Ülestõusmised surnuist

Surnud inimene astub igavesse ellu surnuist ülestõusmise kaudu. Ainuke kunagine inimene, kes on siiani üles tõusnud ja elab praegu, on Jeesus Kristus. Kõik teised on praegu ikka veel surnud ja viibivad teadvusetuse seisundis. Paljud usklikud arvavad, et nad lähevad surma järel kohe taevasse ja elavad edasi, aga see on eksiarvamus, mis pole kooskõlas Jumala Sõnaga. Alamal püüame näidata, mida õpetab ja mida ei õpeta piibel. «Sinu sõna on tõde,» tunnistas Isale Jeesus (Johannese 17.17).

Piiblis leidub mõningaid näiteid äsjasurnute ülesäratamisest füüsilise elu pikenduseks. Need imed ei kuulu Jumala üldplaani, millest allpool jutustame, vaid on isoleeritud sündmused näitamaks Jumala väge. Kõik säärased ülestõusnud elasid oma loomuliku elu lõpuni, surid ja ärkavad kord uuesti, nagu Jumal on määranud.

Esimene ülestõusmine

Igavene elu on kristlastele antud nn uue lepingu põhiline tõotus. Peale nüüdse ajastu kristlaste on Jumal tõotanud igavest elu ka teatavaile vana testamendi päevil elanud inimestele, kellega Jumal isesuguselt tegeles, kes pandi proovile ning kes osutusid ustavaks. Nendest kirjutatakse uues testamendis Heebrealaste kirja 11. peatükis. Nende seas on Aabel, Noa, usuisa Aabraham, Iisak ja Jaakob, Mooses, Raahab, kuningas Taavet, prohvetid ning mitmed teised, kuid siiski arvatavasti suhteliselt väike hulk, sest iisraellaste nn vana leping ei sisaldanud üldist igavese elu tõotust. Siin nimetatud olid pigemini erandid. Nad kõik aga surid ja on praegugi surnud. Piltlikult öeldes, nad ootavad, kuni saab täis nendega koos igavesse ellu astuma mõeldud kristlaste arv.

• Heebrealastele 11.39–40:  Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.

Jumalamees Iiob mõistis, et tema igavene elu algab ülestõusmisega.

• Iiobi 14.14–15:  Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja [surmaune aja], kuni mu vabastus tuleb. Sa [Jumal] hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.

Siin väärib tähelepanu, et Iiob teadis sedagi, et ta on oma Looja kätetöö. Talle said elus osaks teenimatud rängad katsumused, mis kujundasid tema isiku otsekui säravaks kalliskiviks, mida Jumal igatseb.

Ka prohvet Jesaja mõistis, et Jumal tahab meid vormida nagu pottsepp vormib savi.

• Jesaja 64.7:  Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.

Prohvet Malaki (ehk vanemas piiblis Malakia) näitab, kui väga Jumal oma kätetööd hindab.

• Malaki 3.17:  Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille mina valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.

Prohvet Taanielile ütles ingel umbes 2550 aastat tagasi, et Taaniel saab puhata hauas ja tõuseb üles kauges tulevikus.  

•  Taanieli 12.13:  Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus!

Ent mis on «see päev, mille mina valmistan» või «päevade lõpp», mil Taaniel ja teised surnuist tõusevad?  Apostel Paulus andis sellele küsimusele uues testamendis selge vastuse. See on Jeesuse Kristuse tagasituleku päev. Lugegem, mida apostel kirjutas.

• 1. Korintlastele 15.51–53:  Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
• 1. Tessalooniklastele 4.13–17:  Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me jääme üle elama Issanda tulekuni, et jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses; pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.

Toodud piiblikohad räägivad iseenda eest. Kui Kristus tuleb, asudes veel õhus pilvedes, ärkavad esmalt igavesele elule need Jumala inimesed, kes on surnud, seejärel aga muunduvad surematuks ustavad kristlased, kes tollal elavad. Nad kõik on nüüd kadumatu, vaimuliku ihuga. Tähendab, nad on vaimolendid nagu oli ka ülestõusnud Kristus (kes võis nüüd äkki ilmuda lukustatud tuppa ja äkki kaduda; vt Johannese 20.19, 26; Luuka 24.31). Kristuse ülestõusmine oli eeskuju  kristlaste edaspidisele ülestõusmisele. 

• 1. Korintlastele 15.42–44: Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse [maetakse maha], kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.

Märkus. Uuemates eestikeelsetes piiblitõlgetes leidub ühe ja sama kreekakeelse algsõna pneumatikόs vastena kord vaimne (nagu viimases osundatud piiblisalmis) ja kord vaimulik (nagu Roomlastele 1.11;  1. Korintlastele 10.3  jm). Siinkirjutaja eelistab eesti keeles kasutada järjekindlalt omadussõna vaimulik.

Nagu ülal lugesime, tõstetakse surnuist ärganud koos elusalt muundunutega pilvedes õhku Kristusele vastu. Mis toimub pärast seda, võime lugeda vana testamendi prohvet Sakarja raamatust. 

• Sakarja 14.1–4:  Vaata, Issanda päev tuleb ja sinult võetud saak jagatakse su keskel. Sest ma kogun [Jumal kogub] kõik paganad sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast. Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingupäeval. Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole.

Naasnud Jeesus satub inimkonnaga sõjalisse konflikti ning samal päeval seisavad ta jalad Õlimäel.

Kuna äsja juba lugesime, et «nõnda me saame alati olla koos Issandaga», siis järeldame, et rõõmsa kohtumise järel Issandaga pilvedes laskuvad kõik surematuse saavutanud koos temaga Õlimäele. Paljud vana testamendi ennustused näitavad, et tagasitulnud Kristus asutab oma peakorteri Jeruusalemma, kust hakkab valitsema maailma:  

• Sakarja 8.3:  Nõnda ütleb Issand: Ma pöördun tagasi Siionisse ja elan Jeruusalemma keskel; Jeruusalemma nimetatakse siis ustavaks linnaks ja vägede Issanda mäge pühaks mäeks. 

• Jesaja 2.3: Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad:  «Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!» 

• Jesaja 24.23:  Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.  

• Jeremija 3.17:  Sel ajal nimetatakse Jeruusalemma «Issanda aujärjeks» ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma; ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järgi.

