Karl Reits oli Jumala prohvet

Eesti ajalugu teab mitut isikut, keda on nimetatud prohvetiks. Kõige tõsiseltvõetavam oli kahtlematult Karl Reits (1885 Tallinn – 1941 Siimusti). Ta kuulutas ajavahemikus 1930–1941 Tallinnas ja vahel ka mujal Eestis, et tuleb suur hädaaeg, ja kutsus rahvast meeleparandusele. Ta püüdis esialgu võtta sõna kirikutes ja palvelates, aga nendest väljaviskamiste järel hakkas esinema rahva kogunemiskohtades turul ja laatadel, mistõttu pälvis rahvasuus turuprohveti nimetuse. Teda pilgati ega võetud tõsiselt. Ta oli nn sõnaprohvet, kelle kuulutus seisnes lihtsates suusõnalistes ütlustes ja hüüetes. Vahel tekkis mõne isikuga  lühike dialoog. Ta ei arendanud sügavaid teoloogilisi mõttekäike ega nähtavasti jätnud endast kirjalikke materjale peale ühe kirja, mis leiti tema surnukeha taskust, ning autobiograafilise visandi, milles meenutas oma vaimulikke elamusi ja kogetud ilmutusi (peamiselt kuulmisaistingud). Tal õnnestus kohtuda kolmel korral riigivanem Konstantin Pätsiga, kes pidas teda lollakaks ja manitses mitte hirmutama rahvast. Paaril korral üritas ta saada jutule sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneriga, aga viimane keeldus teda kuulamast ja laskis vahi alla võtta ning kord tema kallal isegi kumminuia kasutada. Ta mõrvati relvastatud jõugu poolt Jõgeva valla Siimusti külas juulis 1941 ja on maetud Puurmanni valla Pikknurme küla Oti talu erakalmistule. 

Siinse kirjatüki jaoks on olnud kasutada järgmised andmeallikad. 1) Artikkel ajalehes Kodumaa 25.10.1989, autor teadmata; 2) väike raamat „Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus”, Rakvere Nelipüha Kogudus 2004, autor Andres Kirjamägi; 3) väike raamat „Turu prohvet”, Rakvere Nelipüha Kogudus 2012, koostaja Stanislav Sirel (sisaldab suuresti sama materjali kui eelmine raamat). Kõik siinsed hinnangud on antud selle kirjanduse alusel. Andmeid leidub peale paberkandjate ka internetis.

Kui Karl Reitsi hinnata olemasolevate andmete põhjal piibli mõõdupuuga ja küsida, kas ta oli ikka tõesti Jumala saadetud prohvet, on raske põgeneda vastuse eest, et jah, ta oli seda tõepoolest. Oleks tahtnud, et tema Läkitaja oleks andnud talle abimeeskonna ja tehnilisi vahendeid läbilöömiseks, kuid üksitegutsemine ebasõbralikus ühiskonnas ja ainult tugev hääl on olnud tunnuslikud ka paljudele piibliprohveteile. Kas see meile meeldib või mitte, enamasti selline on olnud Jumala viis.

Kõigepealt käsitleme alamal prohvetlust üldisemalt, õigemini meetodeid, kuidas Jumal annab teateid inimesele, ja seejärel tuleme tagasi Karl Reitsi juhtumi juurde.

Religioonitegelased tavatsevad vahel öelda, et Issand pani neile südamele edastada mingi sõnum või teha mingi tegu. Selline väide võib sünnitada kahtlusi. Kust inimene teab, et just nimelt Issand andis talle selle sõnumi või inspireeris teda? Seda on ju nii kerge öelda ja mingi kogemuse või meeleolu põhjal ka ise uskuda. Ehk polnud sõnumi andjaks Issanda vaim, vaid sõnum lähtus inimese omast vaimust? Või äkki mingist võõrast eksitajast vaimust? Sõnum on kindlasti vale, kui see pole põhimõtteliselt kooskõlas Jumala üleskirjutatud sõnaga, tähendab piibliga.

Heebrealaste kirja algsalmidest on lugeda:

·    Heebrealastele 1.1–2

¹Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil [ehk paremas tõlkes: mitmejaoliselt ja mitmetaoliselt] rääkis esivanematele prohvetite kaudu,

²on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad [õigemas tõlkes: ajastud] teinud.

Siin väidetakse, et Jumal rääkis vanasti prohvetite kaudu, ent nüüd on rääkinud oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu. Praegusele inimkonnale on Jumala ütlused talletatud aga piibli kaudu, mis on adekvaatne kõigiks üldinimlikeks juhtudeks. Piibli imeline säilimine läbi aastatuhandete ja nüüdisaegne lai levik on omaette teema, kuid alamal tahame rääkida teisest küsimusest: kuidas on Jumal inimesega suhelnud minevikus? Teisisõnu, kui ta oli võtnud nõuks anda inimesele sõnumi või panna teda midagi tegema, siis kuidas ta teostas  oma nõu? Siit muidugi võib järgneda ka vastus küsimusele, kuidas võib oodata Jumala edaspidist kommunikatsiooni, kui ta tahab öelda kellelegi midagi konkreetset, mis ei ole otse piiblist loetav.  

