Kristuse tagasitulekust

Siinsesse kirjutisse on koondatud lühidalt kõik piiblikohad, mis kirjeldavad Kristuse teistkordset tulekut ja räägivad selle sündmuse maailmapoliitilisest taustast. 

Esimene sõnum, mis tuli Jumalalt inimesele pärast Jeesuse taevaminekut, oli Jeesuse tagasituleku tõotus: 

• Apostlite teod 1.9–11:

 ⁹Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende [tema jüngrite] nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.

¹⁰Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest [inglid],

¹¹kes ütlesid: «Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.»

Kristuse tagasituleku ennustus on üks kõige sagedamaid ettekuulutusi niihästi vanas kui ka uues testamendis. See on ühtlasi Jumala riigi tuleku ennustus. Kui Jumala Poeg tuleb, toob ta endaga maa peale Jumala kuningriigi, mille etteotsa ta asub valitsejana, pealinnaga Jeruusalemmas. Lõpeb üks ajastu – see, mil inimene omaenda tarkuses, Jumalast lahus, üritas valitseda ennast ja oma planeeti – ning algab teine. Toogem näitena sellistest ennustustest salm kummastki testamendist. 

• Sakarja 8.3:  Nõnda ütleb Issand: Ma pöördun tagasi Siionisse ja elan Jeruusalemma keskel; Jeruusalemma nimetatakse siis ustavaks linnaks ja vägede Issanda mäge pühaks mäeks.

• Ilmutusraamat 11.15:  Seitsmes ingel puhus pasunat, ja taevas kostsid valjud hääled: «Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti.»

Inimene tahab loomulikult teada: millal? Kui kaua on meil veel jäänud aega omaenda tsivilisatsiooni probleemide lahendamiseks, enne kui Kristus võtab meilt poliitilise võimu?  Jumala riigi tuleku aega tahtsid teada ka need, kes nägid tema taevaminekut. Kuid vastus, mille nad said, oli see: «Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud» (Apostlite teod 1.7).  Samasuguse vastuse oli Jeesus andnud jüngritele ka varem: 

• Matteuse 24.42–44:

⁴²Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!

⁴³Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda.

⁴⁴Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!

 

• Markuse 13.32–37:

³²Seda  päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.

³³Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!

³⁴Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata,

³⁵nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul,

³⁶et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.

³⁷Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!

Kui Jeesus poleks nii selgelt hoiatanud, et  tema tagasituleku päeva ja tundi pole inimesele antud ette teada, võiksime ehk välja tulla üsna kindlate arvamustega. Näiteks piibellik kalendripüha, mis vaatab meie arvates prohvetlikult vastu Jeesuse naasmisele, on sügisene pasunatepüha, toosama, mida juudid peavad oma uusaastapühaks. Kuna «meie paasatalleks» nimetatud Jeesus (1. Korintlastele 5.7) tapeti just paasatallede veristamise ajal paasapühal ning kristlik kogudus tekkis täpselt varajase vilja pühal nelipühal (Apostlite teod 2.1), siis tundub ootuspärasena, et Jeesus tuleb tagasi ka tollel kalendripäeval, mis tema tagasitulekuga näib seonduvat. Kuid  just eeltoodud hoiatuste tõttu ei söanda me seda väita.

On üldiselt teada, et oodatavat Jeesuse tagasituleku päeva on ajaloo jooksul usuringkondades korduvalt välja rehkendatud ja välja kuulutatud, mõnigi kord on inimesed müünud ära oma vara ja siirdunud kõrbe, mäe peale või koopasse sündmust ootama, aga kõik on alati lõppenud kuulutajate ja ootajate jaoks pettumusega. Jeesuse naasmise ootamine mingil etteotsustatud kalendripäeval on alati olnud tänamatu ettevõtmine.

Täielikkuse huvides tuleb siinkohal teha märkus, et Jeesuse eeltoodud manitsusel on ka teine aspekt. Uus testament õpetab, et kristlane, kes vahepeal sureb, astub igavesse ellu surnuist ülestõusmisega Jeesuse tagasituleku ajal. Kristlasele tulevad Jeesus ja tema kuningriik siis, kui kristlane surnuist üles ärkab. Kuna aga inimene ei taju oma surnudoleku aja kulgu, ühtib ülesärkamise aeg tema teadvuses suremise ajaga. Teiste sõnadega, tema jaoks tuleb Kristus tema suremisel, aga seda päeva ega tundi ei tea keegi ette.

Kuigi me ei või ette teada täpset päeva ega tundi maailmasündmuste taustal, pakub piibel ise orientiire, mille järgi võib otsustada, kas Kristuse naasmine on lähedal. Näiteks järgmine on tekstilõik, mis kirjeldab paljude inimeste vaimsust lõpuajal. See näib klappivat hästi praeguse tegelikkusega. 

• 2. Timoteosele 3.1–5:

¹Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu,

²sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud,

³halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad,

⁴reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad,

⁵kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!

Jeesus ise kirjeldas oma jüngritele oma tulekule vahetult eelnevat olukorda maailmas järgmiste sõnadega. 

• Markuse 13.21–29:

²¹Ja kui siis keegi ütleb teile: «Ennäe, Kristus on siin! Ennäe, seal!», ärge uskuge,

²²sest tõuseb valekristusi ja valeprohveteid ja need pakuvad tunnustähti ja imetähti, et kui võimalik, eksitada ka valituid.

²³Aga teie vaadake: mina olen teile kõik ette öelnud!

²⁴Kuid neil päevil pärast seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma 

²⁵ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid kõigutatakse.

²⁶Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega.

²⁷Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni.

²⁸Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal –

²⁹nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga.

Kas Kristus võib tagasi tulla juba homme? Ei, kindlasti mitte, välja arvatud kristlase subjektiivses teadvuses, kui ta peaks homme surema (meenutatagu äsjaloetud märkust). Maailmasündmuste järgnevuses ei toimu see homme ega ülehomme, sest aeg on veel varajane, kuigi läheneb märgatava kiirusega. Olulist infot Kristuse tagasituleku maailmapoliitilisest taustast leiame prohvet Taanieli raamatust ja Ilmutusraamatust.

Nebukadnetsari unenägu Taanieli raamatu 2. peatükis

Uus-Babüloonia ehk Kaldea riigi, piiblis Paabeliks nimetatud riigi kuningas Nebukadnetsar nägi unenäo, mis teda väga häiris ja huvitas. Ta nõudis, et Paabeli targad talle tema unenäo tähenduse ära seletaksid. Et vältida pettust, nõudis ta neilt aga lisaks, et nad jutustaksid talle ka unenäo. See pani teadmamehed raskesse seisukorda. Nad vastasid, et niisugust tellimust ei suuda täita ükski inimene. Mispeale kuningas ägestus ja käskis kõik Paabeli targad hukata.

See oli ajal, kui Nebukadnetsari sõjavägi oli juba rünnanud Jeruusalemma. Ta oli lasknud linnast valida mõned kõrgest soost, kehaliselt veatud, kena välimusega ning intelligentsed juudi noormehed ja küüditada nad oma õukonda, et neile õpetada kaldea keelt ja neid edaspidi kasutada kuninglikus teenistuses. Piibel mainib nimeliselt nelja isikut, kellest üks oli Taaniel. Kui nüüd kuningas oli vihahoos käskinud kõik targad tappa, langesid selle otsuse alla automaatselt ka Taaniel ja tema kaaslased. Nemad palusid halastust taeva Jumalalt, et nad ei hukkuks koos teistega, ning Jumal ilmutaski Taanielile Nebukadnetsari unenäo ja selle seletuse. Siis Taaniel kiitis ja ülistas Jumalat suures meeleliigutuses ning võis kuningat huvitava sõnumiga kuninga ette astuda.

