Taanieli raamatu 7. peatüki kommentaar

Taaniel oli juut, kes noores põlves langes Babüloonia kuninga Nebukadnetsari kätte vangi ja viidi koos kaaslastega asumisele kuninga õukonda (Taanieli 1.1–6). Raamatu 7. peatükk räägib ühest Taanieli prohvetlikust unenäost. See oli Babüloonia viimse kuninga Belsassari esimesel aastal (Taanieli 7.1). Paar aastat hiljem vallutasid meedlased ja pärslased Babüloonia pealinna Babüloni. Taaniel oli 7. peatükis kirjeldatud nägemuse ajal juba kõrges vanaduses, arvatavasti 80-ndates eluaastates. Raamatu peatükid pole alati ajaliselt õiges järjekorras; 7. peatükk  paigutub ajaliselt 4. ja 5. peatüki vahele (4. peatükis on Nebukadnetsar veel elus, 5. peatükk räägib juba Babüloni vallutamisest ja Belsassari surmast). 7. peatükk ja eelnevad raamatu osad alates salmist 2.4 on meile säilinud aramea ehk arami keeles, ülejäänud raamat on heebreakeelne.

Taanieli siinset nägemust sobib kõrvutada tema 2. ja 8. peatükiga, aga eriti uue testamendi Ilmutusraamatu 13. ja 17. peatükiga. Taanieli raamat ja Ilmutusraamat täiendavad teineteist.

7.1. Paabeli kuninga Belsassari esimesel aastal nägi Taaniel voodis olles und ja nägemusi oma peas. Siis ta kirjutas unenäo üles, tegi selle sisust kokkuvõtte.

7.2. Taaniel hakkas rääkima ja ütles: «Ma nägin oma nägemuses öösel, vaata, neli taeva tuult panid voogama suure mere.

7.3. Ja neli suurt metsalist tõusid merest, üksteisest erinevad.

7.4. Esimene oli nagu lõvi, aga tal olid kotka tiivad; minu nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda.  

7.5. Ja vaata, tema järel tuli teine metsaline, karu sarnane; aga see pandi püsti ühe külje peale ja  tal olid kolm küljeluud suus hammaste vahel; ja temale öeldi nõnda: «Tõuse, söö palju liha!» 

7.6. Pärast  seda ma nägin, vaata, oli üks teine, otsekui panter, ja tal oli seljas neli linnutiiba; sel metsalisel oli neli pead ja temale anti valitsus.

7.7. Pärast seda ma nägin öistes nägemustes, vaata, seal oli neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgade alla. Ja see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme sarve.

7.8. Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja  suu, mis suurustas.

        

2. salmi «neli taeva tuult» võib tähendada ingleid või deemoneid, kuivõrd tuult ja vaimu tähistab vanas testamendis üks ja sama sõna. Voogama pandud «suur meri» võib sümboliseerida rahutuid rahvaid (vrd. Jesaja 57.20).

Merest tõusis Taanieli nägemuses neli suurt elajat ehk elukat, piiblitõlke sõnastuses «metsalist». Nad tõusid üksteise järel, mitte kõik korraga. Esimene oli nagu lõvi, kellel olid kotkatiivad, aga need kitkuti ära ja ta pandi jalgadele püsti nagu inimene ja talle anti inimese süda. Teine metsaline oli nagu ablas karu, kelle hammaste vahel oli kolm küljeluud; järgmine oli pantri sarnane, kellel oli aga neli pead ja neli linnutiiba, ning viimane metsaline oli kole ja kohutav, temal olid suured raudhambad ning kümme sarve. 

Kuna kolmandal metsalisel oli neli pead, teistel metsalistel igaühel ilmselt üksainus pea, siis oli Taanieli nähtud peade koguarv seitse. Viimase mesalise kümme sarve olid metsaliste seitsmenda pea peal.

Ilmselt sümboliseerivad metsalised järjestikuseid valitsusvõime. Kolmanda metsalise kohta ongi öeldud otse, et «temale anti valitsus».