Kommunikatsiooni kaks põhimeetodit

Piiblist nähtub, et Jumal kasutab üht või teist kahest põhimeetodist:  a) inimese juurde saadiku läkitamine, kelleks võib olla teine inimene, ingel  või  Jumala  Poeg, ja  teiseks  b) inimese mõjutamine oma vaimu (ehk püha vaimu) abil. (Otsese mõjutamise kõrval esineb ka kaudset mõjutamist olukordade kujundamise näol.) Alamal loetleme mõningaid piiblis talletatud näiteid. Jätame vaatluse alt välja inimkonna ajaloo kõige varasemad juhtumid piibli algpeatükkides ja tegeleme ajaliselt lähematega, mis on varustatud küllaldaste detailidega võimaldamaks meil ennast paremini olukorrasse kujutleda.

Esmalt mõni näide esimest liiki juhtumeist.

1a) Jumal kõneles Egiptuse vaaraoga sel teel, et läkitas tema juurde korduvalt rahvajuhi Moosese ja tema esindaja, pärastise ülempreestri Aaroni, et nõuda iisraellaste vabastamist ja väljapääsemist Egiptusest: 2. Moosese 7.–12. ptk.

2a) Piiblis sisaldub hulk näiteid, kuidas Jumal läkitas ühe või teise kuninga juurde oma prohveti, et kuningale midagi teatada. 2. Saamueli 12.1:  prohvet Naatan läkitati kuningas Taaveti juurde, kui kuningas oli teinud pattu.  2. Kuningate 19.20: prohvet Jesaja saatis Jumala sõnumi kuningas Hiskijale, et teda lohutada ja tõotada päästet kitsikusest.  2. Kuningate 20. ptk: hiljem külastas Jesaja Hiskijat teiste Jumala sõnumitega.

3a) Jumal läkitas ingel Gabrieli Naatsareti-nimelisse külla neitsi Maarja juurde, et talle teatada Jumala Poja eelolevast ilmaletulekust Maarja kaudu: Luuka 1.26–38.

4a) Naatsareti Jeesus oli ka ise Jumala läkitatu ja tõi sõnumeid inimkonnale Jumalalt:   Johannese 12.49–50.

Sõnumi üleandmine ühelt inimeselt teisele, ka inimese kujul ilmuvalt inglilt ei tekita arusaamatust. Me võtame teatavaks, mida ütleja ütles. Kuid kuidas saab sõnum näiteks prohveti kätte? See toob meid teise kommunikatsioonimeetodi juurde. Jumal võib kõnelda inimesega ka otse, vahendajata, ehkki ta asub taevas nagu praegu ka Jeesus Kristus, aga inimene asub maa peal. Ta teeb seda, mõjutades inimese vaimu ja aju oma vaimu kaudu. Tal on inimeste ja kõige loodu üle täielik mõjuvõim. Muidugi ei mõista me, mis on Jumala vaim ja kuidas see töötab, kuid vaatame mõnd piiblis leiduvat näidet.

1b) Jumal mõjutas Pärsia kuningat Koorest (Kyros) kuulutama juudi küüditatuile vabadust pöörduda tagasi kodumaale ja taastada tempel Jeruusalemmas: Esra 1.1–4. Siin öeldakse selgesti, et Jumal mõjutas kuninga vaimu, tähendab istutas sinna mõtte, mis pani kuninga tegutsema ja tema tahtmist täitma, aga võib-olla tekitas kuningale koguni kuulmisaistingu, nagu oleks kuningas kuulnud Kõigevägevama häält.

Ka Jumalalt pärit unenäod ja nägemused kuuluvad ilmselt sellesse sõnumi edastamise liiki. Nägemus on inimese aistingute üleloomulik mõjutamine, misläbi inimene näeb ja kuuleb – või ainult kuuleb – midagi, mida reaalselt pole. (Ei ole silmadesse jõudvat valguslainet ega kõrvadesse ulatuvat helilainet.) See on justkui hallutsinatsioon, kuid Jumalalt saadud nägemus on sihipärane ja rangelt Jumala kontrolli all, seevastu tavaline hallutsinatsioon on stiihiline vaimuhaiguse või narkoseisundi sümptom.

2b) Hea näite nägemusest pakub Jeesuse nn muutumine: Matteuse 17.1–9. Kolmele jüngrile antud nägemus oli pilguheit Jumala kuningriigi tulekule. Nägemuses ilmunud Eelijat ja Moosest reaalselt polnud, nad olid ammu surnud. On avaldatud arvamust, et Eelija saab Jumala maailmavalitsuse ajal õige jumalateenistuskorra taastajaks ning Mooses tsiviiladministratsiooni juhiks, mõlemad Kristuse ja Aabrahami all.

3b) Apostel Peetrus nägi kujundlikku nägemust, mis alguses tundus mõistatuslikuna, kuid varsti sai ta sellest aru: Apostlite teod 10.9–28. Juudid olid pidanud mittejuute rüvedaks, kuid Jumal näitas selle nägemuse kaudu, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks.

4b) Jeesuse kasuisa Joosepiga võttis Jumal mitmel korral ühenduse unenäo kaudu, milles Joosepile ilmus ingel ja andis teada, et Joosep ei tarvitse peljata lapseootel Maarjat enese juurde võtmast, ning hiljem käskides tal põgeneda kohaliku valitseja Heroodese eest lapse ja emaga Egiptusesse ja veelgi hiljem – Heroodese surma järel – teatades, et aeg on pöörduda tagasi kodumaale: Matteuse 1.20–24;  2.13, 19–22. 

