Jumala lepingud

Piibel räägib lepingutest Jumala ja inimeste vahel. Siin vaatleme nelja peamist; need on:  1) leping Noaga pärast veeuputust; 2) leping Aabrahamiga;  3) leping iisraeli rahvaga ehk nn vana leping; 4) leping kristlastega ehk nn uus leping. Meid huvitab praegu peaasjalikult nende lepingute struktuuriline võrdlemine. Neil on mitu ühist iseärasust.

Nende lepingute olemus erineb enamikust lepingutest, mida sõlmitakse tänapäeval. Meie ajal sõlmivad lepingu kaks või enam partnerit, kes istuvad laua taha, arutavad küsimused ja tingimused läbi ning püüavad jõuda kõiki rahuldava kokkuleppeni. Teistsugune on rahuleping, sest võitja pool võib dikteerida tingimusi. Jumala lepingud olidki lähemal rahulepingule. Siin igatahes polnud võrdseid partnereid. Jumal kui kõrgem pool algatas ja dikteeris lepingu, teisel osapoolel polnud erilist sõnaõigust kaasarääkimiseks. Temal oli vaid õigus ettepanekuga nõustuda. Piiblis pole juhtumeid, kus Jumala lepingupartner ei oleks ettepandud lepinguga nõustunud.

Teatav sarnasus on Jumala lepingutel vanade Lähis-Ida lepingutega, kus üheks osapooleks oli feodalismiajastu valitseja ehk süserään, harilikult kuningas, kes ka algatas lepingu tegemise, ja teiseks osapooleks oli tema vasall, kelle üle ta valitses. Leping, mille dikteeris süserään, pandi kirja kummagi osalise jaoks identsete eksemplaridena, kus olid süserääni tõotused oma vasallile ning viimase kohustused oma isanda vastu. Ühtlasi oli lepingus öeldud, mis juhtub, kui vasall ei täida oma kohustusi. Igal lepingul oli ka tähis ehk tunnusmärk, mille valis süserään ja mis paigutati lepinguteksti keskele.

On kasulik võtta teatavaks, et lepingut tähendav heebreakeelne sõna vanas testamendis on brit, mis on eestikeelses piiblis – nii 1968. kui ka 1997. aasta väljaandes – sageli tõlgitud ebaõigesti seaduseks. Viimane on heebrea keeles torá, eestipäraselt toora. Kahjuks pole eesti piiblitõlkijad-toimetajad parandanud seda ammust eksimust, mistõttu on eestikeelse jumalasõna põhjal raskem jõuda Jumala lepingute ühtse üldpildini, nagu see avaneb siinsele lugejale allpool.

1. Jumala leping Noaga pärast veeuputust

·      1. Moosese 9.8–11

 ⁸Ja Jumal rääkis Noa ja tema poegadega, kes ta juures olid, ning ütles:

 ⁹„Mina, vaata, teen lepingu teiega ja teie järglastega pärast teid,

¹⁰ja iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, kariloomadega ja kõigi metsloomadega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega.

¹¹Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma.”

Leping oli Noaga ja tema poegadega, tähendab kogu inimkonnaga. Jumala tõotus selles lepingus oli võtta kohustuseks, et veeuputus enam kunagi ei hävita inimkonda. Ka kõik maismaaloomad haarati selle tõotusega, sest nemadki oleksid veeuputuses hukkunud. Neis salmides on heebreakeelne brit tõlgitud õigesti lepinguks. 

Ent millise kohustuse pani Jumal selle lepingu järgi inimesele?

·        1. Moosese 9.3–6

³Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi.

⁴Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on:  ta verega!

⁵Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!

⁶Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!

Jumal ei keela süüa ühtki looma ega taime. Samas on inimesele antud meeled ja mõistus ning ta peaks ise avastama, mis on kõlblik ja tervislik ja mis ei ole. Kuid Jumal keelab süüa verd ja keelab mõrvata. See on inimese kohustus oma Looja vastu lepingu järgi, mis tehti inimkonnaga kohe pärast veeuputust. Piibel ei ütle, mis peab juhtuma inimesega, kes rikub veresöömise keeldu. Kuid mõrvar tuleb hukata.

