Kümnest käsust

On olemas väike hea raamat – «Kümme käsku», Tallinn 1990, autor Osvald Tärk. See näitab, mida käsud sisaldavad, vaatleb igaühte neist ning sobiks hästi lisamaterjalina  või isegi põhimaterjalina alljärgnevate lehekülgede juurde. Siin me ei tegele eriti käskude seletamise ega lahtimõtestamisega, vaid rohkem teiste küsimustega, kõige enam käskude staatusega. Alustada oleks sobiv aga just Tärgi avalõiguga: 

Kümnel käsul on inimkonna usundiloos erakordne koht. Maailma kolm suurt religiooni – kristlus, judaism ja muhameedlus – peavad neid oma mõjupiirkondades seadusandluse ja moraaliõpetuse aluseks. Kuid sellega ei piirdu nende mõju. Kümmet käsku võib õigusega nimetada inimkonna põhivaraks. Neis on algaineid, millest koosneb kogu kõlbeline kord.

Kümme käsku ehk nn  dekaloog justkui elaks kontekstiväliselt omaenda elu, aga selles seoses kerkib ka mõningaid probleeme, mida allpool vaatleme. Ent kõigepealt: mida käsud tegelikult ütlevad? See küsimus pole ülearune, kui arvestada, et käskude numeratsioon ja  sisu  pole kõigis kirikutes ühesugune.

1. Kuidas kümme käsku jagunevad

Me püüame küsimusele läheneda piibellikult, mitte inimtraditsioonide põhjal. Jumala Sõna kinnitab, et  käskude arv on kümme (vt 2. Moosese 34.28;  5. Moosese 4.13  ja 10.4), kuid nad kõik ei ole piiblis üksteisest selgesti eraldatud ega ole ka nummerdatud. Ehkki tähtis on sisu, mitte käsusõna külge kinnitatud number, pole raske neile autentseid, piibellikke järjekorranumbreid omistada.

Kümme käsku on piiblis loetletud kahes kohas, nimelt 2. Moosese raamatu 20. peatükis ja 5. Moosese raamatu 5. peatükis. Kasulik on aga kõigepealt tsiteerida hoopis uuest testamendist apostel Paulust, sest tema abiga võime kõige kergemini leida õige lähtealuse käskude üksteisest eraldamiseks. Ta  kirjutas:

• Roomlastele 7.7b:  Sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: «Sa ei tohi himustada!»

• Roomlastele 13.9: Sest käsk: «Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei  tohi varastada, sa ei tohi himustada» ja mis tahes muu käsk on kokku võetud  selles sõnas: «Armasta oma ligimest nagu iseennast!»

Apostel Paulus niisiis sõnastas ühe käsu nõnda: Sa ei tohi himustada!  See on kummaski vana testamendi käsuloetelus järjekorras  viimane  käsk. Vaatame järele, kuidas see – himustamise keeld – on nendes kahes piiblikohas sõnastatud.

• 2. Moosese 20.17: Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!

• 5. Moosese 5.21: Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit  ega midagi, mis su ligimese päralt on!

Kumbki sõnastus esitab mõningaid näiteid himuobjektidest,  mida enamasti himustatakse või piibliaegadel himustati (härga asendaks tänapäeval traktor ja eeslit auto), ning lõpeb kõikehõlmava sedastusega, et ei tohi himustada üldse mitte midagi, mis kuulub ligimesele. Lühidalt, apostel Pauluse sõnades, sa ei tohi himustada!  See ongi  viimane ehk kümnes käsk.

Martin Lutheri katekismus, mille järgi Eestis kümmet käsku enamasti tuntakse, on vaadeldava käsu 2. Moosese raamatu sõnastuse esimese lause rebinud lahti ning on sellest teinud omaette käsu – eelviimase ehk üheksanda: Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Kuid kas see on loogiline? Kas koja ehk elumaja himustamine vajab eraldi keeldu võrreldes näiteks härja (traktori) või eesli (auto) himustamisega või üldse millegi muu himustamisega, mis kuulub ligimesele?  Ilmselt mitte.

Kui rebiksime analoogiliselt lahti käsu esimese lause 5. Moosese raamatu sõnastuses  ja teeksime sellest eelviimase ehk üheksanda käsu, saaksime: Sa ei tohi himustada oma ligimese naist!  See ongi katoliiklaste üheksas käsk. Kuid kooskõlatus, mis tekiks üheksanda käsu kahe võrdväärsel viisil leitud variandi sisus, näitab selgesti, et Jumala Sõna on käsitletud valesti. Katoliiklastel on vähemalt see loogikanatuke, et on eraldatud seksuaalse himu keeld; luterlastel pole sedagi.

Ent miks oli vaja himustamise keeldu üldse kaheks jagada? Aga ilmselt selleks, et käskude üldarvuks tuleks kümme, sest katoliku kirik ja selle eeskujul ka Martin Luther on ühe piiblikäsu välja jätnud! See on piiblikäsk nr 2, mis keelab piltide ja kujude valmistamise ja kasutamise usukultuses. Ja miks on see käsk jäänud katekismusest välja (on varjatud esimese käsu alla)? Arvatavasti  põhjusel, et selle keelu eraldi esiletoomine ei sobinud katoliku kiriku praktikaga, milles piltidel ja kujudel on teatavasti tähtis koht. Siin on näide, kuidas inimene on kasutanud vägivalda Jumala Sõna vastu ja kuidas aastasadade jooksul pole mõned kirikud leidnud endas vaimujõudu viga korrigeerida.  

Kui liigume kümnendast käsust, himustamise keelust, käsuloetelu alguse poole, avastame, et käsud jagunevad nüüd kergesti ja loomulikult. Ükspuha, kas kasutame Teist või Viiendat Moosese raamatut, saame käskude järgmise piibelliku loetelu (selline on see ka Osvald Tärgi raamatus; täpse sõnastuse võib kontrollida piiblist):

            1. ebajumalakummardamise keeld

   2. religioossete kujude ja piltide valmistamise ja 
                 kasutamise keeld

