Inglitest

Ingleid tunneme maalidelt ja joonistelt kui valgesse rüütatud inimesetaolisi tiibadega olendeid, keda kujutatakse välimuselt  ilusate naistena või siis väikeste punnispõsksete lastena. Öeldakse, et see või teine neiu on kaunis nagu ingel ning laps armas nagu ingel. Mõni vanaaegne raamat sisaldab pilte, mis kujutavad ka tumedaid, kurje ingleid. Skulptuuregi leidub – mõeldagu kas või Kadrioru «Russalkale». Ent kust on tekkinud üldse ingli mõiste ja kuidas hinnata olemasolevaid pilte ja kujusid? Kunstnikutööd rajanevad traditsioonilistel arusaamadel, aga isegi kui traditsioon lähtub millestki tõelisest, võib ta ikkagi põlistada eksimusi. See näib maksvat eriti õnnetult just usutraditsioonide kohta.

Varaseimad kirjalikud andmed inglitest pärinevad vanast testamendist, mida täiendab uus testament. Nüüd vaatamegi, mida need allikad õpetavad. Kõik teised võimalikud allikad jätame sihilikult kõrvale, sest tahame rääkida ainult piiblist.

Sõna ingel tähendab nii heebrea kui ka kreeka keeles (vastavalt mallah ja angelos) sõnumitoojat või käskjalga ja esineb selles tähenduses ka tavasõnana. See on näide, kuidas piibli algkeeled on puudulikud vaimulike eriterminite poolest. Kui tahetakse piiblis rõhutada, et tegemist on  Jumala  saadikuga, siis öeldaksegi Jumala ingel, Jehoova ingel või Issanda ingel.  Inglid on vaimud, vaimolendid. Nad on tõesti käskjalad, aga täidavad ka muid Jumala antud ülesandeid. Uuest testamendist loeme:

• Heebrealastele 1.14:  Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud [algtekstis vaid-sõna puudub], läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?

 Kuidas on olla vaim

Olla vaim tähendab omada vaimulikku (spirituaalset) ihu. Inimese ihu on füüsiline, aineline, materiaalne. See allub gravitatsioonile ja kõigile ainelise looduse seadustele. Ingleid ei kammitse aineline universum. Vaadakem siinkohal, kuidas on olla vaimuliku ihuga. Just säärase ihuga tõusis surnuist teatavasti ka Jeesus Kristus; tema füüsiline keha muundus ülestõusmisel vaimuks. Me teame seda apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele. Sealses 15. peatükis, mis räägib surnute ülestõusmisest, samastatakse kristlaste tulevane ülestõusmine Jeesuse ülestõusmisega, mis on juba aset leidnud. Mõlemal juhul toimub samasugune muundus. Füüsiline ihu maetakse maha (Pauluse sõnades: maine ihu külvatakse; 44. salm), vaimne ehk vaimulik ihu äratatakse üles. Ülestõusnud Kristus oli niisiis vaimuliku ihuga. Välimuselt ei tarvitsenud ta seejuures üldsegi äratada mingit erilist tähelepanu; ta oli ikka inimesekujuline ja inimesesuurune nagu varemgi. Ta polnud läbipaistev või vormitu või vaevu inimesekujuline udukogu.

Luuka evangeeliumi 24. peatükis on lugu, kuidas ülestõusnud Jeesus ilmus kahele jüngrile, kes olid teel Emmause külasse. Neile lähenes Jeesus ja kõndis nendega kaasa. Jüngrid pidasid teda juhuslikuks teekäijaks ega tundnud teda ära. Nad polnud Jeesuse kaheteistkümne jüngri seast, vaid kuulusid Jeesuse järgijate laiemasse ringi. Kõik kolm vestlesid üheskoos ning jõudnud kohale, sõid ka üheskoos õhtust. Mis juhtus edasi, seda näitab järgmine tekstiosa.

• Luuka 24.30–31:  Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist.

