Homoseksuaalsus ja uus testament

Homoseksuaalsusest on tänapäeval saanud aktuaalne teema. Õhtumaa moraalinõtruse taustal nõuab LGBT-liikumine (lesbid, geid, biseksuaalid, transseksuaalid) oma „inimõigusi“. On kerkinud küsimus samasooliste „abielust“. Selline institutsioon on hulgas lääneriikides juba seadustatud ning ka meil on neid, kes ärgitavad ajaga kaasas käima ja olema „euroopalikud“. Mõni küsib ilmse nördimusega: mis kahju võiks sündida sinule, heteroinimesele, tähendab mittehomoseksuaalile, et sa selle vastu sõdid? Ela ise ja lase ka teistel elada! On märkimisväärne, et Jumala Sõna ei figureeri sel teemal avalikult peaaegu üldse, vististi põhjusel, et pühakirjale osutamine ei kuulu tänapäeval tõsisesse arutellu. Oleks ju piinlik, sest piibel on mütoloogia – eks ole? –, millel pole tegemist tegeliku eluga ja mida ei usu isegi paljud kirikujuhid, vaid enamasti ainult naiivikud. Ühel kõrgel Eesti luteri kiriku vaimulikul valgus paari aasta eest suu vett täis ja ta suutis ainult hämada, kui ajakirjanik palus tal selgitada kiriku õpetust homoseksuaalsusest. Piibli põhjal argumenteerimine pole 21. sajandil „poliitiliselt korrektne“. Omasooiharaile eriõiguste andmise vastaste peamine argument ei ole seetõttu teoloogiline, vaid sotsioloogiline: sadade ja tuhandete aastate pikkune peretraditsioon – ühe mehe ja ühe naise vaheline elukestev liit – on tõestanud oma olulisust stabiilse ühiskonna ja rahva alusväärtusena, mille lõhkumine võib aja jooksul vallandada soovimatuid tagajärgi. See on muidugi õige küll. Aga ikkagi: kas oleks midagi kõnealusel teemal öelda ka inimese Loojal endal?

Olles huvitatud Jumala Sõnast, vaatame järele, mida täpsemalt ütleb homoseksuaalsusest kristlik õpetus, nagu see on talletatud piiblis. Tähendab, me vaatame siin uut testamenti, mis on Jumalast inspireeritud käsiraamat kristlastele. Tähtis tekst on Roomlaste kirja esimene peatükk alates 18. salmist. Apostel Paulus kirjeldab üldinimlikku olukorda – et inimkond on jumalakartmatu ega taha tunnistada tõde Loojast, kelle olemasolu on loodusest selgesti nähtav. Loeme kõigepealt salme 18 kuni 23:

· Roomlastele 1.18–23

¹⁸Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais,

¹⁹sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud.

²⁰Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,

²¹sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.

²²Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks

²³ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.

Siin on terav süüdistus inimkonnale, et Jumalat tundes (tema loomistöö kaudu) pole teda ometi austatud, vaid inimeste mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Kadumatu Jumala teenimise asemel on teenitud ja kummardatud inimeste, loomade ja lindude ebajumalakujusid. Ennast targaks pidavad isikud, kelle sekka kuuluvad kindlasti kõigepealt teadlased, on läinud rumalaks. Nad arvavad, et imeline loodus on tekkinud iseenesest mittemillestki.

Jätkame lugemist siitsamast edasi. Nüüd näeme, mis on eelkirjeldatud jumalatuse tagajärg.

· Roomlastele 1.24–28

²⁴Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid.

²⁵Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.

²⁶Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega,

²⁷nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuste eest.

²⁸Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär;

Eelkirjeldatud jumalatuse pärast on Jumal andnud inimesed nende himudes rüvedusse ning häbitute kirgede ja kõlbmatu mõtteviisi kätte, et nad oma ihu ise häbistaksid. See käib nii meeste kui ka naise kohta; nii ühed kui teised on loobunud loomulikust vahekorrast vastassugupoolega ja on süttinud üksteise vastu. Ja mees teeb mehega nurjatust. Muidugi ei hõlma omasooiharus kõiki mehi ja kõiki naisi, vaid tegelikult vähemikku, keda esineb aga kõigis ühiskonnakihtides ja kes, nagu praegusel ajal näeme, muutub „oma õiguste“ taotlemisel üha silmapaistvamaks, julgemaks ja häälekamaks. Pole selge, mida Paulus pidas silmas 27. salmis ütlusega, et mehed „on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest“, kuid ta võis vihjata ebanormaalsest kirest tingitud elunärbumisele, enneaegsele vananemisele ja hingelisele kannatusele. Võib panna tähele, et paljud keskealised homoseksuaalsed mehed põevad vanaks saamist, riietuvad nooruslikult ja moekalt, värvivad juukseid, eelistavad sõita sportliku autoga ja püüavad olla lõbusad. Võib-olla sellest ongi saanud homoseksuaali tähenduse ingliskeelne sõna gay, mille põhitähendus on ’lõbus’.

Homoseksuaalsus on loomuliku seksuaalsuse tavalisim hälve, kuid hälbeid on muidki. Lisaks nimetusega LGBT hõlmatuile on olemas näiteks fetišism, pedofiilia, vuajerism ja rida teisi väärastusi. Kirjakohas 1. Korintlastele 6.9 on Jumala riigi mittepärijate hulgas nimetatud kõlvatuid, abielurikkujaid, lõbupoisse ja meestepilastajaid. Kirjakoht 1. Timoteosele 1.10 mainib hoorajaid ja poisipilastajaid. Mitte kõik hälvikud ei ole omasooiharad, osa elab mingi muu seksuaalse väärastusega. Eri piibliväljaanded tõlgivad neid seksuaalhälvikute nimetusi eri terminitega ning vastavate kreekakeelsete sõnade tähendus ei tarvitse alati olla üheselt selge, kuid selge on seksiprobleemide mitmesus. Neid on palju. Ja nagu loeme, on nende praktiseerijaile Jumala riigi sissepääs suletud. Veel üks piiblikoht, mis kinnitab, et „ühelgi hoorajal ega kõlvatul /.../ ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis“, on Efeslastele 5.5. Osutatud hälvikute kohta võib lugeda samast kaastekstist (12. salmis): „Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi.“