            3. Jumala nime asjata kasutamise keeld

            4. hingamispäeva pühitsemise käsk

            5. vanemate austamise käsk

            6. tapmise (õigemini: mõrvamise) keeld

            7. abielurikkumise keeld

            8. varastamise keeld

            9. valetunnistamise keeld

          10. himustamise keeld

Eestikeelses katekismuses on veel üks ebakoht, mis puudutab 4-ndat (katekismuses ebaõigesti 3-ndat) käsku. Martin Luther kirjutas oma katekismuse saksa keeles ja sõnastas selle käsu nõnda: Du sollst den Feiertag heiligen! Sa pead pühitsema – mida? Seda, mis on saksa keeles Feiertag. See on eesti keelde tõlgitud pühapäevaks, kuid Feiertag ei ole pühapäev nädalapäeva mõttes. Pühapäeva kui nädalapäeva nimetus on saksa keeles Sonntag.  Feiertag on puhkepäev,  pidupäev, püha. Lutheri katekismuse sõnastus jätab niisiis nädalapäeva määramata, eestikeelne tõlge aga eksitab lugejat arvama, et on kästud pühitseda pühapäeva-nimelist päeva.  Piiblikäsus esinev sõna on sabat ehk hingamispäev. See on teatavasti laupäev, täpsemalt ajavahemik reede õhtust laupäeva õhtuni, loojakust loojakuni. (Heebrea kalendri järgi algab iga uus päev õhtul; laupäev on nädala seitsmes ja pühapäev nädala esimene päev.) Väärib võrrelda ka soome keelega. Katekismusekäsus on soome keeles sõna pyhäpäivä, kuid nädalapäeva nimetus on hoopis sunnuntai. Eksitamise ärahoidmiseks oleks eestikeelses katekismuses pidanud tingimata olema piiblisõna  hingamispäev.

Nii näeme, et eestikeelne Lutheri katekismus on enam kui ühel viisil rikutud ja esitab piiblit moonutatult. Kirik räägib eetikast ja aususest, kõigist õilsatest põhimõtetest, kuid tänapäevani pole suudetud neid põhimõtteid rakendada Jumala suhtes, keda öeldakse kummardavat.

Enamasti arutletakse, et piibli neljanda käsu mõte on see, et tuleb pühitseda üht nädalapäeva seitsmest – ükskõik millist –, ning arvestatakse, et kristluses on tavaks saanud pühitseda pühapäeva. On õige küll, et enamikus kirikutes toimub jumalateenistus pühapäeval, kuid see ei ole piiblikäsk. Selle tava põhjendamine neljanda käsuga on kohatu, sest vanas testamendis tähendab hingamispäev täiesti selgesti ülalnimetatud kindlat ajavahemikku. Kui iisraellane rikkus tolle kindla ajavahemiku pühadust, teenis ta sellega surmanuhtluse (2. Moosese 35.2). Ei vanast ega uuest testamendist pole võimalik tuvastada, et käsk nr 4 käsiks pühaks pidada ükspuha millist «üht päeva seitsmest» või et see käsk oleks uue testamendi ajal niisuguseks lahjenenud. Küll on võimalik tuvastada, et käsu nr 4 kirjatäht on kristlase jaoks aegunud. Osvald Tärgil on õigus, kui ta eristab uue lepingu tingimusi vana lepingu omadest, kuid ta jätab eksliku mulje, nagu kehtiks 4. käsk kristlase jaoks ikka veel – vaid selle uuendusega, et üks kindel nädalapäev on nüüd asendatud teise kindla nädalapäevaga (vt tema alapealkirja «Hoiatus pühapäeva väärkasutamise eest»).  

 2. Osa vanast lepingust

Osutub, et kõigest oma majesteetlikkusest hoolimata anti kümne käsu ehk dekaloogi nimeline koodeks, millest loeme Teise Moosese raamatu 20-ndas ja Viienda Moosese raamatu 5-ndas peatükis,  ainult  iisraeli rahvale ja  pealegi  ajutiseks.  Selline väide võib esmakuulmisel teha nõutuks, kuid olgem kannatlikud, kuni kõik tõendusmaterjal on läbi vaadatud.  

Et kümme käsku anti Siinai mäelt  iisraellastele,  ei vaja erilist tõestamist. Lugu on piiblijutustusest selge. Sündmus leidis aset kunagi 15. sajandil enne meie ajaarvamist. Tõsi, iisraellaste seas oli ka segarahvast, kes nendega koos Egiptusest väljus, ja hiljemgi liitus iisraellastega muulasi, kuid need assimileerusid ja said ajapikku põhirahva osaks. Võib ka arvata, et osa segarahvast, kes Egiptusest väljus, pöördus kõrbeteekonnalt hiljem tagasi Egiptusesse. Et Jumal tegi lepingu  ainult  iisraeli rahvaga, seda rõhutavad järgmised piiblikohad. 

• 2. Moosese 19.5:  Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu  lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. 

• Aamose 3.1–2: Kuulge seda sõna, mis Issand on kõnelnud teie kohta, Iisraeli  lapsed, kogu selle suguseltsi kohta, kelle ma tõin Egiptusemaalt ära, öeldes: Mina tunnistan ainult teid kõigist maa suguvõsadest; seepärast karistan ma teid kõigi teie süütegude pärast.

Et kümme käsku on osa vanast lepingust, seda ütleb 2. Moosese 34.28, milles esinev heebreakeelne «seadus» pole tavaline käsuõpetust tähistav sõna torá, vaid b(e)rit ‘leping’ (sama sõna oli õigesti tõlgitud äsjatsiteeritud piiblikohas  2. Moosese 19.5).  

• 2. Moosese 34.28: Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja  nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse [õige: lepingu] sõnad, need kümme käsusõna.

Seesama heebreakeelne sõna b(e)rit ‘leping’ esineb korduvalt ja on ka lepinguks tõlgitud  näiteks Jeremija raamatus 31.31–33, kus on juttu uuest ja vanast lepingust.

Üldiselt kiputakse eraldama kümmet käsku vana lepingu ülejäänud sätetest. Jah, käsud kirjutati kivitahvlitele ja nad moodustasid kõigi korralduste tuumiku. Dekaloogi peetakse tavaliselt vaimulikuks seaduseks, aga ülejäänud korraldusi füüsiliseks. Ometi vaadakem, kui tihedalt on käsud ja muud korraldused omavahel põimitud. Samas 2. Moosese raamatu 20. peatükis, kus on kirjas kümme käsku, leiduvad ka eeskirjad mullast ja tahumata kividest altari ehitamise kohta, kohe järgmises peatükis on orjapidamise seadus ja muud tolleaegsesse ellu puutuvat. 3. Moosese 19.17a  ütleb:  Ära vihka südames oma venda!  See pole osa kümnest käsust, kuid loeksime seda siiski vaimulikuks seaduseks. Ent samas, 3. Moosese 19.19, on kirjas:  Pange tähele minu seadust: ära lase oma looma teistsugusega paarituda! Ära külva oma põldu kahesuguse viljaga ja ärgu olgu sul seljas kuube kahesugusest lõngast, villasest ja linasest!  Selles pole küll vaimulikku, see on selgelt füüsiline eeskiri.

