgi nimel sihilikult antud, et oleks, mille vastu võidelda ja mida ületada.

Oleme tõdenud sedagi, et inimeste arv, kes on loomise algusest kuni praeguseni olnud tähendatud protsessiga haaratud, on suhteliselt väike ning mitte keegi pole siiani veel igavesele eesmärgile jõudnud. Hulk inimesi on siiski oma füüsilise elu rolli juba edukalt lõpetanud ning ootab surmaunest ülestõusmist Kristuse tagasituleku ajal, et astuda igavesse ellu koos tollal elavate tõsikristlastega  (Heebrealastele 11.38–40). Väike algus kasvab tuhandeaastase rahu ajal aga massiliikumiseks, kui inimesed on hakanud mõistma oma elu mõtet.

Nüüd aga tuleb rääkida õnnetutest, kes on kohtuprotsessis ebaedukad (kasvamine Jumala abiga ülalmainitud eesmärgi poole ongi nn kohus, nagu juba eespool tähendatud). Kuni praeguse ajani on vähesed selles protsessis osalenud ning loodetavasti seisab enamik neist kirjas Jumala eluraamatus. Kuid on olnud kahjuks ka läbikukkujaid. Need on isikud, kes on tõesti tundnud Jumalat – nende silmad oli Jumal avanud –, aga kes hiljem ära langesid ja keeldusid temaga koostööst. Uus testament hoiatab säärase võimalikkuse eest ja õpetab, kuidas niisugust traagikat vältida. Kui keegi on usuteelt täie teadlikkusega taganenud, on tal üliraske kui mitte võimatu seda teed uuesti jätkata. Võib öelda, et see inimene on oma võimaluse saanud ja selle teadlikult tagasi lükanud. Tema puhul oli Aadama patu tagajärg juba kõrvaldatud (AP = 0), ta oli võtnud vastu Jeesuse lunastuse (OP = 0) ja saanud Jumala vaimu, ent uuesti vastupanijaks muutudes ei lunasta Jeesuse veri enam tema omapattu, tema puhul jääb kehtima valem P = OP. Ta ei ärka surnuist Kristuse tulekul, et siseneda rõõmuga Jumala riiki (Jumala perekonda), küll aga ärkab hiljem, et tunda ahastust. Uues testamendis on tekstilõike, mis ei jäta kahtlust niisuguste inimeste saatuse kohta.

Esimene näide. Jeesus hoiatas ülekohtutegijaid, et tuleb ulgumine ja hammaste kiristamine, kui nad näevad Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, endid aga välja tõugatuina (Luuka 13.28). Ent kuidas saavad need patused noid Jumala riigis olijaid näha? Aabraham, Iisak ja teised saavutavad igavese elu alles Kristuse tagasitulekul, aga Jeesuse-aegsed patused on praeguseks juba ammu surnud ega tõuse üles tema tagasituleku ajal. Peame järeldama, et nad tõusevad üles mingil hilisemal ajal, et enne hukkumist näha, millest nad olid ilma jäänud.

Teine näide. Taas Jeesuse hoiatus (Johannese 15.6): „Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.” Kui Kristus rääkis kellestki, kes „ei jää minu külge”, siis võime järeldada, et see inimene oli kunagi varem olnud „tema küljes”, kuid langes ära. Hilisem ärapõletamine on aga mõeldav vaid siis, kui inimene tõuseb surnuist füüsilise kehaga.  

Kolmas näide: Jeesuse tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Luuka 16.19–31). Seda on põhjalikult analüüsitud siinse sarja traktaadis „Põrgu?”. Ilmselt sümboliseerib rikas mees inimest, kes on Jumala teadlikult endast ära tõuganud. Ta ärkab hauas – tõuseb üles surnuist jälle sureliku, füüsilise inimesena – ja leiab ennast pealetungiva tule ähvarduse alt.