Võib tekkida järgmine küsimus. Sugukihu väärastusi ilmneb väidetavalt juba lapseeas, aga milles on süüdi laps, et Jumal teda karistab? See võib tõesti olla inimesele koorem kogu eluks, mida võidakse tajuda kui karistust, ja teatud juhtudel teatud tegude eest tabab inimest ka reaalne kriminaalkaristus. Vastus küsimusele võib olla see, et Jumal ei karista praeguses elus igaüht eraldi, vaid on lasknud nuhtlusel langeda ühiskonna peale üldiselt. Siin on tegemist Jumala kehtestatud vaimuliku (spirituaalse) põhjuslikkusega, mida meie oma loogika ei suuda lõpuni analüüsida. Võrreldagu näiteks sõjakoledustega, mille all on kannatanud rahvad, ühed inimesed rohkem, teised vähem, mõned ehk üldse mitte.

Olukorda võib võrrelda ka vanemate pattude nuhtlemisega järglastele kolmanda või neljanda põlveni. Ometi võib väga jumalakartlik inimene end selle põhimõtte toimimisest säästa, nagu näitab Juuda vaga kuninga Joosija juhtum (2. Kuningate 22.19–20). Niisuguste elu- ja ajaloonähtuste aktsepteerimiseks ei tohi lasta silmist üht ülitähtsat aspekti, nimelt Jumala ajastuülest plaani inimkonnaga. Tuleb meeles pidada, mis mõte on üldse inimelul. Elu mõte ei ole saavutada õnnelik oleskelu. On kirjutatud raamatuid ja lavastatud näidendeid, milles otsitakse elu mõtet, kuid nii kaua kui hüljatakse Looja antud teadmisi, ei leita otsitavat, vaid eksitakse ja eksitatakse. Inimelu sisaldab sihilikult vastuoksusi, ebaõiglust ja valu. Mõelgem kas või järgmisele seigale. Vana testamendi ajal karistas Jumal iisraellasi patu pärast, kasutades selleks ümberkaudseid rahvaid, kes tungisid maale, tapsid ja röövisid. Kui need rahvad olid Jumala poolt määratud töö teinud, karistas Jumal neid endid. Samasugune, võiks ehk öelda, dialektika kordub ka nüüd ja lähitulevikus. Inimesel on tohutult raske tunnistada oma ignorantsust ja alistuda oma Loojale. Ta vajab ülivalusaid õppetunde, enne kui ta on lõpuks valmis astuma igavesse ellu. Arvamus, et normaalne inimelu peaks olema idülliline, tuleneb Jumala plaani mittetundmisest ja arvaja poolt kasutatud liiga lühikesest perspektiivist. Inimene kujutleb valesti, et tema nüüdne elu füüsilises ihus on tema eksistentsi totaalsus, ent tegelikult on see vaid ettevalmistav etapp millekski palju suuremaks.

Ei tasu väga pingutada, et püüda mõista vaimulikke asju inimloogikaga. See ei õnnestu, sest Jumala mõtted ja viisid on meie omadest kõrgemad (Jesaja 55.8–9). Inimelu mõte ja eesmärk on saada igaviku jaoks koolitust, mis rajaneb inimese Looja, mitte inimese enda pedagoogilistel programmidel. Eelmainitud seos Jumalat mitteaustava ühiskonna ja selles esinevate väärastuste vahel on osa vaimulikust reaalsusest. Igavese elu pärivad Looja austajad, temast lugu pidajad, temale alistujad. Selleks tuleb õppida füüsilises elus kogemuste kaudu, mis peavad säilima meie vaimus ja mälus igavesti.

Miks on ebaloomulik seks Jumala inspireeritud sõna järgi rüve, häbitu, nurjatu, nagu eespool lugesime? Vaadates mööda tõsiasjast, et mõned ebaloomulikud seksuaalaktid on tõepoolest vastikud, on peapõhjus kahtlematult see, et siin ilmneb kokkusobimatus inimese seksuaalsuse jumalike otstarvetega [NB! mitmus!] ning sellel kokkusobimatusel on pikemas perspektiivis hukatuslikud tagajärjed ühiskonnale. Üht abieluseksi otstarvet tuntakse hästi, milleks on soojätkamine, järelpõlve sigitamine, liigi säilitamine, kuid piibel osutab ka ühele teisele otstarbele, mis on palju vähem tuntud. Lugegem apostel Pauluse järgmist kirjalõiku:

· 1. Korintlastele 7.2: Aga igasuguse kõlvatuse vastu olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees.

Kas igal mehel olgu oma naine ja igal naisel oma mees lastetegemiseks? Ei, sellest pole siin juttu. Neil olgu vastavalt oma naine või oma mees, et vältida igasugust kõlvatust (teises tõlkes: „hooruspattude pärast“). See tähendab, et seksuaalsus peab abielus täitma järelpõlve sigitamise kõrval ka üht teist ülesannet. Ta peab hoidma abikaasasid koos armastussidemes, et nad säilitaksid oma rolli olla ühiskonna eluterve algrakuke, isegi kui neil oma lapsi pole, et kumbki ei anduks rahuldamatuses seksuaalsetele kõlvatustele. Aga miks oleksid need Jumala silmis patt? Sest nagu Paulus kirjutas teisal, sümboliseerib abielumehe ja tema naise suhe Kristuse ja koguduse suhet (Efeslastele 5.32); see on aspekt, mis ei sõltu laste olemasolust. Siit aga järeldub, et homoseksuaalsus purustab selle jumaliku pildi.