Siinkohal veel üks näide sellest, kui ebaloomulik on eraldada vana testamendi seadustikus kümme käsku ja muud korraldused eri seadusteks. Johannese evangeeliumi 7. peatükis vihjas Jeesus tapmiskeelule (6. käsk) ja käsitas seda osana Moosese seadusest. Johannese 7.19: Kas Mooses ei andnud teile Seadust? Aga keegi teist ei tee Seaduse järgi. Miks te otsite võimalust mind tappa? Ent teisal uues testamendis käsitatakse Moosese seaduse osana üht füüsilist korraldust. 1. Korintlastele 9.9a: On ju Moosese Seaduses kirjutatud: «Ära seo kinni pahmast tallava härja suud!»  See on 5. Moosese 25.4. Kõike Siinai kõrbes iisraellastele antut peetakse uues testamendis Moosese seaduseks. Piibliaegadel käsitati kogu käsuõpetust ühtsena.

Et kümme käsku on  sõnastatud  iisraeli rahva jaoks, selgub ka juba käskude sissejuhatusest, kus Jumal ütleb (2. Moosese 20.2): Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Jumal ei toonud Egiptusemaalt välja teisi rahvaid, näiteks egiptlasi endid.  Kümnest käsust esimene on kahtlematult vaimulik käsk: tuleb kummardada tõelist Jumalat, mitte ebajumalaid. Ent mõtelgem pisut lähemalt neljandast käsust, mis nõuab hingamispäeva pühitsemist. Nagu Osvald Tärk õigesti märgib, oli hingamispäeva pühitsemine loojakust loojakuni võimalik siis, kui kogu rahvas, kes seda pühitses, asus väikesel maa-alal. Jeesus ja tema kaasaegsed juudid said ühtviisi aru, millal hingamispäev algab ja lõpeb. Me ei leia piiblist, et selles küsimuses oleks neil olnud arusaamatusi. Aga kuidas oleks hingamispäeva algusega ja lõpuga meie ümmarguse planeedi teistel meridiaanidel? Või näiteks Arktikas? Rahvusvaheline kuupäevaraja, millest võib sõltuda antud hetkel maailma ühe või teise koha kuupäev, ei rajane Jumala käsul, vaid inimlikul kokkuleppel. Oleks kuupäevaraja Vaikse ookeani asemel Atlandi ookeanis, oleksime ajaliselt meie ja ka Jeruusalemm näiteks Ameerikast taga, tegelikult oleme ees. Kui hakkame nende küsimuste üle mõtlema, muutub raskeks vältida järeldust, et hingamispäev oli tõesti mõeldud teatavas geograafilises paigas kompaktselt elava rahva jaoks.

Kümme käsku oli vana lepingu tuumik. Kuigi käsud olid antud ainult iisraellastele, oli Jumal soovinud, et iisraellased oma pühade seadustega oleksid ümberkaudsetele rahvastele eeskujuks (5. Moosese 4.5–8),  kuid selle ülesandega ei tulnud iisraeli rahvas toime ja  hakkas hoopis ise järgima oma naaberrahvaste eluviise.

Kõik iisraeli rahvale antud korraldused moodustasid ühtse paketi: 

• 1. Kuningate 2.3:  Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud  pidada, käies tema teedel,  pidades  tema  määrusi, käske,  seadlusi  ja  manitsusi,  nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha kõike, mida sa teed,  ja  kõikjal, kuhu sa pöördud.

Niihästi kümme käsku kui ka kõik teised iisraeli rahvale Egiptusest väljumise järel antud korraldused olid osa nn vanast lepingust. Nagu nähtub, pidi see leping olema ajutine ning asenduma uue lepinguga. Me loeme uuest testamendist: 

• Heebrealastele 8.7–10: Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei  oleks otsitud kohta teisele. Kuid tema [Jumal] ütleb neid [iisraellasi] laites: «Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma sõlmin Iisraeli kojaga ja Juuda kojaga uue lepingu, mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende esiisadega tol päeval, kui ma nad kättpidi võtsin, et neid viia välja Egiptusemaalt; aga et nad ei jäänud minu lepingusse, siis minagi ei hoolinud neist, ütleb Issand. Sest see leping, mille ma teen Iisraeli kojaga pärast neid päevi, ütleb  Issand, on niisugune: Ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan  need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad saavad mulle rahvaks.»  

• Heebrealastele 8.13: Nimetades  uut [lepingut] on ta [Jumal] esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja raugastub, see on hääbumise äärel. 

See arvatakse olevat kirjutatud ajavahemikus 60–69 m.a.j.  Kirjutaja ütleb, et vana leping oli tollal «hääbumise äärel» või teises tõlkes «hävimisele ligi». Ta hääbuski, kui Jeruusalemm vallutati ja tempel hävitati aastal 70, mis tegi lõpu ka vanatestamentlikule templiteenistusele. 

3. Apostel Paulus selgitab

• Galaatlastele 3.15–19: Vennad, ma toon inimliku näite. Teatavasti ei saa inimese tehtud testamenti keegi tühistada ega sellele midagi juurde lisada. Aga tõotused on antud Aabrahamile ja tema soole. Ei öelda: «Ja sinu sugudele», otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: «Ja sinu soole», kes on Kristus. Ma ütlen seda: Jumala poolt varem tehtud testamenti ei saa nelisada kolmkümmend aastat hiljem antud Seadus muuta kehtetuks, nii et see tühistaks tõotuse. Sest kui pärand tuleks Seaduse alusel, siis see ei tuleks enam tõotuse alusel; Jumal on aga Aabrahamile armu osutanud tõotusega. Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi.

• Galaatlastele 3.6–7: Nii nagu «Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks», nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed.

• Galaatlastele 3.29: Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.

Mida see tähendab? Jumal oli tõotanud patriarh Aabrahami ja tema järglasi õnnistada. Vana leping koos kümne käsu ja muude korraldustega sõlmiti iisraeli rahvaga Siinai kõrbes 430 aastat hiljem. See lisati juurde «üleastumiste pärast», kuni tuleb «sugu», tähendab Kristus. Teiste sõnadega, see lisati juurde  ajutiseks.  Kristlastele tõotatud igavene elu rajaneb Aabrahamile antud tõotusel, mitte  kümne käsu täitmisel, sest kristlased loetakse Aabrahami lasteks.

Nüüd aga võib eristada kaht võimalikku käsitust, mille erinevus on üsna ebaoluline, sest mõlemad viivad oluliselt samale selgitusele.

Esimene käsitus

Millistest  üleastumistest  saab olla juttu enne,  kui anti käsud? Et aga sama apostel Paulus, kellele kuuluvad ülalosundatud read, ütles teisal (Roomlastele 4.15b), et kus pole seadust, seal pole ka üleastumist, peame järeldama, et oli olemas mingi seadus juba enne käsuandmist Siinai mäelt. Oli ja on olemas universaalne moraaliseadus,  mille tunnetamine on sisestatud iga inimese vaimusse.