Vahel pole kahtluseta selge, kas teatav kirjeldatud juhtum kujutab endast Jumala saadiku tegelikku ilmumist või Jumala vaimu kaudu tekitatud nägemust. Näitena võib mõelda episoodile, mis leidis aset Saulusega (hilisem apostel Paulus) Damaskuse teel: Apostlite teod 9.1–9;  22.6–11;  26.12–18. Sündmusse kuulub Sauluse põgus dialoog Jeesusega, keda ta aga ilmselt ei näinud, sest ere valgus oli pimestanud ta silmad. Tõenäoliselt oli tegemist Jumala poolt korraldatud nägemusega. Seda arvamust toetab kaasnev juhtum, mis peatselt järgnes ja mida kirjeldataksegi nägemusena: Apostlite teod 9.10–16.

Kui küsida, kuidas kõnetas Jumal prohveteid, siis vastab 2. Peetruse 1.21b, et „Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest”. Jumala kommunikatsioon prohvetiga sai teoks Jumala püha vaimu kaudu. Seda on illustreeritud kahe huvitava näitega traktaadis „Kas Jumalat võib näha ja kuulda?” (sealses jaotises 4), mistõttu  jäägu see selgitus siinkohal kordamata.

Tõenäosus kuulda valekuulutust on suur

On väga tõenäoline kuulda sõnumit, mis omistatakse Jumalale, kuid see pole lähtunud Jumalalt. Nähtusest on vanas testamendis mõndagi lugeda. Üks  isemoodi  näide  leidub  1. Kuningate raamatu 13. peatükis. Keegi jumalamees oli läkitatud Peetelisse patust kuningat Jerobeami hoiatama. Mees täitis ülesande ja sai imelist kaitset kuninga viha eest, aga kui kuningas kutsus teda endaga leiba võtma, tunnistas jumalamees, et ta ei või seda teha, sest Jumal oli talle keelanud süüa ja juua, enne kui ta on jõudnud oma missioonilt teist teed pidi koju tagasi. Üks vana prohvet Peetelis sai sellest teada ja läks jumalamehele järele, kui see oli teel koju, ning sai ta kätte. Nüüd loeme otse piiblist, mis juhtus edasi:

·        1. Kuningate  13.15–19

¹⁵Siis ta ütles temale [vana prohvet jumalamehele]: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”

¹⁶Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas koos sinuga.

¹⁷Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa läksid!”

¹⁸Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.

¹⁹Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.

Jumalamees uskus talle esitatud valet, nagu oleks Jumal oma keelu asja ees, teist taga tühistanud. Huvitatud lugeja võib ise piiblist järele vaadata, kuidas see lugu lõppes. See ei lõppenud jumalamehele hästi. Õppetund meile võiks olla niisugune, et kui Jumal on midagi käskinud või keelanud, siis samade tingimuste püsides ei muutu tema käsk või keeld. Ta ei muuda oma sõna kapriisselt. Ohtlik on uskuda võõrast isikut, kes väidab end esindavat Jumalat. Tasub meenutada beroialasi, kes usukuulutuse kuulmisel alati kontrollisid pühakirjast kuuldu õigsust (Apostlite teod 17.11).

Kirjeldatu oli üksikjuhtum, kuid eksisõnumid on vahel olnud valdavad. Prohvet Jeremija tegutses Juuda riigis selle langemise eel ja ajal, eriti Jeruusalemmas. Religiooni olukorda iseloomustasid tollal ebatõde ja segadus, kostis palju valelikke sõnumeid, mida esitati justkui Jumala nimel. Allpool on välja kirjutatud mõned salmid Jeremija raamatu 23. peatükist, milles Jumal kirjeldab ja taunib tolleaegseid prohveteid ja preestreid. Preestrid muide esindasid ametlikku, n-ö riigireligiooni. Kuna jutt on põhiliselt 7. ja 6. sajandist e.m.a, üllatab lugejat 20. salmis lause „Viimseil päevil te mõistate seda hästi”, mille algussõnad on täpsemas tõlkes „päevade lõpus” – fraas, mis esineb ka näiteks tekstides Jeremija 30.24;  Taanieli 10.14;  Hoosea 3.5 jm ning millega osutatakse enamasti Kristuse tagasituleku ajajärgule. Siinne oleks justkui ühteaegu kirjutatud ka ajastu lõpu inimestele, kelle ühiskonnas domineerib uinutav religioonisõnum, milles pattudest ja karistusest rääkimine ei kuulu hea tooni juurde. 

·   Jeremija 23.11, 16–22,  25–27,  31

¹¹Niihästi prohvet kui preester on jumalakartmatu; koguni omaenese kojast olen ma leidnud nende kurjust, ütleb Issand.  

¹⁶Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad – nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.

¹⁷Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: „Issand on öelnud: Teil on rahu!” Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!”

¹⁸Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?

¹⁹Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.

²⁰Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.

²¹Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohveti kombel.

²²Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest.

²⁵Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: „Ma nägin und, ma nägin und!”

²⁶Kui kaua see kestab? Ons midagi südames neil prohveteil, kes kuulutavad valet ja kes avaldavad oma südame pettekujutlusi,

²⁷kes mõtlevad oma unenägudega, mida nad üksteisele jutustavad, panna mu rahva unustama minu nime, nõnda nagu nende vanemad unustasid minu nime Baali pärast?

³¹Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: „Issand ütleb.”                                                                         

Otseselt uue testamendi ajastu religiooni iseloomustab apostel Pauluse manitsus noorele kaastöötajale Timoteosele:

·   2. Timoteosele 4.1–4

¹Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel:

²Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.

³Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu,

⁴ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.

