Kas ristiusk on kristlus?

Matteuse 7.21–23

Uues testamendis leidub tähelepanuväärne mõistatuslik ja selgelt prohvetlik õpetuslugu Jeesuselt Kristuselt, mis kuulub tema mäejutluse lõppossa. Tema tagasitulekul Maa peale, mil õiged kristlased sisenevad igavesse ellu, avastavad paljud, et neid pole vastu võetud, ja nad hakkavad Kristuse ees kaeblema. Tegemist on usuinimestega, kes olid olnud aktiivsed kirikutöös. Kristus ei tunnusta neid, vaid tõukab nad ära, nimetades neid ülekohtutegijaiks. See on asjaosalistele kahtlemata kohutav kogemus. Nad olid tõenäoliselt siirad, sest muidu ehk ei oleks nad nüüd pöördunud ängistava küsimusega Kristuse poole. Püüame siinses kirjutises lahendada selle mõistatuse. Kõigepealt aga Jeesuse jutustatud lugu ise.

·  Matteuse 7.21–23                                                               

²¹Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.

²²Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud [see tähendab üldisemalt „jutlustanud“] ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“

²³Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!

Üks siinseid võtmesõnu on „paljud“. Paljudele, kes on Issanda nimel töötanud, ei avanegi loodetud sissepääs Jumala riiki. Miks nii? Pääseb sinna vaid „pisike karjake“ (Luuka  12.32). Mõelgem, et mitmel pool maailmas korraldavad kirikud aeg-ajalt suuri üritusi, peetakse koosolekuid tuhandete osavõtjatega, ristitakse sadu, tehakse terveks haigeid ja aetakse välja kurje vaime – ning mitte alati üksnes näiliselt, vaid ilmselt ka tegelikult, positiivsete tulemustega. Ja Kristuse nimel! See kõik nõuab teadagi organiseerimistööd ja rahalisi ressursse, võib-olla paljudelt ka ohvrimeelt. Kuid igavikulist kasu sellest tegijaile ei tule. Kristus nimetab neid hoopis ülekohtutegijaiks. Mitte et nende töö Kristuse nimel oleks ise olnud ülekohus, sest nad ju olid suurendanud ühiskonna vaimulikku teadlikkust ning haigete ravimine ja kurjast vaimust vabastamine on kindlasti head teod. Ent arvatavasti polnud tegijad ennast pühitsenud, hoolitsenud selle eest, et nad oleksid Jumalale vastuvõetavad, loobunud patust. Nende muudes eluseikades on ilmselt olnud ülekohut. Nad ehk oletasid, et pääsevad Jumala riiki usina  kirikutööga, muust hoolimata, kuid see oli olnud enesepete.

Paneme tähele ka üht teist episoodi Jeesuse ja tema jüngrite elus, mis selgelt haakub ülalkäsitletud juhtumiga.

·    Markuse 9.38–40

³⁸Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“

³⁹Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti,

⁴⁰sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt. [“]

Siin oli tegemist kellegi võõraga, kes kasutas Jeesuse nime, et ajada välja kurje vaime, ja  ilmselt tulemuslikult. Ning Jeesus ei pannud pahaks ega teinud oma nime kasutamisest tüliküsimust. Kas see võõras inimene ise oli pöördunu, teel õndsusele? Tõenäoliselt mitte. Mees ei olnud Jeesuse jüngrite seast. Kas tema tegevus siiski ei kompenseerinud seda vajakajäämist, ei lähendanud teda Jumalale ega kvalifitseerinud teda olema Jeesusele vastuvõetav? Ei, kindlasti mitte, sest see pole viis, kuidas saadakse jüngriks. Kui mees oleks Jeesuse poole pöördunud samuti nagu eelmises loos, oleks Jeesus võinud ka temale öelda: „Mine ära, ma pole sind kunagi tundnud.“  Ent ta laskis mehel tegutseda.

Oleme niisiis leidnud kaks piiblinäidet, mis tunnistavad, et on võimalik Kristuse nimega toimetada, teda ilmselt austada, ja seejuures mitte olla tõeline kristlane. Ei tohi end lasta mõjutada nn kristlikest nimesiltidest, mida leidub maailmas hulgi, ega isegi siirastest ja meeldivatest inimestest, kes räägivad Jeesusest Kristusest, sest siirus ja meeldivus ega Kristuse nimi ei ole siin usaldusväärsed tundemärgid. Nimetagem seda nähtust hoopis ristiusuks. Imetlusväärne on geniaalsus, millega saatan on  kogu maailma eksitanud.