• Taanieli 2.26–28:

 ²⁶Kuningas kostis ja ütles Taanielile, kelle nimeks oli Beltsassar [see oli babüloonlaste poolt Taanielile antud kaldeakeelne nimi]: «Kas sina suudad mulle avaldada mu nähtud unenäo ja selle tähenduse?»

      ²⁷Taaniel vastas kuningale ja ütles: «Saladust, mille kohta kuningas küsib, ei suuda kuningale seletada ei targad, nõiad, ennustajad ega täheteadlased.

      ²⁸Aga taevas on Jumal, kes paljastab saladusi, ja tema ilmutab kuningas Nebukadnetsarile, mis tulevasil päevil sünnib. Su unenägu ja nägemused su peas, kui sa olid voodis, olid need: [»]

Järgnevalt jutustas Taaniel, et kuningas oli unes näinud hiiglaslikku inimese kuju. Selle pea oli kullast, rind ja käsivarred olid hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, labajalad osalt rauast ja osalt savist. Äkki murdus kuninga nähes kusagilt kõrgusest lahti kivi, langes kujule vastu raua- ja saviseguseid jalgu ning purustas need. Mispeale kogu koloss varises kokku, raud, savi, vask, hõbe ja kuld said otsekui aganaiks, tuul pühkis nad minema ja neist ei jäänud jälgegi. Kuid kivi, mis oli tabanud kuju, kasvas suureks mäeks ja täitis kogu maa. 

• Taanieli 2.35: Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.

«Mägi» on piibliennustustes hästituntud sümbol, mis tähendab valitsust või riiki (näiteks Jesaja 2.2–3;  Jeremija 51.25;  Hesekieli 28.16 jt). Mägi, mis täidab kogu maa, sümboliseerib kogu maad (maailma) hõlmavat valitsust.   

See oli unenägu ning nüüd järgneb Taanieli seletus. Kuju sümboliseeris üksteisele järgnevaid suuri maailmariike, alates ülevalt, peast. «Sina oled see kullast pea,» ütles Taaniel Babüloonia valitsejale. «Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem [õigem tõlge: maisem, maalähedasem, seega vähem toretsev] kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud.» Iga järgnev metall on eelmisest odavam, aga ühtlasi tugevam.

Ajaloost on hästi teada, et Babüloonia asemele tuli Meedia-Pärsia (kuju rind ja kaks kätt), selle aga vallutas Aleksander Suure Kreeka-Makedoonia (kuju kõht ja reied). Ka Taanieli raamat ise ütleb teisal, et Babüloonia riik langeb meedlastele ja pärslastele (Taanieli 5.28) ning selle omakorda vallutavad kreeklased (Taanieli 8.20–21). Neljas kuningriik, väga tugev, mis tuli Kreeka-Makedoonia impeeriumi asemele, oli muidugi Rooma maailmariik. Teda sümboliseerisid kuju rauast sääred, mida oli kaks, ja see klapib Rooma jagunemisega Lääne-Rooma riigiks ja Ida-Rooma riigiks ehk Bütsantsiks.

Nii oleme jõudnud kuju raua- ja saviseguste labajalgadeni. See on veel üks suurvõim, mis järgneb Rooma riigile. Kõik eelnev on tänaseks juba ajalugu. Osundame Taanieli seletust:  

•  Taanieli 2.41–45:

⁴¹Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult.

⁴²Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa on rabe.

⁴³Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga. [See on riikide liit, mille mõned liikmed on tugevad ja teised nõrgad ning millel on raske koos püsida!]

⁴⁴Aga nende kuningate päevil  [tähendab nende liitunud riikide valitsejate ajal] püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti,

⁴⁵just nagu sa nägid, et üks kivi käte abita mäest lahti murdus ja purustas raua, vase, savi, hõbeda ja kulla. Suur Jumal on andnud kuningale teada, mis tulevikus sünnib. Ja unenägu on tõsi ning selle tähendus kindel.

Kuningas Nebukadnetsar oli nii rabatud, et ta langes Taanieli ette silmili maha. Just see oligi olnud tema unenägu.

Loetu on üks ennustustest, mis näitavad, millisel ajastul Kristus tuleb ja Jumala riigi rajab. See sünnib siis, kui kunagise Rooma riigi asemele on tõusnud kümne riigi liit, sest on ju varbaid kahel jalal kokku kümme. Nad asuvad kõik samal kõrgusel, tähendab eksisteerivad ühel ajal. Võib spekuleerida, et kuna kummalgi jalal on viis varvast, on viis neist riikidest endise Lääne-Rooma ja viis Bütsantsi alal. Mõned liitunud liikmed on tugevad, teised nõrgad.

Eelloetu laseb järeldada, et kõik 27 praeguse Euroopa Liidu riiki ei ühine Euroopa ühendriikideks, mille Kristus purustab, vaid sinna koondub väiksem arv liikmeid. Vaevalt, et see koondumine leiab aset loomuliku poliitilise evolutsiooni tulemusel, pigemini mingi ootamatu murrangu tagajärjel.   

Tähelepanu väärib ka Nebukadnetsari unenäo järgmine detail. 35. salmist lugesime, et  kujust  jäänud risu oli võrreldav aganatega, mille tuul pühkis minema, ja sellest ei jäänud jälgegi järele. Tänapäevani on ammustest impeeriumidest jäänud jäljed, kas või näiteks Aleksander Suure ja tema järglaste levitatud hellenistlik filosoofia ja Rooma riigi õigussüsteem. Nüüd aga osutub, et kui Kristus on saabunud ja Jumala riigi maa peale toonud, on kõik eelnev Jumala silmis otsekui aganad, millest midagi ei vääri säilitamist. Jumala viisid ja põhimõtted on võrreldamatult paremad nendest, mida saatanast mõjutatud  tsivilisatsioon on suutnud luua.

Taanieli nägemus tema raamatu 7. peatükis

Selles peatükis talletub Taanieli unenägu neljast fantastilisest metsalisest, kelles on kerge ära tunda neidsamu nelja maailmariiki, mida kujutasid tema raamatu 2. peatükis neli metalli. Esimene loom oli nagu lõvi, kellel on kotka tiivad. Need katkuti Taanieli nähes ning loom pandi jalgadele püsti nagu inimene ja talle anti inimese süda. Tiibade katkumist on tõlgendatud kuningas Nebukadnetsari hullumeelsusega, mille jooksul ta ei saanud võimu teostada, aga millest paranedes muutus ta inimlikuks ning tunnistas ja kiitis taeva Jumalat (sellest jutustab Taanieli raamatu 4. peatükk).

Teine metsaline oli karu sarnane, kes «pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus hammaste vahel». See oli ilmselt Meedia-Pärsia impeerium. Karu seismist ühe külje peal mõistetakse nii, et ta toetus püsti seistes ühele poolele, tähendab ühele jalale, milleks oli ilmselt Pärsia kui domineeriv pool. Kolme konti karu suus tõlgendatakse impeeriumi kolme suure vallutusena: Lüüdia kuningriik Väike-Aasias, mille vallutas Pärsia kuningas Küüros aastal 546 e.m.a, Babüloonia impeerium, mis vallutati aastal 539 e.m.a, ning Egiptus, mis langes Küürose pojale Kambüüsesele 525 e.m.a.

Kolmas metsaline oli nelja tiiva ja nelja peaga panter, äärmiselt kiire metsloom. Teame, et suurvõim, mis hävitas Meedia-Pärsia impeeriumi, oli Aleksander Suure Kreeka-Makedoonia. Pärast keiser Aleksandri varajast surma jagunes tema riik neljaks.