Jeesus vaimolendina võis äkki kaduda. Aga ta võis ka äkki ilmuda lukustatud tuppa (Johannese 20.19). Arvatavasti ei tähenda see läbi seina tulekut, vaid tuppa sisenemist kolmeõõtmelisest ruumist avarama ruumi kaudu (selle kohta loe traktaadist «Jumalast ja Kristusest» jaotist 2.3). Ülestõusnud Jeesus laskis end ka tuttavatel katsuda (Matteuse 28.9; Johannese 20.27). Ta võis ka süüa (Luuka 24.30;  24.41–43;  Johannese 21.12–14) ning tõotas süüa ja juua tulevikus Jumala riigis (Matteuse 26.29; Luuka 22.16, 18). See on võimalik ja küllap nauditavgi, kuid kindlasti mitte vajalik, sest vaimu elu ei sõltu söögist, joogist, õhust ega millestki muust ainelisest, vaid püsib olemuslikult vaimus endas.

Üks küsimus vajab veel selgitamist seoses episoodiga (Luuka 24.36 jj), mis räägib ülestõusnud Kristuse äkilisest ilmumisest jüngrite keskele ning viimaste kohkumisest, sest nad arvasid «vaimu nägevat». Kristuse vastus neile oli:

• Luuka 24.39:  Vaadake mu käsi ja jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!

Ilmselt mõtles Jeesus siinkohal viirastuslikku vaimu, nagu vahel nähakse tänapäevalgi, kuid säärased on kurjad vaimud ehk deemonid. Need ei saa materialiseeruda ainelisse kehasse, vaid tahavad kasutada inimese või vähemalt loomagi keha. Jeesus andis mõista, et deemoneid ei saa käega katsuda. Väärib tähelepanu ka see, et ülestõusnud Jeesus ei ütelnud endal verd olevat, vaid mainis üksnes liha ja luid. Veri on vana testamendi järgi ainelise elu alus (3. Moosese 17.11, 14), ent vaimu elu pole aineline. See ei rajane keemilistel protsessidel.

Sügavalt ekslik on arvamus, et kui keegi n-ö hea inimene – näiteks nooruke laps – sureb, siis saab temast ingel taevas. Surnu ei lähe taevasse, vaid hauda, ja ühestki inimesest ei saa inglit, sest inglid ja inimesed on Jumala loomingu eri liigid. Inimesed paljunevad sigimise teel, iga ingel näib seevastu olevat eraldi loodud. Loodu staatusele osutab piibel selgelt näiteks saatana puhul (Hesekieli 28.13, 15), kes oli kunagine kõrge ingel, kuid hakkas Jumalale vastu ja sai kurjaks vaimuks. Ehkki inglitel ja pääste pärinud endistel kristlastel Jumala riigis on see ühisomadus, et nii ühed kui ka teised on vaimolendid (nagu ka Jumal ja ülestõusnud Kristus), ei tohi neid siiski segi ajada.

Ingli ilmumise näiteid

Tutvudes piiblis talletatud juhtumitega, võime mõndagi inglite kohta teada saada. Vaatleme mõnd juhtumit allpool.

1) Uues testamendis öeldakse: «Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.» (Heebrealastele 13.2)  Siit järeldame, et ingel võib ilmuda täiesti inimese välimusega ja muidugi ilma tiibadeta. Harilikud inglid ongi tiibadeta. Üks lugu on salvestatud 1. Moosese raamatu 18. ja 19. peatükis, mida nüüd vaatame.

Aabrahami juurde ilmus «kolm meest», kellele külalislahke Aabraham korraldas söömaaja. Ta tõi «võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid» (18.8). Jutustuse lugemist jätkates selgub, et tegemist polnud sugugi harilike meestega. 18. peatüki teisest poolest nähtub, et üks kolmest mehest oli koguni Jumala kõrge esindaja, võib-olla hilisem Jeesus Kristus ise, kelle kaudu Jumal rääkis, aga kaks olid inglid, kes läksid edasi väga patust Soodoma linna hävitama (vt eriti 19.1). Nad sisenesid Soodomas elava külalislahke Loti majja, sõid neile pakutud õhtueinet ning paistsid soodomlastelegi välimuselt meestena. Nende kasutada oli Jumala vägi, millega nad suutsid lüüa maja ümber tunglevad kiimalised omasooiharad pimedusega. Ööbinud Loti juures, kiirustasid inglid koiduajal Lotti ja tema peret linnast lahkuma, lõpuks haarasid neil käest ja vedasid nad Soodomast välja, misjärel linn ja selle elanikud hukkusid katastroofilises tules.  

