Põrgu?

Põrgu on piiblitõlkes kahetsusväärne sõna. Ta pärineb folkloorist ja esitab enam kui üht algkeelset sõna ning kolme täiesti eri mõistet. Kui algkeelsed eri tähendusega sõnad tõlgitakse üheks ja samaks sõnaks põrgu või liitsõnaks, mille osiseks on põrgu, on segadus vältimatu. Nii kirjutab «Eesti kirjakeele seletussõnaraamat» (1996) vastava märksõna all, et põrgu on surnute ja pahade vaimude asupaik, allmaailm; ristiusus ja judaismis patuste surmajärgne karistuspaik. «Eesti entsüklopeedia» (1994) täpsustab, et antiigi ja paljude muude pärimuste usundeis paigutati põrgu tavaliselt maa-alusesse pimedusse /…/. Judaismis ja kristluses on põrgu puhastamata patuste ja Jumala lähedusest ilma jäänute igavene karistusseisund ning ka Jumala-vastase viha ja mässu olukord (see võib tekkida juba maa peal). Piiblis on põrgu «igavene tuli», «kustumatu tuli», «kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu», «pimedus, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine».

Need «selgitused» on masendav pilt arusaamatusest. Segadus saaks vaevalt olla suurem. Allmaailm, surnud ja nendega koos pahad vaimud nagu õudusjutus. Pimedus, aga ühtlasi igavene tuli. Ning veider, et selles tules inimese «uss» ei sure. Ons «uss» tema nn surematu hing? Võigas mõte, et inimese sees elab uss! Kuid meid ei huvita praegu folkloor, mütoloogia, paganausundid ega pärimused, vaid ainult Jumala Sõna. Piibel laseb meil puhastada oma teadvuse ühiskondlikest väärkäsitustest. Alamal võtame läbi kõik põrguks tõlgitud sõnad piiblitekstis ning vaatame, mida nad tähendavad.

Vana testamendi šeol  

Alustame vana testamendiga. See kirjutati heebrea keeles, väiksemad osad ka heebrea keelele lähedases aramea keeles. Vaatame mõningaid tekstikohti.

• Õpetussõnad 7.27:  Tema koda on põrgutee – see viib alla surma kambritesse.

• Õpetussõnad 15.24:  Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.

Neis salmides on põrgu tõlgitud heebreakeelsest sõnast šeol ning vähemalt niipalju on siit kohe selge, et šeol asub all.  Ent pangem nüüd tähele teisi piiblikohti, milles esineb seesama heebreakeelne sõna, mis on sedapuhku aga tõlgitud hauaks.

• 1. Moosese 42.38b: Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed  murega hauda!

• 1. Saamueli 2.6: Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla
 hauda  ja toob jälle üles.

Kõige sagedamini on šeol tõlgitud eestikeelses piiblis sõnaga surmavald. Eelnevatest salmidest peaks aga selge olema, et tegemist on tõepoolest hauaga. Nõnda väidavad ka piiblikommentaariumid. Šeol on haud, kuid mitte niivõrd konkreetse kääpa või koopa tähenduses, kuivõrd sümboolses ja abstraktses mõttes. Umbes nagu meie sõna manala tänapäeval, siiski selle erinevusega, et manala pärineb mütoloogiast, šeol aga nähtavasti mitte. Näitena tõlkesõnast surmavald olgu esitatud järgmine piiblikoht, mis kirjeldab sõdalaste lebamist hauas.

•  Hesekieli 32.27:  Nad magavad koos muiste langenud kangelastega, kes läksid alla surmavalda oma relvadega, kelle mõõgad pandi neile pea alla ja kelle patud [vanemas tõlkes: kilbid] on nende luude peal; sest elavate maal oli hirm nende kangelaste ees.

Niisiis surmavallas magatakse. Surmavallas on vaikus, sest nõnda ütleb Psalm 115.17: Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse. Surmavallas on pimedus; seda ütleb Iiobi 10.20–22 (arvestatagu, et alljärgnev on kirjutatud luuletusena sellele omaste kujunditega): Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam, enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale, maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus! Surmavallas pole mingit tegevust ega tunnetust. Koguja 9.10: Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust! Kui keegi on surmavallas, siis see tähendab, et ta on hauas. Ta lebab vaikuses ja pimeduses teadvusetuna.

