Seitse näidet piibli väärtõlgendustest

Vanad peavoolukonfessioonid, meil näiteks luterlus, õigeusk ja katoliiklus, aga ka teised, kes sõnades tunnistavad piiblit, elavad oma elu kauges minevikus tekkinud eksistentsiaalsete arusaamadega ega võrdlegi neid tõemeeli Jumala Sõnaga. Piibel peaks olema „elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk”, mis „tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja” (Heebrealastele 4.12). Kuid isegi kirikuinimestele pole ta seda enam. Piiblist on saanud tseremoniaalne artefakt, mida ametikandjad hoiavad käes ja millest loevad päevakohaselt sobivaid passusi, enamasti ainult ilukõnena. Ehkki samas raamatus väidetakse, et „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses” (2. Timoteosele 3.16), pole enese õpetada ja noomida laskmine ning oma vigade parandamine kuigivõrd moes. Ühiskonnas käibivate arusaamade korrastamine Jumala Sõna järgi oleks ka üliraske, sest hirmus oleks ausalt tunnistada, et meie ja meie esivanemad oleme olnud Jumala suhtes paljuski eksitatud.

Võib hästi kujutleda, millise ärrituse see põhjustaks, kui keegi söandaks esitada piiblit tõsiselt, justkui kannaks see Jumala autoriteeti, ning kui ta räägiks pühakirja uskumisest ja osutaks pealegi meie tõlgendusvigadele. Lihtsam on jätkata elu harjumuspäraselt, tahtmata ja/või suutmata midagi õppida ja milleski ümber orienteeruda.

Alamal on esitatud seitse uue testamendi kirjakohta fundamentaalsetel teemadel, mida vahel tsiteeritakse käibivate uskumuste õigustamiseks. Inimene võtab piiblisalmi, omistab sellele tähenduse muljete ja eelarvamuste põhjal, ei vaevu või ei oska käsitada seda terviku valguses ning võrrelda muude piiblikohtadega, ja arvab, et ta on saanud aru.  

Meenub juhtum paljude aastate eest. Tekkis kord jutt tubli katoliiklasega. Mainisin, et piibel ei õpeta õndsate surnute taevaminekut. Selle peale sain kohe vastuse, mis justkui joonelt lahendas küsimuse: piibel ju räägib taevariigist! Kuid vaadakem küsimust analüütilisemalt. Uus testament kasutab sõna „taevariik” vaid Matteuse evangeeliumis, teistes evangeeliumiraamatutes on sama koha peal „Jumala riik”. Näiteks Matteuse 13.31b–32: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” Võrdluseks Markuse 4.30b–32: „Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime? Sinepiivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.” Ning Luuka 13.18b–19: „Mille sarnane on Jumala riik ja millega ma teda võrdleksin? Ta on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma aeda. See kasvas ja sai puuks ja taeva linnud pesitsesid tema okstes.”

Siit (ja ka mujalt) on niisiis kohe selge, et  taevariik on sama mis Jumala riik. Paljudest piiblikohtadest nähtub, et selle riigi rajab maa peal Jeesus Kristus oma tagasitulekul. Ent miks on siis Matteusel „taevariik”? Matteuse evangeelium arvatakse olevat kirjutatud juudi lugejaile, aga juutidel oli ootus ja kujutlus, et Messias rajab neile samasuguse riigi nagu kõik teised maailma kuningriigid, ainult võimsama. Võib-olla rõhutamaks juutidele, et see riik on siiski hoopis teistsugune – taevase päritoluga –, võis Matteuse evangeeliumis tulla kasutusele „taevariik”. Aga teine põhjus võis olla usklike juutide tõrksus kasutada sõna „Jumal” ning nende komme asendada see mingi teise sõnaga. Arvestagem sedagi, et kui teised evangeeliumiraamatud kirjutati algselt kreeka keeles, siis Matteuse oma oli algselt nähtavasti heebrea- või arameakeelne ja alles hiljem tõlgiti kreeka keelde, kusjuures lähtetekst on nüüd kadunud. Ka Jeesuse käibekeel oli aramea keel, mis on praktiliselt heebrea keele murre. Autoriteetne uue testamendi tekst on meile edasi antud aga kreeka keeles ning seetõttu on nii „Jumala riik” kui ka „taevariik” mõttekad ja õiged terminid. Nad tähendavad sedasama ega seostu  taevaminekuga.                          