„Kes ei ole minuga, see on minu vastu“

Lugesime ülal Jeesuse ütlust, et kes ei ole tema vastu, on tema poolt. Ta ei soovinud, et keelataks inimest, kes ajas välja kurje vaime, kasutades Jeesuse nime, ehkki too polnud Jeesuse jünger. Tänapäeval võib öelda: ei olnud kristlane (vrd Apostlite teod 11.26b). Ta põhjendas: kes teeb tema nimel vägeva teo, ei saa temast järgmisel hetkel rääkida halvasti. Ent nüüd pöördume ühe teise ütluse juurde, mis nagu räägiks eelmisele vastu. Jeesusele kuuluvad ka järgmised sõnad, mille konteksti püüame mõtestada.

·   Matteuse 12.30:  Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali.

Kui märgatakse näilist vasturääkivust kahe ütluse vahel, tuleb endale aru anda, mida ütleja kummalgi juhul silmas pidas. Praegu loetud piiblisalm kuulub tekstiosasse, mis kirjeldab Jeesuse kokkupõrget juudi religioonijuhtide variseridega, kes süüdistasid, et ta oli kurja vaimu välja ajanud Peltsebuli ehk saatana abiga. See oli ränk teotus, kui omistati Jumala vaimu töö saatanale. See polnud juhtum, millesse suhtuda konflikti vältimiseks ükskõikselt. Tekkinud kriitilises olukorras pidi Jeesus väljenduma selgesti ja jõuliselt. Jeesuse ütlus Matteuse 12.30 kuulub sellesse konteksti.

Meenutame nüüd taas episoodi Matteuse 7.21–23. Maa peale tagasi tulnud Jeesuse Kristuse poole pöörduvad isikud, kes toonitavad oma suuri tegusid ja on masendunud, et nad olid Jumala riigist välja jäetud. Ka see on kriitiline olukord, ja Jeesus väljendub ühemõtteliselt.  Tema poole pöördujad, nagu tuleb välja, polnudki õiged kristlased, vaid olid ülekohtused, kelle patt oli jäänud kustutamata. Kuid mis oli olnud nende kirikuinimeste ülekohus?

Mis ülekohus?

Piiblisalmi Matteuse 7.23 algtekstis olev kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud ülekohtuks (liitsõnas ülekohtutegijad), on anomίa. Selle formaalne tähendus on seadusetus (tuletis sõnast nόmos ´seadus´ ). Ent enamasti ei kasutata seda sõna uues testamendis legalistlikult, pidades silmas mingit konkreetset kirjutatud seadust. Pigemini esineb anomίa  ülekohtu tähenduses  igasuguses mõttes. Nõnda ongi see eesti keelde tõlgitud ning säärasest kasutusviisist tunnistavad kas või järgmised  näited.

·     Matteuse 23.28: Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.

·   Tiitusele 2.14:  Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.

·  Heebrealastele 1.9:  Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut, seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.

Kõigi siinsete allakriipsutatud sõnade kreekakeelses originaalis on anomίa. Võime järeldada, et kõne all on patt üldiselt ning seejuures mõeldakse õiguse vastandit.

Milles seisneb Kristuse poolt äratõugatud kirikutegelaste ülekohus, pole piiblis otsesõnul öeldud, seepärast arutleme kaudselt. Need ülekohtused, lugesime, ei tee Isa tahtmist, kes on taevas. Üks Isa tahtmine, käsk kristlastele, on see, et „käidaks tões“ (2. Johannese 4), kusjuures tõde on Jumala sõna (Johannese 17.17). Ülekohtutegusid on maailmas ja selle kirikutes mitmesuguseid, aga esmajärjekorras ja kõige tõenäolisemalt võis Jeesus silmas pidada süsteemset pattu, milles on süüdi praktiliselt kõik institutsioonilised kirikud. Üks kõige universaalsem ülekohus on patt  Jumala sõna vastu. Piibli järgi on Jumala sõna „elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja“ (Heebrealastele 4.12). Kirikud seevastu ei käsita Jumala sõna elavana, vaid justkui surnuna, mida võib moonutada ja rikkuda. Eksime, kui arvame, et Looja suhtub sellesse ükskõikselt.