Mõnes piiblikohas on eesti tõlkijad asendanud heebreakeelse šeoli põhjendamatult ja arusaamatult eestikeelse sõnaga põrguhaud, mille täiendosa põrgu- ei lisa mitte midagi, vaid eksitab oma assotsiatsioonidega (näited: Õpetussõnad 5.5; Jesaja 28.15).

Šeoli vaste uues testamendis: hades

Teeme hüppe uude testamenti. Uue testamendi algkeel on kreeka keel. Uues testamendis leidub rohkesti vana testamendi tsitaate. Vaatame, kuidas heebreakeelne šeol on nendes tõlgitud kreeka keelde.

Psalmis 16.10, mis ennustab Jeesuse lühiajalist hauasolekut, esineb heebreakeelne šeol, mis on kreeka keeles saanud vasteks sõna hades. Vastava tsitaadi leiame Apostlite tegudest 2.27: sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist. Eesti keeles, nagu näeme, on taas kasutatud sõna surmavald, kreeka keeles aga sõna hades. Samal ajal kui vana testamendi sõnal šeol on puhas, mittemütoloogiline tähendus, on kreekakeelse hadesiga lugu teine. Ta oli sajandeid olnud kasutusel kreeka kirjanduses ja on kogunud enda külge müstiliste kujutelmade ballasti. Olles võetud paarsada aastat enne Kristust tarvitusele vana testamendi kreekakeelses tõlkes (nn Septuaginta) šeoli vastena, nõuab ta nüüd hoolikat tähenduse arvestamist. Me peame piibliteksti käsitlemisel unustama tema mütoloogilise taaga, mingi surnuteriigi mõiste, ning käsitma teda rangelt haua tähenduses. 

Uue testamendi tõlkija pole iga kord piirdunud isegi vastega surmavald, vaid on mõnikord vahendanud hadesi eesti keelde otse põrguks, jättes lugeja arusaamatusse, mida tuleks selle all mõista. Öeldu kohta paar näidet.

•  Matteuse 11.23: Ja sina, Kapernaum, kas sa arvad, et sind ülendatakse taevani? Ei, sind tõugatakse alla põrgusse, sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod mis sinus, siis ta oleks püsinud tänini.

Ei ole siin müstikat, põrgu on tõlgitud sõnast hades ‘haud’.  

• Luuka 16.23: Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.

See kuulub Jeesuse tähendamissõnasse rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, mida käsitleme allpool eraldi pealkirja all. Siinkohal olgu tähendatud, et kreekakeelse algteksti sõnajärg on niisugune: Ja hauas [hades], tõstes üles oma silmad, olles piinades, näeb Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.

Langenud inglite kinnipidamiskoht planeet Maa

Senistes näidetes on eestikeelse piibli põrgu tähendanud niisiis hauda. Üks teine mõiste sisaldub järgmises tekstikohas.

• 2. Peetruse 2.4: Jah, Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni.

Kreekakeelne tekst on siinkohal sõna-sõnalt umbes selline: Kuid kui Jumal ingleid patustanuid ei säästnud, vaid pimeduse soppidesse [mõnes käsikirjas: pimeduse ahelatesse] «tartarostas» nad kohale kohtuni kinnipidamiseks[.] Võtmesõna on siin verb, mille eestikeelne olematu vaste oleks tartarostama ning mis tuleb sõnast Tartaros. Viimane aga pärineb vanakreeka mütoloogiast ja tähendab mingit jumalate maa-alust kinnipidamispaika. Jutt on patustanud inglite, nüüd kurjade vaimude kinnipidamisest. Me teame paljudest piiblikohtadest, et nad asuvad maa peal tegevusvabaduse piiratuses ja ootavad oma kohtumõistmist. Põrgupimedus on tõlkija poolt suvaliselt kasutusele võetud sõna (vana tõlge ütleb koguni: vaid on neid pimeduse ahelatega põrgusse lükanud), kuna tõlkija nähtavasti ei osanud kreeka teksti teisiti edasi anda. 2. Peetruse 2.4 on ka ainuke koht uues testamendis, kus esineb Tartaros või sellest tuletatud verb. Mõeldud on kurjade vaimude seisundit maa peal. 