Jumala valitsus meie planeedil algab Jeruusalemmast ja levib üle maailma. Surematuse saavutanud endised inimesed, nüüd kirgastatud vaimolendid hakkavad Jeesust abistama, olles kaasvalitsejad, preestrid, kohtumõistjad, õpetajad. Maailmale tuuakse rahu ja õiglus, mida rahvad pole tänapäevani kogenud. Ent see on teine teema – Jumala riik –, mida me praegu pikemalt ei käsitle. Olgu öeldud vaid niipalju, et Jumala riik on Jumala perekond, kuhu kuuluvad Jumal kui Isa, Kristus esimese Pojana ning  tema nooremad  vennad-õed,  kes  on  igavese  elu pärinud endised inimesed, ning see on   valitsev   perekond,  kes hakkab Kristuse saabumise järel valitsema maa peal inimkonna üle. Rääkida Jumala riiki pääsemisest ja igavesse ellu pääsemisest on sisuliselt üks ja sama.

Vaatame järgnevalt Ilmutusraamatu lõiku, milles apostel Johannes kirjeldab üht oma mitmest prohvetlikust nägemusest. 

• Ilmutusraamat 20.4–6: Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi [= neid], kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat.  Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis.  See on esimene  ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes  saab osa   esimesest ülestõusmisest;  nende  üle  ei  ole  teisel  surmal  meelevalda, vaid  nad  on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.

Siin ütleb apostel kõigepealt, et  Kristusega ja Kristuse all valitsemine vältab tuhat aastat (tegelikult on see vaid Jumala riigi valitsemise esimene etapp). Ent kuna Ilmutusraamat on täis sümboleid, mis vajavad tõlgendamist, siis on võimalik, et ka «tuhat aastat» on sümbol, mis tähistab mingit inimseisukohalt pikka perioodi, mitte tingimata sõnasõnaliselt tuhat aastat. Kuid tinglikult võime sellele ajajärgule ikkagi viidata kui tuhandele aastale, sest pole muud määratlust, millest kinni hakata.

Teiseks tõdeme, et kõnesolev ülestõusmine on  esimene. Tähendab, ülestõusmisi tuleb rohkem kui üks. Veel saame teada, et surnud, kes esimeses ülestõusmises ei  osale, jäävadki surnuks, kuni need tuhat aastat saavad täis. Siis tõusevad nemadki. Tähendusrikas on märkus, et esimeses ülestõusmises osalejad on surematud, kes ei saa enam teist korda surra, aga ilmselt on siis hiljem ärkajad  surelikud, keda võib tabada teine surm.  Nad ei tõuse surnuist igaveste vaimolenditena, neil ei ole igavest elu (kuid nagu saame näha, võivad nad selle saavutada hiljem). 

Jumal tegutseb plaani järgi

Kui Jeesuselt küsiti, kas on vähe neid, kes leiavad pääste, nõustus Jeesus, et neid on tõesti vähe, ja vastas: 

• Luuka 13.24:  Võidelge, et minna sisse kitsast väravast, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!

Samasuguseid Jeesuse ütlusi loeme ka teisalt: 

• Matteuse 7.13–14:  Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. 

• Luuka 12.32:  Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!

Esimeses ülestõusmises osalejate arv on niisiis  suhteliselt väike. Ilmutusraamatule vahetult eelnev, Juuda kiri vihjab (tsiteerides ustavat Eenokit) nähtavasti igavesse ellu jõudnutele, kes laskuvad koos Kristusega Õlimäele. Me loeme (Juuda 14b): Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga. Mitte miljonite ega sadade miljonitega, vaid hulgaga, mida võib loendada kümnetes tuhandetes! Vastav kreekakeelne sõna on myrias, millest tuleneb meilegi tuntud võõrsõna müriaad. Viimane võib eesti keeles tähendada musttuhandet, määratut hulka, ent kreeka algsõna tähendab ikkagi vaid kümmet tuhandet. Et uues testamendis osatakse väljendada hoopis suuremat arvu, seda näitab kas või  Ilmutusraamat 5.11.

Tuleb siiski tunnistada, et Eenoki ennustuses pole «pühade» tähendus sada protsenti kindel. Üks võimalus on, et sellega ei osutatagi päästetuile, vaid inglitele, kes saadavad Kristust tema saabumisel (võrdluseks Matteuse 25.31; Markuse 8.38). Päästetuteks tõlgendamise poolt räägib see, et kreeka keeles on olemas sõna  angelos ‘ingel’, mida kasutatakse uues testamendis ja Juuda kirjaski, samal ajal kui sõna «pühad» kasutatakse Juuda kirjas kristlaste tähenduses (3. salmis). Ingliteks tõlgendamise poolt aga räägib võimalus, et Eenoki ennustus on Juuda kirjasse paigutatud tsitaat, mida pole ümbritseva teksti sõnakasutusega ühtlustatud. Kuid oleme igal juhul juba tõdenud muudest uue testamendi kirjakohtadest, et Kristuse tulekul ei saa igavesse ellu astujate arv olla suur.

Kuningriigi saab niisiis  pisike karjake! Kuid enne kui lugeja masendub, olgu kannatlik ja lugegu see kirjutis lõpuni. Praegune hetkepilt muutub edasapidi suuresti rõõmsamaks. Enamik inimesi on praegu küll avaral hukatuse teel, kuid nad pöörduvad sellelt ära – kui mitte nüüd, siis teise ülestõusmise järel. Me loeme Jumala kohta, et ta «tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele» (1. Timoteosele 2.4) ning   et  «ta ei  taha,  et  keegi  hukkuks, vaid et  kõik  jõuaksid  meeleparandusele»  (2. Peetruse 3.9b). Sinna jõuab lõpuks loodetavasti suur enamik inimkonnast. 

Paljud religioonimeelsed ei mõista, et Jumal ei tegutse inimkonnaga huupi, nii kuidas juhtub, vaid plaanipäraselt. (Eestis on aga kasutusel teotav kõnekäänd «nii, kuidas Jumal juhatab», millega mõeldakse toimumist umbropsu, juhtimiseta.) Jumala plaan on olnud kirjas ammustest aegadest. On selge, et  praegusel ajastul  ei või keegi  tulla Jeesuse juurde, kui Jumal teda ei tõmba, ning kui keegi on kristlane piibellikus mõttes, siis see tähendab, et ta on Jumala poolt spetsiaalselt   valitud.  Vaadake ise, mida õpetasid Jeesus ja apostlid: 

• Johannese 6.44:  Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval. 

• Johannese 6.65b: [K]eegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa. 