Kuidas peaksime orienteeruma? Maailmas on sadu ja tuhandeid liikumisi ja organisatsioone, suuri ja väikseid, kes kõik pretendeerivad kristlusele, üritavad levitada igaüks oma sõnumit ja võistlevad omavahel, et võita juurde liikmeid. Mida peaks otsiv inimene tegema selles sõnumite virvarris? Kas taeva Jumal kõneleb paljude eri häältega? Tõenäoliselt mitte. Ta ei kõnelnud hävimiseelses Jeruusalemmas arvukate prohvetihäälte kaudu. Ta kõneles vaid prohvet Jeremija kaudu, kes oma ebameeldiva jutu tõttu polnud populaarne ja kannatas tagakiusamist. Ta ei kõnelnud hiljem, uue testamendi ajastul õpetajate kaudu, kes olid kogudustesse kutsutud  kõditama  liikmete kõrvu ja rääkima meeldivusi.

Prohvet Jesaja raamatus on säilinud järgmine põhimõte: „Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu” (Jesaja 8.20). Seda on mõistetud tähenduses, et kui kuulutatav sõnum pole Jumala sõnaga kooskõlas, siis see kuulutus ei lähe täide. Nagu öeldud, on meil Jumala sõna olemas piibli kaudu, mis on adekvaatne kõigiks juhtudeks. See ei tähenda, et Jumal ei peaks edaspidi andma mõnes küsimuses paremat või täiendavat arusaamist. Kuid on välistatud võimalus, et Jumal saadab läkituse, mis ei klapi põhimõtteliselt tema sõnaga piiblis. Ent viimane on mõistetav vaid Jumala vaimu abiga. Jah, inimene võib lugeda piiblilugusid teatava arusaamisega. Ta teab, et Jeesus suri meie pattude eest (sellega nõustub enamik eksiõpetajaid). Aga mis edasi? Mida teeb Jumal praegu? Mida on oodata tulevikult? Mis on inimelu mõte? Kui puudub piibliõpetusel rajanev ja Jumala vaimust valgustatud üldpilt, ei oska inimene hinnata ka konkreetset temani jõudvat sõnumit.

Jumal on sihilikult lubanud kuradil kujundada maailmas praegusel ajastul segaduse, milles pole tavainimesel võimalik orienteeruda (Ilmutusraamat 12.9; 2. Korintlastele 4.4). See on osa tema plaanist.

Karl Reits ja prohvet Joona

Pöördume tagasi Karl Reitsi teema juurde. Meid huvitav küsimus on järgmine: kas Reitsi kogetud ilmutused ja tema kuulutused tulid Jumalalt? Et tema ennustused on läinud täide – lisaks põhikuulutusele väidetavalt ka kiusajaile heidetud spontaansed repliigid –, see avaldab muljet, kuid ei tarvitse olla ainuotsustav tundemärk (vrd 5. Moosese 13.2–6). Olulisem on, kas prohvet kutsub rahvast autentse Jumala juurde või püüab kallutada mingi ebapiibelliku jumala poole ja põimib oma läkitusse väärõpetusi. Sellest eksamist tuleb Reits välja puhtalt. Tema põhisõnum on aga üsna lühike: „Häda tuleb! Armuaeg on lõppemas, karistused seisavad ees! Kui rahvas oma juhtide ja preestritega eesotsas võtab Jumala hoiatust kuulda ja parandab meelt, jääb karistus tulemata.” Seejuures pole lugeda, et prohvet oleks eriti loetlenud rahva ning tema poliitiliste ja kirikujuhtide patte; need ta ilmselt eeldab olevat üldiselt teada. Ta taotleb, et rahva juhid kuulutaksid välja ülemaalised paastu- ja palvepäevad ning kutsuksid üles kogu rahvast Jumalalt armu ja halastust anuma. Kuid teda ei võeta tõsiselt.

Äratab tähelepanu teatav sarnasus Karl Reitsi ja piibliprohvet Joona vahel. Joona missiooniks oli hoiatada peatse hävingu eest omaaegse Assüüria pealinna Niineve elanikke. Need ei tundnud taeva Jumalat kuigivõrd ja neil ei olnud Jumalaga lepingut, mis oleks kohustanud neid kuulekaks eluviisiks. Reitsi missioon oli hoiatada läheneva häda eest Eesti elanikke, kellel samuti ei olnud piibli Jumalast õigeid teadmisi ega esivanematel eeldatavalt lepingut temaga. Mõlemad mehed olid sõnaprohvetid. Jumala käsk Joonale oli olnud üpriski sarnane käsuga Reitsile: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta [tegelikult hüüa, karju] sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” (Joona 1.2) Paistab, et ei mingeid lähemaid selgitusi, vähemalt piiblis pole neid talletatud, vaid lihtsalt üldine hädakuulutus. Reits ei tahtnud saadud ülesannet täita ning Jumal pidi teda selleks korduvalt raskete katsumuste kaudu sundima. Joona ei tahtnud oma missiooni täita ja põgenes Jumala eest, kuni Jumal oli ta manööverdanud raske katsumuse kaudu olukorda, kus põgenemine polnud enam võimalik. Ta sattus kolmeks ööpäevaks Jumala poolt eriliselt valmistatud suure kala kõhtu. Mõlemad kuulutajad pidid lõpuks Jumalale alistuma.

·    Joona 3.4:  Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles:  „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!”