Neid nelja valitsusvõimu pole raske identifitseerida. Taaniel on samadest valitsustest kirjutanud ka teisal, nimelt oma raamatu 2. peatükis. Esimene oli Nebukadnetsari Babüloonia ehk Kaldea riik. Et metsaline kaotas tiivad, see võib osutada Nebukadnetsari seitsmele hullumeelsuse aastale, mis kärpisid tema uhkust ja võimu. Metsalise muutumine inimese taoliseks ja inimsüdame saamine osutab ilmselt Nebukadnetsari hullumeelsuse järgsele imelisele pöördumisele, mil ta hakkas ülistama ja austama taeva Jumalat. Nende sündmuste kohta vt Taanieli 3.31– 4.34.

Teine metsaline, karu sarnane, oli Kaldea impeeriumile järgnenud Meedia–Pärsia kuningriik. Et see metsaline «pandi püsti ühe külje peale», võib tähendada, et üks külg oli kõrgem kui teine, ja võib viidata ühe võimukomponendi domineerimisele teise üle. Ajaloost on teada, et domineeris Pärsia. Metsalise hammaste vahel olevad küljeluud arvatavasti viitavad selle kuningriigi kolmele tähtsale vallutusele: Lüüdia kuningriik Väike-Aasias, teiseks Kaldea impeerium ja kolmandaks Egiptus.  

Pärast seda valitses pantri taoline metsaline, kellel oli neli tiiba ja neli pead. See oli Kreeka–Makedoonia impeerium, mis teatavasti lagunes kuningas Aleksander Suure surma järel neljaks osaks. Aleksandri kallaletungist pärslastele ja meedlastele ning tema kuningriigi lagunemisest neljaks räägitakse ka Taanieli raamatu 8. peatükis, kus on lugu jäärast ja sikust. Kahe sarvega jäär sümboliseerib ingli seletusel «Meedia ja Pärsia kuningaid», võidukas sikk aga «Kreeka kuningat». Suur sarv siku otsaesisel, mille abil sikk ründas, oli «esimene kuningas», tähendab Aleksander Suur. See sarv aga murdus ning tema asemel tõusis neli väiksemat sarve. Vt  Taanieli 8.20–22.

Neljas metsaline, kümne sarvega ja raudhammastega, kirjeldamatult kohutav ja väga tugev, oli Rooma riik, mis neelas Aleksandri omaaegse impeeriumi osad.

Sarvede ning eriti nende vahelt kerkinud pisikese, aga suurustava suuga sarve jaoks  leiame seletuse hiljem, kuid praegu jätkame 9. salmist: 

7.9.  Kui ma seda vaatasin, asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill. Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks oli põlev tuli.

7.10. Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest. Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees. Kohus võttis istet ja raamatud avati. 

7.11. Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha hävitati ning heideti tulle põlema.

7.12. Ka teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati kindlaks nende eluea aeg ja kestus.

7.13. Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette.

7.14. Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.

7.15. Mina, Taaniel, olin selle tõttu ärevil ja nägemused mu peas kohutasid  mind.

10. salm annab Jumalat teenivate vaimolendite arvu – 101 miljonit. Sama arvu annab Ilmutusraamat (5.11). Kui arvestada, et üks kolmandik kõigist algsetest inglitest on muutunud kurjadeks vaimudeks ning kaks kolmandikku on jäänud ustavaks (selle arvamuse aluseks on Ilm. 12.4), saame kurjade vaimude koguarvuks 50,5 miljonit. Deemonite arv moodustab maakera praegusest inimelanike arvust niisiis vaevalt ühe protsendi. Kohtust ja «raamatutest» räägime allpool.