Aga mis oli Noaga tehtud lepingu tähis ehk tunnusmärk?

·        1. Moosese 9.12–17

¹²Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see:

¹³ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel.

¹⁴Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart,

¹⁵siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.

¹⁶Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.”

¹⁷Ja Jumal ütles Noale: „See on selle lepingu tähis, mille ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.”

Lepingu tähis oli vikerkaar. On kaks võimalust, kuidas sellest aru saada. Vikerkaart võis olla näha varemgi, aga tal ei olnud tähendust, mille ta nüüd sai. Teine võimalus on see, et vikerkaart polnud varem kunagi nähtud, sest enne veeuputust ei sadanud vihma. Mis vihma asendas, selle kohta võib anda vihje 1. Moosese 2.4–6.

2. Jumala leping Aabrahamiga

Tehes lepingu patriarh Aabrahamiga – kes kandis tollal veel nime Aabram –, andis Jumal talle terve hulga tõotusi:

·      1. Moosese 15.18–21

¹⁸Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole annan ma selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,

¹⁹keenlased, kenislased, kadmonlased,

²⁰hetid, perislased, refalased,

²¹emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased.”

Huvitatud lugeja vaadaku maakaardilt järele, kus asub suur Eufrati jõgi võrreldes näiteks praeguse Iisraeli riigi asukohaga. Egiptuseoja paiknevuse küsimuses puudub arvajatel üksmeel. Selleks veesooneks on peetud Niiluse jõe idapoolset haru, aga enamasti peetakse üht vadi Siinai poolsaare idaosas (kuiv, ainult paduvihma järel täituv voolusäng). Kui Aabram selle tõotuse sai, elasid tähendatud territooriumil rahvad, keda siin nimetatakse.

See pole ainus koht piiblis, kus Jumal kirjeldab oma tõotusi. Loetagu ka 1. Moosese  12.2–3.  Aabram pidi saama  paljude rahvaste isaks ning pärima Kaananimaa igaveseks omandiks. Hiljem laiendas ja täpsustas Jumal neid tõotusi Aabrami järglastele Iisakile, Jaakobile ning viimase poegadele Joosepile ja Juudale.

Need olid tõotused. Aga millised olid nõuded? Aabram pidi muutma oma nime Aabrahamiks, mis tähendab ´paljude rahvaste isa´,  ning olema Jumalale täiesti andunud ja kuulekas:

·        1. Moosese 17.1–8

¹Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!

²Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind väga paljuks.”

³Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes:

⁴„See olen mina! Vaata, mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks.

⁵Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!

⁶Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust.

⁷Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.

      ⁸Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu      

      Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!”

Lepingu tähis ehk tunnusmärk pidi olema Aabrahami ja kõigi tema meessoost järglaste ja kodakondsete ümberlõikamine.

·      1. Moosese 17.9–14,  23–27

⁹Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Ja sina pead mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve.

¹⁰See on minu leping minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata!

¹¹Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu minu ja teie vahelise lepingu märgiks.

¹²Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole,

¹³kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna!

¹⁴Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud minu lepingu!”

²³Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

²⁴Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

²⁵Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

²⁶Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael;

²⁷ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.

Piiblis leidub näide Moosesest, kes mõnisada aastat pärast Aabrahami oli olnud hooletu Jumala nõude täitmisel ega olnud lõiganud ümber oma poega. Ehk oli selle põhjuseks Moosese midjanlasest naise Sippora vastuseis. Igatahes valmistas Jumal Moosesele ja tema perele õppetunni, ähvardades Moosest surmata (seega mitte alaealist poeglast, vaid tema isa, kes tema eest vastutas). Kriis lahenes Sippora kiire tegutsemise läbi. See episood on kirjas 2. Moosese 4.24–26. (25. salmis on paar halba tõlget: „puudutas sellega ta häbet” võiks pigemini olla „heitis selle ta jalgade ette” ning „verepeigmees” oleks paremas tõlkes „verine lang”, tähendab verine sugulane abielu kaudu.)