Oleme leidnud, et Kristuse valitsemise millenniumiajal sisenetakse Jumala riiki üksikult või grupiviisi inimkeha äkilise muundumisega ainelisest vaimulikuks ehk spirituaalseks. Surm, matused ja lein jäävad minevikku. Ent millenniumi alguses esineb kahtlematult neidki, kes pole pöördunud ja surevad, kuid tõusevad teises ülestõusmises ja saavad siis oma ainsa võimaluse igaveseks eluks. Meid huvitab aga, mis juhtub paadunud jumalavastastega, kes oma ainsa võimaluse minetavad. Neid, keda iseloomustab patuvalem P = OP ≠ 0,  võib esineda arvukamalt millenniumi alguses eelmisest ajastust tulnute seas ning ka millenniumi lõpu järel, kui kurat on üürikeseks ajaks vangistusest vabastatud ja asub jälle inimkonda eksitama. Paadunud jumalavastaste kohta kehtib Jeesuse ütlus (Matteuse 25.41): „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!” Igavese tule all mõistame tuld, mille tagajärg on igavene – selles tules hukkunud inimesed ei tõuse surnuist enam kunagi. Kuna see tuli lõõmab kuradi vangistuspaigas pärast millenniumi lõppu (Ilmutusraamat 20.7–10), siis järeldame, et need hukka mõistetud inimesed esialgu surevad oma ajaliku elu lõppemisel, maetakse maha ja ärkavad hiljem teistkordseks surmaks, tulesurmaks, koos teiste parandamatute patustega nagu ka Jeesuse tähendamissõnas rikas mees.

Me tõdeme eelnevate näidete põhjal, et kunagi hiljem, esimese ja teise ülestõusmise järel peab aset leidma kolmaski, mis toob tagasi füüsilisse ellu kõik parandamatud Jumala vaenlased eelmistest aegadest, kes olid keeldunud Kristusele alistumast ja kes nüüd hukatakse üheskoos ärapõletamise teel. Neid ei oota igavene piinlemine, vaid kiire teistkordne surm. Kolmandat ülestõusmist ei maini piibel selgelt otsesõnu, kuid oleme juba tõdenud, et seda on mitmes piiblikohas sisuliselt eeldatud.  

Meie planeedi pinnal on suure kohtuaja lõpus kirev hulk igavese elu jaoks sobimatuid inimesi eri aegadest. On neid, kes on jäänud alles teisest ülestõusmisest, mis leidis aset sadakond aastat varem, sest nad ei tahtnud või ei suutnud oma Loojale alistuda. Neile lisanduvad aga nüüd kolmandas ülestõusmises ilmujad – inimesed, kes olid juba eelmises elus, kas praeguses maailmas või millenniumi ajal olnud kohtu all ja osutunud igavese elu jaoks kõlbmatuks. Niisuguste kohta kirjutas apostel Peetrus (2. Peetruse 2.20): „Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene.” Heebrealaste kirjas öeldakse, et neile ei jää siis enam ohvrit pattude eest, vaid ainult „äge tuli” (10.26–27).

Kuna surm kustutab kõik patud, on kolmandas ülestõusmises osalejad hauast väljumisel küll patust puhtad, kuid samuti tõdesime, et tingimus P = 0 pole piisav tagamaks pääsemist Jumala riiki. Esmatähtis on Jumala otsus, aga nende inimeste kohta on otsus juba langetatud. Nüüd läheb täide see, millest oli kirjutanud prohvet Malaki:

·         Malaki 3.19–21

¹⁹Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa. [Juurest või oksast võib kasvada uus puu. Nüüdsed hukatud ei tõuse ellu enam iialgi.]

²⁰Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad. [Mitteainelisi olendeid tuli ei kahjusta.]

²¹Ja te tallate õelaid, sest need saavad põrmuks [õige tõlge: tuhaks] teie taldade all sel päeval, mille ma valmistan, ütleb vägede Issand.

Uues testamendis on samast hävingust kirjutanud apostel Peetrus:

·    2. Peetruse 3.10–13

¹⁰Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.

¹¹Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses,

¹²oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad.

¹³Meie ootme aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.