2) Teise näitena vaatame Gideoni kutsumist Kohtumõistjate raamatu 6. peatükis.

• Kohtumõistjate 6.11–12:  Ja Issanda ingel tuli Ofrasse ning istus tamme alla, mis kuulus abieserlasele Joasele; ja Joase poeg Gideon peksis surutõrres nisu, et seda midjanlaste eest kõrvale toimetada. Ja Issanda ingel ilmutas ennast temale ning ütles talle: «Issand on sinuga, sina tubli mees!»

Gideon oli skeptiline ja tahtis kinnitust, et tundmatu külaline on Jumala juurest. Ta palus temalt tunnustähte. Ta palus, et külaline jääks, kuni ta on valmistanud roaohvri.

• Kohtumõistjate 6.19–22:  Ja Gideon läks ning valmistas sikutalle ja poolest vakast jahust hapnemata leivakesi, pani liha korvi, leeme potti ja tõi tema juurde tamme alla ning seadis ta ette. Aga Jumala ingel ütles temale: «Võta liha ja hapnemata leivakesed, aseta siia kalju peale ja vala leem välja!» Ja ta tegi nõnda. Ja Issanda ingel sirutas saua, mis tal käes oli, ja puudutas selle otsaga liha ja hapnemata leivakesi: siis tuli kaljust välja tuli ning põletas ära liha ja hapnemata leivakesed. Ja Issanda ingel kadus ta silmist. Siis Gideon nägi, et see oli olnud Issanda ingel, ja ta ütles: «Oh häda, Issand Jumal! Nüüd olen ma Issanda inglit näinud palgest palgesse!»

Gideon kartis põhjendamatult, et ingliga kohtumise tagajärjel ta võib surra, aga Jumal kinnitas talle, et ta ei sure. Kõnesolev lugu on praegu esitatud näitamaks veel kord, et Jumala ingel on volitatud tegema Jumala tahtmise kohaseid imetegusid, aga eriti seda, et ingel nägi välja inimesena, mistõttu Gideon ei taibanud tema üleloomulikku päritolu, ja teiseks, et ingel võis äkitselt kaduda nii nagu ülestõusnud Jeesuski. Ingel oli vaimolend, kuid tema välimus ei reetnud seda. Ning muide, heebrea keelest nähtub, et see ingel näis mehena, sest tema kohta kasutatakse meessoo grammatikavorme ja Gideon kõnetas teda (salmis 13): oh mu Issand – tegelikult mu isand, heebrea keeles adoni.

3)  Üks Iisraeli hilisem kohtumõistja oli Simson, kelle dramaatiline lugu Deliila-nimelise naisega on üldsusele võib-olla rohkem tuntud. Tema eelolevast sünnist teatas tema emale ingel. See oli taas mehe välimusega, aga seekord oli välimuses ka midagi jumalikku, mis äratas aukartust.

• Kohtumõistjate 13.6:  Ja naine läks ning rääkis oma mehega, öeldes: «Mu juurde tuli jumalamees ja tal oli nagu Jumala ingli välimus, kartustäratav! Mina ei küsinud temalt, kust ta oli, ja tema ei andnud mulle teada oma nime.

Sama ingel ilmus teist korda ning ka Maanoah, Simsoni tulevane isa, kohtus temaga. Loeme nüüd edasi 15. salmist:

• Kohtumõistjate 13.15–21

¹⁵Siis Maanoah ütles Issanda inglile: «Luba, et peame sind kinni, et saaksime sulle valmistada sikutalle!»

¹⁶Aga Issanda ingel vastas Maanoahile: «Kuigi sa pead mind kinni, ei söö ma ometi su leiba. Aga kui sa tahad valmistada põletusohvrit, siis ohverda see Issandale!» Sest Maanoah ei teadnud, et see oli Issanda ingel.

¹⁷Ja Maanoah küsis Issanda inglilt: «Mis su nimi on, et saaksime sind austada, kui su sõnad täide lähevad?»

¹⁸Aga Issanda ingel vastas temale: «Miks sa küsid mu nime? See on ju imeline!»