Neljas metsaline oli erinev kõigist eelmistest, väga tugev ja suurte raudhammastega. Sellel   oli ka kümme sarve. Sarved on jõu ja võimu sümbolid, neist räägime lähemalt allpool, kui jõuame seletuse juurde, mille annab ingel. Nüüd aga nägi Taaniel järgmist vaatepilti:

• Taanieli 7.8:  Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja suu, mis suurustas.

Edasi näeb Taaniel oma unenäos Jumalat oma troonil ja kohut metsalise üle tema pisikese sarve suurte sõnade pärast. Metsaline tapetakse ja heidetakse tulle. Taaniel ütleb 12. salmis, et ka «teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati kindlaks nende eluea aeg ja kestus». See tähendab, et neljanda suure metsalisega koos tegutsesid Jumala kohtumõistmise eel ka  teatavad teised metsalised. Ka nende riikide juhtidelt võetakse võim, kuid esialgu neid ei tapeta.

Nüüd muutub prohveti unenäopilt. Ta näeb, kuidas keegi Inimese Poja sarnane tuleb taeva pilvedega ning viiakse Jumala ette, kellelt saab kuningriigi:

• Taanieli 7.14:  Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.

Nii jõudis Taanieli unenägu sinnapaika, kus rajati maa peal igavene kuningriik, Inimese Pojaga ehk Kristusega eesotsas. See riik järgnes neljandale metsalisele ehk Rooma impeeriumile, kuid nagu allpool näeme, mitte otsekohe, vaid pärast «sarvede» valitsemise aega. Loeme nüüd, mida seletas Taanielile ingel. 

• Taanieli  7.17–27:

¹⁷«Need suured metsalised, keda on neli, on neli kuningat, kes tõusevad maa peal.

¹⁸Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks – igavesest ajast igavesti.»

¹⁹Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi jalgade alla,

²⁰ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui teised.

²¹Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja võitis nad,

²²kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.

²³Ta [ingel] ütles nõnda: «Neljas metsaline on neljas kuningriik maa peal, kõigist kuningriikidest erinev, see sööb kogu maa ja tallab ning purustab selle.

²⁴Ja need kümme sarve: sellest kuningriigist tõuseb kümme kuningat, ja veel üks tõuseb pärast neid; aga tema on teistsugune kui eelmised ja ta alandab kolm kuningat.

²⁵Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.

²⁶Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.

²⁷Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.»

Eelneva tekstilõigu kohta võib teha järgmised märkused.

Kõigepealt paneme tähele 17. ja  23. salmi võrdlemisel, et kuningas ja kuningriik on samastatud: neljas metsaline on neljas kuningas (diktaatorlik riigijuht, olgu president, peaminister, kantsler või mis iganes on tema tiitel), aga ühtlasi on sama metsaline ka neljas riik. Valitseja esindab riiki ja riik valisejat.

18. ja 27. salmist nähtub, et Jumala riigi saavad igaveseks endale Kõigekõrgema pühad, tähendab kristlased (ülestõusmises). Eespool tõdesime, et Jumala riigi valitsus antakse igaveseks Inimese Pojale ehk Kristusele. Selles pole vastuolu, sest mujaltki piiblist on teada, et Kristus ei hakka valitsema üksinda, vaid arvukate vaimulike vendade ja õdedega, Jumala püha rahvaga. Vaadakem näiteks järgmist tekstikohta Ilmutusraamatust.

•  Ilmutusraamat 5.9–10:

⁹Ning nad [ingellikud olendid taevas] laulsid uut laulu: «Sina [Jumala Tall ehk Kristus] oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest

¹⁰ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa [teises tõlkes: maa peal].

Siinkohal väike selgitus Jumala riigi teemal. Jumala riik on Jumala valitsus, mida teostab naasnud Kristus oma abilistega. Viimased on need, kes olid Jumala poolt kutsutud ja valitud olema kristlased ning olid ustavad. Nad öeldakse nüüd asuvat Jumala riigis ja neil on igavene elu. Kuid subjektid, kelle üle Jumala riik valitseb, on inimkond maa peal, kelle jaoks algab Kristuse tulekuga uus ajastu. Ka nemad võivad hiljem omandada igavese elu, kuid see on juba teine teema, millega tuleks tegelda eraldi.

Vahel osutatakse piiblikohale Luuka 17.21, mis oli vanemas tõlkes valesti tõlgitud («Jumala riik on seespidi teie sees») ning on uues versioonis parandatud («Jumala riik on teie seas»). Jeesus ütles nõnda variseridele, kelle seas ta parajasti ise viibis kui Jumala riigi esindaja. Sama mõte sisaldub Luuka 11.20,  kus Jeesus ütles: «Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.»  Jumala riik on algelisel kujul seal, kus viibib Jumala Poeg, selle riigi tulevane valitseja. Oma täielikul kujul saabub Jumala riik aga  tema tagasitulekul. 

Jätkame Taanieli raamatu 7. peatükis loetu kommenteerimist. Ingel seletab Taanielile, et neljandast metsalisest ehk Rooma riigist tõuseb kümme valitsejat, aga pärast neid (24. salm), kuid ka nende vahelt (8. salm) tõuseb veel üks valitseja, kes erineb eelmistest. Ta on teistega võrreldes väike, aga ta käitub suurena, teeb suuri jumalavastaseid sõnu (mida võib ehk mõista kui sõnu Jumalast ja Jumala kohta, mis pole kooskõlas Jumala enda sõnaga). Tema tegelemist Jumala asjadega kinnitab seegi, et ta püüab muuta Jumala aegu ja seadust. Ta alandab kolm neist kümnest valitsejast ja kiusab taga ehtsaid kristlasi. Ta kiusab neid taga lõpuajal perioodi jooksul, mille prohvetlik kirjeldus on «aeg, ajad ja pool aega» ning mida peaaegu alati mõistetakse kui kolm ja pool aastat. Jumala riigi saabumine teeb talle lõpu.

Ingli seletusest hoolimata pole kõik veel selge. Kahtlust ei näi olevat väikese sarve tähenduses – see sõnades suurustav võim ei saa olla muu kui Vatikan. Ta on muutnud Jumala õpetust, seadusi ja kalendriaegu ning vaenanud tõelisi kristlasi. Temast tuleb rohkem juttu järgmise vahepealkirja all. Küll ei ole täiesti selge, kas neljanda metsalise kümme sarve sümboliseerivad järjestikuseid või samaaegseid valitsusi. Kui järjestikuseid, siis nad kujutavad  suurvõime samas piirkonnas pärast ajaloolise Rooma riigi langust. Kui samaaegseid, siis nad peavad samastuma Nebukadnetsari unenäokuju varvastega. Oletame, et nad on järjestikused. Kui Lääne-Rooma riik aastal 476 m.a.j hukkus, tekkisid samas piirkonnas kolm germaanlaste riiki (vandaalid, Odoakeri riik, idagoodid), misjärel 554. aastal tõusis Rooma impeerium justkui uuesti ellu  paavstimeelse keisri Justinianus I valitsemise all (oli Bütsantsi keiser, hõivas Rooma ja viis sinna oma trooni). Aastal 756 tekkis Kesk-Itaalias paavsti teokraatlik riik (Kirikuriik ehk Paavstiriik), mis kestis aastani 1870 ja mille pealinn oli Rooma. Ajalugu räägib järgnevalt reast endisel Rooma riigi alal kerkinud keisririikidest, mille valitsejad alistusid suuremal või vähemal määral paavstile ja krooniti ka paavsti poolt. Justinianuse järel on loetletud järgmisi: Frangi riik (Karl Suur), nn Püha Rooma riik (Otto I Suur), Saksa-Rooma riik Karl V ajal, Napoleon I riik. Üheksandaks on pakutud Mussolini ja Hitleri liitu, kümnes võim aga kuulub veel tulevikku (Nebukadnetsari kuju varbad). Need oleksid Taanieli neljanda metsalise kümme sarve, mille vahel on õiendanud Vatikan ning hakkab seda tegema aktiivselt taas kümnenda sarve ajal. See prohvetliku pildi tõlgendus, tuleb tunnistada, on  siiski spekulatiivne.