Lugegem nüüd neid seitset väljakirjutatud tekstikohta ja märgakem, kui küündimatult püütakse neid tõlgendajate poolt tavaliselt käsitada (kui seda üldse tehakse). Iga näite juures on antud ka lühike piibliseletus.

○○1○○

Johannese 14.2–3:  Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.

Tavaline väärtõlgendus

Jeesus rääkis oma jüngrite taevasse võtmisest. Kui ta ise on taevasse läinud, valmistab ta seal jüngritele aseme ning siis tuleb tagasi ja pöördub uuesti taevasse koos nendega, et nemadki oleksid seal, kus on tema.

Piibellik seletus

Sellest tekstikohast arusaamiseks on vaja arvestada selgitusi mujalt piiblist. „Minu Isa majale” osutades pidas Jeesus silmas tõenäoliselt Jeruusalemma templit, mida ta oli ka varem nimetanud oma Isa majaks (Johannese 2.16) ja milles oli pühapaiga kõrval hulk preestrite ruume, kus nad elasid oma teenistuskorra ajal. Tegemist oli ilmselt kujundiga jüngrite julgustamiseks ja kinnitamiseks, et neil on ametikohad olemas tulevases Jumala riigi valitsuses. Jeesus läks oma surma ja ülestõusmise järel taevasse, et Isa juhtimisel otsustada, milline peaks olema iga jüngri koht. See sõltub inimese kristliku elu saavutustest (vrd Luuka 19.16–19), kusjuures  peaotsustaja on Isa (Matteuse 20.20–23).

Kui Jeesus tuleb ajastu lõpul tagasi, äratab ta oma järgijad surmast igavesele elule ning annab kätte nende ametikohad. Kuhu ta end siis asutab? Ta laskub Jeruusalemma juurde Õlimäele (Sakarja 14.4) ja rajab oma maailmavalitsuse Jeruusalemma linna (Sakarja 8.3;  Jesaja 24.23;  Jeremija 3.17).  Ning kuna tema jüngridki on siis samas, kus on tema, nagu ülal lugesime, on ka nende asupaik Jeruusalemmas. Mitte taevas, vaid maa peal.

○○2○○

Matteuse 5.12: Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.

Tavaline väärtõlgendus

Piiblisalm, mis kinnitab õndsate taevaminekut. Siia võiks juurde lisada Matteuse 6.19–20:  Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Umbes samasisuline on ka Luuka 12.33. Meid niisiis ootab taevas varandus või palk, mis on sinna meie jaoks eluajal kogunenud, kui oleme olnud tublid kristlased.

Piibellik seletus

On väär kujutleda, et palk või varandus „ootab” kristlast, kuni inimene sellele taevasse järele läheb. Tegelikult toob Kristus oma tagasitulekul igale kristlasele tema palga maa peale kätte. Ilmutusraamat 22.12: Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Kristuse tagasituleku ajal leiab teatavasti aset tõsikristlaste surnuist ülestõusmine igavesele elule ning siis saavadki nad kätte oma tasu, mille toob neile maailmavalitsejaks asunud Jumala Poeg. Samast annavad lugeda ka vanas testamendis Jesaja 40.10 ja  62.11  Asjaomaseks palgaks näib olevat vääriline ja meeldiv ametikoht Kristuse valitsuses. Me kõik tunneksime rahuldust ja rõõmu oma võimete kohasest loovast tööst.

Kui Jeesus soovitas jüngritel rõõmustada, et nende nimed on taevasse kirja pandud (Luuka 10.20), siis ei tähenda see enamat, kui et Jumala n-ö raamatupidamine asub taevas. Seal säilitatakse kristlase kodakondsust (Filiplastele 3.20; „ühiskond” ja „kodupaik” on halvad tõlked). Ka need kirjakohad ei räägi taevaminekust.

○○3○○

Markuse 9.43:  Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse kustumatusse tulle /.../.

Tavaline väärtõlgendus

Siin leiame piibelliku kinnituse traditsioonilisele õpetusele, et patuste karistus on põleda põrgus kustumatus tules.

Piibellik seletus

On vaja tuvastada, mida tähendavad siinsed võtmeterminid „põrgu” ja „kustumatu tuli”. Esimene on tõlgitud kreekakeelsest sõnast „gehenna”, mis omakorda tuleneb heebreakeelsest kohanimest „Hinnomi org”. Viimane on org Jeruusalemma linna lõuna- ja edelaservas. Vana testamendi teatavatel aegadel harrastati seal tulega seotud ebajumalateenistust, uue testamendi ajal põletati samas paigas linna jäätmeid. Jeesus viitas sellele prügipõletuskohale kui sümbolile, et kirjeldada patuste saatust.