See on inimkonna ja kogu füüsilise elu lõpp, järelikult ka surma lõpp. Kui pole enam füüsilisi eluvorme, pole surma. Vaimolendid ei sure, ka tuli ei tee neile mingit kahju. Füüsilise inimkonna viimne osa on jäänus, kes on näidanud, et ta ei kõlba igavesti elama, ja see põletatakse ära. Nii puhastatakse kogu maakera pind tulega. Ent Maa ei jää põlenud vrakiks kosmoses, vaid Jumal kujundab tema palge uueks, teistsuguseks kui varem. Uus Maa saab koduks Jumala perekonnale, koguni kõigeväelisele Jumalale endale, kes kolib siia elama oma surematute laste juurde (Ilmutusraamat 21.1–4).

Küsimusi võib tekkida nn tulejärve ja ülemaailmse kahjutule kohta, millest äsja lugesime. Millega on tegemist? Kristuse tagasituleku ajal Jumala poolt süüdatav tulejärv on põletuspaik Jeruusalemma linna servas asuvas Hinnomi orus teatavate tähtsate Kristuse vaenlaste hukkamiseks (Jesaja 30.33). Arvatavasti pole hiljem sellel enam otstarvet ja ta kustub, kuid süüdatakse uuesti millenniumi järel, kui kurat ja tema deemonid on vangistusest vabanenud ja hakkavad uuesti sõdima Jeruusalemma ja Kristuse vastu. Siis saab see paik uueks kuradi ja deemonite kinnipidamiskohaks. Ülemaailmne kahjutuli, mis hävitab kohtuaja lõpus kogu järelejäänud füüsilise elu, on küllap kosmilise tekkega, kuid missugune füüsikaline tegur või põhjus selle (Jumala otsusel) vallandab, pole teada.   

Ebaselge võib olla ülemaailmse tule seos Hinnomi oru tulejärvega. Viimane on Jeesuse sõnul valmistatud kuradi ja tema deemonite isoleerimiseks suurel kohtuajal inimkonnast ja loomadestki, kuid ka millenniumikohtus läbikukkunud inimesed heidetavat sinna (Matteuse 25.41; vt näiteks ka Matteuse 23.33, kus põrgu on tõlgitud sõnast gehenna ´Hinnomi org´). Teame, et nad tegelikult hukatakse pärast kolmandat ülestõusmist, kui võimust võtab ülemaailmne tuli. Seetõttu näib olevat loogiline järeldada, et tulejärv Hinnomi orus on kosmilise kahjutule eelpilt ja sümbol.

Inimkonna arukad pead arvavad või loodavad, et jääme püsima veel paljudeks aastatuhandeteks. Nad kujutlevad, et oleme tekkinud ja arenenud iseenesest pimeda bioloogilise evolutsiooni teel. Ning kuna inimkonnal puudub nende meelest olemasolu mõte, võib ta juhuse tahtel püsida kuitahes kaua, peaasi, et elutingimused säiliksid (ehkki viimaste suhtes esineb praegu juba kahtlusi). Astrofüüsikud väidavad, et Päikest jätkub veel umbes viieks miljardiks aastaks, siis on see läbi põlenud, kuid niisugune aeg on üle mõistuse pikk ega valmista vist kellelegi muret. Mängitakse kosmose koloniseerimise fantaasiaga, kui planeet Maa ei peaks enam suutma meid toita ega majutada. Ka kõige targemad maailma juhtidest ja suurtest mõtlejatest ei aima, kui põhjalikult nad eksivad. Nad pole arvestanud kõige tähtsamat – maailma ja inimese loojat Jumalat. Nad ei usu, et ta on olemas ja teostab praegu mingit plaani. Ning kui usuringkonnad teda tunnistavadki, satuvad nad eksiteele sellega, et hoiavad kinni ammustest kanoniseeritud väärõpetustest, selle asemel et neist lahti lasta ja järele vaadata, mida ütleb Jumala sõna tegelikult. Nad on tema plaanist peaaegu samamoodi teadmatuses kui uskmatud.

Kristuse tagasitulek on väheste aastate kauguses. Järgneb niinimetatud millennium, mis vältab kui mitte täpselt, siis ligilähedaselt tuhat aastat. Pärast seda teine ülestõusmine ja seejärel suurte inimhulkade kohtuaeg, ühe inimelu pikkune. Kokku on füüsilisel inimkonnal seega vahest veel ainult umbes 1100 aastat olemas olla.

Aprill 2013