3. Jumala leping iisraeli rahvaga (nn vana leping)   

Iisraeli rahvas on osa Aabrahami järglastest, kelle jaoks kehtib Jumala leping Aabrahamiga. Siit järeldub, et Jumala ja iisraeli rahva lepingu tarvilik eeltingimus on ümberlõikamine. Kui mees pole ümber lõigatud, ei tunnista Jumal teda olevat Aabrahami soost ja järelikult ei saa ta olla ka iisraellane. Ta ei saa siis olla osaline Jumala lepingus. Siiski tunnistab Jumal võõraste naturalisatsiooni Aabrahami järeltulijate sekka, mis toimub ümberlõikamise teel, ja see inimene võib liituda Iisraeli lastega. Jumal koguni nõudis, et iisraellaste majapidamistes elavad võõrad (näiteks ostetud orjad) peavad laskma end ümber lõigata, misjärel nemadki hõlmati Jumala lepinguga.

Vanas testamendis seisab korduvalt kirjas, et leping, mille Jumal tegi Iisraeliga Siinai mäel, on „kümme käsku”. Need on lepingu tuum ehk põhiosa. Siin aga satume korduvalt ka valetõlkele, kus heebreakeelne brit ´leping´ on tõlgitud seaduseks.

·    2. Moosese 34.28.  Ja ta [Mooses] oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse [heebr. brit] sõnad, need kümme käsusõna.     

·        5. Moosese 4.13.  Ja tema tegi teile teatavaks oma seaduse [heebr. brit], mida ta käskis teid täita – need kümme käsku; ja ta kirjutas need kahele kivilauale.

·        5. Moosese 9.9.  Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse [heebr. brit] laudu,  mille Issand teile oli andnud [meenutab Mooses], siis jäin ma mäele neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks leiba söömata ja vett joomata.

Seda tõlkeviga esineb mujalgi, aga samas leidub kohti, kus brit (vihjega samale käsuandmisele Siinail) on uues piibliväljaandes õigesti tõlgitud lepinguks, näiteks 1. Kuningate 8.21 ja  Jeremija 31.31–32. 

Kuigi  kümme käsku on vana lepingu põhiosa, lisas Jumal lepingusse teatavasti terve hulga muid seadusi ja määrusi. Need kirjutas Mooses nn seaduse raamatusse, mida hakati hoidma lepingulaeka kõrval (tihti valesti tõlgitud seaduselaekaks).

·        5. Moosese 31.24–26

²⁴Ja kui Mooses oli raamatusse täielikult üles kirjutanud selle Seaduse [heebr. brit] sõnad algusest lõpuni,

²⁵siis käskis Mooses leviite, kes kandsid seaduselaegast [heebr. arón brit-Jehoova =  Jehoova lepingulaegas], öeldes:

²⁶„Võtke see Seaduse raamat [heebr. seifer hatorá, tõepoolest seaduse ehk käsuõpetuse raamat] ja pange ta Issanda, oma Jumala seaduselaeka [lepingulaeka] kõrvale, et see oleks seal tunnistajaks sinu vastu [.”]  

Rahvas pidi järgima suurt hulka seadusi ja määrusi, aga Jumala tõotus oli rahvast hoida ja õnnistada. Tõotatud õnnistused, kuid samuti lepingu rikkumise karistused on kirjas 3. Moosese raamatu 26. ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis.

Mis oli vana lepingu tähis  ehk tunnusmärk?  Hingamispäev! Lugegem:

·        2. Moosese 31.12–17

¹²Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

¹³„Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb.

¹⁴Pidage siis hingamispäeva, sest see on teile püha; kes seda rikub, seda karistatagu surmaga; sest kes siis iganes tööd teeb, selle hing kaotatagu oma rahva seast!