• 1. Peetruse 2.9a: Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas [.»] 

• 1. Korintlastele 1.27–28:  Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on. 

• 2. Tessalooniklastele 2.13: Meil tuleb aga alati tänada Jumalat teie eest, Issandale armsad vennad, et Jumal on teid valinud uudseviljana päästeks Vaimu pühitsuse läbi ja tõe usu varal.

Enamikku inimesi pole Jumal praegusel ajal valinud isegi mitte nn kristlikus maailmas (väga ebaõige termin, sest maailm ja kristlus on seniajani olnud alati vastalised). Mis sellest enamikust saab, näeme hiljem.

Huvitav, et Jeesus vahel koguni  tõrjus  inimesi. Ta ei tahtnud, et nad tollal pöörduksid, sest nad polnud tollal valitute seas. Samas Johannese evangeeliumi 6. peatükis, millest äsja tsiteerisime, oli Jeesusel konfliktne sõnavahetus juutidega. Ta rääkis oma liha söömisest ja vere joomisest, mõeldes sellega, nagu nüüd teame, armulauasümboleid (palukese leiva ja lonksu veini võtmisega mälestatakse Lunastaja surma ja kinnitatakse osadust temaga). Kuid Jeesuse rääkimisviis jättis kuulajaile mulje, et ta õpetab kannibalismi, ja loomulikult ärritas see inimesi väga. Paljud ütlesid (Johannese 6.60): See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda? Siis (66. salm) lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga. Ning Jeesus nähtavasti ei kutsunud neid tagasi ega selgitanud arusaamatust, vaid laskis neil minna. On selge, et ta ei püüdnud pöörata igaüht isegi nende seast, kes teda jüngrina järgisid, vaid pigemini soovis mõnest lahti saada.

Kas Jeesuse mõistukõned ehk tähendamissõnad olid kõik mõeldud rahvahulkadele tõe selgitamiseks, et neil oleks Jumala asju kergem mõista? Nõnda arvavad vist paljud, kuid õige vastus on ei!  Oma valitud jüngritele ütles Jeesus (Markuse 4.11–12):  Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades, et nad vaadates vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks. Üllatav, eks ole? Kuid see näitab, et Jumal ei taha Jeesuse järgijaks praegusel ajastul ükskõik keda. Oma valitud jüngritele seletas Jeesus hiljem omavahel olles kõik tähendamissõnad ära (Markuse 4.34b).

Miks on esimene kontingent Jumala riiki (igavesse ellu) astunuid suhteliselt väike? Ilmselt sobib see Jumala plaaniga. Esialgu paigutab Jeesus ametikohtadele oma riigi kõrgema juhtkonna, seejärel kuuluvad täitmisele kohad teistele. Surnuist üles tõusnud Jeesust ennast võrreldakse uudseviljaga  (1. Korintlastele 15.20),  kuid see pole parim tõlge kreeka sõnale aparché – õigem on   esikvili,  esimene osa põllult lõigatavast saagist. Ent praeguse ajastu kristlasedki on kutsutud olema esikvili (Jaakobuse 1.18).  Kui täpsustada, siis kõik, kes kohtuvad Jeesusega tema tagasitulekul ja astuvad igavesse ellu – kõik  esimestena  Jumala riiki astujad – on esikvili, aga Jeesus Kristus oli esikvilja esimene vihk. (Viimase järelduse tuletame esikvihu kõigutamise tseremooniast iisraellaste ritualismis; vt 3. Moosese 23.10–14. Kommentaatorid mõistavad, et tähendatud toiming vaatas piltlikult vastu Jeesusele, kes esitab end Isale pärast ülestõusmist surnuist.) On aga loogiline, et kui on olemas esikvili, esimesena lõigatav põlluosa, siis on olemas ka ülejäänud põld, ja selle viljakogus on esikviljast mõistagi suurem. Esimeste päästetute järel pole sissepääs Jumala riiki enam suletud, vaid on nüüd lahti miljonitele ja lõpuks miljarditele.

Võib tekkida küsimus saja neljakümne neljast tuhandest, keda mainitakse Ilmutusraamatu 7. ja 14. peatükis. Kes on need  144 000? 

Nagu näeme 7. peatüki algosast, on tegemist inimestega, kes saavad jumaliku kaitse Jeesuse naasmisele vahetult eelnevate hävitavate sündmuste eest. Ilmselt on nad väga ustavad ja pühendunud kristlased. Nad ei hukku nendes sündmustes, vaid astuvad Jumala riiki elavate seast – nad tehakse surematuks äkilise muundamise teel ja tõstetakse õhku Kristusele vastu. 14. peatüki algusest on selge, et nad on siis Jumala riigis kui osa esikviljast (14.4b; siin on sama kreekakeelne algsõna aparché kui varem mainitud piiblikohtades, eesti piiblitõlgetes sedapuhku esmaand, esiand või esmik, olenevalt piibliväljaandest). Mida võib nende kohta veel öelda?    

Ilmutusraamatu 2. ja 3. peatükis on Kristuse kirjad seitsmele Aasia kogudusele (see oli uue testamendi ajal Rooma provints Väike-Aasia lääneosas). Piibliuurijad teavad, et nende kirjade näol on tegemist kahekihilise dokumendiga, milles sisalduvad sõnumid tollal eksisteerinud tegelikele (nüüd juba ajaloolistele) kogudustele, ühtlasi aga ka prohvetlikud läkitused kogu kristlaskonnale läbi tema seitsme etapi kuni Kristuse tagasitulekuni. Järjekorras kuuendale, Filadelfia kogudusele on tõotatud, et teda kaitstakse ajastulõpu katsumuste eest. Kuna kaitse all on ka need 144 000, võib järeldada, et viimased ongi filadelflased. 

• Ilmutusraamat 3.10:  Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.

Need inimesed on olnud kannatlikud Kristuse ootamisel. Küsimust tekitab aga nende  arv. Me märkame, et 144 000 = 12 x 12000, ning arv 12 näib piiblis sümboliseerivat  organiseeritud algust ja perfektset valitsemist. Et Ilmutusraamatu nägemustes on rohkesti sümboleid, mis vajavad tõlgendamist, siis ehk ka «144 000» on üksnes sümbol, mis esitab mingit Jumalale teada, kuid meile ilmutamata arvu. Me ei oska sellele vastata, kuid oletagem,  et tegemist on otsesõnalise arvuga.

