Neil lehekülgedel püüame leida vastuse küsimusele, kas uue testamendi õpetuses tähendab inimese pääsemine igavesse ellu sedasama mis tema pääsemine Jumala riiki. Või ehk võidakse olla igaveses elus ilma et ollakse Jumala riigis? Nõnda on näiteks deemonitega – Nad ei alistu Jumala valitsusele, mistõttu võib öelda, et nad pole osa Jumala riigist, kuid nad on vaimolendid ja järelikult surematud. Ent mis on Jumala riik?
Mis on Jumala riik?
Sõna riik on uues testamendis tõlgitud kreekakeelsest sõnast basileίa, mille täpsem tähendus on ’kuningriik’. Kõige üldisemas mõttes on Jumala riik niisiis Jumala võimuvaldkond, mille valitseja ehk kuningas on Jumal või tema esindajana Kristus. Selles riigis kehtivad Jumala seadused ja Jumala kord. Meenutame, et Naatsareti Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama nn meieisapalves: „Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas [kus see sünnib praegu], nõnda ka maa peal [tulevikus, kui Jumala riik on saabunud]!” (Matteuse 6.10) Hea sõnum Jumala riigi tulekust oli üldse Naatsareti Jeesuse kuulutustöö keskne sõnum. Lugegem:
- Luuka 4.43: Aga tema ütles neile [Jeesus rahvahulkadele]: „Ma pean ka teistele linnadele kuulutama evangeeliumi Jumala riigist, sest selleks on mind läkitatud.”
- Luuka 9.1–2: Kutsunud kokku need kaksteist, andis Jeesus neile väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle ja meelevalla haigusi ravida ning läkitas nad kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid.
- Apostlite teod 1.3: Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana [surnuist ülestõusnud Jeesus oma apostlitele], tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.
Sellesama sõnumi kuulutamist jätkasid Jeesuse järgijad (Apostlite teod 8.12; 20.25).
Matteuse evangeeliumiraamatus esineb Jumala riigi asemel harilikult termin taevariik. Et need kaks tähendavad üht ja sama, nähtub paralleelkohtade võrdlemisel: kus on teistes evangeeliumiraamatutes Jumala riik, seal on Matteusel taevariik. Näiteks ühelt poolt Markuse 4.30–31 ja Luuka 13.18–19 ning teiselt poolt Matteuse 13.31. Selliseid näiteid on mitmeid. Võib tekkida küsimus, millist sõna kasutas Jeesus tegelikult. Arvestagem, et Matteus kirjutas juudi lugejaskonnale ja arvatavasti heebrea või aramea keeles ning tema käsikiri tõlgiti alles hiljem kreeka keelde ja on selles keeles säilitatud. Teised evangeeliumiraamatud olid juba algselt kreekakeelsed. Jeesuse igapäevakeel oli aga aramea keel. Oletatavasti ütles Jeesus ise Jumala riik, sest see väljend esineb tema suus kolmes evangeeliumiraamatus, Matteus või tõlkija aga kirjutas taevariik võib-olla selleks, et rõhutada juudi lugejaile kõnealuse riigi mittemaist päritolu. Uue testamendi aegsed juudid olid ju teadlikud vanas testamendis ennustatud riigist, mis rajatakse Jumala sekkumisega messia saabumise järel, aga nad pidasid seda riiki teiste inimriikide taoliseks ja ootasid, et see vabastab nad Rooma võimu alt ja toob neile uue õnnepõlve. Teine põhjus Matteusel võis olla juutide tavaline eelistus asendada sõna Jumal mingi võrdväärse terminiga.
Vana testamendi prohvetite kirjadest on lihtne näha, et kõnesolev riik kujutab endast Jumala valitsust, nagu termin Jumala riik ütlebki. See valitseb maa peal ja tema keskus on Jeruusalemma linn. Järgnevalt mõned näited.
- Jesaja 2.2–3: Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi [= riik] seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest [= väikestest riikidest] ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!”
- Jesaja 24.23: Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.
- Sakarja 8.3: Nõnda ütleb Issand: Ma pöördun tagasi Siionisse ja elan Jeruusalemma keskel; Jeruusalemma nimetatakse siis ustavaks linnaks ja vägede Issanda mäge pühaks mäeks.