Piiblis on mitu kirjakohta, mis ei sobi kujutelmaga, et kõnesolev kustumatu tuli tähendab igavest piina. Ristija Johannes kuulutas, et „aganad” ehk parandamatud patused põletatakse ära kustutamatu tulega (Matteuse 3.12). Kreekakeelne verb selles salmis tähendab täielikku ära- ehk mahapõletamist, niisiis mitte tuld, mis piinab, aga ei põleta ära. Johannese 15.6:  Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Tegemist on nende (ja teiste) võrdluste järgi ainelise, füüsikalise-keemilise tulega. Seda tuld iseloomustatakse kustumatuna või kustutamatuna ilmselt põhjusel, et seda ei kustutata ega lasta kustuda, kuni see lõpuks kustub ise, kui ta on teinud oma töö. Samuti on seda tuld nimetatud igaveseks tuleks (Matteuse 18.8; 25.41), kuid mis mõttes igaveseks? Vastuse annab Juuda 7, mis väidab, et Soodom ja Gomorra kandsid igavese tule karistust. Kuid need linnad ei põle praegu. Nad on maa pealt kadunud. Nii järeldame, et igavene tuli on säärane, mille tagajärg on igavene. Igaveses tules hävitatud linna ei taastata enam kunagi. Igaveses tules hukatud inimene ei tõuse üles enam kunagi, vaid jääb igavesti surnuks. Surnu ei piinle, ta ei tunne midagi. Ta on lakanud olemast.

Käe äraraiumise (ka jala äraraiumise ning silma väljakiskumise) soovitus on kahtlematult kõnekujund. Piiblis ei leidu ainsatki näidet, et keegi oleks nõnda toiminud. Patt ei pesitse mõnes konkreetses kehaosas, vaid inimvaimus. Ilmselt pidas Jeesus silmas, et vahel nõuab patusest harjumusest vabanemine ülidrastilist meedet, mis tundub inimesele sama rängana kui ihuliikme kaotamine.

○○4○○

Johannese  10.30:  Mina ja Isa oleme üks.

Tavaline väärtõlgendus

Kristus ja  Isa on üks olend – üks Jumal. 

Piibellik seletus

Vaadakem ka järgmisi kirjakohti, milles on säilinud Jeesuse palvesõnad Isale oma jüngrite eest samal ööl, kui ta vangistati. Johannese 17.11b:  Püha Isa, hoia neid [jüngreid] oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Johannese 17.20–21:  Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.  Johannese 17.22–23: Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:  mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind. Jeesus palub, et tema jüngrid „oleksid üks” isekeskis ning temaga ja Isaga just nii, nagu Jeesus ja Isa on üks. On selge, et Jeesus pidas silmas jüngrite täielikku üksmeelt, mitte sugugi seda, et nad oleksid koos Jumala ja Kristusega üks olend, mida iganes see küll peaks tähendama. Samal viisil tuleb mõista ka alguses osundatud kirjakohta Johannese 10.30. Jumal ja Kristus on üksmeelsed, neil on ühesugused mõtted ja ühised eesmärgid. Eelnevast (ega ka mujalt piiblist) ei järgne, et nad oleksid üks ja sama olend. Säärane väide kujutaks endast meelevaldset lisandust piibliteoloogiale.

○○5○○

Johannese 1.1:  Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.

Tavaline väärtõlgendus

Kuna järgnevad Johannese evangeeliumi esimese peatüki salmid näitavad, et see Sõna oli Kristus, kes sai lihaks, siis oleme jõudnud  piibelliku õpetuseni, et Kristus on Jumal.

Piibellik seletus

Vahel on õigeks arusaamiseks oluline arvestada mõnd piibli algkeele, antud juhul kreeka keele iseärasust. Nagu mõneski teises keeles, etendab kreeka keeles tähtsat osa määrav artikkel. Mitmed kreeka keele asjatundjad väidavad, et kuna lauses „Sõna oli Jumal” puudub „Jumala” ees määrav artikkel, saavutab „Jumal” omadussõnalise varjundi. Seda tuleb nüüd mõista tähenduses „jumalik”, „jumalataoline”. Kristus ehk Sõna seda kahtlematult oli. Kuid öeldust ei tohi välja lugeda, et ta ongi Jumal, nii nagu Isa on Jumal.  