Ilmutusraamatu 7. peatükk lisab, et see hulk on jagatud iisraeli rahva kaheteistkümne suguharu vahel võrdsetesse osadesse. Joosepi suguharu koosneb tema kahe poja Manasse ja Efraimi suguharust, kuid arvatavasti tähendab «Joosep» 8. salmis  Efraimi, sest Manasse on nimetatud eraldi, ning Daani suguharu puudub. Selline määrang on siin aga kahtlematult sümboolne. Sest kui ajastulõpu kannatuste eest tõotataks kaitset üksnes (teatavale hulgale) iisraellastele, samal ajal kui mitteiisraellasi on kristlaste seas tänapäeval üpris palju (vrd Ilmutusraamat 5.9–10), oleks tegemist diskrimineerimisega rahvustunnuse alusel, vastukäivalt uue testamendi kristlikele põhimõtetele (vrd Roomlastele 10.12;  Koloslastele 3.11;  Jaakobuse 2. ptk).

Mõistatus laheneb, kui arvestada, et nüüdisaja kristlasi loetakse iisraellasteks vaimulikus mõttes (Galaatlastele 6.16;  Roomlastele 2.28–29). Teiseks mainis apostel Paulus  põhimõtet, et pääste ning kirkus, au ja rahu, aga ka ahastus ja kitsikus tulevad ikka esiteks juudile ning alles seejärel kreeklasele (Roomlastele 1.16;  2.9–10). Et  144 000  päästetut on algus, esikvili, on seda enam ootuspärane nende määramine vaimulikult ja sümboolselt iisraellasteks.

Ent «144 000» pole kogu esikvili, sest neile lisanduvad Jumala inimesed vana testamendi aegadest ja surnuist äratatud  kristlased. Need  kõik  on  esimesed  sisenema Jumala riiki ning küllap siis ka kõik on jaotatud vaimulikus mõttes iisraeli suguharudesse. Mitmed olid iisraellased ka sünnilt.

Kui palju võib neid kokku olla? Muidugi tublisti rohkem kui iga suguharu kohta 12000. Kuid arvestades, et kristlikud kogudused hakkasid usust taganema ja lagunema juba enne uue testamendi ajajärgu lõppu (vrd Apostlite teod 20.29–31;  2. Timoteosele 1.15;  1. Johannese 4.1;  3. Johannese  9–10) ning et ajaloost tuntud keskaegne formaalne ristiusk ei olnud enam ehtne kristlus, ei tundu olevat põhjust hinnata seda arvu siiski väga palju suuremaks. Ka vana testamendi jumalainimesi oli suhteliselt vähe.

Pärast Kristuse naasmist

Kõik inimesed on Loojale väärtuslikud ning ta tahab, et kõik jõuaksid tõe tundmisele ja pääseksid, kuid see ei sünni kaootiliselt, vaid Jumala plaani järgi. Jeesuse naasmisel saavutavad igavese elu esimesed inimesed. Ent varsti liitub nendega suur arv uusi Jumala riiki sisenejaid. Vaatame järgnevalt piiblist, kuidas võib niisugusele järeldusele jõuda.

Oluline pidepunkt on Matteuse evangeeliumi 25. peatüki tähendamissõna kümnest neitsist. Need ootasid peigmehe tulekut, olles arvatavasti pruudi ümmardajad. Peigmees ilmselt kujutab Jeesust Kristust, neitsid on ajastulõpu kristlased. Kui peigmees viibis, väsisid kõik neitsid ja uinusid. Kui siis keskööl kostis hüüd, et peigmees tuleb, pidid neitsid korrastama oma õlilambid ja tulijale vastu minema, kuid pooltel neitsitel ei olnud piisavalt õlivaru ja nende lambid kippusid kustuma. Õli ilmselt sümboliseerib püha vaimu, mida kristlased peavad hoidma kustumast ning lõkkele õhutama (1. Tessalooniklastele 5.19;   2. Timoteosele 1.6).

Rumalatele neitsitele, kellel ei jätkunud õli, soovitati minna ja täiendada oma varu ostmise teel.  Seda nad tegidki, kuid jäid pulmapeole hiljaks ega pääsenud sisse.

Siinkohal on kasulik panna tähele, mida kirjutas Jeesus seitsmendale ehk viimasele Aasia kogudusele Ilmutusraamatus. Meenutame, et kuuendale ehk Filadelfia kogudusele tõotas ta kaitset lõpuaja raskete katsumuste eest. Viimase, Laodikeia (ehk Laodikea) koguduse kristlased on seevastu leiged ja iseenesega rahul. Neile soovitatakse, et nad  ostaksid tules proovitud kulda ja valged rõivad (Ilmutusraamat 3.18). Mõlemas näites soovitatakse hooletuile kristlastele, et nad midagi  ostaksid:  rumalatele neitsitele soovitati osta õli (püha vaim), laodikeialastele tules proovitud kulda (katsumustes kasvatatud usk; 1. Peetruse 1.7), valged rõivad (puhtus ja õigus) ja silmasalvi, et nägemine oleks selgem. Sisuliselt on mõlemal juhul tegemist samaga. Mõlemad piiblikohad räägivad ühest ja samast olukorrast Kristuse tagasituleku ajal. Ostmine aga pole tasuta anni vastuvõtmine; ostmine tähendab, et tuleb saadava eest  maksta! Väga tähtis on märgata, et hooletud kristlased ei ole igaveseks oma võimalust pääseda Jumala riiki minetanud, muidu poleks neile antud nõu, mida enda heaks teha. Neile jääb ikkagi võimalus jõuda  surematusse, kuid raskete kannatuste kaudu.

Rumalad neitsid ostsidki õli, kuid jäid hiljaks ega pääsenud banketisaali. See tähendab, et need kristlased ei pääsenud Kristuse vastuvõtule, nad polnud nende seas, kes muudeti vaimolendiks ja tõsteti pilvedesse Kristusega kohtuma. Samas nad polnud Kristust hüljanud; nad väga tahtsid  pääseda tema juurde. Nad olid tõsikristlased, nad olid lõpuks saavutanud vajaliku taseme, nad olid olnud lihtsalt hooletud. Kas Kristus hülgab nad?  Ei, mitte mingil juhul!

Kui Jumal on kellegi valinud, siis Kristus ei jäta teda maha, kui see inimene ise täie teadlikkusega ei pööra Jumalale selga. Rumalad neitsid ei olnud seda teinud. 