¹⁹Siis Maanoah võttis sikutalle ja roaohvri ning ohverdas selle kalju peal Issandale, kes imeliselt talitab. Ja Maanoah ja ta naine nägid,

²⁰kui leek tõusis altarilt taeva poole, et Issanda ingel läks üles altari leegis Maanoahi ja ta naise nähes; ja nad heitsid silmili maha.

²¹Kuigi Issanda ingel enam ei ilmutanud ennast Maanoahile ja tema naisele, teadis Maanoah, et see oli olnud Issanda ingel.

Seekord ei lahkunud Jumala ingel äkitselt kadudes, vaid tõusis taeva poole põletusohvri leegis. Ingli «kartustäratavast» välimusest hoolimata ei saanud Maanoah aru, et tegemist oli ebamaise olendiga, kuni ingli imelise lahkumiseni. Siis ta mõistis.

4)  Piiblis on kaks Jumala inglit identifitseeritud nimeliselt. Need on Miikael ja Gabriel. On veel kolmas nimi, Heilel Ben-Šáhar  See esineb Jesaja raamatus 14.12 ja on tõlgitud helkjaks hommikutäheks, aga kuulub inglile, kes sai vastuhaku tagajärjel saatanaks. Heilel ei ole seega enam Jumala inglite seas. Müstitsistlikes ja okultistlikes teostes ja ka Apokriivas leidub teisigi inglinimesid, kuid need ei puutu  siia. Gabrielist aga väärib meenutamist tema külaskäik Maarja, Jeesuse ema juurde kuulutama ette Jeesuse sündi.

• Luuka 1.26–29

²⁶Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret,

²⁷neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.

²⁸Tema juurde tulles ütles Gabriel: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!»

²⁹Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada.

Olles andnud talle oma sõnumi, lahkus Gabriel Maarja juurest. Pole öeldud, et ingli lahkumine oli kuidagi imepärane. Kõik oli pealtnäha loomulik. Lugesime, et Maarja oli vapustatud ingli tervitussõnade pärast, aga nähtavasti  mitte välimuse pärast. Kui Gabrielil oleksid olnud tiivad või kui ta oleks kiiranud valgust, oleks Maarja olnud vapustatud kahtlematult palju enam.

Inglid – noored mehed

Oleme juba tõdenud, et piiblis esinevad Jumala inglid ikka meestena.  Neil paaril juhtumil, kus ingli välimust on kirjeldatud näilise vanuse järgi või saab seda kaudselt järeldada, on tegemist noore  mehega. Muidugi ei ole inglid vanuselt noored, sest nad on igavesed vaimolendid, kes loodi juba enne inimest, kuid neile on antud noore mehe välimus. Selge näite selle kohta pakub juhtum Jeesuse ülestõusmise järel, kui teatavad Jeesusele lähedased naised tulid varahommikul tema haua juurde, leidsid hauakambri tühja olevat ja nägid selles pikka valgesse kuube riietatud  noorukit.

• Markuse 16.2–7

²Ja nädala esimesel päeval väga vara, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde.

³Ja nad ütlesid üksteisele: «Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?»

⁴Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur. 

⁵Ja hauakambrisse minnes nad nägid paremal pool istumas noorukit, riietatud pikka valgesse kuube. Ja neil hakkas hirm.

⁶Aga nooruk ütles neile: «Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!

⁷Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles. »

Eespool puudutasime näidet kahest inglist, kes saabusid Soodomasse Loti majja ja keda hakkasid välja nõudma Soodoma linna omasooiharad. «Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde?» hüüdsid nad peremehele. «Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!» (1. Moosese 19.5) Väidetavalt on homoseksualistide iharuse objektiks harilikult poisid ja noored  mehed, mistõttu võime arvata, et inglitel oli tõenäoliselt just selline välimus.    

Kirgastatud inglid

Mitte alati ei ole piiblis kirjeldatud inglitel n-ö tavainimese välimus. Kui ingel ilmub hulgale seoses mingi tähissündmusega, eriti öösel, võib ta helendada, kiirata valgust. Näiteks Jeesuse sündimisel ilmus Petlemma lähedal õitsil olevatele karjastele ingel «ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga» (Luuka 2.9). Johannes oma Ilmutusraamatus mainib vägevat inglit, kelle taevast allatulekul «maailm läks valgeks tema hiilgusest» (18.1).