Ent mis juhtus? Kuidas reageerisid Niineve elanikud? Kas nad hakkasid prohvetit vaenama ja kihutasid ta endi juurest välja? Nii oleks ehk olnud ootuspärane, kuid antud juhul oli rahva reaktsioon üsna üllatavalt teine. Arvatavasti teadsid linnaelanikud kummalisest viisist, kuidas Joona oli nende juurde jõudnud, ja see oli äratanud hirmu. Ehk oli prohveti nahavärvgi kala sees veedetud ajaga saanud teise tooni. Niinevelaste suhtumine Joona kuulutusse oli niisugune:

·   Joona 3.5–10

⁵Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.    

⁶Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.

⁷Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: „Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,

⁸vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!

⁹Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.”

¹⁰Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.           

Kuna taeva Jumal oli assüürlastele võõras, siis võib ette kujutada, kui kohmakalt see rahvas oma meeleparandust ilmutas, kuninga käsu järgi näljutades ja janutades ka loomi ning tehes kõike oma puuduliku arusaamise kohaselt. Inimesed hüüdsid halastust ning lojused karjusid janust ja näljast. Kuid rahvas sai ilmselt aru, mis on kuri tee ja vägivald. Ning Jumal nägi inimeste tahet ja pingutusi ja säästis nad katastroofist. See on ka ainus omataoline juhtum piiblis, kus prohvetit on võetud kuulda ja kuulutatud õnnetus on jäänud ära. Siin kätkeb ka niinevelaste olemuslik erinevus eestlastest. Nemad parandasid meelt, meie mitte. Võib lisada, et Assüüria rahvas ei suutnud siiski säilitada vooruslikku eluviisi kuigi kaua, vaid paari inimpõlve järel langes Babüloonia alla (olles vahepeal hävitanud Iisraeli põhjakuningriigi ning rünnanud Juudat). Niineve langemise eel kuulutas sellest veel teinegi piibliprohvet, nimelt Nahum, kuid see on teine lugu.

Reitsil oli enne Jumalale alistumist mitmeid elamusi. Ta kasvas kaupmeheperes suhtelises heaolus, lõpetas linnakooli ja õppis metallitreialiks. Abiellus noorelt, sai poja, mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta, langes sakslaste kätte vangi ja viidi Saksamaale, kust pääses tagasi perekonna juurde alles seitsmeaastase lahusoleku järel. Esimesi usuelamusi koges juba sõjas, seejärel, olles taas kodus, tuli neid mitme aasta jooksul korduvalt. Korduvalt haigestudes ja surmale silma vaadates lubas hakata meelt parandama, aga kui tervis oli taastunud, oli ka lubaduse täitmine edasi lükatud. Siis haigestus väga raskelt tema 18-aastane poeg, ja nüüd oli Karl Reitsil lõpuks tõsi taga. Ta palvetas: „Issand, kui sa mu poja jälle terveks teed, siis annan ma end sinu riigi tööle!” Poeg paranes, aga kuus aastat hiljem suri. 1938. aastal suri ka tema armastatud abikaasa ning K. Reits oli jäänud ilma kõigest, mis teda veel elu külge sidus.

Vahepeal oli ta saanud hääle kaudu korralduse kuulutada avalikult, et läheneb häda, ja kutsuda eestlasi parandama meelt. Ta üritas luua sidemeid kohaliku vennastekogudusega, ent temasse hakati suhtuma umbusklikult ega tahetud tema sõnumit Jumalast antuks tunnistada. Ta püüdis võtta sõna Tallinna Jaani kirikus ja linna palvelates, kutsudes inimesi patust pöörduma ja Jumalat kartma, kuid teda peeti isehakanuks ja toimetati välja. Kui sisenemine oli ära keelatud, jätkas ta jumalakodade uste ees. Tema tööd ei tunnustatud isegi mitte kaasusklike poolt. 1932. aasta viimasel nädalal kuulis ta selge häälega: „Õeluse meri on uppujaid täis. Mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb kõigist linna osadest rahvast kokku – räägi seal!” Sestsaadik hakkaski ta liikuma turul. Alguses juba sai mainitud tema tagajärjetuid kohtumisi riigivanemaga ja sõjavägede ülemjuhatajaga. Ta üritas kutsuda eesti rahvast ja selle juhte Jumala juurde ja meeleparandusele ühtekokku 11 aasta jooksul.

Need märkused on kahjuks fragmentaarsed, kuid annavad loodetavasti mingi üldpildi inimesest, kes lüüasaamistest ja alaväärsustundest hoolimata püsis kuni märtrisurmani selles teenistuses, millesse tema Looja oli ta kutsunud. Veidi täielikuma pildi annab kirjandus, millele on viidatud siinsel esimesel leheküljel.

Ebatäpsed ja küsitavad tsitaadid

Ülalviidatud kahes raamatus leidub tehnilisi vigu, mis ehk tuleb omistada K. Reitsi sõnade tsiteerijaile. Teiste inimeste sõnade edasiandmisel ollakse ju tihti hooletud. Näiteks osundatakse nüüd prohvetit lausega „Häda, häda, häda – langenud on suur Baabülon!”. Kuid kas ta tõesti ütles täpselt nõnda, kolmekordselt? „Hädade” all mõeldakse piiblis vastavalt  5-ndat, 6-ndat ja 7-ndat pasunanuhtlust (Ilmutusraamat 8.13). Suure Paabeli ehk Baabüloni langemine algab 6-nda pasunaga, niisiis hädaga number kaks, ja jätkub hädaga number kolm. Ehk seetõttu loeme Ilmutusraamatu 18. peatükist kahekordset hädahüüdu „Häda, häda, suur linn” (salmides 10, 16 ja 19). Ent on ka võimalik, et rõhutatakse Paabeli langemise teistkordsust (vt Ilmutusraamat 14.8). Ajalooline Paabel langes 6. sajandil e.m.a, Ilmutusraamat aga räägib veel tulevasest vaimuliku Paabeli langemisest. Võib-olla K. Reits teadis seda. Igatahes kontekst polnud Reitsil õige. Kuid nii on ka paljud muud piiblitsitaadid, mida ta näib teadlikult kasutavat kontekstivabalt. Imelik on kirjanduses Reitsi hädakuulutuse korduv nimetamine evangeeliumiks, mis teatavasti tähendab rõõmusõnumit.