• Johannese 6.37–39:  Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde [ütleb Jeesus], ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud. Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval. 

• Filiplastele 1.6:  [Ja] olen veendunud selles [kirjutab apostel Paulus], et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva [1968. aasta tõlkes: viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani]. 

• Heebrealastele 13.5b:  Ma ei hülga sind ega jäta sind maha [Jeesuse ütlus].

Rumalad neitsid ehk hooletud kristlased, kes on kogenud suuri lõpuaja kannatusi, ei ole minetanud igavese elu võimalust, vaid sisenevad  Jumala riiki  pärast   Kristuse naasmist. Kuidas me seda teame? Lugegem järgmist tekstikohta. 

• Ilmutusraamat 7.9, 13–17:  Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest seisis trooni ees ning Talle [Jeesuse Kristuse sümbol] ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Ja üks vanemaist [ingellik olend] kõneles ja ütles mulle: «Need seal valgetes rüüdes – kes nad on ja kust nad tulid?» Ma vastasin talle: «Mu isand, sina tead.» Ning tema ütles mulle: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast nad on Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska, sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib iga pisara nende silmist.»

Sellest tekstist nähtub eksimatult, et räägitakse nendest, kes on saavutanud igavese elu, kuid läbi suure viletsuse, läbi nälja ja janu ning päikeselõõsa ja pisarate. Neile oli vaja kannatusi, et nad hakkaksid võtma Jumalat tõsiselt ja pöörduksid tema poole täie südamega. Ilmselt kuuluvad siia rumalad neitsid, aga kuna on tegemist «suure rahvahulgaga, keda ükski ei suutnud loendada», kuuluvad siia ka paljud teised, kes varem polnudki kristlased või olid üksnes nimekristlased, kuid parandasid meelt ja said tõsikristlaseks kannatustes. Me paneme tähele, et neid ei nimetata esikviljaks ega arvata ka vaimulikult iisraeli suguharude sekka. Nad polnud valmis Kristuse tuleku ajal ega pääsenud tema vastuvõtule, kuid nüüd on jõudnud eluvee allikaile ja Jumal on pühkinud nende silmist  pisarad. Nad muundati vaimolendeiks ja sisenesid Jumala riiki  ilmselt  mõni  aeg  pärast  Kristuse tagasitulekut.

Võidakse küsida: miks seostame 7. peatüki teise poole Kristuse tagasituleku järgse ajaga, kui alles 11. peatükk räägib seitsmendast pasunast ning Jeesuse tagasituleku kirjeldus on alles 19. peatüki teises pooles? Sellele tuleb vastata, et Ilmutusraamatus pole kõik loomulikus ajalises järjestuses, vaid esineb ajalisi hüppeid ja kõrvalepõikeid. 7. peatüki teine pool räägib selgesti päästetuist, kes on juba igaveses elus, aga see tähendab, et Kristus on tolles nägemuses juba saabunud, ehkki näiteks 8. peatükk pöördub tagasi tema naasmisele eelnevasse aega.

Teiseks võidakse rutakalt järeldada, et kõik päästetud asuvad taevas, sest tegevus toimub Jumala trooni ja seda ümbritsevate ingellike olendite juures. Kuid arvestatagu, et kuigi Johannes tõsteti tõesti vaimus ehk nägemuses taevasse (vt 4. ptk),  tähistavad talle antud  nägemused sündmusi  maa peal.  See on eriti selge, kui  loeme näiteks 6. peatüki neljast hobusest, kelle kappamine võtab «ilmamaalt» rahu, toob nälja ja tõve. Ka valged rüüd, palmioksad ja kandled on pigemini sümbolid, mitte asjade reaalne kirjeldus.  

Jumala valitsus algab Jeruusalemmast ja levib üle maailma, esialgu mitte ilma vastupanuta. Lõpuks saabub rahu ja stabiilsus, mil kogu maailm on täitunud Jumala tundmisest. Habakuki 2.14: Sest maa saab täis Issanda au tundmist – otsekui veed katavad merepõhja. See on nn tuhandeaastase rahu algus ja sellele tagapõhjale kuulub Jeesuse jutustus, mis on talletatud Matteuse evangeeliumi 25. peatüki lõpposas. Antud juhul oli Jeesuse vahetuks eesmärgiks tähtsustada oma kuulajaile vaeste ja abitute teenimist. Nähtavasti jättis Jeesuse-aegsete juutide suhtumine ligimeste abistamisse väga palju soovida. Ent Jeesus andis oma jutustusele prohvetliku tausta ning siit võime teada saada üht-teist väga olulist.

Jutustus algab niiviisi. Matteuse 25.31–32:  Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.

Kui Kristus istub oma troonile Jeruusalemmas, on praegused ja varasemad kristlased ning vana testamendi jumalamehed ja -naised juba Jumala riigis, igaveses elus. Nad muundusid vaimolendiks, kui naasev Kristus oli veel õhus. Suur rahvahulk, kes pöördus läbi viletsuse, on samuti Jumala riigis, sest ajastulõpu kannatustest Jeesus siin enam ei räägi. Tema jutustus kuulub ilmselt tema stabiilse valitsemise järku.  Kristuse tagasitulekust on  teatav hulk aega mööda läinud, rahvad on rahunenud. Kui lugesime, et «ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest», siis on ülejäänud loost selge, et ta ei eralda üksteisest rahvaid, vaid  üksikinimesi.

Oma jutustuses mõistab Jeesus inimestele kohut selle järgi, kas nad abistasid puudustkannatajaid –  näljaseid, kodutuid, vangistatuid, muid abivajajaid – ja langetab otsuse, et ühed pärivad Jumala riigi, teised hävingu. Küsigem nüüd mõni küsimus ja vastakem neile. Mida nõuab Jumal inimestelt Kristuse maapealse valitsuse ajal?  Kahtlematult sedasama, mida nõutakse praeguselgi ajastul: meeleparandust, Kristuse eneseohverduse vastuvõtmist, Kristuse-taoliseks kasvamist. Märgakem, et Kristus hakkab mõistma kohut kõigile maailma tollastele elanikele, praegu aga suhteliselt vähestele, kes on Jumala poolt valitud ja tõesti kristlaseks saanud.    