Jeesuse ülestõusmise sündmustikku pole kerge evangeeliumiraamatute järgi ühtseks narratiiviks kokku panna, sest eri autorid kirjeldavad eri momente. Ülestõusmine leidis aset enne, kui keegi tol hommikul haua juurde jõudis. Äsja juba lugesime, et naised leidsid kivi hauakambri suudme eest ära veeretatud olevat ja ingli istuvat hauakambris. Matteus on kirjeldatud ka üht varasemat hetke:

• Matteuse 28.2–4

²Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel,     laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale.

³Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi.

⁴Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha    nagu surnud.

See sündmus ilmselt ei kirjelda Jeesuse tegelikku ülestõusmist, sest vaimolendiks saanuna ei vajanud ta hauakambrist väljumiseks avatud väljapääsu. Jeesus oli ilmselt tõusnud juba varem, valvuritele märkamatult. Ingel tuli ja veeretas kivi kõrvale selleks, et lähenevad naised näeksid haua olevat tühja. Tema tulek ja kirkus olid valvuritele hirmus vapustus. Naiste saabudes oli ingel läinud hauda ja istus seal, välimuselt nooruk. Kuid tuleb lisada, et Luuka ja Johannese järgi oli ingleid Jeesuse tühjas hauakambris koguni kaks; neil olid seljas erevalged riided (Luuka 24.4;  Johannese 20.12).  

Mõne ingli ilmumist  kirjeldatakse ülivõimsa vaatepildina. Ilmutusraamatus 18.1, nagu juba öeldud, mainitakse taevast laskuvat vägevat inglit, kes nõnda säras, et «maailm läks valgeks tema hiilgusest».  

Prohvet Taanielilt pärineb järgmine kirjeldus:

• Taanieli 10.5–6: Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga. Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.

Kui linaste riietega «mehel» oleksid olnud tiivad, oleks seda siin kindlasti mainitud tema välimuse märkimisväärse iseärasusena. Siiski leidub piiblis vihjeid inglite lendamisele. Kirjutab taas Taaniel:

• Taanieli 9.21: [K]ui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel, keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde õhtuse ohvri ajal.

Siit ei või sugugi järeldada, et inglil olid tiivad ja nende abil ta lendaski. Vaimolend ei allu gravitatsiooni- ega aerodünaamikaseadustele; ta võib ruumis hõljuda ja liikuda suvaliselt. Sama Gabriel ilmus hiljem Maarjale, nagu oleme juba tõdenud, ning tal ei olnud tiibu. Veel üks näide ingli lendamisest on järgmine:

• Ilmutusraamat 14.6:  Ma nägin teist inglit keset taevast lendavat; sellel oli igavene evangeelium, et kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal – kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele.

Keerubid ja seeravid

Need on ingellikud vaimolendid, kes esinevad piiblis mõnes prohvetinägemuses, mis kujutab Jumala trooni ja selle vahetut ümbrust. On küsitav, kas neid on üldse õige ingliteks nimetada. Nad ei näi tegutsevat Jumala saadikute ja sõnumitoojatena. Keerub tuleb heebreakeelsest sõnast k(e)ruv, mille etümoloogia (algtähendus, päritolu) pole selge, ning seerav sõnast saráf, mis vihjab leegitsemisele.

Keerubeid  mainitakse piiblis juba üsna varakult, nimelt  Eedeni aia loos: kui Aadam ja Eeva olid paradiisiaiast välja heidetud, pani Jumal sissepääsu juurde «keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga», et inimesed ei saaks võtta elupuu vilja ja seeläbi omandada igavest elu (1. Moosese 3.24). Prohvet Hesekieli raamatus kirjeldatakse keerubeid kui Jumala trooni kandjaid (peatükid 1 ja 10;  ka 2. Saamueli 22.11 ja Psalm 18.11). Kui iisraellased oma kõrbeteekonnal ehitasid seaduselaeka (õigemini: lepingulaeka), tuli laeka kaane peale valmistada Jumala korralduse järgi kaks kullast keerubikuju (2. Moosese 25.18); hiljem püstitati kaks hiiglasuurt kullatud keerubikuju Saalomoni ehitatud templi kõige pühamasse paika (1. Kuningate 6.23 jj). Nikerdatud keerubikujusid tehti ka templi seintele.