Kreekakeelne gehenna  
 

Kolmandaks tutvume tähtsa piiblimõistega, mida esitab uues testamendis kreekakeelne sõna gehenna. Sellel pole eelnevatega midagi ühist, ent taas leiame eestikeelsest piiblist vana tõlkevaste põrgu (kas eraldi või liitsõna osana). Kreekakeelse gehenna all mõeldakse Hinnomi orgu Jeruusalemma linnast lõunas ja edelas. Heebreakeelses vanas testamendis nimetatakse seda Ben-Hinnomi või Bnei-Hinnomi oruks (vastavalt ‘Hinnomi poja’ või ‘Hinnomi poegade’ org). Hinnomi orus oli vana testamendi aja mõnel perioodil nn põletuspaik, kus harrastati tulega seonduvat ebajumalateenistust. Piiblikäsiraamatud märgivad, et Jeesuse ajal oli samas Jeruusalemma prügila, kus hoiti põlemas lõkkeid, milles põletati prügi ja jäätmeid, ka lõpnud loomi ja hukatud kurjategijate laipu. Seda Jeesusele ja jüngritele hästituntud paika kasutas Jeesus sümbolina nende hoiatamiseks, kes on parandamatult õelad. 

Mis sünnib inimestega, kes on parandamatult õelad? Nad   põletatakse ära.  Seda võime lugeda mitmest piiblikohast.

• Johannese 15.6: Kes ei jää minu [Kristuse] külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.

• Matteuse 3.12: Tal [Kristusel] on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.

• Matteuse13.40: Nii nagu nüüd raiheinad [teises tõlkes: umbrohi] korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul.

Kustutamatu tuli on tuli, mida kellelgi pole võimalik kustutada. Seda tuld on kirjeldatud ka kui igavest tuld (Matteuse 18.8 jt), kuid mis mõttes igavest? Kindlasti mitte selles mõttes, et ta põleb igavesti, sest vaadakem, mida ütleb Juuda 7: Nii nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena. Ent need linnad ei põle praegu. Nad on igaveseks hävinud. Just selles seisneb hoiatus, mida nad pakuvad. Tuli oli igavene ilmselt selles mõttes, et tema  tagajärg on igavene.

Kui inimene meie ajal sureb – ükskõik, mil viisil, kas või tulesurma –, järgneb edaspidi ülestõusmine. Esimene surm ei ole igavene. Esimest surma kirjeldatakse koguni kui magamist (Taanieli 12.2 jm). Magamisele järgneb ärkamine. Ülalmainitud ärapõlemine on aga selline, millele ülestõusmist ei järgne. See tulesurm on igavene. Jumal teatas sellisest tulest vana testamendi prohveti Malaki (Malakia) kaudu. 

• Malaki 3.19–21: Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile juurt ega oksa. Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad. Ja te tallate õelaid, sest need saavad põrmuks [õige tõlge: tuhaks] teie jalgade all.

Ärapõlemine, millest siin ennustatakse, ei jäta hukkunutele «juurt ega oksa». Juurest või oksast võib kasvada uus puu. Siinsete ärapõlenute elu on aga igaveseks lõppenud. Nad saavad tuhaks  maapinnal. Nad olid juba saanud võimaluse heita end Kristuse armu alla ja olid selle täie teadmisega tagasi lükanud. Heebreakeelse sõna tõlge ‘põrm’ ei ole siin täpne. Sama sõna on tõlgitud õigesti näiteks 4. Moosese 19.9, kus on juttu ärapõletatud lehma tuhast. Mõlemad sõnad – põrm ja tuhk – esinevad üheskoos õigesti tõlgituna näiteks 1. Moosese 18.27 ja Iiobi 42.6.

Selline on parandamatult õelate igavene saatus: tulesurm, millest pole ülestõusmist. Nad ei kõlba Jumala riigile. Kuid surmas pole neil ka mingit kannatamist. Nad ei piinle igavesti mingis ebamaises tules, mis põletab, kuid ei põleta  ä r a.  Nad surevad kähku ja põlevad tuhaks ning seejärel pole neid enam iialgi olemas. Selle karistuse vastuvõtmiseks peavad nad aga eelnevalt taas surelikuna üles tõusma, ent see on teine teema.