Mõistagi ei taandu Kristuse-taoline käitumine lihtsalt  puudustkannatajate  abistamisele, vaid hõlmab palju enamat. Lugegem näiteks «lihaliku loomuse tegudest», Galaatlastele 5.19–21, mille tegijad «ei päri Jumala riiki». Sellisest käitumisest tuleb hoiduda. Loetagu vaimu viljast, millest räägitakse sama peatüki salmides 22–23. See vaimuvili peab inimeses arenema. Miks siis Jeesus oma loos keskendus üheleainsale valdkonnale, abivajajate abistamisele? Pealegi võib prohvetlike ennustuste põhjal väita, et rahuaja edenedes pole haiged ja näljased enam maailmas oluline kontingent. Miks siis Jeesus kõneles vaid nendest?

Vastus on kahtlematult see, et Jeesus asetas oma kaasaegsed ühiskondlikud tingimused prohvetlikku raamistusse. Ta tegi muide sedasama oma tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Uue testamendi ajal oli hoolimatus juudi ühiskonna silmapaistev häbiplekk. Oma sõnavõttudes ei eiranud Jeesus oma kaasaja probleeme; ta hoiatas oma kuulajaid ühemõtteliselt, aga ühtlasi tõi esile ka Jumala riigi prohvetlikke momente. Ning antud juhul võimaldavad tema jutustuse prohvetlikud elemendid heita  pilgu tuhandeaastasele rahuriigile.

Pangem tähele, et Jeesus ütleb neile, kes on kristlastena edukad: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!» (Matteuse 25.34b). Tähendab,  inimkonnale on tee Jumala riiki avatud. 

Võib lisada, et kristliku elu tingimused on tollal üldiselt kergemad kui kristlastel tänapäeval, sest kogu maailm on siis jumalakartlik ning nii kaua, kui kurat ja tema deemonid on vangistuses, ei saa nad maailma elanikke eksitada (Ilmutusraamat 20.3). Inimestel tuleb võitu saada eeskätt omaenda loomusest.

Arvatavasti muundutakse vaimolendiks rühmiti või üksikult kogu tuhandeaastase rahuaja jooksul. Kui oleks tegemist mingi ühise suure muundumisega või suremisega ja ülestõusmisega igavesse ellu, oleks selle kohta piiblist vahest pisutki lugeda. Kuid ainus suur minek igavesse ellu, millest piibel räägib, on see, mis leiab aset Kristuse naasmisel. Nähtavasti on inimesed tuhandeaastase rahu ajal igavesse ellu sisenemise mehhanismi poolest samas olukorras, kus oleksid olnud Aadam ja Eeva, kui nad poleks patustanud.

Ent mis saab nendest,  kes ei suuda kristliku eluga kohaneda? Parandamatuile jumalavastastele ütleb Kristus (Matteuse 25.41b): Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Need inimesed mõistetakse tulesurma, milles nad hukkuvad kiiresti. Igavene tuli on selline, mille tagajärg on igavene – sellest surmast pole enam ülesärkamist. Kuna Jeesus seostas kõnesolevat tuld kuradi ja tema inglitega (kurjade vaimudega), osutab see tuhande-aastase ajastu   l õ p u   tulejärvele (vt Ilmutusraamat 20.10), mis hiljem hõlmab kogu maakera. Siit järeldame, et parandamatud jumalavastased surevad nagu inimesed tänapäevalgi ja maetakse maha, aga Jumala plaani lõpus ärkavad ja peavad surema teist korda. Meenutatagu lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas mees ärkas surnuist, et kohe surra teist korda, sedapuhku tulesurma.

Teine ülestõusmine

Paljud usklikud on mures pereliikmete ja muude lähedaste pärast, kes surid pattudes ega olnud võtnud vastu Kristuse poolt pakutavat lunastust. Teoloogide põlvkonnad on murdnud pead, kuidas võib Jumal olla halastaja, aga samas lasta sadadel miljonitel ja miljarditel surra Kristuseta. Apostel Peetrus oli ju sedastanud (Apostlite teod 4.12): Ja kellegi muu läbi [peale Kristuse] ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. Erinevalt mõnede arvamusest pole teist teed surematusesse peale Kristuse. Teoloogid pole mõistnud, et kuigi piibel ütleb, et nüüd on päästepäev (2. Korintlastele 6.2b), pole see ainuke päästepäev, vaid on päästepäev üksnes Jumala praegustele valituile. Kes pole praegusel ajal valitud, ei saa  Jeesuse juurde tulla, nagu oleme juba eespool tõdenud.

Kes arvab, et Kristuseta surnud peavad veetma igaviku piineldes kusagil kujutletavas põrgus, ajab segi Jumala Sõna paganusega ja folklooriga. Halastajal Jumalal on inimkonna jaoks päästeplaan, mida ta maailmas teostab. Tutvugem Jeesuse järgmiste ütlustega.

• Matteuse 10.15:  Tõesti, ma ütlen teile: Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal! 

• Matteuse 11.22:  Ometi ma ütlen teile: Tüürosel ja Siidonil on kohtupäeval hõlpsam põli kui teil! 

• Matteuse 11.24:  Ometi ma ütlen teile: Soodomamaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sinul! 

• Matteuse 12.41–42: Niinive mehed tõusevad kohtupäeval üles [surnuist] koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona! Lõunamaa kuninganna tõuseb kohtupäeval üles [surnuist] koos selle sugupõlvega ja mõistab ta süüdi, sest tema tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust, ja  vaata, siin on rohkem kui Saalomon!

Igaühes neist tsitaatidest on juttu kohtupäevast ja viimases tsitaadis selgesti ka ülestõusmisest. Viimane piiblikoht informeerib, et eri aegadel elanud inimesed tõusevad kõik üheskoos. Niinive mehed, kellele prohvet Joona kuulutas, elasid 8. sajandil enne Kristust, kuningas Saalomon ja Lõunamaa (Seeba) kuninganna paarsada aastat varem. Soodom ja Gomorra olid kõlvatud linnad, mis hävitati 20. sajandil enne Kristust. Kõigi nende paikade elanikud tõusevad koos Kristuse kaasaegsetega, kes polnud varem Jumala poolt valitud ja vaimulikult valgustatud – ning mõnede käsi käib kergemini (neil on hõlpsam põli) kui teistel. Raskem on neil, kes olid eelmises elus lasknud südamel paaduda ja kalgistasid oma vaimu.  