¹⁵Kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmendal päeval on täielik hingamispäev, Issanda püha; kes iganes hingamispäeval tööd teeb, seda karistatagu surmaga!

¹⁶Ja Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks [lepinguks, heebr. brit] oma sugupõlvedele!

¹⁷Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas ja puhkas.”

Hingamispäeva pühitsemise käsk on üks vana lepingu kümnest käsust ning nagu nüüd näeme, on see käsk tähtis ka vana lepingu tähisena, ent mitte enamat. Mõnes usuringkonnas arvatakse, et kuna seitsmenda päeva pühitsemise korraldus on piiblis seostatud loomisnädala seitsmenda päevaga, pidi seitsmendat nädalapäeva pühitsetama (Jumala tundjate seas) juba inimkonna algusest saadik. Tähendab, ka juba Aabraham, kes oli Jumalale lähedal ja kõiges kuulekas, pidi olema hingamispäeva pühitseja. Kuid lugegem, mida ütleb piibel:

·    5. Moosese 5.1–3

¹Ja Mooses kutsus kokku kogu Iisraeli ning ütles neile: „Kuule, Iisrael, seadlusi ja määrusi, millest ma täna teie kuuldes räägin, ja õppige neid ja olge hoolsad neid täitma!

²Issand, meie Jumal, andis meile Hoorebil seaduse [lepingu, heebr. brit].

³Mitte meie vanemaile ei andnud Issand seda seadust [lepingut, heebr. brit], vaid meile, kes me kõik siin täna elus oleme. [”]  

Hingamispäev oli tõepoolest üksnes vana lepingu säte ning seda pole leida Jumala lepingus Aabrahamiga. Seevastu ümberlõikamine, Aabrahamile antud lepingu tähis, kandus loomulikult edasi Aabrahami järglastele ning oli Jumala ja iisraeli rahva vahelise lepingu eeltingimus. Noale ja järglastele kehtestatud veresöömiskeeld kandus aga kogu inimkonnale. Veresöömiskeeldu korrati ka iisraellastele (3. Moosese 17.10 jj) ning kristlastelegi, kes on uue lepingu osalised (Apostlite teod 15.20, 29).

4. Jumala leping kristlastega (nn uus leping)

Jumala leping kristlastega on lai teema, mille põhjalikum käsitlus ei tule siin kõne alla. Piirdume mõne märkuse ja peamiste võtmesõnadega, et näidata uue lepingu ühisjooni eespool käsitletud varasemate lepingutega.

Nagu öeldud, tegi Jumal vana lepingu iisraeli rahvaga, kellel oli Aabrahami lepingu tähis, nimelt ümberlõikamine. See oli vanasse lepingusse astumise tarvilik eeltingimus. Ka uude lepingusse astumiseks tuleb täita tingimust. Uus ei ole vana lepingu taoline leping ühe terve valitud rahvaga, vaid on leping valitud üksikinimestega kõigi rahvaste seast. Selle algatab Jumal inimese valimisega. Lepinguga liitumise väliseks märgiks ehk tingimuseks on siis ristimine, mis tähendab vee alla vajutamist ja veest ülestõstmist. On ju üldiselt teada, et uus testament räägib ristimisest kui toimingust, mille kaudu võeti vastu inimesi kogudustesse (Apostlite teod 2.38; 18.8 jt). Lepingu toimimiseks peab inimene uskuma, aga kui ta on Jumala valitu, saab ta vajaliku usujõu.

Uue lepinguga kaasnevad ülisuured tõotused. Neid on inimesel isegi raske haarata, sest ta ei suuda oma loomuliku mõistusega vaimulikke tõdesid käsitada. Ollakse füüsilised ja  mõistus kipub tegelema vaid füüsiliste asjadega. Arusaamine vaimulikust reaalsusest tuleb aegamööda ja vaevaliselt. Esimene tõotus Jumala valituile on püha vaimu tõotus (Apostlite teod 2.38–39) ja see vaim hakkab muutma inimese loomulikku mõtteviisi.