Jeesus tavatses viidata Hinnomi orule kui sümbolile, et hoiatada oma kuulajaid saatuse eest, mis ootab parandamatuid jumalavastaseid. Vaadakem järgmist näidet.

• Matteuse 10.28: Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge [potentsiaalset igavest elu] ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus [kreeka k gehennas] hukata!

Tähendab, kartke Jumalat, kes võib inimese tules ära põletada ja ühtlasi välistada edaspidise ellutõusmise. Eesti piiblitõlkija on aga heaks arvanud jälle kasutada sõna põrgu, seekord hoopis teises tähenduses kui eelmistes näidetes.

Jumalale mittealistujate elu lõplik kustutamine toimub massihukkamisena kauges tulevikus, kui eranditult kõik inimesed on juba saanud võimaluse täie teadmise ja arusaamise juures otsustada, millise tee nad valivad, sealhulgas – seda tuleb eriti rõhutada! – kõik need, kes olid surnud Jumalat tundmata. Nad tõusevad surnuist ja teevad oma valiku, kuid see on teine teema, mis vajab eraldi käsitlemist. Lõpuks hõlmab meie planeeti tulemöll, millest lugesime juba prohvet Malaki raamatust, kuid millest on dramaatiliselt kirjutanud ka apostel Peetrus. Maininud kunagist veeuputust, ta jätkas:

• 2. Peetruse 3.7, 9–12: Aga praegusi taevaid ja maad, mis on säilitatud sellesama sõna jõul, hoitakse tule jaoks jumalakartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. /…/ Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad.

Igaveses elus olijaid tuli ei kahjusta, kõik füüsiline elu aga lakkab. Ent nagu Peetrus seejärel lisas (13. salm), loob Jumal uued taevad ja uue maa, «kus elab õigus». Me saame sellest aru nii, et planeedi pind vormitakse uueks. Võib tekkida küsimus, miks taevad on mitmuses. See võib olla puhtformaalne keelenähtus: heebrea ja aramea keeles puudub sõnal taevad ainsus. Peetrus ja teised piiblikirjutajad olid juudid, kes võisid olla emakeele sellest iseärasusest mõjutatud ka kreeka keele kasutamisel.

Mitte kõigile küsimustele ei osata praegu veel vastata. Üks küsimuste ring puudutab kohalikku, arvatavasti Jeruusalemma-lähedast nn tulejärve, milles hukatakse Kristuse tagasitulekul kaks võimukandjat, nn  metsaline ja valeprohvet – poliitiline juht ja kirikujuht –, kes olid kuradist inspireerituna Lunastaja vastu sõdinud (Ilmutusraamat 19.20). Selle põletuspaiga ettevalmistamisest, võib-olla taas Hinnomi orus, on kirjutanud ka vana testamendi prohvet.

• Jesaja 30.33: Sest ammusest ajast on valmis põletuspaik – see on ka kuninga jaoks. Sügavaks ja laiaks on see tehtud, tuleriidas on ohtrasti tuld ja puid; Issanda hingus, otsekui väävlijõgi, süütab selle.

Kui Kristuse tuhandeaastase valitsemisperioodi lõpul vabastatakse kurat üürikeseks ajaks vangistusest ja ta kogub suure inimsõjaväe jälle Lunastaja vastu sõdima, hävitatakse see vägi tule läbi ning taas lõõmab sama tulejärv, milles kunagi hukati metsaline ja valeprohvet (Ilmutusraamat 20.7–10). Tulehukkamisi toimub niisiis enam kui ühel korral; alles viimane neist on ülemaailmne.

Rikas mees ja vaene Laatsarus

See tähendamissõna (Luuka 16.19–31) on üks raskemaid Jeesuse mõistukõnesid, sest ta sisaldab sümboolikat ega seo iga episoodi vastava ajataustaga. Pealegi on eestikeelses tõlkes ebatäpsusi. Muude piiblikohtadega võrdlemine võimaldab siiski aru saada.

Tänendamissõnal pole sissejuhatust, kuid arvatakse, et Jeesuse jutt oli mõeldud eelkõige variseridele, kes olid rahaahned ja silmakirjatsejad (vrd Luuka 16.14–15).