Ka juudid, kes seda Jeesuse kõnet kuulasid, olid ülekohtused Jumala sõna vastu ning just  selle mittearvestamises ja moonutamises. Neisse ei puutunud otseselt Jeesuse kõne prohvetlik aspekt sündmusest tema tagasituleku ja Jumala riigi rajamise ajal. Jeesuse-aegsete juutide, eeskätt religioonijuhtide ülekohus oli vana lepingu sätete rikutud õpetamine ja rikutud järgimine ning suur silmakirjalikkus (näide: Markuse 7.6–13). Nad tegid Jumala sõna tühjaks oma pärimustega. Pärimused on ka meie aja jumalakummardamise suured vaenlased.

Vägivald Jumala sõna vastu

Mõned tänased kristluse sildi all figureerivad uskumused tekkisid sadu aastaid tagasi, teised on tulnud aastatuhandete tagant, sest osa pärineb eelkristlike aegade paganausust ja vana-kreeka filosoofidelt (targutused surematust hingest, taevast, põrgust). Juba esimestel meie aja sajanditel ühinesid mitmed Jumala sõnale võõrad õpetused kujuneva ristiusu teoloogiaga ja on sellele kindlalt külge jäänud. Kirikute ja usuliikumiste paljunemine reformatsiooniajal ja järgnenud sajandeil tuli käsikäes teoloogiliste kujutelmade mitmekesistumisega. Uskumused fikseeriti kirikute usutunnistuskirjades, katekismustes ja/või muudes dokumentides. Näiteks luteri kirikul on Martin Lutheri suur ja väike katekismus ning nn Augsburgi usutunnistus aastast 1530. Kõigil säärastel dokumentidel on aga üks saatuslik nõrkus: nad peegeldavad oma koostajate vaateid, sealhulgas ekslikke, mida kiriku juhid ja liikmed on hakanud pidama autoriteetseiks ja piibliga võrreldes isegi primaarseiks. Need inimsünnitised on aja jooksul omandanud nii fundamentaalse kaalu, et asjaomastes uskkondades on tänapäeval peaaegu mõeldamatu julgeda nendega mitte nõustuda. Kui on aastasadu levitatud õpetust, et A on B  –  kui seda on kuulutanud auväärsed usumehed arvutuis jutlustes ja sellest on kirjutatud loendamatuis raamatuis –, tunduks lausa skandaalsena, kui keegi täna tõstaks häält ja väidaks, et piibli põhjal polegi see tõsi, vaid õige on hoopis, et A on C. Ristiusk on otsekui aheldatud eksimuste külge, millest lahtirebimiseks pole tal jõudu. Nagu öeldud, saatan on geniaalne.

Hea näide on kolmainsuseõpetus, mis hakkas kujunema nähtavasti Jumalast kaugele eemaldunud teoloogide väljamõeldisena meie ajaarvamise 4. sajandil ja pärast mitu sajandit kestnud skolastilist vaidlemist on lõpuks kinnitanud end peavoolukirikuisse nii tugevasti, et nüüd kehtib seisukoht: kui mingi konfessioon ei tunnista, et Jumal on kolmeline ja et Jeesus Kristus on Jumal, siis pole see autentne kristlus, vaid mingi sekt või kultuserühm. Kui mitmel viisil aga tunnistab piibel kolmainsuse vastu ning kui kindlalt ta näitab, et Isa on ainuke Jumal, seda võib iga huvitatu leida siinse kogumiku traktaadist „Jumalast ja Kristusest“. Kuid nagu eespool juba märgitud, ei käsita suur enamik usklikke piiblit elavana, mis pealegi ilmutab oma tõdesid jaohaaval ja valikuliselt, aga eriti märkimisväärselt praegusel lõpuajal. Pigemini on piibel relikt, reliikvia, muumia. Ta on nende meelest oma sõnumi juba ammu välja andnud ega lisa enam juurde, ammugi mitte ei juhi tähelepanu tänastele eksimustele.