Nüüd tekib huvitav küsimus: kust teadsid iisraellased keerubi välimust? Prohvet Hesekieli kirjelduse järgi oli keerubil üheaegselt neli välimust või nelja olendi nägu: inimese, lõvi, härja ja kotka. Paistab, et konkreetne nägu sõltus sellest, kustpoolt vaadata. Ning keerubil oli ka neli tiiba. Ent iisraellased pidid valmistama seaduselaeka ja keerubikujud selle kaanele tuhatkond aastat  enne,  kui  elas ja nägi oma nägemusi prohvet Hesekiel. Kuidas nad teadsid? Ilmselt oli Jumal Moosest juhendanud (vrd Heebrealastele 8.5), aga samuti võib  oletada,  et keerubid ei olnud ürgsele inimkonnale päris tundmatu nähtus. Meenutame, et keerubid valvasid Eedeni aia sissepääsu. Aga Eedeni aed võis säilida kuni veeuputuseni, mistõttu võis veeuputuseelne inimkond olla keerubeid näinud. Traditsioonid keerubitest kandusid uputusjärgsesse maailma ning aja jooksul moondusid, sünnitades hiljem legende suurt varandust valvavast koletisest või lohest koopasuus või kindluseväravas.

See on spekulatsioon, oletus, aga selle toetuseks võib osutada muistsete assüürlaste ja babüloonlaste mütoloogiale ja säilinud kunstiteostele, kus inimese pea ning härja või lõvi kehaga tiivulised olendid on sage motiiv. Kust niisugune idee üldse tekkis?

Mõnevõrra üllatav Hesekieli raamatus on ka saatana nimetamine (endiseks) keerubiks (28.14, 16), ehkki tema kirjelduses pole leida keerubitele omaseid jooni. Vihje kaitsjale (või teises tõlkes katjale) neis viidetes näib seostuvat keerubitega, kelle kujude tiivad katsid lepingulaegast ja selle kaant kui Jumala trooni sümbolit iisraellaste kõige pühamas paigas.

Seeravitest on näinud nägemust ja neid kirjeldanud prohvet Jesaja (6.1–7). Ta nägi Issandat suurel ja kõrgel aujärjel ning «temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas». Vaimolendid kindlasti ei vaja tiibu lendamiseks; tiibadega lendamine kuulus antud nägemuspildis lihtsalt teiste inimelus tuntud detailide juurde (uksepiitade vabin hüüdja valju hääle tõttu, koja täitumine suitsuga, altarilt pihtidega võetud elav süsi). Prohvetile näidati taevaseid vaimulikke reaale inimesele hästituntud sümbolite kaudu.

Uue testamendi Ilmutusraamatu 4. peatükis kirjeldab ka Johannes oma nägemust Jumala troonist ja tegevusest selle ümber. Trooni ümber oli veel 24 trooni, milledel istus 24 «vanemat» (kahtlematult taas ingellikud olendid), aga troonile lähemal «neli olevust, täis silmi eest ja tagant».

• Ilmutusraamat 4.7–8:  Esimene olevus oli lõvi sarnane ning teine olevus oli härja sarnane ning kolmandal olevusel olid palged nagu inimesel ning neljas olevus oli lendava kotka sarnane. Ning neil neljal olevusel oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seest silmi täis, ning nad ei lakanud ööl ega päeval hüüdmast: «Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!»

Kahjuks pole siinsest kirjeldusest selge, kas need olevused on keerubid või seeravid. Neil esineb mõlema tunnuseid. «Silmi täis» tiivad ei tohiks olla mõistatus, sest sellised on ka paabulinnul. Muidugi pole need «silmad» nägemiselundid, vaid ornamendid. Johannes lihtsalt kirjeldas, mida ta nägi, nii nagu nähtu talle paistis.

Kaitseinglid?

Oleme võtnud teatavaks, et inglid abistavad inimesi, kes pärivad pääste, tähendab kristlasi  (Heebrealastele 1.14).  Piibel räägib, kuidas apostlid vangistati, aga ingel päästis nad öösel vabadusse (Apostlite teod 5.17–20). Talletatud on ka juhtum apostel Peetrusega, kelle Jumala ingel päästis vangihoonest (Apostlite teod 12.1–11). 