Alustagem lugemist. Luuka 16.19–21: Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Jutustusest nähtub, et rikas sümboliseerib patust, küllap variseri, kes on Jumalat tundes kalgistanud südame ja lükanud tagasi võimaluse pääseda Jumala riiki, vaene Laatsarus aga kristlast. Siit ei tule järeldada, et kõik rikkad on lootusetult patused ja kõik puruvaesed on Jumala ees õiged. Tõsi, rikkus saab takistuseks, kui inimene kiindub oma varasse kui elu tähtsaimasse asjasse, kuid piibel pakub näiteid ka jõukatest, kes pärivad igavese elu. Teisalt võib vaesus sisendada inimesse väära üleolekutunde, eksitades teda iseennast õigeks pidama.

22. salm: Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Selles salmis vajab selgitamist mitu seika. Kõigepealt «Aabrahami süli». See on kõnekujund, hebraism, mis osutab perekondlikule lähedusele. Olla kellegi süles tähendab intiimset lähedust. Abielunaine öeldakse olevat oma mehe «süles» (5. Moosese 28.54) ning niisamuti on mees oma naise «süles» (5. Moosese 28.56). Jeesus nimetas end ainusündinud Pojaks, kes on Isa «süles» (Johannese 1.18; uue tõlke «Isa rinna najal» pole täpne; tegemist on sama sõnaga kui Laatsaruse loos). Kuid mille poolest on Laatsarus Aabrahamile lähedane? Sellele on vastanud apostel Paulus: kristlased on vaimulikult Aabrahami lapsed ja pärijad (Galaatlastele 3.7, 29).

Teiseks teame juba, et surnud on teadvusetus seisundis kuni ülestõusmiseni. Alles Kristuse tagasitulekul tõuseb Laatsarus surnuist. Inglite rollile osutavad Matteuse 24.31 ja Markuse 13.27: inglid koguvad kokku Jumala valitud ja viivad nad saabuvale Kristusele vastu. Ent rikas mees kui igavese elu võimaluse minetanu jääb surmaunne kuni ülestõusmiseni tulesurmaks enam kui tuhat aastat hiljem. Kõik need üksikasjad on jäänud Jeesuse kahes lühikeses lauses selgitamata, kuid vajavad arvestamist, kui tahame tema jutustusest õigesti aru saada.

23. salm: Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Sõna põrgu on tõlgitud sõnast hades – rikas mees tõstis silmad  hauas,  ta ärkas surnuist! Lause kreekakeelne sõnajärg on niisugune: Ja hauas, tõstes üles [või: olles tõstnud üles] oma silmad, olles piinades, näeb Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Rikas mees hakkab piinlema, kui ta surmaunest ärganuna mõistab oma lootusetut olukorda. Eestikeelsed piiblitõlked, eriti vanemate tõlgete «Ja kui ta põrgus suures valus oli», ei ole kreeka teksti õigesti edasi andnud. Jutt on hingevaevast – kaotusvalust ja hirmust –, mitte tule põhjustatud füüsilisest valust. Olukord on sama, millele osutas Jeesus Luuka 13.28: Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, endid aga välja tõugatuina.

Veel üks asjakohane märkus. Piibel pole ülikooliõpik, milles kõik on teaduslikult täpselt selgitatud. Piibel õpetab tihti kujundite kaudu. Kui rikas mees ärkab enam kui kolm tuhat aastat pärast surma, siis mõistagi ei leba ta ikka veel hauas, kuhu ta maeti. Tema keha on ammu lagunenud molekulideks, mis on teinud looduses oma lugematuid ringkäike. Jumal loob ta uuesti tema säilinud vaimu järgi. Ka haud võib olla ammu kadunud ja kohtki paljude sajandite jooksul teisenenud. Ent kui piibel hakkaks kõike esitama pedantselt, upuks õpetuse iva selle õpetuse suhtes ebaolulistesse detailidesse.

Jätkakem lugemist. Jeesuse jutustuse ülejäänud osas kujutletakse rikka mehe kahekõnet Aabrahamiga. 24. salm: Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» Tõlge on siin taas ebatäpne: kreeka originaalis ei ole «ma tunnen suurt valu», vaid «ma kannatan». Rikka mehe kuivav suu näitab, et ta kannatas hirmu.