Nüüd lugegem, mida kirjutas apostel Peetrus:

·        2. Peetruse 1.4

Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.  

Siinses lauses on vihje igavesele elule kui ka sellele, et saadakse mingis mõttes Jumala taoliseks. Apostel Paulus, kes sai aru uue lepingu tõotuste suurusest, võis kirjutada:

·        Filiplastele  3.7–9

⁷Kuid mis mulle oli kasuks [päritolu poolest], seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast.

⁸Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse [selgemas tõlkes: tundmise] kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust

⁹ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale.

Mis roll on Kristusel?  Tema teatavasti lunastas inimese patud, aga tema on ka vahendaja Jumala ja inimese lepingusuhetes. Heebrealastele 12.24 nimetab teda uue lepingu vahemeheks. Temas „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Koloslastele 2.9) ning ta on kristlase eeskuju jumaliku loomuse taotlemisel (Efeslastele 4.13–15). Inimesepoolne kohustus uues lepingus on teha Jumalaga koostööd, teda mitte takistada, ning levitada Jumala õpetust, nagu Jumal võimaldab.

Järgnevalt vaatame paari vana testamendi prohvetiennustust, millest võib tõlkeiseärasuse tõttu valesti aru saada. Neis ennustustes räägitakse Messia tulekust.

·        Jesaja 42.6

Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks [.]

·      Jesaja 49.8

Nõnda ütleb Issand:  Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks [lepinguks, heebr. brit], taastama maad, jagama laastatud pärisosi [.]

Kummaski kirjakohas kõneleb Jumal kellestki, kes saab ilmsiks Kristuse isikus. Kahetsusväärselt on tõlkijad-toimetajad olnud taas lohakad: esimese passuse brit on tõlgitud õigesti lepinguks, teisel juhul on sama prohveti samast algsõnast saanud ekslikult seadus.

Mõtelgem, mida võiks tähendada, et Messias on pandud „rahvale lepinguks”. See fraas on heebrea keeles lebrit am ´rahva lepinguks´ (põhisõnale liituv le- on prepositsioon)  ja on juhtumisi samamoodi kahemõtteline nii heebrea kui ka eesti keeles. Üks tõlgendus on, et Messiast enesest on tehtud leping, aga sellest oleks raske aru saada. Teine tõlgendus tuleneb sellest, et lebrit ehk „lepinguks” võib tähendada ka ´lepingu jaoks´ ning nõnda ongi ilmselt õige. Messias on pandud rahvale lepingu jaoks. Tõepoolest, oleme juba tõdenud, et ta on lepingu vahendaja.

Kui uurida piiblist, mis on uue lepingu tähis ehk tunnusmärk, siis vastus ei tule joonelt kätte, vaid järeldub Jeesuse püha õhtusöömaaja kirjeldusest.

·          Matteuse 26.26–28

²⁶Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”

²⁷Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,

²⁸sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude
   andeksandmiseks! [”] 

 ·        Luuka 22.19–20

¹⁹Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”

²⁰Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.

Järeldame, et Jeesuse kannatuse mälestamine ettenähtud viisil on uue lepingu tähis ehk tunnusmärk. Eesti keeles öeldakse selle toimingu kohta enamasti armulaud, ka termin paasateenistus on käibel. Ent milline on ettenähtud viis? Kui meenutame vana lepingu tähist (hingamispäev), siis tuleb kohe ilmsiks kontrast vana lepingu range reglementatsiooni ja uue lepingu vabaduse vahel. Hingamispäev algas ja lõppes kindlal ajal, hingamispäeval lubatu ja keelatu oli peensusteni määratud, juudid lisasid piiblis määratule veel arvukalt ettekirjutusi juurde.