Homoliikumise aktivistid rõhutavad inimõigusi, mis pidavat kehtima ühtviisi igaühe jaoks. Kuid missugustest õigustest räägitakse ja kes on need kehtestanud? Kas inimese Looja? Ei, need on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis inimeste endi poolt konstrueeritud ja väljakuulutatud ideed. Kes usuvad Jumalat, tahavad muidugi teada, kas ehk ka temal on inimõiguste kohta mingit arvamust. Kas Jumal on sel teemal midagi öelnud? Jah tõepoolest, kohe piibli alguses, kui esimene mõistusega (inimvaimu saanud) inimene oli loodud, teatas Jumal talle midagi, mis on küll hästi tuntud ja mille üle naerdud, seda muinasjutuks peetud, kuid mida pole mõistetud. Ta kehtestas vastloodud inimesele ühe üldise keelu: inimene ei tohtinud süüa hea ja kurja tundmise puust, mis sümboliseeris hea ja kurja äratundmist, õige ja ebaõige eristamist. Seda õigust polnud Jumal inimesele andnud, vaid säilitas selle endale (1. Moosese 2.16–17). Inimene pidi hea ja kurja küsimustes usaldama ja järgima oma Loojat. Kuid keelust üle astudes haaras inimene selle otsustamisõiguse endale ise.

Hea ja kuri on sügaval tasemel vaimulikud kategooriad, millest arusaamine eeldab vaimulikku küpsust, Jumala püha vaimu, mis enamikul inimestel puudub. Otsustamise endale haaramise tagajärjeks on olnud inimkonna tuhandete aastate pikkune traagiline ajalugu – täis valeotsuseid, eksimusi, kannatusi, surma – kuni praeguse ajani ja nii kaua kui inimene jääb ise otsustama, mis on põhilistes eluküsimustes õige ja mis on vale. Ka homoseksuaalsuse küsimuses tahab ta ise olla otsustaja. Õnneks pole seda aega enam palju järel.

Homoseksuaalsust on alati eksisteerinud, kuid lähimas minevikus pole see olnud avalik ja tunnustatud, kõigile näha ja vaadata. Praegused tendentsid on eesti rahvale eksistentsiaalselt väga kaugel naljast. Oleme juba niigi nõrgestatud perekondade lagunemisest, sündimuse ebapiisavusest, vähesest isamaa-armastusest (millest tunnistab oma maa mahajätmine ehk väljaränne), hoolimatusest oma keele vastu. Meie rahvuse kõdunemist ja kadu kiirendaksid „homoõigused“ veelgi, kui Jumal meie peale ei halasta.

Ka kristlaste seas võib esineda väärastunud sugukihku, ilma et inimene oleks selles ise süüdi. Kihu olemasolu iseenesest ei ole patt, küll aga tegude praktiseerimine. Mõeldagu meieisapalve sõnadele „Ja ära saada meid [ehk: ära lase meil sattuda] kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast“ (Matteuse 6.13). Tuleks võidelda ja otsida Kõigekõrgema abi nagu iga katsumuse puhul. Meenutatagu ka kirjakohta 1. Korintlastele 10.13. Apostel Paulusele, kes muide nähtavasti polnud abielus, kuulub ka hüüe (Roomlastele 7.24): „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ Kuid kohe järgnevas salmis tänas ta Jumalat. Jeesus Kristus annab talle lõpuks võidu. Meie kõik peame elama selles ihus, milles oleme sündinud, kuni saame uue, vaimuliku ihu, mis on vaba valudest ja lihalikest kiusatustest.

Kuna homoseksuaalsusel on vaimulik ehk spirituaalne algpõhjus, siis oletatavasti võib seda öelda ka kõigi teiste seksuaalhälvete kohta. Seepärast võime oodata, et kui Kristus on rajanud siin oma kuningavalitsuse ning maailm on lõpuks täis Jumala tundmist (Jesaja 11.9) ja loojana tunnustamist, kaovad mõne aja, võib-olla ühe-kahe inimpõlve jooksul ka kõik väärastused. Sest nende põhjus on ära langenud.

Märts 2016

Evangeelium – kas teate, millest see räägib?

Pealkirja küsimus ei ole asjatu. Enamik inimesi, isegi usklikke, ei tea evangeeliumi sisu või teab ainult seda osa, mis räägib minevikust. Tulevikulise ehk prohvetliku osa kohta, mis on tänapäeva maailmas ülimalt aktuaalne, pole enamikul kuigivõrd aimu. Kirikutes seda harilikult ei kuulutata ega õpetata. Ent tegelgem kõigega järjekorras.

Mida see sõna tähendab

Piiblitermin evangeelium tuleb kreeka sõnast evangelion ja tähendab head või rõõmsat sõnumit. Algosa ev-, kreeka kirjas ἐυ-, on sama eesliide, mille leiame ka hulgast kreeka päritoluga eesti võõrsõnadest, näiteks eufooria ’heaolutunne’ ja eufemism ’mahendav ja ilustav väljend ebameeldiva asemel’. Termini põhiosa angelion aga seostub näiteks sõnaga angelos, mis tähendab inglit, aga ka sõnumitoojat.

Uues testamendis esineb evangeelium terve hulga eri täienditega: rahuevangeelium (Efeslastele 6.15; uues tõlkes „rõõmusõnum rahust“), Jumala armu evangeelium (Apostlite teod 20.24), õndsa Jumala kirkuse evangeelium (1. Timoteosele 1.11), Jeesuse Kristuse evangeelium (Markuse 1.1), Jumala evangeelium (Markuse 1.14), Issanda evangeelium (Apostlite teod 15.35), igavene evangeelium (Ilmutusraamat 14.6), kuningriigi evangeelium (Matteuse 24.14), evangeelium Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest (Apostlite teod 8.12). Kõik need terminid esitavad põhiliselt üht ja sama sõnumit; täiend näitab, millist aspekti on tahetud rohkem esile tuua. Vanemas eesti piiblitõlkes seisab vahel evangeeliumi asemel armuõpetus, mis rõhub vaid ühele hea sõnumi aspektile ega ole adekvaatne tõlge.

Tavakeeles mõeldakse evangeeliumi all ka Jeesusest Kristusest jutustavat raamatut, eriti esimest nelja koostisraamatut uues testamendis. Selleks on andnud eeskuju piiblikoht Markuse 1.1, kuigi arvatavasti ei pidanud Markus silmas raamatut ehk kirjutist, vaid pigemini selle sisuks olevat informatsiooni heast sõnumist ja selle kuulutamise algusest.