Küsimust võib tekitada väljend «selles leegis». Kreeka keeles esineb siin tõesti seesütlev prepositsioon en, kuid see ei tarvitse alati tähendada otsest seesolekut, vaid võib moodustada ka kujundlikke ütlusi. Näiteks eestikeelne väljend «Seaduse all» (Roomlastele 3.19), tähenduses  «Seaduse mõju all», on algtekstis «Seaduse sees» (prepositsioon en!). Hoopis ootamatu on eestikeelse fraasi «ei tallaks oma jalgadega» (Matteuse 7.6) originaal, kus eesti kaasaütlevale vastab kreeka seesütlev en. Arvestades, et leek, mis rikast meest hirmutas, on füüsikaline, ärapõletav tuli, ei oleks mees selle leegi «sees» asudes saanud pidada dialoogi, vaid oleks kisendanud ja hukkunud. Rikas mees oli kõnealusel etapil vaid leegi ähvarduse all. 

25. salm: Aga Aabraham ütles: «Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu [täpsemas tõlkes: sina kannatad (nagu 24. salmis)]. Niisugune Jeesuse jutustuses Aabrahami suhu pandud vastus oli kahtlematult mõeldud variseride jaoks.

26. salm: Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.» Seda sümbolit pole Jeesus selgitanud, kuid võib arvata, et ta pidas silmas kuristikku surematuse ja surelikkuse vahel. Seda kuristikku ei saa ületada kummalgi pool olijad.

Tähendamissõna lõpus on ajamurrang: Jeesus on võtnud kauge tuleviku olustiku, suure kahjutule puhkemise, ja tõstnud selle omaenese kaasajasse, et hoiatada varisere. Salmid 27–28: Aga tema [rikas mees] ütles: «Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!» Kui käsitada sündmuskäiku kronoloogiliselt, pole rikka mehe palvel mõtet, sest tema ülestõusmise ajaks on ka tema vennad juba varem tõusnud või halvimal juhul tõusevad rikka mehega samal ajal ja on samasuguses kitsikuses. Igasugune prooviaeg on juba möödas. Võib muidugi vastata, et rikas mees ei tea seda – ta on äsja surmast ärganud.

Salmid 29–31: Kuid Aabraham ütles: «Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!» Ent tema ütles: «Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!» Aabraham aga ütles talle: «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka, kui keegi surnuist üles tõuseks!»» Sellega Jeesuse jutustus lõpebki.

Uues eestikeelses piiblis on Prohvetid suure algustähega, sest toimetajad on mõistnud, et nimetusega «Mooses ja Prohvetid» mõeldakse lihtsalt vana testamenti, Jeesuse-aegset pühakirja (vrd Luuka 16.16, kus on samas tähenduses «Moosese Seadus ja Prohvetid», ning Matteuse 5.17 ja 7.12, kus esineb «Seadus ja Prohvetid»). Tähelepanuväärne on Jeesuse seisukoht, et kui inimene ei võta kuulda kirjutatud Jumala Sõna, mis oli kättesaadav variseridele mitte vähem kui rikka mehe vendadele, siis ei veenaks teda ka kohtumine surnuist ülestõusnuga. Teise ülestõusmise järel on maailm täis elluärganud surnuid, ja siiski mõned inimesed ei alistu oma Loojale – isegi nende seast, kes on ise surnuist üles tõusnud!

Tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest ei sobi tervikliku eshatoloogia (õpetus maailma lõpust) konstrueerimiseks, sest ajategur oleks paigast ära. Kui aga piibliuurijal on pühakirja selgemate osade põhjal üldpilt n-ö viimsetest sündmustest juba olemas, pole raske sobitada Jeesuse tähendamissõna elemente selle pildiga.

Küsimusi ja vastuseid

On jäänud mõned piiblikohad, mis võivad tekitada küsimusi. Vaatleme neid alamal. Üldpõhimõttena tuleb meeles pidada, et arusaamatuid või mitme võimaliku tõlgendusega piiblikohti tuleb mõtestada selgete piiblikohtade järgi, mitte suvaliselt. 

• Ilmutusraamat 20.10: Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti.

Kas siin ei räägita kahe inimese, nn metsalise ja valeprohveti igavesest piinamisest? Ei, siiski mitte!