Kõigis neis tsitaatides on algtekstis Issanda asemel Jehoova. Nõnda oli ka 1968. aasta eestikeelses piiblis. Uusimas, 1997. aasta piiblis on nimi Jehoova asendatud tiitliga Issand, mis võib tekitada segaduse, sest vahel ei tarvitse olla selge, kas osutatakse Jumalale ehk Isale või Kristusele ehk Pojale. Esitatud salmides räägitakse Isast. Ent Isa ei tegutse maa peal praegu otse, vaid Poja kaudu (ajani, millest räägib Ilmutusraamatu 21. peatükk). Siin on tegemist nn esinduspõhimõttega. Sellele vastavalt on ka Jumala riigi valitseja Jeruusalemmas tagasipöördunud Kristus (kuni ta annab valitsemise Jumalale; 1. Korintlastele 15.24–28).
Jeesus samastas igavese elu Jumala riiki pääsemisega
Kui Jeesus rääkis inimese (tulevasest) igavesest elust, siis ta pidas silmas inimese jõudmist Jumala riiki – ehk inimese poolt Jumala riigi pärimist. Igavene elu väljaspool Jumala riiki polnud Jeesuse õpetuses võimalik variant. Vaadakem järgmisi näiteid.
1) Kord tuli Jeesuse juurde rikas noormees ja küsis: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” (Markuse 10.17.) Küsimus oli niisiis igavesest elust. Jeesuse vastus ei rahuldanud noormeest ja ta lahkus kurvalt, mille peale Jeesus märkis: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!” (23. salm.) Ning jätkas: „Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!” Küsimus igavesest elust oli Jeesusel sama mis küsimus Jumala riiki pääsemisest. Sama näide on kirjas ka Matteuse ja Luuka evangeeliumis.
2) Mäejutluses ütles Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” (Matteuse 7.13–14.) Ta väitis, et tee igavesse ellu on kitsas. Ning samas lisas (21. salm): „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.” Igavesse ellu minek oli Jeesuse meelest järelikult sama kui minek taevariiki ehk Jumala riiki.
3) „Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse [gehennasse] kustumatusse tulle,” ütles Jeesus kujundlikult Markuse 9.43. Samas mainis ta 45. salmis jalga, mis võib ajada patustama, ja 47. salmis silma: „Ja kui su silm sind ajab patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki kui kahe silmaga olla visatud põrgusse [gehennasse].” Igavesse ellu minek samastub taas minekuga Jumala riiki. Need kaks eesmärki olid Jeesusel üks ja sama.
4) Kui Kristus on tagasi tulnud ja oma kuningriigi rajanud ning olukord on stabiliseerunud, leiab maailm lõpuks rahu. Jumal on prohveti kaudu teatanud, et enam „ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel [= pühas riigis], sest maa on täis Issanda [Jehoova] tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11.9). Samal ajal on kurat vangistuses ega saa enam inimkonda eksitada (Ilmutusraamat 20.1–3). Neis tingimusis muutub kristlus massireligiooniks, mitte nagu tänapäeval, mil leiavad tolle kitsa värava ja ahta tee vaid need vähesed, kes on Jumala poolt valitud. Ka tollal – nn tuhandeaastase rahuriigi ajal – samastub igavene elu ikkagi Jumala riiki pääsemisega, nagu nähtub Matteuse evangeeliumi 25. peatüki lõpposast, kus Jeesus jutustab piltlikult lammaste eraldamisest sikkudest. Ta ütleb lammastena kujutatuile: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Matteuse 25.34.) Õelad aga saavad karistusena igavese surma (annihilatsiooni). Jeesuse jutustus lõpeb kokkuvõttega 46. salmis: „Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Jälle on sisuliselt võrdusmärk kuningriigi ja igavese elu vahel.
5) Jeesus tavatses jutustada rahvahulkadele mitmeid tähendamissõnu Jumala riigi ehk taevariigi teemal. Näiteks Matteuse evangeeliumi 13. peatükis sisaldub seitse säärast mõistukõnet, millest igaüks selgitab midagi taevariigi kohta. Kõik need puudutavad otseselt või varjatumalt inimese isiklikku päästet lõpuaja kontekstis. Selline asjakäsitus tunduks mõistatuslikuna, kui taevariik oleks vaid suhteliselt väikesearvulise eliidi jaoks ning enamikule Jeesuse kuulajaile otseselt korda ei läheks.