Mis oli hea sõnumi peateema

Mis oli Naatsareti Jeesuse ja hiljem tema apostlite kuulutatud evangeeliumi ehk hea sõnumi peateema? Kui lähemalt järele uurida, siis on võimatu mitte märgata, et kõige sagedamini seostub „evangeeliumiga“ termin Jumala riik, täpsemalt Jumala kuningriik. Kristlik evangeelium on sõnum riigi ehk kuningriigi ehk kuningavalitsuse kohta, mille eesotsas on Jumala Poeg. Näiteid:

Matteuse 4.23: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas.

Markuse 1.14–15: Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“

Luuka 9.2, 6: [Jeesus läkitas oma kaksteist jüngrit] kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid. Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks kõikjal. [Järeldus: sõnum Jumala riigist on evangeelium.]

Millest kõneles Jeesus pärast oma ülestõusmist ja millest kõnelesid apostlid? Lugegem:

Apostlite teod 1.3: Neile [apostlitele] ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.

Apostlite teod 8.12: Aga kui nad hakkasid uskuma Filippust, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.

Apostlite teod 19.8: Paulus läks siis [Efesoses] sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud, väideldes ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.

Apostlite teod 28.31: [Paulus] kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.

Muidugi kõnelesid Jeesus ja seejärel apostlid ka teistel teemadel, mis Jumala riigiga ikkagi teataval viisil seostusid, näiteks Jeesus oma mäejutluses (Matteuse peatükid 5–7). Hulk Jeesuse tähendamissõnu Matteuse raamatu 13. peatükis selgitas otse mõnd Jumala riigi ehk taevariigi aspekti. See riik on maailmavalitsus keskusega Jeruusalemmas, mille rajab Kristus oma tagasitulekul. Sellest on kirjutanud prohvetid ja psalmistid. Jeesuse jüngrid teadsid, et tegemist on tõelise riigi ja tõelise valitsusega, mitte mingi uduse sümboliga, ehkki nad ei saanud alguses aru selle riigi olemusest (Apostlite teod 1.6–7). Tänapäeval seda hoopiski ei teata, sest vähe on Kristuse tulevasest maapealsest valitsemisest õpetatud. Tihti taandub Jumala riigi mõiste tänapäeval kujutelmale, mis saadakse mõnest kujundlikust ja valesti mõistetud kirjakohast nagu näiteks Roomlastele 14.17. Jumala riigi mõistet on vahel uues testamendis esitatud kujundlikult vaid ühe või paari aspektiga Jeesuse elust. Näiteks ütles Jeesus variseridele, et kui tema ajab Jumala vaimu abil välja kurje vaime, siis on Jumala riik juba jõudnud nende juurde (Matteuse 12.28). Ta pidas silmas muidugi iseeennast kui Jumala riigi tulevast valitsejat. Samasuguse kujundi leiame kirjakohast Luuka 17.21. Kord korraldas Jeesus kolmele jüngrile nägemuse Jumala riigist (Markuse 9.1–9), mis piirdus vaid mõne detailiga. Need juhtumid ei tähendanud, et Jumala riik oli oma täiuses juba kohal.

Mis puutub evangeeliumisse, siis üldiselt on käibel arusaam, et see on jutustus Jeesuse elust, ohvrisurmast meie pattude lunastamiseks ning tema ülestõusmisest. Kas see oligi see teema, millest Jeesus ise rääkis 40 päeva jooksul pärast oma ülestõusmist, kui ta kõneles Jumala riigist, nagu äsja tõdesime? Kas ta jutustas omaenda surmast ja ülestõusmisest? Vaevalt küll.

Osa sõnumist unustatud

On siiski tõsi, et ka sõnum Jeesuse kui Õnnistegija ehk Päästja kannatamisest ja ülestõusmisest on osa evangeeliumist, ning Paulus meenutas seda korintlastele.

1. Korintlastele 15.1–4

¹Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate

²ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.

³Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,

⁴ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi [.]

Siinse põhjal paistab, nagu oleks evangeelium üksnes ajaloofakt, et Kristus suri meie pattude eest ja äratati üles kolmandal päeval. Eespool tõdetu põhjal peame aga järeldama, et apostel Pauluse siinne kokkuvõte evangeeliumi sisust on vaid osaline, sest puudu on teade Jumala riigist. Kristuse isiklik roll evangeeliumis, tema surm ja ülestõusmine, on muidugi tähtsad. Ta on Jumala riigi rajaja ja tulevane valitseja, kelle kaudu sisenevad sinna ka selle kodanikud – patust puhastatuna, surematuna, igavesed. Et Paulus neis salmides evangeeliumi meenutades Jumala riiki ei nimetanud, ei tähenda, et ta viimast ei tähtsustanud. Ta osutab Jumala riigile ja Kristuse valitsemisele juba sama 15. peatüki salmides 24 ja 25. Vangina Roomas kuulutas ta Jumala riiki kaks aastat (Apostlite teod 28.30–31) ning enne seda Efesoses ja mujal.

Esimene kiri korintlastele, mille 15. peatüki algusest ülaltoodud tsitaat pärineb, arvatakse olevat kirjutatud enam kui kakskümmend aastat pärast Jeesuse ülestõusmist. Samas peatükis meenutas Paulus üsna pikalt ülestõusmise teoloogiat, alustades Jeesuse ülestõusmisega kui tähtsa osaga evangeeliumist. Jeesuse ärkamine surnuist ja ilmumine paljudele tunnistajatele oli olnud algkristlastele erutav ja emotsionaalne suursündmus. See oli eelpilt kristlaste endi ülestõusmisest. Aja jooksul aga kipuvad mälestused vahel asenduma väärkujutelmadega. Evangeeliumi hakati unustama ja moonutama juba Pauluse eluajal. Tema kirjast galaatlastele, mis pärineb üldiselt samast perioodist kui kirjad korintlastele, nimelt 50-ndatest aastatest, leiame hoiatuse, et juba pöördutakse teistsuguse evangeeliumi poole, ja ta kuulutas moonutajatele needuse (Galaatlastele 1.6–9). Kuna moonutajate fookus oli Jeesuse ülestõusmisel, siis selle teemaga Paulus oma kirjas korintlastele tegeleski, jättes tagaplaanile Jeesuse tagasituleku ja valitsemise küsimuse.