Vaatleme veel mõningaid kohti Pauluse kirjas roomlastele. 

• Roomlastele 2.12: Kes teevad pattu Seaduseta, need ka hukkuvad Seaduseta, kes teevad pattu Seaduse all, neile mõistetakse kohut Seaduse järgi.

Seaduseta patutegijate all mõeldakse ilmselt paganaid, kellel polnud Moosese seadust, sealhulgas kümmet käsku. Kuna aga «patt on seaduserikkumine» või vanemas tõlkes «patt on see, mis on käsu vastu» (1. Johannese 3.4b),  pidi olema mingi seadus ka paganatel, mitteiisraellastel. Seesama universaalne moraaliseadus! (Siinkohal pole vaja rääkida hukkumisest ja kohtumõistmisest, sest see on teine teema.) 

• Roomlastele 2.14–15: Kui paganad, kellel ei ole Moosese seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud neile südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.

Inimese südames on olemas teatav sünnipärane moraalsustunnetus, isegi kui see inimene ei tea midagi piiblist ega kristlusest.

Tänapäevaühiskonnas ei taha paljud seda tunnistada, maad on võtnud relativism, absoluutide eitamine. Õigeks peetakse seda, mis tekitab hea tunde või näib olevat  kasulik. Õpetatakse, et meil on üksainus elu, see praegune, aga loomulikult tundub siis, et rumal on inimene, kes ei kasuta ära võimalusi, et teha oma ainus elu meeldivaks ja mugavaks. Võta, kust võtta annab, ainult ära jää vahele! See vaimsus domineerib Eestis isegi rohkem kui paljudes teistes ühiskondades. Relativismi ainuke absoluutne seisukoht on, et pole olemas absoluute – absoluutset tõde, absoluutset mõõdupuud, mille järgi otsustada, mis on õige ja mis väär. Tänane tõde ei pruugi olla tõde homme; minu tõde ei pruugi olla sinu tõde; sinu käitumine ja eetika ei tarvitse ühtida minu omaga. Miks arvad, et sinu oma on õige?  

Väärib märgata, kui vastupidine on Jumal ise sellise ideoloogia kirjeldusele. Ta on  «Isa, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju»  (Jaakobuse 1.17b). «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti» (Heebrealastele 13.8). Jumala «sõna on tõde» (Johannese 17.17). «Issanda sõna jääb igavesti» (1. Peetruse 1.25). «Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad» (Laul 103.17a). Kes usuvad piibli Jumalat, ei või kahelda absoluutsete tõdede olemasolus, sest Jumal ise on absoluutne.

Ent tekib küsimus: kui Jumala moraalsuspõhimõtted on inimese südames, siis kust tulevad need üleastumised, see valskus, see relativism, see absoluutide eitamine? Ka need tulevad inimese südamest, sest inimesi mõjutab kurat, kes eksitab kogu maailma (Matteuse 15.19; Ilmutusraamat 12.9; Efeslastele 2.2). Moraalsuspõhimõtete olemasolust inimese südames tunnistab irooniline tõdemus, et inimene võib küll teisi petta ja  teistelt varastada, kuid õiglustunne tärkab kohe, kui keegi peaks  teda petma  või   temalt  varastama. Ei mõelda ülekohtule, mida tehakse teistele (kas või kaudselt), kuid tunnetatakse ülekohut, mille all ise kannatatakse.

Pangem tähele sedagi, kuidas inimene püüab enamasti peaaegu instinktiivselt  õigustada omaenese väärtegusid ja süüdistada teisi – joon, mis ilmnes juba Aadama ja Eeva juures. Oma head käitumist seevastu inimene ei õigusta ning teisi selles ei  süüdista ega kiida, vaid on iseendaga rahul. See asümmeetriline hoiak hea ja kurja suhtes tunnistab, et inimene tunnetab nende vahet.   

Kui vanaiisraeli rahvas viidi välja Egiptuse vangistusest, milles oli elatud inimväärikust muserdavates tingimustes mitu põlve, oli see tunnetus arvatavasti tõsiselt kahjustatud. Võrrelgem paljude eesti inimeste nõrgenenud arusaamisega eetikast pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni.

Eespool lugesime (Galaatlastele 3.19), et Moosese seadus lisati üleastumiste pärast. Samas kirjutab apostel Paulus: 

• Galaatlastele 3.24: Nõnda on siis Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.           

Iisraellastele anti Moosese seadus, et rahval oleks silme ees väga selge ja konkreetne reeglistik, mille järgi elada. Selle järgi elamine oli raske, reeglite rikkumine kerge, ja niiviisi kasvatati inimestes teadmist, et nad teevad pattu ning vajavad lunastajat. Orjapõlvest tulnutena poleks nad teisiti tunnetanud oma puudujääke. Rahva loomulik arusaamine õigest ja väärast käitumisest oli Egiptuse orjuses kahjustunud. Vabanemise järel neile antud seaduse kaudu sai võimalikuks patuteadvus (Roomlastele 3.20b). Võidakse muidugi küsida, miks pidi kuuleka Aabrahami järglaskond (järglased Jaakobi kaudu) üldse paarsada aastat orjuses elama. Tuleb vastata, et me ei tea iga kord, miks Jumal teeb oma tegusid nii ja mitte kuidagi teisiti. Ent seda teame, et Jumala imelike ja imeliste tegude eesmärk on anda inimesele surematus. Kõik, mis Jumala plaani järgi sünnib, on lõppkokkuvõttes suurepärane.

Teine käsitus

Galaatlastele 3.19 sisaldab väljendit «üleastumiste pärast», mida võib mõtestada ka teisiti. Kirjutame selle salmi siinkohal veel kord välja: 

• Galaatlastele 3.19:  Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi.

Fraasis «üleastumiste pärast» on eestikeelne tagasõna pärast tõlgitud kreekakeelsest tagasõnast harin. Samasugune kreeka väljend on aluseks eestikeelsele fraasile «nad lipitsevad inimeste ees kasu pärast» (Juuda 16). Kuid mis on viimase ütluse tähendus? Tähendus on ilmselt see: lipitsetakse, et saada kasu. Kasu pärast tähendab niisiis kasu saamise eesmärgil. Analoogiliselt võib nüüdsama välja kirjutatud piiblisalmis teha tõlgenduse: üleastumiste pärast = üleastumiste põhjustamise eesmärgil. Tähendab, Moosese seadus lisati  ajutiseks juurde Aabrahami kaudu antud tõotusele, et iisraeli rahval, kes seadust ei suutnud pidada, tekiksid selged näited ja arusaamine üleastumistest. Sest «Seaduse kaudu tuleb patutundmine» (Roomlastele 3.20b).