Esimene nendest mõistukõnedest on tähendamissõna külvajast, mis seletab, kuidas „sõna Kuningriigist” (19. salm) mõjub eri inimkategooriatele erinevalt. Vaid osa külvatud seemnest satub heasse mulda ja hakkab vilja kandma. See tähendab, et inimene pöördub, saab kristlaseks ja pärib taevariigi. Teine on tähendamissõna raiheinast ehk vanemas piiblitõlkes põllulustest. See on umbrohi, mis kasvab nisupõllul ega ole varajases kasvujärgus nisust kergesti eristatav. Jeesuse seletuse järgi (mis algab 37. salmist) on põld maailm, võiks öelda: inimkond, ning hea seeme on „Kuningriigi pojad”. Ülejäänu on raihein, mis teatud ajal põletatakse. Kolmandaks jutustas Jeesus, et „taevariik on sinepiivakese sarnane” – väikseim kõigist seemneist, aga kasvab suureks taimeks. Nõnda ka taevariik algab väga väikeselt, väheste inimeste pöördumisega, aga lõpuks hõlmab kogu maailma. Sama põhimõtet illustreeris Jeesus tähendamissõnaga haputaignast, mis vähesel hulgal taignale lisatuna paneb hapnema kogu taigna. Viiendaks võrdles Jeesus taevariiki põllusse peidetud aardega ja kuuendaks eriti hinnalise pärliga, mille omandamiseks müüb inimene kõik, mis tal on. „Veel on taevariik nooda sarnane,” ütles Jeesus lõpuks. Noota satuvad üheskoos head ja halvad kalad; head kogutakse korvidesse, halvad visatakse minema. „Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt” ning kurjad hävitatakse tules. Kõigis neis võrdumeis on taevariik ainuke ihaldusväärne eesmärk, mis samastub surematusega.
Mida tehakse Jumala riigis
„Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen,” ütles Jeesus (Johannese 5.17). Kreekakeelne verb, mis siin esineb, tähendab pigemini töötamist kui lihtsalt tegutsemist. Kuna Isa ja esimene Poeg ei ela jõudeelu, on ka Isa nooremad pojad ja tütred kutsutud ja valitud tegutsema, mitte lihtsalt olesklema igikestvas puhkuses. See muutuks ajapikku päris talumatuks. Iga isik vajab jõukohast loovat tegevust, mis vastab tema eripärastele annetele, pakub ülesandeid ja rahuldust saavutatust. Jumal meie loojana teab seda hästi. Jumala riik on Jumala valitsev perekond, kuid valitsemise alla mahub väga palju mitmesugust tegevust meie planeedi ja järelejäänud inimkonna heaks. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et Jumala riik asub siin valitsema pärast tohutut kahju, mida on tekitatud maailmale, loodusele ja inimkonnale. Võime tõdeda, lugedes Ilmutusraamatut, kui suur on eeloleva hävingu mastaap. Lähtudes vana testamendi kümnise eraldamise põhimõttest, mille järgi üks kümnendik igast saadusest kuulub Jumalale, ja lähtudes sellisest prohvetiennustusest nagu Aamose 5.3, on avaldatud arvamust, et Jumal säilitab ajastu lõpul omaenda otstarbeks ühe kümnendiku inimkonnast, millega ehitab üles uue tsivilisatsiooni, kuna üheksa kümnendikku hukkub. Kui praegu on meie planeedil üle 6 miljardi elaniku, siis nn 1000-aastase rahuriigi alguseks oleks maailma elanikkond 600 kuni 700 miljonit. Möönan, et see on puhas spekulatsioon, kuid lubagem endale niisugust mõttelendu. Järelejäänud osa inimkonnast on üle elanud kohutavad asju, on hingeliselt ja füüsiliselt traumeeritud ja on arvatavasti arusaamatuses sellest, mis toimub ja on toimunud. Jumala riiki jõudnuid – endisi kristlasi, nüüd vaimolendeid – on samal ajal, mõned aastad pärast Kristuse tagasisaabumist, võib-olla mõned miljonid või kümned miljonid (taas spekulatsioon!). Ehk suudame taibata, kui palju tööd nõuab Kristuselt ja tema vendadelt-õdedelt inimeste turgutamine, ravimine, õpetamine, looduse, inimasulate ja majanduse taastamine ning tsivilisatsiooni ülesehitamine, seekord Jumala põhimõtete järgi. Siin leidub tööd ja tegevust iga ande jaoks.
Kõige kokkuvõtlikuma seletuse Jumala laste tegevuse kohta homses maailmas leiame Jumala trooni ümber olevate vaimolendite kiituslaulust Kristusele Ilmutusraamatu 5. peatükis:
- Ilmutusraamat 5.9b–10: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.”
Vt ka 1. Peetruse 2.9. Preestrite ülesanne on olla Jumala sõna õpetaja:
- Malaki 2.7: Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.
Lugegem ka järgmist infokildu sellest, kuidas hakatakse Jumala maailmas võõrutama elanikke vääratest eluviisidest:
- Jesaja 30.18–22
18Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.
19Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas, ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes ta vastab sulle.