Jeesuse püha õhtusöömaaeg leidis aset paasaõhtul, tähendab paasapüha eelpäeva õhtul, heebrea kalendri esimese kuu ehk niisanikuu 14. päeva alguses (kuupäevad vahetuvad selle kalendri järgi päikeseloojakul). Võib-olla kõige järjekindlam oleks mälestada seda sündmust õhtupimeduses just tollel kalendripäeval, üks kord aastas. Kuid Jeesus ei nõudnud niisugust täpsust. Ta ütles: „Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!” (1. Korintlastele 11.25) See jätab vabaduse mälestada Jeesuse ohverdust ükskõik mis ajal ja ka sagedamini kui üks kord aastas. Ka ei määranud ta, kas karikas peaks sisaldama alkohoolset veini või käärimata viinamarjamahla, vaid mainis lihtsalt „viinapuu vilja” (Markuse 14.25). Aktsepteeritav on järelikult nii üks kui teine. Samuti pole määratud, kas leib peab olema haputaignast või hapnemata. Kuid apostel Pauluselt on säilinud nõue, et toiming tuleb viia läbi väärikalt ja osalejad peavad olema end läbi katsunud ja endale aru andnud selle tõsidusest (1. Korintlastele 11.27–29).

Kui kristlased mälestavad Jeesuse viimset söömaaega oma jüngritega, enne kui ta kannatas, võtavad seejuures palukese leiba tema haavatud ihu sümbolina ja lonksu punast veini või viinamarjamahla tema vere sümbolina, saab sellest toimingust ise sümbol. See meenutab neile ja kinnitab Jumalale, et ollakse temaga lepingusidemeis. Niisugune on uue lepingu tähis ehk tunnusmärk.

5. Lisaselgitus vanast lepingust

Võib tekkida küsimus, kas vana leping kehtib praegugi iga iisraellase jaoks, sest olid ju vana lepingu sätted antud  igaveseks (2. Moosese 27.20–21; 31.17;  4. Moosese 19.21 jt). Vastus sellele küsimusele on eitav. Tegelikult võidakse sõnaga „igaveseks” või „igavesti” mõelda alalist kehtimist nii kaua, kui kehtivad vajalikud tingimused. Hea näite pakub 2. Moosese 21.5–6, mis ütleb, et kui sulane armastab oma isandat ega taha lahkuda, siis tehtagu teatav protseduur ja ta võib jääda teenima oma isandat „igavesti”. Tänapäeval pole tingimusi vana lepingu kehtimiseks, sest pole leviitlikku preesterkonda ega ka templit. Juudid peavad kinni mõnest vana lepingu sättest, kuid teevad seda oma rahvusliku traditsioonina.

Vana leping kujutas endast ühtset tervikut. Inimesel polnud õigust lepingus n-ö sorida ja valida välja, mida pidada ja mida mitte. Kui ta seda teeb ja ise otsustab (või laseb mingil organisatsioonil otsustada), mis on tänapäeval vajalik ja mis ei ole, siis on ta rikkunud vana lepingut.

Hingamispäeva kohta leidub piiblis rohkem korraldusi kui lihtsalt tööst ning ostmisest ja müümisest hoidumine. Näiteks:

·   ei tohi küpsetada ega keeta (2. Moosese 16.23)

·   ei tohi süüdata tuld (2. Moosese 35.3)

·       ei tohi teha, mis endale meeldib, ega kõnelda tühje sõnu (Jesaja 58.13)

·        kes teeb hingamispäeval tööd, seda karistatagu surmaga (2. Moosese 35.2)

Mitte keegi ei pea tänapäeval vana lepingut, ei juudid ega ükski kirikuorganisatsioon. Kes ikkagi üritavad vana lepingut pidada, pole vist märganud, et uus testament ise tunnistab vana lepingu lõppenuks:

·    Heebrealastele 8.13

Nimetades uut on ta esimese [lepingu] tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja raugastub, see on hääbumise äärel.

Kui need read kirjutati, oli Jeruusalemma tempel veel püsti, kuid peatselt – umbes aastal 70 m.a.j – see rüüstati ja hävitati. Seejärel polnud enam mingit näilikkugi võimalust järgida vana lepingut. Jumal oli kõrvaldanud vana lepingu kehtimise tingimused.

Jaanuar 2013