Kui Reitsile on ühes 1940. aasta kevadel toimunud dialoogis omistatud lause „Mine Pärnu maantee ja Narva tänava ristmikule ja sa leiad sealt avarii ohvrina surnud inimese”, siis sellegi sõnakasutuse täpsus äratab kahtlust, sest „avarii” oli tollal käibel üksnes laevaõnnetuse kohta. Muudele õnnetusjuhtudele, sealhulgas maanteeõnnetustele, laienes see sõna alles okupatsiooniajal vene keele mõjul. Ka „ristmik” teeristi tähenduses võis olla saanud üldkasutatavaks alles pärast Reitsi aega. Nii tekib mulje, et mälestuste avaldajad pole olnud täpsed ja on pannud prohvetile suhu sõnu, mida ta polnud öelnud.

Ühes tekkinud kahekõnes olevat Reitsilt küsitud, kust häda tuleb, ja ta vastanud: „See tuleb idast.” Edasi: „Mis selle häda nimi on?” – „Metsaline on selle häda nimi.”  –  „Millest me võime seda häda ära tunda?” (Seda päriti juba pilgates.) – „See kannab metsalise märki.” –  „No mida see metsaline ka tegema hakkab?” –  „Saadab korda väga palju pisaraid ja häda.” –  „Kui kauaks see metsaline siis jääb?” –  „Ta on kaks ja pool aega, siis tuleb metsaline tagasi ja teeb jälle veel hirmsamaid tegusid. Suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust ja valu ning palju pisaraid ja kannatusi.”

Kui eeldada, et see dialoog on kirjas olulises osas täpselt, saame veel ühe näite, kuidas Reits kasutas piiblisõnu, kuid mitte samas kontekstis, milles neid kasutab piibel. Kallaletungijat idast võis ju tõesti väga tabavalt nimetada metsaliseks, sest metslooma moodi ta käituski, kuid Ilmutusraamatus ja Taanieli raamatus pole ühelgi sümboolsel metsalisel just nimelt selle suurvõimu tähendust, vaid sealsed metsalised on teised. „Kaks ja pool aega” oleks vist pidanud olema kolm ja pool aega, nagu loeme piiblist ühe teise metsalise kohta („aeg, ajad ja pool aega”; Taanieli 12.7; Ilmutusraamat 12.14; 13.5), ent ajavahemiku tegelik pikkus jäi igal juhul avamata. Kõik, mida Reits aga avas ja ilmutas, ilmutas ta õigesti. Tõepoolest läks Nõukogude metsaline Eestist ära ja tuli tagasi ning suured rahvahulgad põgenesid.

Ilmselt polnud Reitsil põhjalikke piibliteoloogilisi teadmisi. Ta läks kaasa ühiskonnas kristlusele omistatavate traditsiooniliste eksiarusaamadega, nagu kohene surmajärgne taevaminek ning praegune elu kui ainuke päästeaeg, aga samas pole võimalik teda tabada kuulajate eksitamiselt. Tema teadmised olid piisavad ülesande jaoks, mille ta oli Jumalalt saanud. Jumalale on inimese südamehoiak olulisem kui teadmised, mida konkreetsele inimesele ehk pole antudki. Meie oleme tänapäeval ajastu lõpule üle 70 aasta lähemal, kui oli omal ajal Reits, aga lõpuajal on mõistlike arusaamine teatavasti määratud kasvama (Taanieli 12.4, 9). Kindlasti oleme praegu oluliselt paremate teadmistega, kui olid kristlased 1. sajandil, siiski mitte tugevamad usus, vaid pigemini nõrgemad, nagu andis mõista Jeesus ise (Luuka 18.8b). Ent Reitsi suhtumine oli õige.

Et Reits kasutas piiblisõnu kontekstiväliselt, nii-öelda mehaaniliselt, selle kohta leidub märkus kelleltki vennastekoguduse liikmelt Aleksander Tikenbergilt, kes Reitsi tundis ja kelle meenutus on avaldatud mõlemas eelnimetatud raamatus. Küsimusele, kuidas ta oma taevased sõnumid ja korraldused saab, olevat Reits vastanud: „Kuulen selget füüsilist häält. Mulle öeldakse vastavad kirjakohad Piiblist, mida võin üles otsida ja kontrollida. Kõik need on üksteisega seotud ja tabavad. Kui oleksin neid ise katsunud Piiblist leida, oleks see olnud väga raske ja aeganõudev ettevõtmine.” Ning A. Tikenberg jätkab: „Tõepoolest – kõikjal, kus [K. Reits] iial rahvale kõneles, kasutas ta vaid Jumala Sõna. Usklikud, kes Piiblit tunnevad, võisid kinnitada, et tema enese sõnu oli seal väga vähe. Kunagi ei puudunud Reitsi sõnumis „Häda tuleb, parandage meelt!””