Teine näide. See on enamikule lugejaile lihtsam. Paljud pole kunagi mõelnud, et eesti luteri kirikus tuntakse ja õpetatakse kümmet käsku moonutatult, mitte nii nagu piiblis. Käsku, mis nõuab pühapäeva pühitsemist, pole piiblis olemaski, vaid on hingamispäeva pühitsemise käsk, aga piibli hingamispäev on laupäev, täpsemalt ajavahemik reede õhtust laupäeva õhtuni. Pealegi pole see mitte kolmas käsk nagu Lutheri katekismuses, vaid neljas. Nende moonutamiste kohta võib lugeda traktaadi „Kümnest käsust“ esimesest jaotisest. Et nii lihtsat asja pole kunagi suudetud esitada korrektselt, näitab respekti puudumist Jumala sõna vastu.

Need on paar üksikut püsinäidet, mida võib ette heita ristiusukirikuile. On usuühinguid, mis on neist konkreetseist pattudest vabad, kuid noodki on kivistunud minevikuvigadesse, näiteks eshatoloogiaküsimustes (eshatoloogia – õpetus nn viimsetest päevadest ja ajastu lõpust). Kui nad uuriksid ja järgiksid piiblit, võiksid nad arusaamises edeneda ja olla Loojale meelepärased. Selleks aga tuleks neil eitada osa oma sõnumist, mida nad on seniajani kuulutanud, parandada meelt, alandada endid ja paluda andestust ning alustada uuelt lehelt.  

Ristiusk ja kristlus

Lugeja on  taibanud, et oleme omistanud ristiusule  teise tähenduse kui  kristlus. Viimane on piiblimõiste. Ristiusku võib seevastu käsitada laia üldmõistena, institutsioonilise religioonina. Peame silmas kõiki kirikuid ja uskkondi, mis tunnistavad Jeesust Kristust, Jumala Poega, Lunastajat ja Päästjat ning kummardavad teda. See on õige ja hea, sest seda ta ongi ja ta väärib  kummardamist. Samades kirikutes ja kogudustes korraldatakse regulaarselt piiblitunde ja kirjastatakse piiblikursusi, mille koostajad ega õppijad pole kahjuks iialgi avastanud Jumala sõnaga võrdlemisel ühtegi käibivat eksimust ega toonud päevavalgele ühtegi uut tõetera. Tuhanded ja üle maailma miljonid usklikud on oma kiriku või usuühingu pimedate teejuhtide pimedad järgijad. Neil on silmad, aga nad ei näe. Massiline piibliõppimine peaks ju varem või hiljem näitama kätte midagi uut. Ent kuna nad ei pea Jumala sõna elavaks tõeallikaks, millest juhindudes oma vigu parandada, on Jumal andnud neile uimuse (või tuimuse) vaimu (vrd Roomlastele 11.8).   

See ongi ristiusk. Veidi üle kolmandiku inimkonnast on ristiusku. Eesti keeles samastatakse ristiusk ja kristlus, kuid meie keel lubab teha vahet ja vältida vasturääkivusi, nagu näiteks kristlik maailm jms, sest maailm pole kristlik. Enamik keeli seda võimalust ei paku. Piibli kristlus ei ole ega pole kunagi olnud massireligioon. Meie aja kristlased on igaüks Jumala poolt kõigi rahvaste seast üksikult välja valitud isikud, kelle praegune koguarv maailmas on tühiselt väike. Kristlus tähendab Kristuse järgimist, aga tema ei seisa tardunult paigal. Kristlased värskendavad oma teadmisi alatasa, hülgavad avastatud eksimusi ja embavad tõde. Neil pole kivistunud usutunnistuskirju, nad juhinduvad otse piiblist, mis neid parandab ja õpetab. Seepärast mõistavad nad täna ka rohkem kui kümme-kakskümmend aastat tagasi.  

Kes tahab kristlusest ja kristlastest rohkem teada, lugegu siinse kogumiku traktaadist „Kristlik kogudus piibliteoloogias“. Kuid arvestagu, et tegemist on vaimuliku (spirituaalse) mõistega, aga kõik vaimulik on loomulikule inimesele hägus ja raskesti haaratav. Ei, kristlus piibli mõttes pole ristiusk ja ristiusk siin käsitletud mõttes pole kristlus. Neid kahte tuleb kindlalt eristada.

Mai 2014