Taanieli raamatu 7. peatüki salmidest 11–12 lugesime, et kui metsaline on Kristuse naasmisel tapetud ja tema keha tulle visatud, võetakse ka «teistelt metsalistelt» valitsus, kuid nad ise jäetakse mingiks ajaks ellu. Siin tuleb meenutada kuningriigi ja kuninga samasust: «metsaline» on ühtaegu nii riik kui ka selle riigi valitseja. Tapetud ja tulle heidetud metsaline sümboliseerib suurvõimu ja tema diktaatorit  – Nebukadnetsari kuju varvaste liitu –,  «teised metsalised» aga sümboliseerivad sel juhul varbaid üksikult. Needki on riigid oma valitsejatega, kes on end andnud liiduvalitsuse võimu alla. Need seosed saavad selgemaks alljärgnevalt Ilmutusraamatust.

Johannese nägemus Ilmutusraamatu 17. peatükis

Uue testamendi Ilmutusraamatus kirjeldab apostel Johannes oma nägemust samast reaalsusest, millest lugesime Taanieli raamatust, kuid mõneti selgemalt. 

• Ilmutusraamat 17.1–5: 

¹Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: «Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres,

²kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!»

³Ja ta viis mu vaimus kõrbe. Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.

⁴Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta

⁵ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus:  Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!  

Johannes nägi toredasti rõivastatud ja ehitud naist, kellega on hooranud maailma valitsejad. Naine istus kummalise metsalise seljas, kellel oli seitse pead ja kümme sarve. Oma otsaesisel kandis naine nime Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema. Selle nime kohta võib öelda kõigepealt, et kirjavahemärkide puudumine algtekstides võimaldab 5. salmis arvestada sõna «saladus» – kreeka keeles mysterion, millele vastab ka «müsteerium» – naise nime sisse, nagu seda teevad ka mõned piibliväljaanded. Sel juhul näitab naise nimi, nagu see ilmutati Johannesele, et tegemist on Babüloonia usumüsteeriumide edasikandjaga. Naise nime teine osa aga näitab, et ta on ema, kelle tütred on samuti hoorad, kuid emast ilmselt väiksemad.

Hoor on muidugi sümbol. Ta on religioosne institutsioon, kes on riigivõimudega kõlvatutes suhetes. Vana testamendi prohvetiraamatuis leidub vähemalt kaks kohta, milles esineb hoor ebajumalateenistuse levitaja tähenduses. Üks on Jesaja 23.16–17, kust loeme Tüürosest, kes «teeb hooratööd kõigi maailma kuningriikidega maa peal», ja teine on Nahumi 3.4, mis ütleb Niineve hävingust: «Ja seda kõike selle veetlevalt ilusa, nõiduses osava hoora arvutu hooratöö pärast, kes oma hooratöödega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid.»

Jäledused ehk jälkused osutavad Jumalale äärmiselt vastumeelsetele tegudele ning usukommetele ja iidolitele (ebajumalakujudele). See mõiste esineb vanas testamendis korduvalt (3. Moosese 18.22;  5. Moosese 7.25;  Jesaja 44.19  jpt).

Väga raske on vältida järeldust, et metsalise seljas ratsutav suur hoor on Vatikan ehk paavstlus. Tema eksistentsiaalsed õpetused, dogmad, mida mingil määral usub, aga igal juhul samastab ekslikult kristlusega kogu maailm (surematu hing, nn pühakutekultus, taevas ja põrgu, pönitents, võimalus  tegudega ära teenida igavene elu jm) on kurvas vastuolus sellega, mida õpetab piibel. Ta on ülemaailmne institutsioon, mis joobnustab ja eksitab kõiki rahvaid (Ilmutusraamat 17.15;  18.3). Ta on «suur linn, kellel on kuningavõim ilmamaa kuningate üle», tähendab, ta mõjutab kõiki valitsusi maailmas (Ilmutusraamat 17.18). Ning ta on emakirik, kelle protestantlikud tütredki on hoorad.

•  Ilmutusraamat 17.6–8:

 ⁶Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.

⁷Ingel  ütles  mulle: «Mispärast  sa  imestad? Mina ütlen  sulle  saladuse  naise  ja  metsalise kohta, kes teda kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve.

⁸Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta  tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse. Ja need, kes  elavad ilmamaal,  kelle nimesid  ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud  eluraamatusse,  imestavad, kui  näevad  metsalist,  kes  oli ja  keda ei ole enam ning kes tuleb jälle.

Naine, kes on teisi joobnustanud, on ka ise joobnud, kuid kristlaste verest. Ta on tapnud paljusid Jeesuse tunnistajaid. Siit järeldame eksimatult, et naine kuulub Kristuse-järgsesse aega, mitte näiteks ajaloolisse Babülooniasse. Johannese nägemus (meie ajaarvamise 90-ndail aastail) vaatas tulevikku. Ajalooline Paabel oma religiooniga oli vaid eelpiltlik võrdum meie aja suurele vaimulikule paabelile.

Milline võim on end nii rängalt kristlaste verega määrinud? Alguses tappis kristlasi paganliku Rooma võim teatud keisrite ajal (Nero, Decius, Valerianus, Diocletianus). Kuid kui ristiusk oli Rooma impeeriumis 311. aastal saanud lubatud usundiks ja eriti pärast 392. aastat, kui ta oli saanud riigiusuks, ei olnud kristlusele Rooma riigi poolt enam ohtu. Koletuks tapamasinaks sai keskajal aga katoliku kiriku inkvisitsioon, mis võimutses 13-ndast 19-nda sajandini, kiusates taga ja hävitades teisitimõtlejaid. ENE (3 k, 1988, lk 642) andmeil hukati Hispaanias ainuüksi ajavahemikus 1483–1494 umbes 10 000 inimest. Inkvisitsiooni peeti vajalikuks teatud usurühmade (valdeslased, katarid, neist võrsunud albilased) leviku tõkestamiseks, sest need olid saanud ähvarduseks paavstluse olemasolule endale. Nende vastu võitlemiseks  kasutas kirik riigivõimu jõudu.

Ajalugu identifitseerib paavstluse piibliprohvetliku suure hooraga üpris tabavalt. Just paavstivõm oli see, mis ratsutas sajandite jooksul Rooma impeeriumi varemeist kerkinud valitsuste turjal ning püüdis nende üle domineerida. 

Nagu näeme viimasest ülaltsiteeritud piiblisalmist, ei esita Johannese nägemus tegelikkust staatiliselt. Metsaline oli, aga teda pole, kuid ta tuleb jälle. Kuidas sellest aru saada? Me saame sellest aru niiviisi, et ingel paigutas oma seletuse teatavasse aega: tolle aja seisukohalt vaadates oli hoora kandev metsaline juba olnud, kuid oli tolleks ajaks kadunud, ent tuleb tagasi. Sügavik, kust metsaline üles tõuseb, on muidugi sümbol nagu metsaline ise. 

•  Ilmutusraamat 17.9–11:

⁹Siin olgu mõistust, millel on tarkust: need seitse  pead  on  seitse  mäge,  mille  peal  istub naine. Ja on seitse kuningat:

¹⁰ viis  on  langenud,  üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.

¹¹Ja metsaline, kes  oli ja keda enam ei ole, see on  kaheksas, ja  samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse.