Tänapäevaks on Jeesuse ülestõusmise tõde vajunud nii kaugele ajaloo hämarusse, et see tundub nüüd müüdina, ning ehk seetõttu ja selles mõttes polegi sündmuse möönmine enamikule kirikuinimestest raske. Raske ja erutav on nüüd hoopis evangeeliumi tulevikuline, prohvetlik osa: tsivilisatsiooni kollaps ja Kristuse tagasitulek, et päästa maailm ja hakata seda Jumala riigi eesotsas õiglaselt valitsema. Üldsuse ja ka mitmete ristikirikute suhtumine niisugusesse sõnumisse on suuresti tõrksam kui Kristuse ülestõusmisesse. Paljud kahtlevad selles või lausa eitavad seda. Seda sõnumit ei õpetata ega kuigivõrd usuta.

Huvitav on siinkohal osundada inglise ajaloolase Edward Gibbon’i (1737–1794) suurteost „Rooma impeeriumi loojaku ja languse ajalugu“. Ta kirjutab raamatu 15. peatükis, käsitledes Kristuse tagasituleku ja 1000-aastase valitsemise doktriini saatust ristiusus:

Muistne populaarne kiliasmiõpetus oli tihedasti seotud Kristuse teise tulekuga. Nii nagu loometeod olid valmis saanud kuue päevaga, oletati ühe pärimuse järgi, mis omistati prohvet Eelijale, et nad püsivad oma praeguses olukorras kuus tuhat aastat. Sama analoogia teel järeldati, et sellele pikale vaeva ja võitluse perioodile, mis oli nüüd peaaegu möödas, järgneb rõõmus tuhandeaastane hingamispäev ning et maa peal hakkab valitsema Kristus salga võidukate pühadega ja valitutega, kes olid pääsenud surma eest või olid imepäraselt ellu äratatud, kuni saabub ettemääratud aeg viimseks ja üldiseks ülestõusmiseks /.../. Veendumust säärase tuhandeaastase riigi tulekus sisendati hoolsalt rea kirikuisade poolt alates märter Justinusest ja Irenaeusest, kes olid vestelnud apostlite otseste jüngritega, kuni Lactantiuseni, kes oli Constantinuse poja õpetaja. Kuigi ehk mitte universaalselt omaks võetud, näis tegemist olevat harilike usklike hulgas valitseva tundmusega, ning kuna see näib sobivat nii hästi inimkonna ihaldustega ja kartustega, ta küllap aitas olulisel määral kaasa ristiusu edusammudele. Ent siis, kui kiriku suur ehitis oli peaaegu täielikult valmis saanud, lükati ajutine tugi kõrvale. Kristuse maapealse valitsemise doktriini koheldi algul sügavmõttelise allegooriana, hakati järk-järgult käsitama kaheldava ja kasutu arvamusena ning lõpuks heideti minema kui ketserluse ja fanaatilisuse absurdne väljamõeldis.

Jumala riik „on lähedal“?

Piiblis on evangeelium sageli võetud kokku sõnumiks „Parandage meelt, sest Jumala riik [Matteusel enamasti taevariik] on lähedal“. Näiteks Matteuse 3.2; 4.17; 10.7; Markuse 1.15; Roomlastele 13.12; Filiplastele 4.5; Jaakobuse 5.8; Ilmutusraamat 1.3; 22.10. Vahel on säärases kuulutuses Jumala riigi asemel mingi muu sõna (aeg, päev, Issand), millega osutatakse, et suur sündmus on saabumas. Mõte tundub alati olevat see, et Kristuse tagasitulek ja Jumala riigi asutamine on ukse ees. Ometi on Jeesuse taevaminekust möödas juba ligi kaks tuhat aastat ning see, mis oli väidetavalt „lähedal“, pole ikka veel käes! Kuidas nendest sõnumitest aru saada? Milles on asi?

Seda mõistatust on kommentaatorid püüdnud seletada mitmel viisil. Näiteks nii, et Ristija Johannesega algas Jumala riigi kuulutamise ehk messianistlik ajastu, mil Jumala valitsus on tunginud maailma asjadesse. (Märkus: ometi pole see päris õige; Jumala ülemvõim on praegu sama absoluutne kui alati, ent täitevvõim on maailmas ikka veel kuradi ehk saatana käes, kes tegutseb talle lubatud piirides.) On väidetud, et Naatsareti Jeesusega algas Jumala riigi ettevalmistamine. (Jah ja ei, sest ka üksikud vana testamendi aegsed väljavalitud olid saanud ettevalmistuse.) On väidetud, et Jumala riik, mis tähendab Jumala valitsemist, eksisteerib kristlaste südameis. (Mingis mõttes küll, aga piiblis mainitud Jumala valitsus pealinnaga Jeruusalemmas on siiski konkreetne maailmapoliitiline mõiste.) On väidetud, et surnud inimene ei taju aja kulgu, mistõttu omaenda teadvuses tõuseb ta üles kohe pärast surma ja leiab end siis Kristuse valitsuse alt. (Jah, seda küll, kuid pole kuigi usutav, et Jumala riigi väidetud lähedalolek taandubki sellele lihtsale põhimõttele.)

Tundub, et Jumala riigi „lähedaloleku“ mõistatuse lahenduseks pakub õige võtme Luuka evangeelium. Sealse 17. peatüki 20. salmist loeme, et variserid küsisid Jeesuselt kord otse, millal tuleb Jumala riik, ja Jeesus vastas neile üsna väheütlevalt, et see ei tule tähelepanu äratades (ehk nüüdse eesti piibli tõlkes „ettearvatavalt“). Ta lisas 21. salmis, et Jumala riik on nende, tähendab variseride seas, pidades silmas ilmselt iseennast ja oma jüngreid kui Jumala riigi tulevast juhtkonda. Ent omaenda jüngritele andis Jeesus kohe seejärel teistsuguse vastuse: Jumala riik tuleb tõesti tähelepanu äratades, kõigile nähtavalt nagu välk (24. salm). Mõlemad vastused olid õiged. Esimene vastus oli õige Jeesuse tollases kaasajas. Tõepoolest, ligi kaks tuhat aastat tagasi polnud Jumala riigi tulek üldiselt märgatav, vaid avaldus Jeesuse ja tema jüngrite kohalikes tegudes. Küll saab see väga märgatavaks inimkonnale lõpuaja kriisides. Tähendab, jüngritele antud vastus kuulub meie tänapäevasse.