Kumb kahest ülalesitatud teemakäsitusest oli Roomlaste ja Galaatlaste kirja autoril apostel Paulusel mõttes, polegi eriti tähtis, sest argument on mõlemal juhul suuresti üks ja seesama: vana leping valmistas iisraellastele Moosese seaduse kaudu ülimalt praktilise õpetunni patust ja vajadusest lunastaja järele. 

4. Kümne käsu elemente enne vana lepingut

Oleme väitnud, et  dekaloog anti üheleainsale valitud rahvale ning  ajutiseks.  Nüüd huvitab meid küsimus, milliseid kümne käsu elemente võis täheldada juba varem, enne käsuandmist Siinai mäelt, s.t  vana lepingut. Hiljem  (kirjutise viimases osas) vaatame järele, kuidas seostuvad käsud kristlusega. 

Jumalal on vaimulikke  printsiipe, mida  pole kunagi  ammendavalt  sõnadesse valatud, kuid mis on kokku võetud põhimõttesse, et Jumalat tuleb armastada kogu südamega, hingega ja mõistusega ning ligimest nagu iseennast (Matteuse 22.37–40). Kümme käsku kujutavad endast selle üldpõhimõtte mõningaid noppeid – mõningaid lihtsaid konkreetseid rakendusi. See üldpõhimõte on  igavene  –  nagu kõik, mis on vaimulik (vrd 2. Korintlastele 4.18) – ja on kehtinud niihästi enne vana lepingu tekkimist  kui  ka  pärast selle lakkamist. Nagu oleme juba  lugenud,  kirjutab  Jumal uue lepinguga oma seadused inimese südamesse, aga need seadused pole kümnest ega ka kahekümnest või mingist muust arvust punktidest koosnev koodeks, vaid on igas olukorras toimiv sisetunne, mis avaldub Jumalale meelepärases käitumises ja võimendab inimese loomulikku moraalsustunnetust. Uue lepingu on Jumal teinud oma vaimuliku väljavalitud rahvaga   kristlastega  (selle sõna ehtsas, piibellikus tähenduses). Jumalale meelepärane suhtumine ja käitumisviis ei teki inimeses kristlaseks saamisel äkki, vaid kujuneb aja jooksul  Jumala vaimu töö viljana.

Miks ütleme, et kümme käsku kujutavad endast igavese üldpõhimõtte mõningaid lihtsaid  rakendusi? Vastame mõne näitega.

Kolmas piiblikäsk keelab Jumala nime asjatut suhuvõtmist. Juudid käsitasid seda keeluna hääldada sõna, millest tuleneb nimi Jehoova – täpsem hääldus oleks arvatavasti olnud Jahvé (rõhk 2. silbil) – ning asendasid keelatud nime teiste sõnadega, mille kohta nende arvates keeldu polnud. See tundub lihtsameelsusena. Justkui eeldatakse, et Jumalale on vastumeelne mingi helide või häälikute kombinatsioon. Tegelikult  on Jumal huvitatud inimese õigest suhtumisest.  Kristlane ei vihja Jumalale kerglaselt mitte ühegi sõnaga, vaid osutab Jumalale ainult asjalikus suhtlemises, sest Jumal on tema taevane Isa, keda ta armastab ja austab. Kristlik eestlane ei ütle kirumiseks või üllatumisel või muudel tühisevõitu asjaoludel: «Issand Jumal!», «Jeesus Kristus!», «Heldene aeg!», «Püha müristus!», «Taevas, tule appi!» ega midagi seesugust, mis kaudseltki vihjab või apelleerib Kõigekõrgemale. Ta ei ütle, et «majas oli jumala pime» või et «kaup oli jumala odav» (isegi kui kirjapildis on jumal väikese algustähega). Ta ei leia piiblist küll mingit sellekohast otsest keeldu, kuid taeva Jumal on temale liiga kõrge ja püha triviaalseteks, kergekaalulisteks ütlemisteks. Jumala püha vaim on teinud oma tööd tema südames.

Üheksas käsk keelab valetunnistuste andmise. Tsiteerime siinkohal Osvald Tärki:

Seda võib teha kohtus, mis ongi nähtavasti käsu teksti peamine mõte. «Sa ei tohi tunnistada oma ligimese kohta valetunnistajana.» – Käsk kaitseb tunnistajat ennast väärteele sattumise eest ja see kaitseb ka kohtu au. Igale rahvale on oluline, et tema kohtud oleksid aus ja lugupidamises. Valetunnistaja viib õigusemõistmise asutuse eksiteele, mis toob juba ränga kahju kogu ühiskonnale.

See on väga piiratud kontekst. Suhteliselt vähesed leiavad end kunagi olukorrast, kus neil tuleb esineda kohtus tunnistaja rollis. Kõne all on vaid aususe erijuhtum. 

Need ongi paar näidet sellest, kuidas dekaloog kujutab endast sügavamate põhimõtete lihtsaid juhtumeid. 

Vaadakem nüüd, milliseid kümne käsu sisse kuuluvaid elemente võis täheldada juba enne käsuandmist Siinai mäelt, tähendab enne Jumala vana lepingut iisraellastega.

1. Ebajumalakummardamise keeld. 1. Moosese 35.2–4: Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid koos temaga: «Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided! Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin.» Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha ühe Sekemi ligidal oleva tamme alla.

2. Religioossete kujude ja piltide valmistamise ja kasutamise keeld. Omaette põhimõttena oleks see keeld olnud mõttekas vaid nendele – näiteks Eenokile, Noale, Aabrahamile, Iisakile, Jaakobile, Iiobile, iisraellastele –, kellele oli tõeline Jumal ennast ilmutanud ja kes ehk tahtnuks teda kuju või pildi kaudu esitada, sest muude inimeste puhul oleks see langenud kokku ebajumalakummardamise keeluga (1. käsk). Nähtamatu Jumal ei soovinud, et teda, tõelist Jumalat, teenitaks kujude või piltide ette laskumisega. Näiteid selle keelu rikkumisest Siinai-eelsel ajal pole piiblist leida.

3. Jumala nime asjata kasutamise keeld.  Selgeid näiteid Siinai-eelsest ajast ei leidu. 1. Moosese 4.26b on oma lakoonilisuses arusaamatu (eestikeelne tõlge «nime appi hüüdma» sisaldab tõlgendusmomenti, sest originaal ütleb: «nime kutsuma»).