«Seitse mäge», millel naine istub, osutab Rooma linnale, mis paikneb seitsmel künkal (EE  8. k, 1995, lk 187), aga ühtlasi seitsmele järjestikusele suurele valitsusvõimule, Rooma riigi ülestõusmistele, mille üle on paavstlus domineerinud või (viimase pea ehk mäe puhul) veel hakkab domineerima. Johannes nägi metsalist, kui oli elus selle kuues ehk eelviimane pea. Kõik seitse pead on ühitatavad Taanieli raamatu 7. peatüki metsalise sarvedega, kuid meid huvitavad praegu kõige rohkem sarved Johannese nägemuses. Salmid 12 kuni 14 on meile tänapäeval kõige tähendusrikkamad. Lugegem:

• Ilmutusraamat 17.12–14:

 ¹²Kümme sarve, mida sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud kuningavõimu, kuid  nad  saavad koos metsalisega meelevalla üheks tunniks, et valitseda kuningatena.

 ¹³Nad on üht ja sama meelt, ning nad annavad oma väe ja meelevalla metsalise kätte.

 ¹⁴Nad hakkavad sõdime Tallega ja Tall võidab nad ära – sest tema on isandate Issand ja kuningate Kuningas – ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad.»

          
 

Kümme sarve on kümme valitsusvõimu ja riigijuhti, kes pole järjestikused, vaid üheaegsed. Nad asuvad Johannese nägemuse prohvetlikul ajal –  kuuenda pea ajal –  alles veel tulevikus, oodates oma etteastet. Järelikult paiknevad nad metsalise seitsmenda pea peal, moodustades Rooma riigi viimse ülestõusmise. Nad annavad üksmeelselt oma sõjajõu keskvõimu (liidu juhi) kätte ning eksisteerivad liidus vaid väga lühikest aega – lugesime, et ainult «ühe tunni», mis on ilmselt sümboolne väljend.

14. salmis annab ingel teada, et kõnesolev liit hakkab sõdima Jumala Tallega, tähendab Jeesuse Kristusega, kes on «isandate Issand ja kuningate Kuningas». Seda on Kristus oma teistkordsel tulekul! Loomulikult pole inimsõjavägedel mingit võimalust tõrjuda tagasi Kristust ja tema taevaseid vägesid, kes on vaimolendid. Lugegem, kuidas seda kirjeldab oma nägemuses Johannes: 

• Ilmutusraamat 19.11–21:

¹¹Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.

¹²Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.

¹³Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna.

¹⁴Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.

¹⁵Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.

¹⁶Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi «Kuningate Kuningas ja isandate Issand».

¹⁷Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: «Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale,

¹⁸et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!»

¹⁹Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.

²⁰Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis.

²¹Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.

Loetust peaks olema mõistetav, miks Kristuse tulek tabab Nebukadnetsari unenäokuju jalalabasid ning sealtkaudu puruneb ja pühitakse minema kogu aastatuhandete tsivilisatsioon. Põhjus on selles, et viimset korda ellu ärganud Rooma riik ilmselt ise ründab tagasitulnud Kristust esimesena ning õhutab rünnakule ka teisi võime. Kui Kristust oleks lahkesti vastu võetud, oleks mõeldamatu, et ta vastaks sõprusele sõjaga.

Nagu Ilmutusraamatus üldse, on siin rohkesti sümboleid, millest on vaja aru saada. Näiteks vahe mõõk Kristuse suus sümboliseerib Jumala sõna (vt Heebrealastele 4.12). Sümbolid on  ilmselt ka valge hobune, millel ratsutab Kristus, ja tema taevaste väehulkade hobused.  Hobused olid Johannese ajal peamised sõjasõidukid. Kuid kui Kristus oma saatjaskonnaga laskuks tõesti pilvedest alla sõna otseses mõttes hobustel, oleks vaatepilt nii fantastiliselt muinasjutuline, et inimestel vaevalt tekiks mõtet suunata tulijate vastu oma rakettrelvi. Pigemini oleks siis aru saadud tulijate jumalikkusest. Maailma riigid aga tegelikult ilmselt ei taipa, kellega on saabuva Kristuse näol tegemist, sest nad on eksitatud. Et hakatakse sõdima Tallega (Ilmutusraamat 17.14), võime sellest järeldada, et sümboolselt hobusteks kirjeldatud objektid osutuvad inimsilmale hoopis mingiteks lahingusõidukiteks.   

Meenutagem, et inimkond on tänapäeval harjunud ufode teemaga. Aastate jooksul on olnud lugematuid teateid lendavaist taldrikuist, on kirjutatud sellesisulisi raamatuid ja tehtud mängufilme. Kui siis tõeline kosmoseinvasioon lõpuks toimub, on seletus nii-öelda varnast võtta. Riigijuhtidel ei tule mõttessegi, et see võib olla Jeesus Kristus. Inimkonna harjutamine ufodega ja kosmosesõja ideega on kahtlematult olnud saatana ja tema deemonlike abiliste töö. Nemad on alati sõdinud Jumala vastu ning ässitanud tema vastu inimesi, et neid hävitada. 

Pangem tähele sedagi, et koos Kristusega võidavad «need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad» (Ilmutusraamat 17.14). Kes on nemad?  Nad on kristlased, kes Kristuse naasmisel – kui ta alles on veel õhus ega ole maapinnale jõudnud – muunduvad vaimolendeiks, saavad igavese elu ja tõstetakse õhku Kristusele vastu  (1. Tessalooniklastele 4.15–17).  Nemadki on Kristuse maapinnale laskumisel tema saatjaskonnas.

Teeme kõigest eelnevast kokkuvõtte. Jeesus Kristus tuleb tagasi, kui eksisteerib Rooma riigi järglasena kümnest liikmest koosnev liit, mille üle ideoloogiliselt domineerib paavst. See liit koosneb tugevatest ja nõrkadest riikidest, kellel on raske üksteise küljes püsida, ning ta püsib koos vaid «ühe tunni». Viimane piibliütlus on kahtlematult sümboolne ja tähendab mingit väga lühikest aega. Kristuse tagasitulek langeb just selle perioodi sisse. Kümne riigi liit, olles eksitatud, ründab tagasitulnud Kristust sõjaliselt ja purustatakse. Liidu hävinguga kaasneb üldine inimtsivilisatsiooni lagunemine ja asendumine Jumala valitsusega. Seda teostab Kristus, keda abistavad need, keda Jumal oli aegade jooksul inimeste seast selleks valinud ja valmistanud. Viimased on siis vaimolendid, Kristuse vennad-õed, ning neil on igavene elu.  

Täiendavaid andmeid

Piibliennustused räägivad paljust muustki Kristuse tagasitulekuga seostuvast.

Jeesusele endale kuuluvad järgmised ennustussõnad, mis näitavad, et tema tagasitulekule eelneb inimkonnale ülimalt murelik ja nõutu aeg: 

• Luuka 21.25–27:

²⁵Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast [see ilmselt osutab ähvardavale meretõusule].

²⁶Inimesed  jäävad   hingetuks  maailma  peale  tulevate   sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.

²⁷Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.

Paljud inimesed arvatavasti ei saa aru, et tegemist on Kristusega (metsaliseriigi väejuhatus igatahes ei mõista seda), aga mõned ehk saavad, ning vallandub üldine hirm ja hädaldamine: 

• Matteuse 24.30:  Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. 

• Ilmutusraamat 6.14–16:

¹⁴Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast,

¹⁵ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse.

¹⁶Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!