Mis Jumala riigi tulekule vahetult eelneb, selgitas Jeesus oma jüngritele Luuka evangeeliumi 21. peatükis ja paralleelkohtades Matteuse ja Markuse evangeeliumis. Ta kirjeldas raske kitsikuse aega maailmas ja lisas samas kontekstis:

Luuka 21.31: Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal!

Nii näeme, et Jeesus võis vastata küsimusele Jumala riigi tulekust kahtemoodi: variseridele ja teistele juhuslikele kuulajatele lühidalt ja üsna arusaamatult, aga omaenda jüngritele konkreetselt ja põhjalikult koos maailma olukorra kirjeldusega. Nõnda oli ka paljude tähendamissõnadega. Rahvale polnud need hästi arusaadavad, aga oma jüngritele seletas Jeesus need hiljem ära (Markuse 4.33–34). Kui loeme kuulutamisest, et „aeg [või taevariik] on lähedal“, tuleb arvestada, millisele auditooriumile oli see mõeldud. Jumala riik oma täielikkuses on lähedal ajastu lõpu inimestele, kes on näinud Jeesuse kirjeldatud eelsündmusi. Varasemate sajandite inimestele oli Jumala riik lähedal vaid tõsikristlaste kohaloleku mõttes. Kuid üllatava täiendusena võib nüüd lisada, et piibel näiksegi olevat kirja pandud esmajärjekorras just ajastu lõpu inimestele. Tänapäeval on maailmas Jumala riigi peatse tuleku kohta arvukaid reaalseid ilminguid, mille taustal on sellekohane kuulutus saanud aktuaalse poliitilise tähenduse. Jeesuse ajal seda veel polnud või oli vaid eelpiltlikult seoses Jeruusalemma langemisega ja templi hävitamisega 70. aasta paiku. Evangeeliumi lugejatena näib piiblis olevat kõige enam silmas peetud praeguse aja inimesi.

Piibel on kirjutatud tänapäevainimesele

Jumala Sõna üleskirjutatud ja läbi aastatuhandete talletatud püha tekst on Jumala vaimust inspireeritud mitmekihiline töö, mis võib tunduda praeguse aja lugejale esmapilgul primitiivsena, kuid süvenemisel võib lausa üllatada ja hämmastada. See on varjatud salakiri, millest arusaamine eeldab Jumala vaimu tööd ka lugeja poolel. Juba vana testamendi prohvet Taanielile, kes tegutses 7. sajandi lõpus ja 6. sajandil enne meie aega, väitis Jumala ingel, et kirjapandud sõnad jäävad suletuks kuni lõpuajani ja saavad siis mõistetavaks ainult mõistlikele (Taanieli 12.9–10). Ent mõistlikkus, millest siin juttu, tuleb Jumala vaimust (2. Timoteosele 1.7), mitte mujalt.

Kirjas korintlastele väitis apostel Paulus, et Iisraeli laste kõrberännaku lood on pandud kirja inimeste jaoks, kes elavad ajastu lõpul. Mitte keskaja inimestele, mitte reformatsiooniaja inimestele, vaid meile tänapäeval. Varasemad inimpõlved ei tarvitsenud mõista kirjutatut vajalikul tasemel ja need ürikud polnud nende jaoks esmaselt mõeldudki. Pealegi polnud Jumala Sõna rahvastele vabalt kättesaadav enne trükikunsti leiutamist 15. sajandil ja enne hariduse piisavat levikut. Kirikute õpetuski oli puudulik ja vigadega koormatud. Seepärast ei tarvitse ka varasemate inimpõlvede mõistmatus olla Jumala ees taunitav. Jumal ei nõua inimestelt seda, millest arusaamist ega isegi tingimusi arusaamiseks polnud antud. Nüüd on piibel vähemalt osaliselt olemas enam kui kahes tuhandes ja terviklikult enam kui pooles tuhandes keeles, ka lugemisoskus on palju laialdasem kui veel mõni sajand tagasi, nii et arusaamise eeldused on paranenud. Kõige tähtsam tingimus on aga ikkagi Jumala valik. Kui Jumal pole inimest valinud ja teda oma vaimuga valgustanud, ei aita ka parim haridus ja kõige kõrgemad teaduslikud kraadid, mis kellelgi võivad olla.

Ehk tahaks keegi küsida: kui piibel oli mõeldud eeskätt praeguse aja inimestele, kas siis Jumal laskis paljud möödunud aegade inimpõlved lihtsalt teadmatuse tõttu hukkuda? Kus on siin õiglase Jumala õiglus? See küsimus reedaks küsija enese teadmatuse – ta ei tunne Jumala päästeplaani, mida õpetab piibel. Pole vaja pöörduda isegi minevikuaegadesse, mõeldagu näiteks inimhulkadele Aasias, kes praegugi ei tunne Kristust lunastajana. Siinses kirjutiste kogumikus on mitmes kohas juttu nn teisest ülestõusmisest. Lugeja otsigu need tekstid üles ja tutvugu nendega. Sealt leiab ta vastuse sellele ja ehk muudelegi küsimustele. Jumal ei jookse ajaga võidu, et enne ajastu lõppu päästa võimalikult paljusid; neid päästetuid on tegelikult vähe. Ta tegutseb oma ettenähtud plaani järgi, valmistades oma riigi jaoks nii paljusid või nii väheseid kui esialgu vaja.

Nagu öeldud, Pauluse väitel olid Iisraeli kõrberännaku lood pandud kirja inimeste jaoks, kes elavad ajastu lõpul.

1. Korintlastele 10.6, 11

⁶Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad

[iisraellased kõrbeteekonnal] himustasid.

¹¹Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.

Paulus, nagu näeme, kirjutas korintlastele otsekui elaksid tema ja nemad ajastu lõpul.

1. Korintlastele 15.51–52

⁵¹Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama [ei sure], aga meid kõiki muudetakse,

⁵²äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.