4. Hingamispäeva pühitsemise käsk.  Hingamispäevakäsu sõnastuses Teises Moosese raamatus 20.11 osutatakse loomise seitsmendale päevale. Selle  päeva (reede õhtust laupäeva õhtuni) pühitsemise esmase korralduse leiame aga manna kogumisega seotud episoodist, kui Egiptusest väljarännanud iisraellased olid juba kõrbeteekonnal (2. Moosese raamatu 16. ptk). Käsuandmine Siinai mäelt leidis aset sellest episoodist küll umbes kolm nädalat hiljem, kuid osutatud sündmustik kuulus ilmselt ikkagi vana lepingu läheneva sõlmimise juurde. Piiblist pole näha, et seitsmenda päeva pühitsemise nõue oleks kehtinud kellelegi juba varem.

5. Vanemate austamise käsk. Selle põhimõtte tähtsust võib järeldada Noa poegade Seemi ja Jaafeti käitumisest, 1. Moosese 9.20–23. Vana testamendi aegses  ühiskonnas kuuletusid lapsed oma isale ja austasid teda; vrd 1. Moosese 18.18–19.

6. Tapmise (õigemini: mõrvamise) keeld. Väga selge keeld juba inimkonna koidikust alates. 1. Moosese 4.8–15;  9.6.

7. Abielurikkumise keeld.  Samuti selgesti olemas juba Aabrahami ajal, ligi pool tuhat aastat enne käsuandmist Siinai mäelt. Koguni Egiptuse vaarao ja Lõuna-Kaananimaa Gerari linna valitseja Abimelek olid abielu jumalikust kaitstusest teadlikud. 1. Moosese 12.10–20;  20.1–14.  Joosep keeldus rikkumast abielu, öeldes: Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu? (1. Moosese  39.9b)  Pandagu tähele: abielurikkumist peeti patuks  Jumala vastu.

8. Varastamise keeld.  Aabrahami pojapoeg Jaakob ja selle onu Laaban olid sellest teadlikud. 1. Moosese 30.32–33;  31.30, 39.

9. Valetunnistamise keeld. Siinai-eelsest ajast puuduvad näited kohtulikust valetunnistamisest, küll aga leidub näiteid sellest, et valetamine on väärtegu. Aabraham  (pooleldi) valetas vaaraole ja Abimelekile (viited ülal). Iiob, kelle eluaeg arvatakse kuuluvat perioodisse, mil iisraellased olid Egiptuses, hüüdis teda lohutavatele sõpradele: Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!  (Iiobi 6.28) Kõige esimene piiblis talletatud vale kuulub saatanale (1. Moosese 3.4) ja järgmine vennatapjale Kainile (1. Moosese 4.9).

10. Himustamise keeld. Siinai-eelsest ajast pole otsest keeldu, kuid on näide keelatu himustamise kahjulikkusest:  Eeva patule eelnes himu (1. Moosese 3.6).   

Teatavad osad dekaloogist olid seega täheldatavalt olemas juba enne Moosese seadust. Jumala keeldudest üleastumist ja universaalse moraaliseaduse rikkumist esines inimkonna algusest saadik (Aadama ja Eeva sõnakuulmatus, Noa-aegse veeuputuse eelne kurjusele andunud inimkond, Soodoma ja Gomorra elanike loomuvastasus). Aabrahami kohta tunnistab Jumal, et «Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadlusi ja õpetusi» (1. Moosese 26.5).  Aabrahamil oli Jumalaga väga lähedane suhe, ta elas oma Loojale kuulekalt, kuid just täpselt millised kõik need käsud, seadlused ja õpetused olid, pole praegu võimalik öelda. Teame vaid, et teda peetakse kõigi kristlaste vaimulikuks isaks (Galaatlastele 3.7, 29), ta maksis kümnist  (1. Moosese 14.20b) ja nähtavasti tundis Jumala plaani või  tähtsaid osasid sellest (Johannese 8.56; Heebrealastele 11.10, 17–19).

5. Kristlus pole massireligioon

Alljärgneva õigeks mõistmiseks tuleb aru saada, et piibellik kristlus pole ega ole mõeldudki olema praegusel ajastul – enne Kristuse tagasisaabumist –  massireligioon. Ehkki väidetakse, et kristlasi on praegu terve kolmandik maailma elanikest, pole  enamik neist kristlased piibli mõttes. See tohutu suur arv on kõigi ennast kristlikuks nimetavate kirikute nimekirjades olevate liikmete koguarv, ent ons nad kõik kristlased, nagu määratleb piibel? Ilmselt mitte. Sest  «kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu,» iseloomustas Jeesus tõelist kristlust praegusel ajastul (Matteuse 7.14), «ja pisut on neid, kes selle leiavad.»  

19. novembril 2003  kirjutas lugupeetud pastor Eenok Haamer ilmse südamevaluga (Eesti Kirik nr 47):

Kirik, milles töötame, on tähendust kaotamas vaimses mõttes. Väline on saanud ja saab tähtsamaks sisemisest. Inimese mõtte kohaselt määratakse kiriku edaspidist kujundamist ja kujunemist. Vaatame ja oleme nõutud.

Osadusest on puudu selles kirikus. Kui püütakse rääkida koguduse olemusest ja ülesandest, siis tekib küsimus, kas siiani pole seda teatud? Kuidas me üldse oleme seni olemas olla saanud? Misjonikeskus ja üks ning teine püüab midagi ette võtta, aga ons nad küsinud Jumalalt, kas nõnda on õige? Keegi pole süüdi, ometi läheks elu nagu mandumise suunas. Miks?   

 . . .

Võime ametist lahti lasta kõik korra pidamisel ja loomisel saamatud vaimulikud, võime kõik kirikuõpetajad ümber nimetada preestriteks, võime kogudused ühendada liitkogudusteks, võime karistuse ähvardusel läbi viia see- ja teistsuguseid reforme, võime kõik ümber korraldada ja ometi läheb kõik järjekindlalt allamäge.

Õnnetuse põhjus on see, et kogudused koosnevad inimestest, kes pole iialgi kogenud ehtsat kristlikku meeleparandust ja pöördumist. Nad on lihalikud, tähendab normaalsed nagu inimesed ikka. Nad ei erine oluliselt muust ühiskonnast. Ent lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda, kirjutas apostel Paulus (Roomlastele 8.7). Kristlane on seevastu inimene, kes on mõtteviisi radikaalse muundumise protsessis (Roomlastele 12.2). Niisama huvilisi on kirikusse  kerge vastu võtta ja liikmeks teha. Ehk oleks tõesti tulnud Jumalalt küsida, kas nõnda on õige.