Toogem samast Johannese evangeeliumist võrdluseks veel kaks samasugust näidet. Johannese 3.6b: Vaimust sündinu on vaim. See ütlus ei käi vaimolendi, vaid praeguses elus kristlaseks saanud inimese kohta. Kristlane pole vaim, vaid on spirituaalne ehk vaimulik inimene; sõna „vaim” tuleb käsitada omadussõnana, millest tunnistab ka määrava artikli puudumine. Teise näite pakub Johannese 6.70b: üks teie seast on kurat. Nii ütles Jeesus Juudas Iskarioti kohta, kes kavatses teda reeta. Taas puudub määrav artikkel, nimisõna „kurat” esineb omadussõna rollis. Õigem tõlkesõna oleks kuratlik.

Et Kristus tõepoolest Jumal ei olnud (kuigi oli jumalik), seda tunnistab paljude teiste kirjakohtade seas ka tema ise tollessamas vangistamiseelses palves, millest oleme eespool juba mõnd salmi tsiteerinud. Johannese 17.3:  Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Üks ja ainus tõeline Jumal on Isa; mitte keegi teine, ka mitte Kristus. Lugegem ka 1. Timoteosele 2.5: Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus. Kristus niisiis pole „osa” Jumalast. Peale nende kohtade leidub piiblis arvukalt ka muud materjali, mis seda kinnitab.      

○○6○○

Johannese 20.28:  Toomas vastas talle [Jeesusele]: „Minu Issand ja minu Jumal!”

Tavaline väärtõlgendus

See salm näitab, et Jeesus oli Jumal!

Piibellik seletus

Kui Tooma-nimelise jüngri üllatushüüdest järeldada, et Jeesus on Jumal, tekiks otsekohe probleem. Teksti autor Johannes oli juba tsiteerinud Jeesuse palvesõnu, milles Jeesus väitis Isa olevat „ainsa tõelise Jumala” (Johannese 17.3). Kas nüüd Tooma sõnu osundades tunnistab seesama Johannes vastupidist – et ei, siiski mitte, ka Jeesus on Jumal!? See looks muidugi äärmiselt häiriva olukorra. Kuid Johannes ise sugugi ei arva, et ta oli oma evangeeliumiraamatus andnud kaksipidise tunnistuse. Tema raamatu lõpust leiame tema enda või kellegi kaastunnistaja ütluse: „Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige” (Johannese 21.24).  Õige tõlgendamise korral pole Johannese kirjutatus vasturääkivusi.

Toomas oli üllatunud, kui ta tundis ära ülestõusnud Jeesuse. Tema spontaanne hüüe võis olla suunatud Isale või ehk mõlemale – Kristusele ja Jumalale. Jeesus polnud kunagi oma jüngrite ees pretendeerinud sellele, et ta on Jumal. Monoteistliku juudina oleks Toomale säärane mõte olnud koguni blasfeemiline.

○○7○○

Matteuse 28.19:  Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.

Tavaline väärtõlgendus

See näitab, et Jumal on kolmainsus – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Piibellik seletus

Kõigepealt arvestagem, et nimi oli piibliaegadel tähtis sümbol, mis teatud mõttes samastus nime kandja endaga. Näiteid: Õpetussõnad 18.10;  Taanieli 2.20;  Johannese 20.31; 1. Johannese 5.13. Ristida kellegi nimesse tähendab ristida temasse endasse. Teksti nr 4 seletuses juba tõdesime, et Jeesus palvetas oma jüngrite eest, et Isa hoiaks neid oma nimes ja et nad oleksid „meis”, tähendab Isas ja Kristuses. Nõnda sünnibki, kui inimene ristitakse ja saab tõeliseks kristlaseks. Ent Isa ja Poeg ei ole ihuliselt meie juures (NB! vaimulik ihu; vrd 1. Korintlastele 15.40–44); see „seesolek” realiseerub kujundina Jumala püha vaimu kaudu.

Jumala vaim ei ole isik, vaimolend, kes koos Isa ja Pojaga moodustab mingi kolmiku. Kui ta oleks isik, peaks tal olema ihu. Olles üheaegselt eri inimeste „sees” või „peal”, ei saaks tal olla ihu, ta peaks olema jagatud osadeks. Piibel tunnistab, et Jumala vaimu võibki võtta ja jagada (4. Moosese 11.16–26;  2. Kuningate 2.9;  Apostlite teod 2.3–4), ent see näitab, et  ta pole olend. Ilmutusraamatu nägemustes nägi Johannes taevas Isa ja Poega, aga ta ei näinud püha vaimu. Oma epistlite alguses edastab Paulus lugejaile „Jumala, meie Isa, ja Issanda Jeesuse Kristuse” tervituse, aga püha vaimu tervitust ta ei edasta. Pühal vaimul pole individuaalset olemust, ta on Isa vaimulik mõjuväli, mis täidab kõiksuse ja mille kaudu võib Jumal tegutseda läbi kuitahes suure kauguse või sügavuse.