Paulus muidugi eksis ajaga, kuid kahtlemata oli see sihilikult Jumala põhjustatud eksimus, sest Jumal ei tee vigu ei hajameelsusest ega muude nõtruste tõttu. Ta laskis Paulusel ajutiselt eksida, paigutades Pauluse kujuteldavalt nende kristlaste hulka, kes on Kristuse tagasituleku ajal elus, ja laskis asjaomastel piiblitekstidel säilida meie ajani. Nii said tänapäevainimestele ja konkreetselt lõpuajal elavatele kristlastele teatavaks mõned tähtsad üksikasjad Jumala plaanis ning kasvatasid nende usku.

Ka apostel Johannes kujutles end 90-ndatel aastatel elavat lõpuajas ja kirjutas oma kirjad vastavas meeleolus. Oma esimeses kirjas (2. peatüki 18. salmis) kirjutas ta otse: „Lapsed, käes on viimne aeg!“ Tutvugem ka sama peatüki 28. salmiga:

1. Johannese 2.28: Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees.

Asesõnaga „meil“ näib Johannes olevat pidanud silmas kristlasi, kes on Kristuse tulekul elus ja loodavad temaga kohtuda. Tähendab, Johannes kirjutas Kristuse tuleku ajal elava inimese seisukohalt. Võib kommenteerida, et kui mõelda kristlastele, kes on Kristuse tuleku ajaks juba surnud, ärkavad need vaimolendina, olles omandanud igavese elu, ning küsimus häbist tema ees ei peaks nende puhul tekkima.

Miks rõõmusõnum?

Mis on see hea ja rõõmus sõnum evangeeliumis? Et Jeesuse kannatamine ja surm lunastab inimese patusüüst ja avab talle tee Jumala riiki surematusesse, on mõistagi sõnumina väga hea, kuid juhiksin praegu tähelepanu ühele teisele aspektile. Kes jälgivad maailmas ja ka meie riigis toimuvaid sündmusi, need on teadlikud väga murelikest asjaoludest. Üks selline on globaalse kliimasoojenemise probleem. Rahvusvahelistel nõupidamistel on püütud jõuda kokkuleppele vähendada kasvuhoonegaaside paiskamist Maa atmosfääri, aga need pingutused on kulgenud äärmiselt aeglaselt ja vaevaliselt. Soojenemine nähtavasti tingib, et ookeanidel kujunevad tormid muutuvad aina tavalisemaks. Seni on nad külvanud hävingut enamasti Aasia ja Ameerika mandri rannikul ja ookeanide saareriikides. Samal ajal on hakanud mõned Kesk-Euroopa maad kannatama jõgede suurte üleujutuste all. Kliimavaatlejate meelest pole oodata äärmuslike ilmastikutingimuste, võimsate tormide ja ka põudade ning neist tingitud maastikupõlengute kahanemist, vaid vastupidi, on oodata nende sagenemist ja veel tõsisemaks muutumist. Seisame maailmakriisi künnisel, aga mitte ainult kliimakäitumise poolest.

Inimeste käitumine näib samal ajal kalduvat ohjeldamatuse ja irratsionaalsuse poole. Lähis-Ida ning Põhja- ja Kesk-Aafrika sõjad ja pinged ei näita vaibumise märke ning terroriteod pigemini julmenevad. Islami päritoluga vägivalla probleemidele on lisandunud pinged Venemaaga, sõda Ukrainas ja embargod rahvusvahelises kaubanduses. Lepingutest hoolimise ja stabiilsuse asemele on tulnud taasrelvastumine ja ettearvamatus. Liikuma on läinud tohutud põgenike massid Iraagist, Süüriast, Afganistanist, Liibüast ja mujalt, kes ähvardavad üle ujutada Euroopa ning keda pole suutnud kinni pidada piirid ega politsei. Itaalia ja Kreeka appihüüetest mõjutatuna nõuab nüüd Euroopa Komisjon kõigilt liikmesriikidelt, ka Eestilt, solidaarset panust põgenike majutamisel ja abistamisel. Ent kultuuri, religiooni, rassi ja keele poolest teistsuguse rahva asustamine oma maale oma rahva sekka äratab paljudes eurooplastes hirmu. On halbu näiteid Rootsist, Prantsusmaalt, Belgiast, Hollandist ja mujalt, kus on liberaalselt vastu võetud võõra maailmaosa võõra kultuuriga inimesi. Puuduvad meil ja maailmas praegu veel suured epideemiad, et kimbatus oleks täielik, ehkki uute, senitundmata tõbede väiksemaid puhanguid on juba olnud.

Lisaks rahvusvahelistele probleemidele tulevad eesti inimeste seas esile ikka ja jälle siseprobleemid, nagu korruptsioon (mida oleme harjunud pidama rohkem mõnede teiste rahvaste probleemiks), ahnus, igasugune ebaausus, kiuslikkus ja kättemaks. Puudulik on arusaamine eetikast. Jätkuvad joomarlus ja perekondade lagunemine, laste vähesus ja kasvatamatus, mis on ühiskonna haige vaimu tundemärgid. Uuesti võib aktiviseeruda meie rahvast juba lõhestanud kooseluseadus. Eestlaste suure eeskuju ja patrooni USA ülemkohus otsustas tänavu juunis, et samasooliste nn abielu on seaduslik kogu riigis. Mõni aeg varem oli võetud vastu taoline otsus rahvahääletusel Euroopa Liidu katoliiklikus liikmesriigis Iirimaal. Venemaa president V. Putin aga taunib läänerahvaid kristlike väärtuste hülgamise ja moraalse dekadentsi pärast. Tema saab aru, aga meie? Samal ajal pööravad paljud eestlased oma isamaale selja, jätavad ta maha, et otsida petlikku õnne võõrsil. Eesti riik aga kannatab mitmes valdkonnas inimestepuuduse tagajärgede all. Meie rahva taasiseseisvumisaja isamaalaulude sõnad kõlavad nüüd võltsilt.