20Issand annab teile küll hädaleiba ja viletsusevett, kuid su õpetajad ei jää enam kõrvale, vaid su silmad saavad näha su õpetajaid.
21Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”
22Siis sa rüvetad oma hõbedaga kaetud nikerdatud kujud ja oma kullaga karratud valatud kujud: sa viskad need ära otsekui mingi jälkuse. „Välja!” ütled sa neile.
Kujutage ette! Kui keegi inimene Jumala riigi valitsuse all asub näiteks rikkuma abielu, ilmub tema magamistuppa äkitselt vaimolend, üks endisi kristlasi, et inimest manitseda hoiduma patuteost. See võib olla asjaosalistele nii eriskummaline elamus, et jääb meelde eluajaks ning loodetavasti ei kordu sama patt nende elus enam kunagi.
Konkreetsete piiblitegelaste tulevasi ameteid on piiblis teada antud vaid vähestel juhtudel. Kuna kõiki kristlasi peetakse Aabrahami lasteks (Galaatlastele 3.7, 29) ning Aabraham oli oma eluajal Jumalale eriti lähedal, siis võib oletada, et tema on Jumala riigis kohe järgmine isik pärast Kristust. Võib-olla seejärel tulevad Mooses ja Eelija. Jumal näitas neid mõlemaid nägemuses oma kuningriigist koos Jeesusega kolmele jüngrile mäe peal (Matteuse 17.1–9). Moosesel on väärtuslikke kogemusi rahvahulkade valitsemisega, Eelijal õige jumalateenistuse taastamisega. Kuningas Taavetist on aga nimeliselt teada, et tema saab ülestõusmises taas kogu Iisraeli valitsejaks (mitte ainult juutide, vaid kogu ühendatud Iisraeli!). See nähtub piiblikohtadest Jeremija 30.9; Hesekieli 34.23–24; 37.24–25; Hoosea 3.5. Oma kaheteistkümnele apostlile ütles Jeesus, et igaühele neist antakse valitseda üks Iisraeli kaheteistkümnest suguharust (Matteuse 19.28).
Võib-olla mäletate Jeesuse tähendamissõna sulastele antud rahast (Luuka 19.12–27). Üks kõrgest soost isik läks kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi. Ta jättis igaühele oma sulastest ühe naela raha ja nõudis, et sellega kaubeldaks, kuni ta tagasi tuleb. Kes sulastest oli teeninud kaubeldes kümme naela kasu, sai tasuks valitsusvõimu kümne linna üle. Kelle kasum oli olnud viis naela, sai valitsemiseks viis linna. See jutustus näitab, et Jumal tahab, et me ei hoiaks temalt saadud talente vaka all, vaid avastaksime need ning kasutaksime ja arendaksime neid. Jumala riigis saame igaüks ameti vastavalt füüsilises elus saavutatuga.
Jumala riigi ilminguist juba varem
Jumala riiki maa peal veel ei ole. Selle toob Kristus oma tagasitulekul. Isegi siis ei alga rahupõlv otsekohe, vaid selle kehtestamine võtab veidi aega. Kurat tuleb kõigepealt kõrvaldada, et ta enam ei eksitaks rahvaid. Rahvaste vastupanu tuleb vaibutada. Sõjakad rahvad, kes üritavad Kristust ja tema riiki rünnata, tuleb maha suruda ja karistada. Jumala valitsus algab geograafiliselt Jeruusalemmaga ja Iisraeliga ning levib järk-järgult üle maailma.
Ehk tundub uue testamendi lugemisel üllatavana, et Jeesus kuulutas ja laskis kuulutada – ning Ristija Johannes kuulutas juba enne teda –, et „taevariik on lähedal” (Matteuse 4.17; 10.7; 3.2). Ometi on tollest ajast möödas juba ligi kaks tuhat aastat, aga taevariik pole ikka veel kohal. Seda mõistatust on püütud seletada mitmel viisil. Jeesusega algas taevariigi kodanike väljavalimise ja ettevalmistamise aktiivne etapp. Olles ise selle riigi tulevane valitseja, samastas Jeesus oma kohaloleku teatavas mõttes oma kuningriigi kohalolekuga (Luuka 11.20). Ent parim seletus on järgmine.
Kord küsisid temalt variserid, millal Jumala riik tuleb, ja Jeesus vastas (Luuka 17.20–21): „Jumala riik ei tule tähelepanu äratades [teises tõlkes: silmatorkaval viisil; uues eestikeelses piiblis kasutatud sõna ettearvatavalt on halb tõlge] ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!” Jeesus ilmselt osutas iseenesele kui Jumala riigi saadikule*.