Üks Kristuse tulekule eelnev olukord maailmas on kasvav kuritegevus. Teine on looduse kahjustus, mille algust näeme juba praegu. Laastatakse metsi, muutub kliima, hävivad metsloomad, linnud ja kalad. Lugegem prohvet Hooseat:  

• Hoosea 4.1–3:  

¹Kuulge Issanda sõna, Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid, sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist!

²Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.

³Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära. 

                               

Prohvet Hoosea tegutses vahetult enne Iisraeli soo küüditamist Assüüriasse 8. sajandil e.m.a ning osa tema ennustustest tegeleb tema kaasajaga, kuid silmapaistev tema raamatus on ka lõpuaja, tähendab Kristuse tagasituleku aja olustik. Osundatuile vahetult eelnevas salmis (Hoosea 3.5) räägitakse näiteks Iisraeli ja Juuda taasühinemisest viimseil päevil. Kui Iisraeli riigi elanikud algselt küüditati, ei olnud taolist elusa looduse hävingut, nagu on tänapäeval ja veel enam tulevikus.

Kristuse tagasituleku puhul hüüavad vaimolendid Jumala ees: 

•  Ilmutusaamat 11.17–18:

¹⁷[...] Me täname sind, Issand, Kõigeväeline Jumal, kes oled ja kes olid, et sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema kuningana!

¹⁸Paganad on vihastanud, aga nüüd on sinu viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad.

Nüüd on tarvis rõhutada sedagi, et Kristuse tagasituleku aega iseloomustab sõda. Sellele vihjab ka viimases salmis loetud märkus «paganad on vihastunud». Sõja mitmed asjaolud ei tarvitse olla piibliennustuste uurijaile veel selged; alljärgnev rajaneb praegusel arusaamisel.

Võtame taas prohvet Taanieli raamatu, seekord 11. peatüki. Seal räägitakse nn Põhja ja Lõuna kuningast, kes teineteisega sõdivad. Alguses oli nendeks kuningateks keiser Aleksander Suure kaks väepealikku. Teatavasti jagunes Aleksandri enneaegse surma järel tema impeerium tema nelja väepealiku vahel neljaks osaks. Kõnesoleva peatüki lugemise jätkamisel näeme, et nende kahe omavahel alatasa kiskleva kuninga rolli astuvad teised isikud, kes esindavad teisi riike, kuid rollid kui säärased kestavad üle kahe tuhande aasta kuni lõpuajani. Järgmine salm väärib tähelepanu: 

• Taanieli 11.40:  Aga lõpuajal põrkab Lõuna kuningas temaga [Põhja kuningaga] kokku ja Põhja kuningas tormab temale kallale sõjavankrite, ratsanike ja paljude laevadega; ta tungib tema maadesse, ujutab need üle ja käib neist läbi.

Väljend «põrkab kokku» pole täpne tõlge. Õige on «puskab» – nagu loom oma sarvega. Lõuna kuningas paneb niisiis toime sõjalise akti Põhja kuninga vastu. Järgnevad salmid näitavad, et Põhja kuningas annab võimsa ja eduka vastulöögi. Kuid mis riikidega on tegemist? Lõuna kuningas jääbki praegu identifitseerimata; tegemist võib olla islamivõimuga. Põhja kuninga identifitseerimine on kergem, sest temast öeldakse järgnevalt nõnda: 

• Taanieli 11.44:  Aga sõnumid idast ja põhjast teevad talle hirmu ja ta läheb ära suures vihas, hukkama ja hävitama paljusid.

Kui piibliennustustes nimetatakse ilmakaari, siis ikka Lähis-Ida  või  täpsemalt Jeruusalemma seisukohalt. Põhjas ja idas asuvad suurvõimud Venemaa ja Hiina. Kui Põhja kuningas saab teada, et teda valmistutakse sealtpoolt ründama, ründab ta ise esimesena. Milline riik võiks julgeda rünnata üht nimetatud suurvõimu kui mitte see, kellel on ka endal vajalikud ressursid ja relvastus. Ei, arvatavasti mitte USA. Teda ei nimetataks Põhja kuningaks, ta pole olnud osa suurtest Euroopa ja Lähis-Ida impeeriumidest, millest need kuningad pärinevad. Tõenäoliselt nimetaks Jumal teda teisiti. Pealegi on põhjust arvata, et tema on sel ajal juba mängust väljas (ent see on teine teema, mis ei kuulu siia). Ainus kujutletav kandidaat täitma Põhja kuningriigi rolli hilisel lõpuajal on toosama metsaliseriik, kellest oleme kõnelnud eespool.

Pöördume tagasi Ilmutusraamatu juurde, kus on juttu nähtavasti metsalisevõimu rünnakust ida suunas ja järgnevast vasturünnakust. Kristuse tagasitulek langeb selle vasturünnaku ajasse.

Ilmutusraamatus kirjutatakse muu hulgas sündmustest, mida tähistavad inglite puhutavad pasunad. Kristus tuleb tagasi seitsmenda pasuna hüüdes (Ilmutusraamat 11.15). Ent vaatame järele, mida tähistab viies pasun. Seda puhutakse pisut aega enne Kristuse tulekut. Alljärgneva lugemisel on tähtis aru saada, et  apostel Johannes, Ilmutusraamatu kirjutaja, pani kirja, mida ta nägemuses oli näinud (vrd 1.19) ja mida talle oli seletatud. Johannes elas esimesel sajandil, meie elame kahekümne esimesel. Kui talle näidati 21. sajandi sõjatehnikat ja lahingut, näiteks lahingukoptereid ja raketiseadmetega tanke, polnud tal sõnu ega mõisteid nähtu kirjeldamiseks. Ainuke lahingusõiduk, mida ta tundis, oli hobune, kas ratsahobune või vankrirakend, ja ainsad tuntud relvad olid külmrelvad. Püssirohtu tunti Hiinas küll juba enne meie ajaarvamist, kuid ei kasutatud sõjalisel otstarbel, aga Euroopas hakati seda valmistama alles 13. sajandil. Johannes tegi, mida oskas, võrdles nähtut sellega, mida tundis, ning püüdis oma kirjeldusi üht- ja teistpidi täiendada. 

•  Ilmutusraamat 9.1–11:

¹Viies ingel puhus pasunat ning ma nägin tähe olevat kukkunud taevast ilmamaa peale. Sellele anti sügavuse kaevu võti

²ning ta avas sügavuse kaevu ja kaevust tõusis suitsu otsekui suurest ahjust, ning päike ja õhk pimenesid kaevu suitsust.

³Suitsust tulid ilmamaa peale rohutirtsud, ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald ilmamaa peal.

⁴Neile öeldi, et nad ei tohi teha kurja ilmamaa rohule ega millelegi, mis haljendab, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel.

⁵Ja neile anti käsk, et nad neid ei tapaks, vaid et nad neid piinaksid viis kuud, ning nende piinamine on otsekui skorpioni piinamine, kui ta inimest salvab.

⁶Neil päevil inimesed otsivad surma ega leia seda, nad igatsevad surra, aga surm põgeneb nende eest.

⁷Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks seatud hobuste sarnased, neil olid pärjad peas otsekui kullast ning nende palged olid nagu inimeste palged

⁸ja juuksed nagu naiste juuksed ja nende hambad olid otsekui lõvidel.

⁹Neil olid üll soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.

¹⁰Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel, ning nende sabades oli meelevald teha inimestele kahju viis kuud.

¹¹Nende kuningas oli sügavuse ingel, kelle nimi heebrea keeles on Abaddon ja kreeka keeles Apollüon. 