Eelnevast näeme, et nende kaugete ühiskondade ja ühiskonnaliikmete saatus polegi veel otsustatud. Soodoma ja Gomorra, Tüürose ja Siidoni elanikud elasid omal ajal vaimupimeduses, Jumal polnud neile ennast teada andnud, neil polnud võimalik teda tundma õppida. Armastav Looja on aga oma plaani koostanud nõnda, et keegi ei tarvitseks hukkuda, vaid et igavese elu võimalus oleks igaühel. Ent igaühel omal ajal ja omas järjekorras. Nagu öeldud, tegutseb Jumal plaanipäraselt.

Teises ülestõusmises surnuist ärganud ei ole saanud teistkordset võimalust; nad saavad oma  esimese ja ainsa võimaluse igaveseks eluks. Nad ei ärka üles surematuina, sest sel juhul oleks neil igavene elu juba käes, vaid nad tõusevad surelikena. Nad peavad parandama meelt, õppima Loojale kuuletuma, kasvama vaimulikult. Kui nad teevad pattu, on neil sama Päästja kui meilgi. Ükski inimene ei pääse teisiti kui Kristuse läbi, nagu juba teame. Et ühtedel on hõlpsam põli kui teistel, see näitab, et on tarvis midagi saavutada, mis ühele on kergem, teisele raskem.

Teine ülestõusmine leiab aset pärast Kristuse valitsemise tuhandeaastase perioodi lõppu. Alljärgnevatest piiblisalmidest (mida on eelnevas juba kord esitatud) näeme, et ülestõusnud võivad teist korda surra, tähendab, nagu öeldud, nad on surelikud. Nad pole igaveses elus. Ühest vana testamendi prohveti Hesekieli nägemusest (sellest allpool) võime järeldada, et nad on taas füüsilised inimesed nagu eelmiseski elus. 

• Ilmutusraamat 20.5–6:  Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. See [eelnevas, 4. salmis mainitu] on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.

Jah, esimeses ülestõusmises osalejate üle pole teistkordsel surmal meelevalda, kuid siit nähtub kaudne järeldus, et  teises  ülestõusmises ärganud võivad uuesti surra (kui nad ei kvalifitseeru neile antud aja jooksul igaveseks eluks).

Teises ülestõusmises osalejaid nägi Johannes oma allegoorilises nägemuses nõnda: 

• Ilmutusraamat 20.11–12: Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. [Arvatavasti kuulub piltlik maa ja taeva põgenemine hilisemasse aega.]  Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.

«Eluraamat» osutab võimalusele pärida igavene elu. Teeme nüüd väikese mõttekäigu. Teises ülestõusmises osaleb miljardeid või pigemini kümneid miljardeid – kõik need, kes olid inimkonna algusest kuni Kristuse tagasitulekuni surnud ilma tõelist Jumalat tundmata. Nende elluärkamise järel, nagu just praegu lugesime, avatakse eluraamat. Mida lugeja arvab, kui palju nimesid neist ülestõusnud miljardeist leitakse kirjutatud olevat sellesse raamatusse, kui see avatakse? Õige vastus on, et mitte ühtegi!  Sest need inimesed polnud oma eelmises elus Jumalat tundnud. Eluraamat nende nimesid ei sisalda, aga nüüd hakatakse sinna nimesid sisse kirjutama! Vastavalt sellele, kuidas need inimesed oma ülestõusmisjärgses elus Jumalat tundma õppinuna vaimulikult edenevad.

Mitmuslik «raamatud», mis avati ja mille järgi mõisteti ülestõusnuile kohut, võib olla lihtsalt piibel, Kristuse Sõna. Sellele arvamusele osutab Jeesuse omaaegne ütlus (Johannese 12.48):  Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet [sest inimesele polnud esimeses elus antud seda vastu võtta], sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. Nõndasamuti nagu sama Sõna mõistab kohut praegustele kristlastele.

Kui lugesime, et kohut mõistetakse «nende tegude järgi», on kõne all niisiis ülestõusmisjärgse elu teod. Eelmise elu tegudel on siiski kaudne roll, kuivõrd eelmine elu võis olla inimvaimu paadutanud, mõnedel rohkem, teistel vähem. Seda näitab ju Jeesuse märkus, et paadunuil on vähem hõlbus põli. Inimene peab olema Jumala vaimule vastuvõtlik ja järeleandlik.

Kohtuaeg on  prooviaeg.  «Kohus» ei ole üksnes otsuse kättesaamine, vaid eeskätt  protsess.  Kuidas me seda teame?  Mõne kirjakoha võrdlemise teel!  Kõigepealt vaadakem, mida ütles Jeesus oma järgijaile: 

• Johannese 5.24:  Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.

Nagu näeme, ei oota  kristlasi  surma järel kohus, vaid nad lähevad surmast otse igavesse ellu. Seda näitab ka nende tõsikristlaste juhtum, kes elavad Jeesuse tagasituleku ajal. Nad muunduvad ja tõstetakse õhku Jeesusele vastu ning saavad seejärel ikka olla temaga. Mingit kohtumõistmist enam pole. Ent kuidas jääb siis põhimõttega, et kõigile on määratud kord surra, aga pärast seda tuleb kohus (Heebrealastele  9.27)?  See kehtib üldjuhul, eriti teises ülestõusmises ärganute kohta, kuid kristlased on oma kohtu juba saanud. Kristlik ristimistalitus – vee alla vajutamine ja ülestõstmine –, millega algab inimese staatus kristlasena, sümboliseerib Jeesusega koos haudaminekut ja ülestõusmist uuele elule (Roomlastele 6.4; Koloslastele 2.12). Ristimisjärgne elu on katsumusrohke; inimene pannakse proovile ning ta peab näitama, et Jumal on talle esmatähtis; ta peab vajadusel ohverdama omad huvid ja oma tahtmise, et kuuletuda Loojale. Inimene võib korduvalt komistada, kuid Jumala abiga saab lõpuks võidu. See ongi «kohus», mis korraldatakse kristlastele, ning see toimub  praeguses  elus. Me võime seda nimetada isegi viimseks kohtuks,  sest see ongi ainus ja viimne. Kõik tõsikristlased peaksid seda teadma.

Sellest  kohtust kirjutas ka apostel Peetrus. 

• 1. Peetruse 4.12–17:

¹²Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast,

¹³vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.

¹⁴Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.

¹⁵Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!

¹⁶Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega.

¹⁷Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi? 