Kristlased ei ole tänapäeval terved rahvad ega ka oluline osa mingist rahvast, vaid on suhteliselt väike arv  üksikinimesi,  kes on Jumala poolt  valitud  kõigist rahvastest ja hõimudest  (Ilmutusraamat 5.9b) ning Jumalaga seotud nn uue lepingu kaudu (1. Korintlastele 11.25). Nagu juba märgitud, ütles Jumal uue lepingu kohta, et see pole vana lepingu sarnane (Heebrealastele  8.9;  Jeremija 31.32). See pole vana lepingu sarnane, sest ta ei koosne sätetest ja punktidest, tervest hulgast eeskirjadest, vaid:  Ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad saavad mulle rahvaks  (Heebrealastele 8.10;  Jeremija 31.13). Muutub inimese süda, mis saab Looja õpetusele vastuvõtlikuks.

6. Käsud ja kristlus

Apostel Paulus ütles: «Eks ma ole vaba?» (1. Korintlastele 9.1a) Ja samuti: «Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses.» (Galaatlastele 5.13)  Siit näeme, et kristlik vabadus pole kõiketohtimine. Sama õpetas ka apostel Peetrus: 

• 1. Peetruse 2.16:  Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!

Millise seaduse järgi  kristlane elab, seda iseloomustas Paulus nõnda: 

• 1. Korintlastele 9.21:  Seaduseta olijatele [paganatele] ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta[.]

Vt  lisaks ka Galaatlastele 6.2. Paulus elas Kristuse seaduses, aga see ei võinud olla muu kui Jumala seadus, mis oli talle kirjutatud mõistusesse ja südamesse. Nõnda nagu see oli olnud ka Jeesusel Kristusel.

Mida öelda sellel tagapõhjal niinimetatud kümnest käsust?

Mõistagi ei tule ebajumalakummardamine kristlase puhul kõne alla. Ka ei kummarda kristlane tõelist Jumalat kuju ega pildi ette laskumisega. On tõsi, et sellekohast otsest keeldu uues testamendis ei leidu. Juutkristlased ei kasutanud jumalakummardamisel kujusid ega pilte, sest nad olid tuttavad vana testamendi keeluga. Endised paganausulised, kes pöördusid kristlaseks, olid tavatsenud kummardada oma ebajumalaid kujude ja muude kultuseobjektide ette laskudes, millest mõistagi nüüd loobusid. Tõelise Jumala kummardamine kujude ja piltide kui n-ö abivahendite kaudu polnud uue testamendi ajal üldse küsimuses. Alles mõni sajand pärast Kristust hakati katoliikluses nn pühapilte valmistama ja austama. Ajaloost on teada pühapiltide vastu suunatud usuliikumised, nn pilditülid  8. ja 9. sajandil Bütsantsis. Tänapäeval on kultuseotstarbeliste kujutiste kasutamine teatud kirikutes tähtsal kohal. Artiklis «Ikoon» kirjutab ENE (3. köide, 1988, lk 564), et see pole õigeusukiriku tõekspidamise järgi pelk kujutis ega sümbol, vaid teeb kujutatu vaatajale maagiliselt ja müstiliselt juuresolevaks. Ah siis nõnda! Kuid Jumala puhas õpetus on «maagiale ja müstikale» alati vastandunud.   

Siin on sobiv juhus näitamaks, et uue testamendi järgi ei kandnud Jeesus pikki, naiselikke juukseid ning kes teda selliselt kujutavad, häbistavad oma Lunastajat. Apostel Paulus tunnistas kirjas korintlastele, et ta on näinud Jeesust, meie Issandat (1. Korintlastele 9.1); järelikult teadis ta, kuidas Jeesus välja nägi. Samas kirjas manitses ta: Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse (1. Korintlastele 11.1). Ning vähesed salmid hiljem ta lisas: Eks loodus ise õpeta teile, et mehele ei ole auks [teises tõlkes: on häbiks] kanda pikki juukseid, aga kui naine kannab pikki juukseid, siis on see temale auks, sest pikad juuksed on talle antud katte eest. Kui aga keegi kavatseb kiusu ajada, siis ta teadku, et meil ega Jumala kogudustel ei ole seesugust kommet  (1. Korintlastele 11.14–16). Võidakse väita, et leppimatus meeste pikkade juustega oli tolle aja sotsiaalne komme, praegusel ajal on aga pikad salgud meestel aktsepteeritud. Kuid kas austataks Jumalat ja tema Poega, kui kujutatakse Jeesust nõnda, nagu oli vähemalt tema omaaegses ühiskonnas meesterahvale häbiväärne? Kui keegi on kristlane, ei vaja ta mingeid kultuslikke pilte ega kujusid, veel vähem oma Lunastajat häbistavaid.

Jumala nime asjata kasutamise kohta ei leidu uues testamendis otsest keeldu, küll aga vihjeid Jumala nime teotamisele (Roomlastele 2.24; Ilmutusraamat 16.9), kuid mida teotamisega mõeldakse, ei tarvitse olla selge. Võib-olla mõeldakse igasugust varjuheitmist Jumalale. Meenutame, et nn  meieisapalves õpetas Jeesus oma jüngreid Jumalat kiitma ja tunnistama, et Jumala nimi on püha:  Pühitsetud olgu sinu nimi (Matteuse 6.9b, Luuka 11.2b). Kui nimi – see tähendab ühtlasi, et nime kandja – on püha, ei suhtuta sellesse kergemeelselt. Eespool (jaotises 4) oli juba juttu sellest, kuidas suhtub kristlane igasugustesse tühivihjetesse Jumalale ja Kristusele.

Mis puutub hingamispäevasse, siis iisraellastel seostusid jumalateenistused ühe kindla püha kohaga, kus paiknes  lepingulaegas (seaduselaegas), milleks oli templi asutamise järel Jeruusalemma tempel, ja kindla püha ajavahemikuga, milleks oli vahemik reede õhtust laupäeva õhtuni. Viimasele lisandusid  mõned kalendripühad. Kristlase jaoks ei ole praegu püha kohta ega püha aega, vaid kristlane on igas paigas ja igal ajal pühendunud Jumalale ning kummardab teda püha vaimu läbi (vrd Jeesuse ütlust Johannese 4.21–24). Uuest testamendist pole leida nõuet, et mingi nädalapäev peaks olema püha. Küll aga leiame manitsuse, et kristlased ei jätaks unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks (Heebrealastele 10.25a). Kuid pole määratud, millisel päeval peaks kogudus koos käima. Samuti pole keelatud tolsamal päeval töötada. Apostel Paulus möönas, et mõni hindab üht päeva muudest paremaks, teine hindab kõiki päevi ühesuguseks (Roomlastele 14.5), ega näinud selles probleemi, kui vaid ei kritiseeritaks üksteist.

Ei või siiski eitada, et regulaarne puhkepäev kord nädalas – olgu see laupäev või pühapäev või mingi muu päev – on hea tava, mis kosutab inimese tervist ja soodustab perekonnaelu.