Piibel kasutab vahel püha vaimu personifikatsiooni (vaim tegi või vaim ütles midagi), ent see ei saa olla muu kui kõnekujund. Näiteks kirjakohas Apostlite teod 28.25–27 meenutab apostel Paulus teatavat püha vaimu sõnumit, mis oli antud prohvet Jesaja kaudu. Kui vaatame Jesaja raamatust järele, kuidas prohvet selle sõnumi sai, tuleb välja, et ta nägi nägemust Jumalast ja kuulis Jumala häält (Jesaja 6.8–10). See hääl ei tulnud talle taevast helilainetena kõrvusse, vaid Jumala vaimu kaudu otse tema aju kuulmistsentrisse. Püha vaim ei ole Isa (ja Kristuse) kõrval mingi omaette tegelane. Kuna oleme samuti juba tõdenud (tekst nr 5), et Kristus ei ole Jumal, variseb Kolmainu Jumala kujutelm kokku rohkem kui ühel põhjusel.

Kõnesolevast piiblikohast saadakse valesti aru ka ühes teises mõttes. Kujutletakse, et kogu maailm peab ristitama juba praegu. Piibel aga näitab, et kui Kristus tuleb tagasi, on tõelisi kristlasi maa peal üksnes „pisike karjake” (Luuka 12.32; vt ka  Matteuse 7.13–14). Jeesuse  korraldust  Matteuse 28.19 peame ilmselt käsitama tähenduses, et  jüngreid tuleb teha kõigi rahvaste hulgast, kas või ainult mõned isikud, mitte et kõik rahvad tuleb tervenisti kristianiseerida. Ükski ei või saada kristlaseks, kui Isa pole teda valinud ja määranud (Johannese 6.44, 65; Apostlite teod 13.48). Kristlus muutub massiusundiks alles hiljem, pärast Kristuse naasmist (Jesaja 11.9;  Habakuki 2.14).

*

Nagu näeme, on iga näite puhul tegemist inimese meelevaldse juurdearvamise ehk lisandusega Jumala otsesele sõnale. Täiendus tundub loogilisena –  kui näiteks meie palk on taevas, siis on ju ootuspärane, et sinna me läheme! –, aga sellega jätame arvestamata muud olulised piiblikohad, eri kohad ei sobi enam kokku ning teoloogiline pilt kujuneb moonutatuks võrreldes pühakirja tegeliku õpetusega. Need inimese tõlgenduslikud täiendused rajanevad tavaliselt ühiskonnas juurdunud religioossetel kujutelmadel, aga viimaste autor on kurat, kes eksitab kogu maailma (Ilmutusraamat 12.9).

Jumala uskumine ei piirdu pelgalt Jumala olemasolu uskumisega. Ka kurat ja teised deemonid usuvad Jumala olemasolu, koguni tunnevad teda kui oma loojat, kuid ei loobu maailma religioossest eksitamisest. Ent Jumala uskujad usuvad peale Jumala olemasolu ka Jumala ütlusi, mis on talletatud piiblis. Nad usuvad, et need on tõesed, et Jumal ei valeta. Muidugi ei tunne nad alguses kõike, mida Jumal on ütelnud ja õpetanud, kuid nad kasvavad arusaamises. Nende kasvamine edeneb, kui nad leitud tõe valguses jooksvalt korrigeerivad oma eksimusi. Nad edenevad samm-sammult. Nende kasvamine ei tarvitse olla valutu, vaid võib sünnitada üsnagi ebameeldivaid olukordi. Jeesus ise hoiatas, et tema uskujatel võivad tekkida ka tõsised perekonnaprobleemid (Matteuse 10.34–36). Kuid võit on kindlameelsete päralt. Kui inimene aga kohkub tagasi ja keeldub mingil etapil tõde vastu võtmast, seiskub tema progress ja aja jooksul känguvad ka vahepeal omandatud tõesed arusaamad.

Täiendavat infot siin käsitletud teemadel võib lugeja leida teistest siinsetest traktaatidest.

Detsember 2013