Kas igal kristlasel on kaitseingel? Kas väikestel lastel on kaitseinglid? Meeldiks teada, aga piibel ei vasta neile küsimustele täie selgusega. Õnnetusi, ka surmaga lõppevaid, juhtub nii kristlastega kui ka väikeste lastega. Samas on olemas näiteid imelistest pääsemistest, sealjuures ka kellegi tundmatu läbi, kes ilmub kohale, aga kaob ega  jäta võimalust end identifitseerida. Kas see oli ingel?

Huvitav on Jeesuse järgmine ütlus, mis aga tõstatab ka küsimusi.

• Matteuse 18.10:  Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks [jutt on Jeesust uskuvast lapsest ja lapseliku usuga täiskasvanust; 18.3, 6], sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!

Apostel Peetruse vanglast vabanemise ülalmainitud juhtum tõstatab küsimuse, kas Peetrusel oli kaitseingel ja kas kaitseingel räägib kaitstava inimese häälega (Apostlite teod 12). Sündmustik oli järgmine. Vabanenud vanglast, sattus Peetrus maja juurde, mis kuulus Maarjale, Markuse evangeeliumi kirjutaja Johannes Markuse emale. Sellesse majja oli kogunenud suur hulk kristlasi, kes parajasti palvetasid Peetruse vabanemiseks. Kui Peetrus väravale koputas, läks sinna kuulatama Roode-nimeline tüdruk, kes tundis Peetruse häälest ära. Rõõmsas erutusseisundis ei taibanudki tüdruk väravat kohe avada, vaid jooksis tagasi majja ja teatas, et Peetrus seisab värava taga. Majas palvetanud aga ei uskunud Roodet. 

• Apostlite teod 12.15:  Nemad ütlesid talle: «Sa jampsid!» Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: «See on tema ingel.»

Kirjeldus on liiga napisõnaline, et saaksime olukorrast täpselt aru. Tekib mõte, et ingli all tuleks siinkohal mõelda ehk hoopis saadikut või käskjalga, mis ongi kreekakeelse sõna angelos põhitähendus. Majas viibijad ise ei kuulnud Peetruse häält ning võib-olla arvasid, et erutatud Roode kuulis värava tagant Peetruse nime ja tegi valejärelduse, et koputaja on Peetrus ise. Nad pakkusid seletuse,  et  väljas seisab keegi teine, kes on tulnud Peetruse nimel, tähendab Peetruse läkitatu.

Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatükk koosnevad Kristuse kirjadest seitsme Aasia koguduse «inglitele». Sisuliselt olid need läkitused kirjutatud kogudustele. Arvatakse, et «inglite» all tuleb antud juhul mõelda koguduste saadikuid.

Inglite roll Kristuse tuleku sündmustes

Uue testamendi ennustused omistavad inglitele silmapaistva rolli Jeesuse tagasituleku sündmustikus. Ta saabub inglitest koosneva sõjaväega:     
            

• Matteuse 25.31:  Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile [.]

• Ilmutusraamat 19:11–14

   ¹¹Ma nägin taeva olevat avatud ning ennäe: valge hobune!
      Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning

      tema  mõistab  kohut ja sõdib õiguses.

   ¹²Tema  silmad  olid  nagu  tuleleek  ning  ta  peas oli palju  

      peaehteid.  Neile  oli  kirjutatud  nimi, mida  ei  tea keegi 
      muu kui tema ise.

   ¹³Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema
      nimi  –  Jumala Sõna.

   ¹⁴Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas,
      üll valge puhas peenlinane.

  

Oma tulekul läkitab Jeesus inglid koguma kokku tema valitud kõigist maailmakaartest:

• Matteuse 24.31:  Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.

Samas Jeesuse tuleku sündmustikus on inglitel teisigi ülesandeid. Ilmutusraamatus mainitud seitsme pasuna puhujad on seitse inglit (8.2). Jumala seitse raevukaussi seitsme viimse nuhtlusega on seitsme ingli käes, kes valavad need maailma (ja ühel juhul päikese) peale (15.1 jj). Inglid kuulutavad lõpusündmuste etappe (14.6 jj). Saatana kinnivõtja ja vangistaja on ingel (20.1–3).

Märts 2011