Vanemate austamise tähtsust kinnitas uues testamendis apostel Paulus (Efeslastele 6.1–3). Väga selge on uues testamendis tapmise (mõrvamise) ja abielurikkumise keeld. Jeesus õpetas, et juba vihkamine ja võõra abielunaise himustamine on südames võrdväärne vastavalt tapmise ja abielurikkumisega (Matteuse 5.21–22;  27–28;  1. Johannese 3.15). Kristlane ei varasta, ei valeta ega himusta (Efeslastele 4.28;  Koloslastele 3.9–10;  1. Johannese 2.16–17).

Kõike kokku võttes tõdeme, et suurem osa kümne käsu sisust – pealegi laiendatuna, avardatuna – on kristlasele mõistagi kehtiv. Samas pole õige öelda, et kristlane peab joonduma oma elus sellele dekaloogile, mis anti omal ajal Siinai mäelt. Enamik kirikuid küll tunnistab sõnades kümne käsu keskset tähtsust kristlasele, kuid ise ei järgi seda dekaloogi. Enamik ei järgi 4. käsku, vaid parimal juhul inimeste moonutatud alternatiivi, ja suured kirikud ei järgi 2. käsku. Kui nad järgiksid, puhastaksid nad oma pühakojad kõigist nn  pühapiltidest ning -kujudest ja ikoonidest. Pealegi õpetab Jumala Sõna, et kes rikub ainsatki käsku, on saanud süüdlaseks kogu käsuõpetuse rikkumises (Jaakobuse 2.10).

Me pole jõudnud järeldusele dekaloogi peamise osa tähtsusest kristlase jaoks Moosese raamatute varal, vaid Jeesuse õpetuse põhjal. Nagu juba näidatud, pidas Paulus end Jumala seaduse järgijaks, kuid ei samastanud Jumala seadust enda puhul Moosese seadusega, vaid  Kristuse seadusega  (1. Korintlastele 9.21).

Oma taevamineku eel käskis Jeesus jüngreid, et nad õpetaksid neid, kes edaspidi jüngriteks saavad, pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Matteuse 28.20a). Jeesuse käsud ei samastunud dekaloogiga. Voorused, nagu kohusetruudus, usaldusväärsus, külalislahkus, abivalmidus, kannatlikkus, heatahtlikkus, tänulikkus, rahumeelsus ja julgus, ei sisaldu otseselt kümnes käsus, ent nad on uue testamendi kinnitusel olulised. Teisest küljest – kui keegi on riiakas, ülbe, halastamatu, prassija, joodik, pillaja, jõhker, toores, pilkaja või arg, siis millist dekaloogikäsku ta sellega rikub? Otseselt mitte ühtegi! Kuid kristlane ei tohi olla niisugune. Jeesus ei olnud niisugune. Dekaloog, nagu näha, on kristlase seisukohalt üsna piiratud seadus. Kristlase olemiskoodeks on palju avaram ega lase ennast ammendavalt kirjasõnasse valada. Ta on sisestatud Jumala vaimuga inimese mõistusesse ja südamesse.

Kristlase elunormiks on Jeesus Kristus, temataoline isiksus, mis peab kujunema inimese sees koos vastavate tahteliste ja eetiliste omadustega. 

• Roomlastele 8.29: Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas.

• Galaatlastele 4.19: Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!

• Efeslastele 4.13: [K]uni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda[.] 

• Matteuse 5.48: Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Kui keegi arvab, et kümne käsu täitmisest piisab pääsemaks Jumala riiki, pangu tähele, kui paljud alamal loetletud teod langevad kümne käsu raamistikust väljapoole,  aga need on teod, mis blokeeriksid inimese pääste. 

• Galaatlastele 5.19–21: Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.

• 1. Korintlastele  6.9–10: Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega  ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri   Jumala riiki!

• Roomlastele 13.13:  Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses[.]

Kas hoorate (seksite väljaspool oma abielu)?  Olete riiakas?  Isemeelne?  Purjutate ja prassite? Selline ei ole kristlane. Kristlasel arenevad Jumala püha vaimu läbi hoopis järgmised omadused: 

• Galaatlastele 5.22–23: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel [kannatlikkus], lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.

Kristlase käitumisreegleid pole ammendavalt kirjas üheski seaduseraamatus. Kristlane õpib igas olukorras tunnetama, kuidas käituks samas olukorras Jeesus Kristus, ja võtab temalt eeskuju. Kõige aluseks on armastuse põhimõte: armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast (Markuse 12.28–31). Jumala armastamine on tema sügav austamine, talle kuuletumine, tema uskumine ja usaldamine, elamine kooskõlas tema eesmärkidega. Armastada ligimest on seista hea tema huvide eest pikas perspektiivis (mitte tingimata hetkesoovide eest), teda aidata ja edendada.  

7.  Lõpetuseks

Kirikud ja usuühingud või nende ajaloolised eelkäijad on heitnud pilgu vanasse testamenti ja valinud sealt Moosese seadusest palukesi, mis tunduvad olevat sobivad ka kristlase jaoks, samas lükates tagasi ohverdamised ja palju muud. Pakume lugejale siinkohal lõpetuseks väikese harjutuse, mille kaudu ta võib kontrollida omaenda mõtteviisi. Võtame järgmise piiblikoha: 

• 4. Moosese 15.38–40:  Räägi Iisraeli lastega [lausus Jumal Moosesele] ja ütle neile, et nad põlvest põlve teeksid enestele tutid oma kuue hõlmadele ja paneksid hõlmatuttide külge sinise nööri. Need tutid olgu teile selleks, et te neid vaadates meenutaksite kõiki Issanda käske ja täidaksite neid ega käiks ringi oma südame- ja silmahimude järgi, mis ahvatlevad teid truudusetusele. Pidage siis meeles ja täitke kõiki mu käske ja olge pühad oma Jumala ees.

See piiblikoht ei nõua ohverdamisi ega mingeid muid rituaale, vaid ainult teatavat rõivastiili, et kandjal oleks meeles täita kõiki Jumala käske. Arvatavasti peab lugeja end kristlaseks, kuid keeldub seda korraldust täitmast. Kuid mis põhjusel? Kas seepärast, et see anti iisraellastele? Aga miks ta siis tunnistab dekaloogi, mis samuti anti iisraellastele? Muide, siinses passuses esinev sõna «käsud» (heebrea keeles mitsvót) ei tähenda üksnes dekaloogikäske, vaid ka kõike, mida Jumal on nõudnud.

Palju loogilisem ja usaldusväärsem lähenemine on uskuda piiblit, mis õpetab, et vana leping pole enam jõus, ja uurida Jeesuselt kui uue lepingu vahendajalt ning tema apostlitelt uuest testamendist, millised on uue lepingu nõuded.

2008