*Mõnes vanemas tõlkes, ka eestikeelses 1968. aasta piiblis olev lause „Jumala riik on seespidi teie sees” on ilmne väärtõlge, sest Jeesus rääkis variseridega, kelle kohta ta oli varem öelnud (Luuka 16.15): „Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” Veel varem oli Jeesus öelnud (Luuka 11.39): „Teie, variserid, puhastate nüüd karika ja vaagna küll väljastpoolt, teie sisemus on aga täis rüüstet ja kurjust.” Jumala riik ei saanud olla mitte mingis mõttes niisuguste inimeste „sees”.
Niisuguse vastuse andis Jeesus variseridele, kes tahtsid teada, millal Jumala riik tuleb. Jeesus ütles, et see riik tuleb vargsi, äratamata erilist tähelepanu. See vastus oli Jeesuse meelest variseride jaoks piisav. Kuid oma jüngritele, kes arvatavasti seisid tema juures, pidas Jeesus vajalikuks anda Jumala riigi tuleku kohta täpsema selgituse. Jumala riik tuleb Jeesuse naasmisega „otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise” (vt Luuka 17.22–30). Jeesuse tagasitulek koos Jumala riigiga toimub just nimelt tähelepanu äratades.
Nõnda siis vastas Jeesus küsimusele kaheti. Jumala riik oli kohal piiratult Jeesuse isikus ja imetegudes ning selles, et kuulutati evangeeliumi ning valiti välja ja treeniti Jumala riigi kodanikke. See ei ärata suurt tähelepanu. Ent Jumala riigi lõplik saabumine on tohutu maailmasündmus.
Lõpetuseks
Meie küsimus oli: kas inimese pääsemine igavesse ellu samastub tema pääsemisega Jumala riiki? Kas need kaks on inimese jaoks üks ja seesama? Vastus on kindel jah.
Apostel Peetrus on ütelnud:
- Apostlite teod 4.12: Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime [peale Jeesuse Kristuse nime], kelle läbi meid päästetaks.
Igavene elu tuleb leida Jeesuse Kristuse kaudu. Tema on meie pääste Rajaja, kes „viib kirkusesse palju lapsi” (Heebrealastele 2.10). Tema on „tee ja tõde ja elu” (Johannese 14.6). Kuid kus on see kirkus, kuhu meid päästetakse? See on Jumala kuningriigis (1. Tessalooniklastele 2.12: et te elaksite Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse)! Jumalal ei ole kristlaste jaoks mingit teist kohta või staatust. Kõik kristlased on kutsutud ja valitud elama igavesti Jumala riigis vaimolenditena ning tegutsema valitsemise ja õpetamise mitmesuguste aspektidega inimkonna heaks maa peal, nii kaua kui inimkond on olemas.
Jeesus pidas Jumala riiki jõudmist ülimalt suureks väärtuseks ja õnnistuseks. Ta pidas kuningriiki aardeks ja hinnaliseks pärliks, mille omandamiseks ohverdatakse kõik muu, nagu loeme Matteuse evangeeliumi 13. peatükist. Ta teadis, millest ta rääkis. Osutades Ristija Johannesele, kes kõrbes kuulutades oli rajanud Jeesusele teed, aga oli seejärel vangistatud ja varsti suri märtrisurma pea maharaiumise teel, luges Jeesus teda kõige suuremate jumalameeste sekka, kes on iial naisest sündinud. Ta lisas aga, et kõige väiksema staatusega isik Jumala riigis on ometigi suurem, kui oli Johannes oma inimelus.
- Matteuse 11.11: Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.
Märtrina on Ristija Johannes tulevikus taevariigiski arvatavasti suurimate hulgas (vrd Ilmutusraamat 20.4).
Apostel Pauluse päritolu ja variseristaatus oleksid võinud talle säilitada auväärse koha juudi ühiskonnas, ent ta loobus, et haarata kinni Jumala pakutavast, mis oli võrratult väärtuslikum.
- Filiplastele 3.7–8: Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust[.]
Kristuse kaudu pakutakse meile igavest elu, kuid mitte ainult. Mitte pelgalt elu kui säärast. Pakutakse elu kvaliteeti, mis on kõrgem inimvaimu võimest seda mõista. Kestva füüsilise elu kujutlemine ei ole raske, kuid elu kujutlemine Jumala riigis pole loomuliku inimese südamesse tõusnudki (1. Korintlastele 2.9), sest see on võrratu ja imeline. Oma vaimu kaudu laseb Jumal meile siiski mingit aimu saada, ehkki praegu veel nagu läbi tuhmi klaasi.
Detsember 2010
No comments:
Post a Comment