Seejärel nägi Taaniel (11. salm), et metsaline tapeti ja heideti tulle. Ka teistelt metsalistelt (12. salm) võeti ära valitsus – see kinnitab, et metsalised sümboliseerisid valitsusvõime – ning määrati nende edasine kestus. Nüüd aga tekib küsimus, millistest valitsustest on jutt. Seda pole selgesti seletatud, kuid arvatavasti on metsaline, kes tapeti ja põletati, toosama neljas metsaline ehk Rooma riik, aga «teised metsalised» on teised riigivõimud, kes tol ajal valitsevad maailmas. Lõpuaegne Rooma riik on niisiis esimene, mis hävitatakse.

Taanieli nägemus lülitub nüüd metsalistelt mujale. Ta näeb kedagi, keda ta nimetab Elatanuks ja kes võttis istet fantastilisel aujärjel, ja ka kedagi teist, inimesepoja (tähendab inimese) sarnast, kes tuli taeva pilvedega ning viidi Elatanu ette ja sai sellelt au ja kuningriigi ning kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Selle nägemus-pildi ärataipamine ei peaks olema raske. Me teame mujalt piiblist, et Kristus saab ülemaailmse kuningriigi ja suure au. Elatanu on ilmselt Jumal ehk Isa.  

7.16. Ma astusin ühe juurde seal seisjaist ja palusin temalt seletust kõigi nende asjade kohta; ja ta vastas mulle ning tegi nende asjade tähenduse mulle teatavaks: 

7.17.  «Need suured metsalised, keda on neli, on neli kuningat, kes tõusevad maa peal.

7.18. Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks – igavesest ajast igavesti.»

7.19. Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi jalgade alla,

7.20. ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel olid silmad ja suurustav suu ja misnäis olevat suurem kui teised.     
                            

7.21. Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja võitis nad,

7.22.  kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.  

Oma nägemuses palub Taaniel seletust, ilmselt ühelt inglitest, kes samuti nägemuspildis osalevad, ja saab talt vastuse. Nendes salmides sisaldub väike tagasivaade. Eespool juba lugesime, et Elatanu võttis istet ning et (10. salmis) kohus võttis istet ja raamatud avati. Siin (22. salmis) mainitakse jälle Elatanu tulekut ning täpsustatakse, et kohtupidajad on Jumala pühad, tähendab need, kes olid kristlased ja nüüd on Jumala riigis, ning et nemad said kuningriigi endale. Varem (14. salmis) lugesime, et kuningriik anti Inimesepojale, kuid siin pole vaja näha vasturääkivust. Me teame teistest piiblikohtadest, et Jumala riigi valitsejaks saab Kristus, kuid ta ei valitse üksi, vaid  igavesse ellu jõudnute abiga. (näiteks 2. Timoteosele 2.11–12;  Ilmutusraamat 20.4).

Enne kui Elatanu tuli ning pühad said kuningriigi, sõdis väike aga söakas sarv pühadega (tõeliste kristlastega) ja oli edukas. Arvatavasti on nende inimeste näol tegemist paljudega, kes pöörduvad alles lõpuajal ja jõuavad Jumala riiki läbi suure viletsuse (Ilmutusraamat 7.9, 13–17).

Mis on see «kohus» ja mis on need «raamatud», mis kohtuajal avatakse? Iga inimest ootab surma järel «kohus» (Heebrealastele 9.27), aga kristlastele kehtib see põhimõte surma osas sümboolselt, sest nad on juba ristimise kaudu «surnud» ja ristimisveest «üles tõusnud» (vrd Roomlastele 6.4) ning lähevad oma füüsilise elu lõpul surmast ellu ilma edasise kohtuta (Johannese 5.24). See tähendab, et nad on oma «kohtu» oma kristlikus elus juba saanud. Kristlik elu oma katsumustega ongi «kohus» (1. Peetruse 4.12–17). See on protsess, mille käigus peab inimene õppima Jumalat tundma ja näitama, et Jumal on tema elus kõige tähtsam. Kes maailma elanikest sureb mittekristlasena, satub samasuguse «kohtu» alla nn teises ülestõusmises ja võib tollal jõuda igavesse ellu (Ilmutusraamat 20.12).