Kõne all on tulejärv, mis lõõmab pärast  kuradi vabanemist vangistusest ja sellele järgneva sõjakäigu nurjumist (Ilmutusraamat 20.7–9) ning kuhu kurat oma deemonitega nüüd visatakse. Järgmine ennustatud sündmus on teine ülestõusmine, milles osalevad paljud miljardid, kes ärkavad füüsiliste inimestena nn kohtuajaks ja saavad oma esimese võimaluse jõuda Jumala riiki. Järelikult pole siin veel tegemist ülemaailmse kahjutulega. Tulejärv leegitses Jeesuse tagasituleku järel tuhat aastat varemgi ning sellesse heideti metsaline ja valeprohvet (Ilmutusraamat 19.20), kes kohe surid, põledes ära. Ülalesitatud salmi kreekakeelne algsõnastus ei ütle: kus on ka metsaline ja valeprohvet, vaid ütleb: kus ka metsaline ja valeprohvet. Puuduv verb vajab juurdemõtlemist. The Interlinear Greek–English New Testament (Samuel Bagster, London 1958) kirjutab reaaluses tõlkes: kus [olid] ka metsaline ja valeprohvet. Martin Lutheri saksakeelne piiblitõlge ütleb otse: kus ka metsaline ja valeprohvet olid.

Kuid kui metsaline ja valeprohvet on ammu surnud, siis  keda  piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti? Ilmselt kuradit ja teisi kurje vaime! Oli ju Jeesus ise ütelnud (Matteuse 25.41): Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse [s.t igavese tagajärjega] tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Deemonid, olles vaimolendid, ei tunne tules valu nagu tunneksime meie. Nende piinlemine on teistsugune. Meil on raske sellest aru saada, kuid nad nähtavasti tahavad siseneda inimesse, kes neid endasse laseks, või vähemalt looma sisse (näide: Matteuse 8. ptk lõpposa ja paralleelkohad). Kui pole füüsilist keha, mida hõivata, tunneb deemon vaeva (Matteuse 12.43; Luuka 11.24). Tulejärves pole ainsatki elavat füüsilist olendit deemonitele «koduks» ning oletatavasti sellest tuleneb nede piinlemine. Muide, kurat ja tema inglid ei piinle igavesti tulejärves, sest tulejärv ise pole igavene. Kui see väike ja järgnev ülemaailmne tulejärv on kustunud, piinlevad deemonid mujal. Juuda 13 annab vihje. 

• Ilmutusraamat 14.11: Ja nende piinasuits tõuseb üles igavesest ajast igavesti; ja neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ei ole hingamist päeval ega ööl, ei ühelgi, kes võtab endale ta nime märgi.

Kas jälle igavene piinamine?

Jutt on metsalise ja tema kuju kummardajatest. Sõna metsaline tähistab niihästi riiki kui ka selle valitsejat. Kõnesolev riik oma valitsejaga ründab kirikuvõimu õhutusel või soosimisel sõjaliselt Kristust tema tagasituleku järel ja saab ingellike vägede vastutegevuse sihtmärgiks. Jumal kutsub (Ilmutusraamat 18.4): Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlusest! Kuid paigalejääjad jumalavastased saavad rängalt kannatada, kuni Jumala viha on lõppenud, kusjuures suure hävingu suits kerkib või jääb üles maakera kohale ajastute ajastuteni (nagu on kreeka keeles) inimese vastuhaku tunnistajana. On ohtlik lugeda sellesse mõistatuslikku teksti midagi rohkemat. Samasuguse ennustuse suitsu kohta annab Ilmutusraamat 19.3b.

• Ilmutusraamat 20.14–15: Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve!

Kuidas mõista ütlust, et surm ja surmavald visati tulejärve?

Siin mainitud tulejärv on ülemaailmne kahjutuli, mis sulatab meie planeedi pinna, nagu osutas Peetrus (2. Peetruse 3.10–12). Maa peal asuvad siis inimesed, kes on saanud oma võimaluse ega ole suutnud Jumalale alistuda. Nad tõusid surnuist ja surevad tules teistkordselt. Kõik teised kunagised inimesed on juba Jumala pojad ja tütred koos Kristusega tema riigis; vaimolendeid tulejärv ei kahjusta. Kui tuli on teinud oma töö ja kustunud, ei ole enam surma, sest kõik surelik on kadunud. Surmavald on hades ‘haud’. Kõik kääpad, hauakoopad, sarkofaagid ja võimalikud mausoleumid on tulejärves ära sulanud ning selles mõttes on surmavaldki tulejärve visatud. Seejärel loob Jumal planeedi uueks.