Andkem Johannesele andeks tema kirjelduse mõned detailid, mida me praegu ei taipa ära, kuid on väljaspool kahtlust, et talle anti nägemus lendavatest lahingukopteritest. Nad meenutavad tõepoolest  rändtirtse. Kui Johannes ütles nägevat sarnasust sõjaks seatud hobustega, pidas ta silmas ilmselt seda, et nad olid lahingusõidukid. Ta sai aru, et nad on metallist, ja ta võrdles nende mürinat sõtta kihutavate paljude kaarikute mürinaga. See pole sugugi halb võrdlus.  

Meid huvitab praegu eeskätt siiski muu. Mis on selle sõjaväe päritolu? Kaks ülaltoodud detaili annab vastuse avamiseks võtme. Esiteks, rohutirtsud tulid koos suitsuga «sügavuse kaevust», kus «sügavus» on tõlgitud kreekakeelsest sõnast abyssos. Ka lõpuaegne metsaline tuleb sügavikust (Ilmutusraamat 17.8; sama kreekakeelne sõna!). Sama kreekakeelne sõna esineb veel Ilmutusraamatus 20. peatüki salmides 1 ja 3, kus räägitakse saatana vangistamisest ja heitmisest «sügavikku». See on muidugi üks järjekordseid Ilmutusraamatu sümboleid, kuid kuhu vangistatakse Jeesuse tagasituleku järel saatan? Selgema vastuse leiame 18. peatüki 2. salmist: «Langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks [.]» Sümboolseks sügavikuks, kuhu vangistatakse kurjad vaimud, saab suure Paabeli asukoht, ilmselt mitte kogu kümne riigi territoorium, vaid tõenäoliselt tema religioonikeskus – selle eest, et tema «hooruse raevuviinast» on joodetud kõiki paganaid (Ilmutusraamat 18.3a). Kuna vangistatud saatan siis enam ei pääse rahvaid eksitama (Ilmutusraamat 20.3), võime järeldada, et kõnesolev piirkond saab asustamata kõnnumaaks, kunu inimjalg ei astu. Meie arutelu tulemus on niisiis, et kopterivägi kuulub suure hoora metsaliseriigile.

Samale tulemusele osutab eespool loetud seik, et kõnesoleval sõjaväel on keelatud kahjustada loodust ja isegi tappa inimesi, vaid neid võib viieks kuuks üksnes teovõimetuks teha. See tunnistab kõigepealt looduse juba väga tõsiselt kahjustatud seisundist, aga teiseks näeme, et on tegemist «tsiviliseeritud» sõjaväega, nagu on eurooplased. Päris üllatav, et lahingus peavad sõdurid hoidma rohuliblesid ja haljendavaid puid. Muide, seegi näitab, et «rohutirtsud» pole ehtsad, sest just nemad hävitaksid kõike haljast.

Kelle vastu eurooplased sõdivad?  Seda Johannes ei teata, kuid Taanieli raamatust järeldasime, et nad ründavad ida suunas. Nüüd aga loeme ühest teisest armeest ja paneme tähele, kui kontrastselt eelnevaga võrreldes käituvad need, kes asuvad vasturünnakule.   
 

• Ilmutusraamat 9.13–19:

¹³Kuues ingel puhus pasunat ning ma kuulsin üht häält Jumala ees oleva kuldaltari neljast nurgast,

¹⁴see hüüdis kuuendale inglile, kelle käes oli pasun: «Lase lahti need neli inglit, kes on ahelais suure Eufrati jõe ääres!»

¹⁵Siis päästeti valla need neli inglit, kes on valmistunud selleks tunniks ja päevaks ja kuuks ja aastaks, et tappa kolmandik inimestest.

¹⁶Ja sõjaväe ratsanike arv oli kakskümmend tuhat korda kümme tuhat – ma kuulsin nende arvu –,

¹⁷ning nõnda ma nägin oma nägemuses hobuseid ja nendel istujaid. Neil olid tulipunased ja sinised ja väävelkollased soomusrüüd ning hobuste pead olid nagu lõvide pead ning nende suust tuli välja tuld ja suitsu ja väävlit.

¹⁸Nende kolme nuhtluse poolt tapeti kolmandik inimesi: tule ja suitsu ja väävli läbi, mis tuli nende suust.

¹⁹Hobuste meelevald oli nende suus ja nende sabades, sest nende sabad olid madude sarnased, neil olid pead ning nendega nad tegid kahju.

Siin võib mitme üksikasja kohta spekuleerida, kuid piirdume sellega, mis on enam-vähem arusaadav. «Hobune» on ilmselt sümbol; juba «hobuste» kirjeldus näitab seda. Tegemist on maad mööda liikuvate lahingumasinatega. Nad tulevad ida poolt, Eufrati jõe kandist. Johannes nägi, kuidas nad tulistavad. Huvitav on viimase salmi vihje nende sõidukite «sabadele». Võib pakkuda järgmise seletuse. Oleme vist kõik näinud telerist pilti väljatulistatud raketist, mille taha jääb pikk vonklev reaktiivgaasi või sellel kondenseerunud auru «saba», aga  «saba» «pea» on rakett ise oma lõhkelaenguga. Meenutame, et Johannes lihtsalt kirjeldas, mida ta nägi, kasutades tundmatu kirjeldamiseks temale tuntud mõisteid ja sõnu.

Mainitud 200 miljoni suurune mammutarmee võis lähtuda üksnes idast. Vaevalt et ka miljardi ja mõnesaja miljoni elanikuga Hiina üksi saaks kuigi kergesti säärast väge välja panna, küll aga saaks seda teha mingi hulk suurriike üheskoos. Võib oletada, et ründajaid riike on neli – vastavalt inglite (arvatavasti langenud inglite ehk deemonite) arvule, kes neid riike innustasid. Kolmandik inimesi, kes tapetakse, ei tarvitse tähendada kolmandikku kogu maakera elanikest, vaid ehk kolmandikku nendest, kes jäävad idast tulevale invasioonile ette.

See oli kuuenda pasuna signaliseeritav «häda».  Ilmutusraamatu järgnev, 10. peatükk ja 11. peatüki esimene osa on vaheosad, sündmuskäik jätkub 11. peatüki teises pooles seitsmenda pasunaga. See tähistab Kristuse tulekut. Eespool juba lugesime, kuidas ingellikud olendid tänasid Jumalat, et on tulnud aeg võtta valitsemine ja «hävitada need, kes hävitavad ilmamaad» (Ilmutusraamat 11.18). Planeedile on selleks ajaks tekitatud tohutut kahju. Ent kes võidab tolle Ida ja Lääne heitluse? Piibel sellele otseselt ei vasta, kuid paistab, et ehkki idast ründajad on eduseisus, ei saavuta lõplikku võitu kumbki pool. Kristuse saabumine päästjana peatab inimkonna omavahelise enesetapusõja ning seejärel pöördutakse Lääne (metsaliseriigi) eestvõtmisel tulnuka vastu. Viimane saab vastupanijaist kergesti jagu.

Idariikide vastupealetungist metsaliseriigile arvame võivat lugeda prohvet Joeli raamatu 2. peatükist, kus see sündmus on selgelt seostatud «Issanda päevaga». Issanda päev on Kristuse tagasituleku päev, üldisemalt tema tagasituleku aeg. Joeli raamatut pole suudetud usaldusväärselt dateerida; arvatavasti kirjutati see Juuda riigi langemise eel, seega 6. sajandil e.m.a.  Raamat on mitmekihiline, räägib prohveti kaasajast, ent peamiselt siiski lõpuajast. Mitmekihilisust näitab kas või see, et 3. peatüki ennustusega seletas apostel Peetrus Jeesuse ülestõusmise järgse nelipüha sündmusi (Apostlite teod 2.16–21), kuigi enamik Joeli mainitud detaile ei täitunud tollal, vaid täitub alles viimseil päevil ehk lõpuajal. Allesitatud kirjeldus jätab mulje, et idast tulev hiigelsõjavägi liigub heitumatult nagu robotid, justkui oleks ründajaid   töödeldud uimastiga. Looduse hoidmisest pole märki.