Mis puutub «raamatutesse» (10. salmis), siis laialt valitseb arvamus, et need on ürikud, millesse on kirjutatud inimeste varasema elu teod, kuid lubatagu arvata teisiti. Kui inimene parandab meelt ja võtab vastu Kristuse ohverduse, kustutatakse kõik tema patud Kristuse vere läbi ning jätkuva meeleparanduse korral andestatakse talle ka kõik edasised patud, mida ta kristlasena teeb nõrkusest või kiusatuses olles (Jesaja 1.18;  1. Johannese 2.1–2). Jumala riigi tuleku järel leiab aset inimeste massiline pöördumine. Rahvaste silmadelt kõrvaldatakse kate, inimesed võtavad vastu oma Lunastaja, saavad Jumala vaimu ning kogu maailm muutub mõne aja möödudes kristlikuks (Joeli 3.1–2;  Jesaja 25.7; 11.9), sattudes sellega ühtlasi kohtumõistmise (tähendab läbikatsumise, usu proovilepaneku) alla.  Inimkonda abistavad selles protsessis koos Kristusega need, kes olid jõudnud Jumala riiki varem (Johannese 5.22;  1. Korintlastele 6.2). 

Varasematel patutegudel pole igavesse ellu jõudmise või mittejõudmise seisukohalt enam otsest tähtsust, igavene elu on Jumala armuand. Küll aga sõltub Jumala riigis saadav amet inimese kristliku kasvamise edust, nagu näeme Jeesuse tähendamissõnast sulastele antud rahast (Luuka 19.11–27). Nn kohtuaeg seega määrab ka kristlase positsiooni Jumala riigis. Varasemal elul võib siiski olla kaudne mõju, kuivõrd inimese varasemad väärteod võivad kahjustada tema vaimu ning teha tema kohtuaja raskemaks, kui see tarvitseks olla.

«Raamatud» (Taanieli 7.10; Ilmutusraamat 20.12) võivad sümboliseerida kristlaste pöördumisjärgsete tegude registreid, millest hakkab olenema päästetute positsioon Jumala riigis, kuid arvame, et «raamatud» võivad olla ka lihtsalt piibel, Jumala Sõna. Sest eks öelnud Jeesus inimese kohta, kes tema ajal polnud Jumala poolt valitud ega suutnud tema sõna vastu võtta: «Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval» (Johannese 12.48).

Valega toidetud ja eksitatud inimkond vajab Jeesuse naasmise järel rohkesti õpetamist ja juhendamist, mida hakkavadki tegema koos Jeesusega «Kõigekõrgema pühad».

Elatanu «tulekust» (22. salmis) ei tule aru saada nõnda, et ta tol ajal tuleb maa peale.Isa saabumine leiab aset palju hiljem (Ilmutusraamatu 21. peatükk). Taanieli nägemus on lihtsalt fikseerinud, et kõik nähtu toimub Isa juhatuse ja ülevaatuse all, kes on Jumal üle kõige. 

Nüüd loeme ingli jätkuvat seletust:

7.23. Ta ütles nõnda: «Neljas metsaline on neljas kuningriik maa  peal, kõigist kuningriikidest erinev, see sööb kogu maa ja tallab ning  purustab selle.

7.24. Ja need kümme sarve: sellest kuningriigist tõuseb kümme kuningat, ja veel üks tõuseb pärast neid; aga tema on teistsugune kui eelmised ja ta alandab kolm kuningat.

7.25. Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.