• Matteuse 8.11–12: Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Kas see ei ütle, et parandamatud patused tõugatakse pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine? 

Jah, muidugi ütleb, aga paljud loovad endale selle ja veel paari samasuguse piiblisalmi najal kujutelma, et õelate saatus on pimeduses igavesti ulguda ja hambaid kiristada. Sellega minnakse vasturääkivusse arvukate teiste piiblikohtadega. Jumala Sõna tuleb mõtestada nii, et vasturääkivusi ei teki. Ei ole mõeldav, et Jeesus kirjeldas kurjade igavest saatust kord ühtmoodi, kord hoopis teistsugusena. Ulgumine ja hammaste kiristamine kuulub ilmselt meeleheitestaadiumisse enne ärapõletatavate tullesattumist. Pimedust tuleb käsitada kujundlikult, Jumalast eraldatusena. Matteuse evangeeliumi 13. peatükis seostas Jeesus ulgumise ja hammaste kiristamise hoopis tuleahjuga (salmid 42 ja 50). Tuleahi on kujund nagu tulejärvgi. Väljend kuningriigi lapsed viitab vististi juutidele, kes arvasid endil olevat sünnipärase õiguse kuuluda Jumala riiki.

Mida peaks tähendama ütlus, et nende uss ei sure ja tuli ei kustu? See kõnekäänd esineb kolmes salmis Markuse evangeeliumi 9. peatükis (salmid 44, 46 ja 48), kusjuures esimesed kaks salmi on kahtlased – osas kreeka käsikirjades need puuduvad. Kirjutame siinkohal välja kolmanda esinemisjuhtumi.

                                                 

• Markuse 9.47–48: Ja kui su silm sind ajab patustama, kisu ta välja. Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki kui kahe silmaga olla visatud põrgusse, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu.

Põrgu on siin tõlgitud sõnast gehenna. Jeesus viitas Hinnomi oru risupõletuspaigale hoiatuseks parandamatutele patustele. Kõrvallause mittesurevast ussist on aga tsiteeritud prohvet Jesaja raamatu lõpust ning oli juutidele kõnekäänuna arvatavasti hästi tuntud. Jesaja 66.24: Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole. Jälk vaatepilt vastuhakkajate poolpõlenud laipadest, mille kallal toituvad ussid! Zondervani piiblikommentaarium (USA, Grand Rapids 1994, II köide) ütleb: Hinnomi org sai kohaks, kuhu visati välja ja kus põletati inimrooja ja prahti. Gehenna tuli ei kustunud ja ussid ei surnud kunagi [sest tule ümbruses jätkus neile raipeid]. Nii hakati seda kasutama Jumala karistuspaiga sümbolina. On selge, et tegemist pole müstikaga, mingi ebamaise tulega, mis piinab, aga ei põleta ära.

Lõpetuseks kujutage ette: inimene pole siia maailma sündinud omaenese tahtel, aga olles ikkagi sündinud, on elanud 60, 70 või 80 aastat. Tal võis olla raske lapsepõlv, temast on ehk saanud kurjategija ja retsidivist, kelle vaim on sedavõrd väärastunud, et ta pole võimeline muutuma. Ta suhtub Jumalasse põlguse ja trotsiga. Kui niisugune elaks igavesti, oleks ta õnnetuseks endale ja teistele. Ta ei kõlbaks Jumala riiki. Jumal ei mõista teda piinlema, vaid kustutab ta eluküünla. Kuid paljud siirad, aga eksitatud usklikud arvavad, et see inimene hakkab piinlema igavesti põlevas tules – mitte 80 aastat, mitte 800 aastat, mitte 8 miljonit aastat, vaid igavesti! Milline julmur oleks selle kujutelma järgi Jumal, keda nimetatakse piiblis halastajaks ja keda nimetatakse armastuseks! Lugegem, mida ütleb Psalm 103.8–9: Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Kuid paljud usklikud arvavad just vastupidi, et Jumal peab igavesti viha.

2008