•  Joeli 2.1–11:

¹Puhuge sarve Siionis, tõstke häält mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal,

²pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Nõnda nagu koit laotub mägedele, tuleb suur ja  vägev rahvas, kelle sarnast pole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni.

³Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest.

⁴Neil on hobuste välimus ja nad jooksevad kui sõjaratsud.

⁵Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel, vägeva rahva sarnaselt, kes on valmis tapluseks.

⁶Nende ees värisevad rahvad, kahvatuvad kõik palged.

⁷Nad ruttavad nagu võitlejad, ronivad müüridele nagu sõdurid. Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada.

⁸Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi.

⁹Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, tungivad akendest sisse nagu varas.

¹⁰Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära.

¹¹Ja Issand laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur. Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?

Inimkonna kriis on nii suur, et kui Kristuse õigeaegne tagasitulek ei teeks turmale lõppu, hukkuksid kõik inimesed. Kuid maa peal on kristlasi ning nende pärast tehakse hävingule lõpp. 

• Matteuse 24.22: Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski, aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.

Oleme juba tõdenud, et Jumala Poeg ei tule tagasi salaja, vaid avalikult, kõigi nähes. Seda kinnitab ka järgmine salm. 

• Ilmutusraamat 1.7:  Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud, ning kõik maa suguharud halisevad tema pärast. Jah, aamen.

Vihje Jeesuse läbitorkajatele on ilmselt piltlik ja käib juutide kohta. Jeesuse tegelikud läbitorkajad ja hukkajad olid Rooma sõdurid, kes tema naasmise ajaks on ammu surnud, kuid tema ristilöömise ägedad nõudjad olid tollased juudi religiooni- ja rahvajuhid ning nende poolt ülesässitatud pööbel. Ka need kõik on ammu surnud, ent nad on tõmmanud veresüü ka oma järeltulijate peale (Matteuse 27.25). On kohane lisada, et Jeruusalemma juudi elanikkond on nähtavasti esimene rahvas, kes tunneb tagasipöördunud Kristuse ära ning kahetseb kibedasti oma uskmatust ja esivanemate pattu (vt  prohvet Sakarja raamatu 12. peatükki).

Kuidas saab iga silm tagasitulevat Kristust näha? Üks võimalus on ülemaailmne televisioon, kuid huvitav on selles seoses ka järgmine Jeesuse ennustus. 

• Matteuse 24.27:  Sest otsekui välk sähvab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.

Seda on raske mõista, kui mõelda välgusähvatuse hetkelisusele. Tegelikult pole kreekakeelses algtekstis siinkohal sõna sähvab, vaid väljub.  Nagu välk väljub idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine. Paralleelkohas Luuka 17.24 on tõepoolest sähvab või välgatab ning ilmakaari pole mainitud, kuid oletagem, et võrdlemisel välguga ei tahtnud Jeesus ennustada oma saabumise väga lühiajalist nähtavust, vaid vaatepildi liikumist idast läände. Alljärgnev on mööndavasti oletus, võetagu seda ettevaatlikult, mitte tuvastatud tõena.

Kristuse tagasitulek on kardinaalne sündmus Jumala plaanis, mis viiakse läbi avalikult ja tseremoniaalselt. Siia kuulub nõue, et kogu inimkond peab tema saabumist nägema. Liigagi tihti on minevikus olnud  petturitel võimalik pretendeerida sellele, et ollakse messias, ning suuri eksitajaid tuleb edaspidi veel, nagu Jeesus ise hoiatas (Matteuse 24.24). Kuidas aga võib kogu inimkond ümmargusel planeedil näha õige Messia tulekut? Võib-olla nii, et Kristus ilmub algselt kõrgele pilvedesse Jeruusalemma kohale, sest see linn on alati olnud Jumala plaani fookuses. Tulija jääb paigale 24 tunniks, samal ajal kui Maa tema all teeb täispöörde. Maa pealt vaadates nähakse Kristust siis aeglaselt kulgevat idast läände. Kõigil meridiaanidel, mille kohale ta ilmub, tõusevad õndsad surnud ja kogutakse pilvedesse tema juurde, seejärel ka elavad tõelised kristlased (1. Tessalooniklastele 4.15–17;  Matteuse 24.31). Ööpäeva möödumisel on kõik taas Jeruusalemma kohal ning laskuvad Õlimäele (Sakarja 14.4).

Lõpuks võib mainida, et Kristuse tagasituleku päev Jeruusalemmas ennustatakse olevat külm ja pime, aga õhtuajal tuleb valgus.                   

• Sakarja 14.6–9:

⁶Ja sel päeval ei ole valgust, on külm ja pakane.

⁷Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka [algtekstis «ka» puudub] õhtuajal.

⁸Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere [Surnumere]  poole ja pooled Läänemere [Vahemere]  poole; see sünnib suvel ja talvel.

⁹Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.

Kui teises osundatud salmis öeldakse, et pole päeva ega ööd, on mõte vististi see, et ilm on püsivalt sünge ja pime, sest atmosfäär on täis suitsu ja saasta.

Kristuse väga lähedale jõudnud saabumise tundemärgiks on peetud ka seda, et häid sõnumeid Jumala riigi tulekust on kuulutatud kõigile maailma rahvastele:

• Matteuse 24.14:  Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb [ajastu] lõpp.

Vahetult enne seda oli Jeesus maininud mitmeid ajastu lõpule osutavaid nähtusi, mis olevat aga siiski alles «sünnitusvalude algus», ent lõpp ei olevat veel käes. Ülaltsiteeritud salmile oleks aga raske kindlat järeldust rajada, sest pole teada, kui põhjalik pidi olema Jeesuse silmaspeetud kuulutustöö. Kui näiteks mõned Läänes elavad bengalid või tiibetlased oma rahva esindajatena on Jumala kuningriigist kuulnud, kas sellega on vastavad rahvad selle sõnumi saanud? Paneme tähele, et Jeesus ei ennustanud kõigi rahvaste kristianiseerimist praegusel ajastul. Niisugune kujutelm oleks selges vasturääkivuses piibliga, sest piibel näitab, et Jeesuse tulekul ei ole maailm kristlik. Jeesus pidas silmas, et kõik rahvad – ilmselt mingi hulk kõigi rahvaste liikmeid – peavad olema saanud tunnistuse Jumala riigi tulekust. Et kui see sünnib, võidaks neile rahvastele öelda: teie inimestele oli sellest ette teatatud!

Vastupidi tihti kuuldavale eksiarvamusele ei tähenda Kristuse tulek maailma lõppu meie planeedi ja inimkonna hukkumise mõttes. Planeet ei hävi füüsiliselt ning inimkond ei kao, kuigi mõlemad saavad üliraskelt kannatada. Lõpeb praegune maailmakorraldus ehk lihtsamalt öeldes praegune ajastu ning (pärast teatavat üleminekuaega, kui rahvad on rahunenud ja lõpetanud vastupanu) asendub uue ja paremaga, kus valitsevad rahu ja õiglus. 

• Jesaja 32.16–17:

¹⁶Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viinapuuaias.

¹⁷Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.

Siinsete lehekülgede otstarve pole olnud jutustada meie planeedi ja inimkonna rehabiliteerimisest Jumala riigi valitsuse all. Milline saab olema elu, kuidas organiseeritakse maailma majandus ja religioon. Piibel laseb nende küsimuste kohta järeldada mõndagi huvitavat. Oleme siinkohal piirdunud Kristuse tagasituleku kui nähtusega ja üksnes sellega.

2008