Näete, kohtumõistmine tähendab proovilepanekut, tulikuumi katsumusi. Kes on praegu tõelised kristlased, teevad selle läbi juba praeguses elus ning ülestõusmise järel enam kohtu alla ei lähe. Astunud surematusse, ilmuvad nad küll Kristuse kohtujärje ette, kuid selleks, et saada oma palk (ametikoht Jumala riigis; vt tähendamissõna sulastele antud rahast, Luuka 19. ptk). See pole kohtumõistmine otsustamaks, kas isik pääseb või ei pääse igavesse ellu, sest ta on juba pääsenud. 

Saades aru, mida «kohus»  endast kujutab, mõistame, mis toimub nendega, kes ärkavad teises ülestõusmises. Nemadki peavad läbima niisamasuguse protsessi.

Teist ülestõusmist võib seostada prohvet Hesekieli nägemusega elluärkajaist, kes tõusevad füüsiliste, surelike inimestena (Hesekieli 37.1–14; seda lugedes märgatagu, et  surnute luudele kasvavad kõõlused, liha ja nahk ; nad tõusevad inimestena nagu meie). Arvatakse, et see on allegooria, mis ennustab Iisraeli riigi uuestisündi, kuid ometi väärib see dramaatiline pilt arvestamist ka otsesemas tähenduses.  

Võidakse küsida, kuidas teises ülestõusmises osalevad miljardid või kümned miljardid kõik maakerale ära mahuvad, kus nad elama hakkavad ja kust süüa saavad. Planeedile äramahtumisega ei peaks tekkima raskust. Mis puutub toitumisse, siis suudab Maa oma elanikke toiduainetega varustada palju enam, kui ta praegu varustab. Prohvetliku ettekuulutuse järgi muutuvad kõrbedki viljakaks (Jesaja 35. ptk). Praeguste näljaprobleemide üks iseloomustavaid aspekte on toiduainete tootmise ja jaotuse ebaühtlus. On oluline tegur tulevikus ka see, et Jumala riik saab valmistuda teise ülestõusmise vastu tuhat aastat – toota surmaunest ärkajaile elamuid ja rõivaid ning varuda toitu. Kõikväeline maailma kuningas Kristus ja tema valitsus tulevad ülestõusjate vastuvõtmisega kahtlematult väga hästi toime.

Ühe tekstilõigu põhjal (Jesaja 65.20–25) on arvatud, et kõnesolev kohtuaeg vältab sada aastat, mil lapsi enam ei sünni (sest Jumala plaan inimkonnaga pole mõeldud kestma lõputult), kuid kahtlused osutatud piiblikoha ajakuuluvuse määramises ja võtmesalmide mõtestamise raskused ei luba seda siiski väita täie kindlusega. Ent see kujutelm tundub olevat mõttekas.

Ülestõusmine tulesurmaks

Oleme rääkinud kahest ülestõusmisest. Esimene leiab ased Kristuse tagasitulekul. See on ülestõusmine igavesse ellu vaimuliku ihuga. Teine ülestõusmine on tuhat aastat hiljem ja hõlmab surnuid, kes polnud iialgi Jumalat tundnud. (Me mäletame, et tuhat aastat võib olla sümbol, mis tähendab määramata pikka perioodi.) Surnud ärkavad teistkordsesse inimellu ja saavad oma esimese võimaluse. Nad on jälle surelikud füüsilised inimesed. Vahepealsel ajastul (1000 a jooksul) inimesed sünnivad, õpivad tundma oma Loojat ja Lunastajat ning tee surematusse on neile lahti. Kuid on veel üks kategooria inimesi, keda tuleb nüüd käsitleda.

Need on jumalavastased, kes olid oma ainsa võimaluse juba saanud ja selle tagasi lükanud. Siia kuuluvad praeguse ajastu inimesed, kes olid saanud tõeliseks kristlaseks ja hiljem pöörasid täie teadmise juures Kristusele selja. On traagiline tõde, et selliseid on olemas. Nad ei tõuse teises ülestõusmises, sest sellesse kuuluvad need, kes polnud varem saanud võimalust. Samuti hõlmab vaadeldav kategooria neid, kes tuhandeaastase rahu ajal elavad, kuid ei suuda kasvatada jumalikku iseloomu, tähendab, nad on Jeesuse jutustuse sikud (Matteuse 25.31–46). Nad ei pääse Jumala riiki, vaid surevad ja maetakse maha. Lõpuks lisanduvad neile teises ülestõusmises ärganud, kelle inimvaim on nii väärastunud, et nad ei tule kohtuajal endaga toime.   

• 2. Peetruse 2.20–21:  Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse [tundmise] kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene. Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud tundmata, kui et seda äratundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. 

• Heebrealastele 10.26–27:  Sest kui me tahtlikult teeme pattu [hakkame otsusekindlalt käima patu teel]  pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.

Ka Jeesus ise ja enne teda Ristija Johannes olid hoiatanud, mis võib juhtuda.

• Johannese 15.6:  Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. 

• Matteuse 3.12:  Tal [Kristusel] on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.

Tuli on kustutamatu selles mõttes, et ükski ei suuda seda kustutada, niikaua kui tulel on, mida põletada. See tuli sulatab üles meie planeedi pinna. Vt  traktaadist «Põrgu?» vahepealkirja alt  «Kreekakeelne gehenna».

Nagu näitab Jeesuse tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (see on selgitatud samas nimetatud traktaadis), on oodata veel kolmandatki ülestõusmist, nimelt ülestõusmist tulesurmaks. Selles osalevad need, kes olid oma ainsa võimaluse saanud ja sellest täie teadlikkusega loobunud. Ilmutusraamatus pole viimast ülestõusmist selgelt eristatud, kuid see kuulub järgmisesse tekstiossa, mis räägib ühtlasi ka viimsest kõikehävitavast tulest. 

• Ilmutusraamat 20.13–15: Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve!

Nõnda hukkuvad ka need teises ülestõusmises osalenud, kes polnud suutnud Kristuse järgi joonduda ega olnud pärinud Jumala riiki vaimolenditena, vaid olid jäänud surelike inimestena planeedi pinnale. Kõik füüsiline elu jõuab sellega lõpule. Kuid Jumal loob uue taeva ja maa iseenda ja oma vaimuliku pere jaoks, kuhu hakkavad kuuluma miljardid õndsad. Ta korrastab planeedi pinna teistsuguseks. Ning Jumal teab, kuidas oma looduid rõõmustada. 

• Psalm 16.11b:  [R]õõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.

2008