23. ja 17. salmi võrdlemine näitab, et mõisted «kuningas» ja «kuningriik» on võrdväärsed. Kuningas kehastab kuningriiki. (Sama järelduse võime teha 8. peatüki salmidest 21–22.) Tänapäeva kontekstis mõtleme «kuningriigi» all lihtsalt riiki ning «kuninga» all tema valitsejat. Nagu teada ajaloost, on neljas kuningriik Rooma riik. 24. salm annab ka kümne sarve tähenduse: need on kümme riiki, mis tõusevad Rooma riigist, ilmselt pärast Rooma langemist aastal 476. Ajaloost on identifitseeritud järgmised tippvõimud, mis kerkisid Rooma riigi territooriumil: 1) Odoakeri riik (476–?),  2) Vandaalide riik (455–534),  3) Idagootide riik (umb. 490–554),  4) Rooma riigi uuestisünd keiser Justinianus I ajal (554– umb. 560),  5) Frangi riik Karl Suure ajal (768–814),  6) Püha Rooma ehk Saksa-Rooma riik Otto Suure ajal (962–973),  7) Saksa-Rooma riik Karl V ajal (1500–1558),  8) Prantsusmaa Napoleon I diktatuuri ajal (1799–1813)  ning  9) Mussolini–Hitleri liit (1936–1945). Kümnendat Rooma riigist tõusnud tippvõimu aga veel pole.    

Tõdesime ka, et kümne sarve vahelt tõusis veel üks sarv, mis oli pisike, tähendab vähese jõuga, aga samas oli see sarv väga kange suurustaja (8. salm). Ta koguni näis olevat suurem teistest sarvedest (20. salm).  See sarv teeb suuri Jumala-vastaseid (Jumala õpetuse vastaseid) sõnu, piinab Jumala inimesi ning püüab muuta «aegu ja seadust». Aga millisest seadusest võiks olla jutt? Vaevalt küll tegeleksid Jumala ennustused sellega, et mingi riik muudab tsiviilseadustikku. Arvestades konteksti, peaks olema selge, et jutt on Jumala seadusest. Väike sarv on religioonivõim, kes on üpris pretensioonikas ja püüab muuta ususeadusi. See võim ei saa olla muu kui paavstlus. Paavst väidab end olevat Kristuse asemik maa peal. Ta on piinanud ja tapnud Jumala inimesi minevikuaegadel (inkvisitsioon), aga Jumala Sõna ennustab raskeid katsumusi ka tulevikus. «Aeg ja ajad ja pool aega» on 3½ aastat vältav kannatuste periood, millest räägib ka Ilmutusraamat ning millele teeb lõpu Jeesus tagasitulekul.            

24. salmis osutas ingel, et veel üks kuningas – jutt on tollest pisikesest sarvest – tõuseb «pärast neid», aga 8. salmis nägi Taaniel pisikese sarve tõusmist teiste sarvede «vahelt» ning kolm endistest sarvedest kisti pisikese sarve eest välja. Kuna need kaks piiblikohta ei või rääkida teineteise vastu, ei saa 24. salmi väljend «pärast neid» tähendada, et pisike sarv tõusis pärast kõiki kümmet sarve, vaid ilmselt pärast esimest kolme sarve, keda ta «alandas». Need olid Odoaker, vandaalid ja idagoodid. Erilise võimu tsiviilvalitsuse üle saavutas katoliiklus Justinianuse (4. sarv) ajal. Paavsti oma nn kirikuriik tekkis aastal 756 ning püsib praegu Rooma linnas Vatikani riigi näol.

Ingel lõpetab seletuse:


7.26. Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.

7.27. Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all  antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.»

7.28. Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.

                             

Kui öeldakse siin ja öeldi varem (10. salmis), et kohus võttis istet, võib see olla kõnekujund, mis ei tarvitse tähendada muud, kui et Kristus astus oma ülesannetesse kohtunikuna (Jesaja 11.3–4;  Johannese 5.22). Kes on 26. salmi «tema» ja «ta», kellelt võetakse valitsus ja kes hävitatakse ning hukatakse lõplikult, pole otseselt selge. Kindlasti käib see ka pisikese sarve kohta, kes ei saa oma tegevust enam jätkata (meenuta salme 21–22), kuid vahest otsesemalt on mõeldud neljandat metsalist, kes elab lõpuajal oma viimse sarve kujul (vt 11. salmi).

Taanieli nägemus vapustas teda rängalt. 

September 2005