Tähendab, siin öeldakse, et Reitsi sõnavõtud rajanesid sobivate piiblitsitaatide esitamisel, hoolimata nende kontekstist piiblis. Võib üllatada, et niisugust võtet leidub ka uues testamendis vanale testamendile viitamisel, mis annab nähtusele teatava legitiimsuse. Alljärgnevalt mõni näide.

Kontekstist lahutatud viitamine uues testamendis

Vaadakem järgmisi näiteid, kuidas uues testamendis – ilmselt Jumala inspiratsiooni all – on võetud vana testamendi tekstikoht ja kasutatud seda illustreerimaks mõnd seika, millel pole või vähemalt ei näi olevat sisulist seost olukorraga, mis tolle tekstikoha tingis.

1)  Apostlite tegude raamatu 1. peatükis selgitab Peetrus Juudas Iskarioti juhtumit ja lisab temale asemiku valimise põhjenduseks:

·  Apostlite teod 1.20: Laulude raamatusse on ju kirjutatud: „Tema elupaik saagu tühermaaks ja ärgu elagu selles keegi”, ja „Tema ülevaatajaamet saagu teisele!”

Siin on kaks killukest Psalmidest, nimelt 69.26 ja 109.8, mille lähem uurimine koos kontekstuaalse ümbruse arvestamisega ei näi kuidagi osutavat isikule, keda võiks samastada uue testamendi  Juudaga. Peetrus on võtnud pühakirja eri kohtadest paar lauset ja kasutab neid, nagu antud juhtumi jaoks sobib.

2) Apostlite tegude raamatu 2. peatükis (salmid 16–21) selgitab Peetrus rahvale püha vaimu väljavalamise avalikke ilminguid Kristuse ülestõusmise järgsel esimesel nelipühapäeval, kasutades prohvet Joeli ennustust (3.1–5), mis seostub aga hoopis Kristuse teistkordse tuleku ilmingutega. On siiski pingutades öeldud, et esimene sündmus oli mingis mõttes teise eelaimus.

3) Matteus oma evangeeliumiraamatu 2. peatükis kirjutab kuningas Heroodese kavast tappa Petlemma ja ümbruskonna kaheaastased ja nooremad poeglapsed. Ta tsiteerib üht prohvet Jeremija kaudu saadud ennustust ja väidab, et see tapatöö on tolle ennustuse täideminek.

·     Matteuse 2.17–18

¹⁷Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:

¹⁸„Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.”

Jeremija raamatust leiame selle ennustuse salmist 31.15, aga kaastekst on hoopis teine. Jeremija kirjutab iisraellastest vangide tagasitulekust esivanemate maale, kusjuures kontekst paigutab selle selgesti Kristuse naasmise järgsesse aega. Kõne all on Jeremijal kõik Iisraeli suguharud, mitte juudid oma tagasitulekul Paabeli vangipõlvest. Raaheli lapsed olid Joosep ja Benjamin; Joosepist võrsusid nn Iisraeli soo juhtivad suguharud Efraim ja Manasse, Benjaminist aga Benjamini suguharu, kes moodustas koos Juuda suguharuga (ja hiljem liitunud Leeviga) nn Juuda soo. Raahel seega esindab teatavas mõttes tervet Iisraeli, kõiki suguvõsasid. Heroodese tapetud poeglapsed olid tõenäoliselt Juuda soost, tähendab üksnes osa Iisraelist. Ja mis rolli mängib koht nimega Raama? See on paik, mille lähedal asub pärimuse järgi Raaheli haud. Raahel maeti „Efrata tee äärde, see on Petlemma” (selgemas tõlkes: „Efrata, see on Petlemma tee äärde”; 1. Moosese 35.19). Efrata oli Petlemma teine nimi (Ruti 1.2;  4.11).

Matteuse informatsiooni poeglaste tapmisest Heroodese poolt seob Jeremija ennustusega peamiselt geograafiline koht: veretöö toimus Petlemma piirkonnas ning sealkandis asus ka Raaheli haud. Matteuse raamatus nutab Raahel oma hauas (piltlikult) Heroodese poolt tapetud juudi poeglapsi, seevastu Jeremija mainib Raaheli (piltlikku) nutmist kõigi iisraellaste saatuse pärast, aga vaid möödaminnes, sest kohe järgneb Jumala lohutus ja rõõmsa tuleviku tõotus, mis täidab enamikku 31. peatükist. Kommentaatorid on märganud probleemi ja püüdnud Matteust selle koha pealt kuidagiviisi sisuliselt Jeremijaga sobitada, kuid nende mõttekäik on vaevaline ega veena. Tõenäolisem on, et Matteus, olles teadlik salmist Jeremija 31.15, leidis selle pealiskaudselt sobiva olevat illustreerimaks oma jutustust Heroodese veretööst.

Need on näited, kuidas uues testamendis on kontekstiväliselt kasutatud vana testamendi prohvetisõnumeid. Ning Jumal nähtavasti nõustub sellise illustratiivse võttega  ja on seda isegi inspireerinud.

Eelöeldu võtab aluse Karl Reitsi kritiseerimiselt piiblitekstide kasutamise pealiskaudsuse pärast. Ta polnud pedantne õpetlase tüüp, nagu seda polnud ka uue testamendi apostlid. Peetrus oli ametilt lihtne kalur, Matteus oli maksukoguja ehk tölner. Nad mõlemad olid aga sügavalt pühendunud Jeesuse järgimisele ja Jumala teenimisele, nagu ka teised apostlid, ning see oli Jumala meelest esmatähtis.

Vastamata küsimusi

Reitsi jutustuses oma elamustest on mõningaid seiku, millele on raske hinnangut anda. Kui ta viibiks elusana meie seltsis, sooviksin talt kindlasti paluda täpsustusi. Mõnigi elamus võib inimese mälus aja jooksul moonduda; kujutelmad võivad hakata varjutama tegelikkust. Kuid on ka teistsuguseid, üldisemaid ja põhimõttelisi küsimusi, mis on paraku jäänud esialgu vastuseta.

Prohvet Aamos elas Juuda kuningriigis, kuid kuulutas peamiselt põhjariigile Iisraelile. Ta tegutses mõnikümmend aastat enne Iisraeli hävingut. Tema raamatust võib lugeda:

·   Aamose 3.6–8

⁶Kas linnas puhutakse sarve [antakse häiret], ilma et rahvas ehmuks? Kas linnas juhtub õnnetus [või teises tõlkes: kurjus], mida Issand ei ole saatnud?

      ⁷Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.

      ⁸Lõvi möirgab – kes ei kardaks? Issand Jumal räägib – kes ei ennustaks [paremas 
       tõlkes: kes ei kõneleks prohvetlikult]?

Siin öeldakse, et kui linna tabab õnnetus, on selle saatjaks Jumal, kes ka alati teatab ette oma nõu oma prohvetitele ja need kuulutavad rahvale. Sama peatüki algussalmidega määratud konteksti arvestades tundub aga, et öeldu käib Jumala rahva iisraellaste kohta. Teisisõnu, Jumal ei näi olevat end kohustanud ette teatama lähenevat õnnetust igale mitteiisraeli rahvale. Ometi on ta seda mõnel puhul teinud. Näiteks assüürlaste puhul. (Märkus. Oma kuningriigi tulekust on Jumal seevastu tõotanud ette teatada kogu maailmas kõigile rahvastele; Matteuse 24.14.)

Iisraeli põhjariik oli prohvet Joona päevil juba Assüüria surve all. On avaldatud mõtet, et Jumal tahtis Iisraeli hukku edasi lükata ja seetõttu pakkus Assüüria kuningale ja rahvale  Joona kaudu meeleparandust, korraldades olukorra, mis soodustas neilt positiivset vastukaja. Nagu öeldud, kuulutas Niinevele hiljem hävingut ka prohvet Nahum (ja lühidalt ka prohvet Sefanja) – umbes poolteistsada aastat pärast Iisraeli hävitamist ning ilmselt karistusena selle teo eest. Mismoodi see uus turmasõnum Niinevesse jõudis, pole teada. Meie teame sellest vastavate prohvetite raamatute kaudu, mis on osa piiblist. Piibliprohvetite kaudu on kuulutatud teistelegi Iisraeli läheduses asunud rahvastele  karistust tegude eest, mis on praegu veel tulevikus. Üldiselt tundub õige olevat väita, et need sõnumid on ajendatud ühel või teisel moel nende rahvaste suhtumisest Iisraelisse ja käitumisest Jumala rahva vastu. Kõik vana testamendi prohvetid, kes kuulutasid rahvastele, olid seejuures ise iisraellased, kuivõrd on teada.

Mitte iga rahvast tabav iga õnnetus ei tarvitse lähtuda Jumala konkreetsest otsusest. Praeguses maailmas, mis on saatana meelevalla all ja kus tõukavad võimukandjaid vägivallategudele eksitatus, himu, kadedus ja uhkus, sünnib ränki kannatusi inimestele, kogukondadele, linnadele ja tervetele rahvastele. Nii on olnud juba inimkonna algusest. Prohvet Aamose raamatust loetust tuleb vist aru saada nõnda, et Jumal annab eelteate, kui ta ise on sündmuse algataja, ning teeb seda eriti iisraellaste puhul ja Iisraeliga seoses. Enamik kannatusi maailmas ei tule Jumala konkreetsest otsusest.

Kuidas hinnata kõige eelneva valguses Karl Reitsi missiooni? Mis osa on eesti rahval Jumala kavatsustes ja seoses Iisraeliga? Kas ka näiteks läti rahvast, meie naabreid ja saatusekaaslasi, oli Jumal enne hädaaegu oma prohveti kaudu külastanud? Reitsi töö ega ka rahva raske saatus pole toonud meelemuutust. Taasiseseisvumise järel on eestlaste seas endiselt silmapaistvalt palju pettureid, vargaid ja abielurikkujaid. Näib, et oleme veel moraalitumad kui varem. Eesti rahvusest juveeli- ja pangaröövlid ning muud kurjategijad on tuntud välismaalgi. Paljud lapsevanemad ei kasvata oma lapsi ega suuda neile pakkuda  turvalist kodu, rääkimata õpetuse andmisest Jumala kohta, ning uus põlvkond on siis pahelisem kui eelmine. Kunagi ohjeldas üht osa eesti inimesi veel mingisugune arusaam kõigeväelisest Jumalast, aga aastakümned ateismiõpetust on selle paljude teadvusest pühkinud. Millist tulevikku võime oodata oma rahvale? Kõik need on küsimused, mis jäävad esialgu vastuseta.

September 2012