Poliitikakommentaatorid meil ja mujal heietavad oma inimlikke arutlusi, kuid mitte kellelgi neist ei tule pähe uurida, mis võiks olla inimkonna looja Jumala käsitus kõigist nendest nähtustest. Muidugi, Jumalat ei ole olemas! Kes usub temasse, teeb ennast üldsuse silmis naeruväärseks. Ent need ja teised inimkonna ängid ei lähe ära, vaid suurenevad, neid tuleb juurde ja neil ei ole lahendust. Ning just niisugusel mustal taustal, kriiside kasvades, muutub eriti mõttekaks evangeelium, see rõõmus uudis, et Jumal päästab Kristuse kaudu maailma rahvad nende ignorantsete ja hukatuslike valitsejate alt. Evangeelium ju kuulutab, et inimvalitsused tõugatakse kõrvale ja võimu võtab Jumala riigi kuningas Kristus.

20. september 2015

Teel ajastu lõppu

Aastal 1992 ilmus Ameerika politoloogilt Francis Fukuyamalt raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“, tõlge eesti keelde 2002. Selle teosega ülemaailmselt kuulsaks saanud autor kujutles, et kommunismi loojaku ja külma sõja lõpu järel on ka maailma ajalugu kui võitlus ideoloogiate vahel suurel määral lõppenud ning valitsevaks kujuneb kõikjal liberaalne demokraatia. Tänapäevaks on selgunud, et ajalugu pole kaugeltki lõppenud. Konfliktid rahvaste ja relvarühmituste vahel on rohkenenud ja ägenenud. Oma väiksemaid naabreid heidutav agressiivne Venemaa on tekitanud uue rahvusvahelise pingeseisundi ja relvastumise. Väga rahutu on hulgas islamiriikides, kus käivad sõjad ja toimuvad verised terrorirünnakud. Iisraeli ja teda ümbritsevate araablaste krooniline ja aeg-ajalt sõjaks plahvatav leppimatus annab panuse ajaloo tarmukaks jätkumiseks.

Kuid midagi muud on jõudnud lõpu lähedale ja see on inimkonna praegune tsivilisatsioon. On igast kandist näha, et see pole jätkusuutlik. Taastamatud ja tihti poliitilise relvana kasutatavad energiaressursid kahanevad, metsi laastatakse, põllumaa väheneb erosiooni ja mürgitamise tõttu, eriti Aafrikas ja Aasias, jääliustikud ja maakera pooluste jäämütsid sulavad, merepind tõuseb, ebaharilikuks muutunud kliima sünnitab raevukaid torme, uputusi ja põude, mis sagenevad. On tekkinud uusi, eksootilisi haigusi, mille vastu pole efektiivset ravi; ülemaailmsed katastroofilised epideemiad on vaid aja küsimus. Milliseks on muutunud ühiskond, seda võime näha meie oma Eesti näitel. Traditsiooniline turvaline peremudel on hääbumas, seda on hakanud üha sagedamini asendama vaba kooselamine. Nii võidakse nautida abielulisi hüvesid, kuid vältida vastutust. Enamik lapsi sünnibki meil praegusel ajal juba säärasest kooselust, aga laste koguarv on liiga väike ega piisa ühiskonna normaalseks toimimiseks. Agiteeritakse loomuvastaste kooseluvormide seadustamise poolt. Rahvas vananeb ja väheneb, samas kui vajadus töötajate järele suureneb.

Siinses kirjatükis tahame järele vaadata, mida räägib piibel Maast ja inimkonnast tema rännaku viimsel teelõigul enne lõppu. Nüüdset aega nimetataksegi piiblis lõpuajaks ehk viimseteks päevadeks. Ei, see ei osuta inimkonna ega meie planeedi hukule, vaid ajastu ja praeguse tsivilisatsiooni lõpule. Inimkond ja Maa pääsevad hukkumisest siiski üle noatera, tänu Jumala jõulisele vaheleastumisele, ja kahjuks läbi suure hävingu. Seejärel pole inimesel enam õigust oma planeeti ja ühiskonda ise valitseda. Ta on näidanud, et ta ei oska. Järelejäänud inimeste üle hakkab valitsema naasnud Kristus, kes rajab siin Jumala riigi ja toob õigluse, mida on alati igatsetud, kuid pole osatud leida. Ühtlasi saame näha, kui väga aktuaalne on tänapäeval toosama piibel, mida on kaua naeruvääristatud ja mütoloogiaks peetud. Kuid mõelgem sellele, et kui ajaloo põhietapid on meie jaoks juba igiammu kirja pandud, pidi olema Keegi, kes neid ette teadis ja üles kirjutada laskis. Piibli prohvetlikest sõnumeist nähtub seega ka Jumala olemasolu.

Üks tähelepanuväärne iseärasus Jumala tegutsemisel inimkonnaga on enamiku inimeste arusaamise suletus spirituaalsele ehk vaimulikule tõelisusele. See on sihilik osa Jumala plaanist. Ta valib vaid üksikud, kelle mõistuse ta praegusel ajastul avab. Ta avab inimese arusaamise tavaliselt mingite sündmuste ja elukogemuste kaudu, täiesti sõltumatult inimese enda tarkusest ja haritusest. Enamasti valib ta just vähem silmapaistvad isiksused, et teha tühjaks tarkade tarkus. Väga suurel enamikul inimestest laseb Jumal praegu olla eksitatud.

Praegu domineerib piiblist ja kristlusest arusaamise küsimustes võimas segadus. Maailmas on mitu tuhat suurt ja väikest kirikut ja usuühingut oma erinevate vaadetega, kus kõigis räägitakse Kristusest, tema surmast ja ülestõusmisest. Ent eri rääkijatel on eri tõed. Hulgas küsimustes on ekslikud traditsioonid vahetanud välja Jumala Sõna puhta õpetuse.

On hinnatud, et ligi kolmandik piiblist koosneb prohvetiennustustest, ning lõviosa neist tegeleb lõpuajaga ehk viimsete päevadega ja Kristuse tagasitulekuga. Osa prohvetisõnumeid on kahesed, mis tähendab, et neil on kaks täitumust: väike varajane täitumus ja suur täitumus ajastu lõpul. Siinne materjal (koos teiste selle kogumiku tekstidega) on kirja pandud lugejale tunnistuseks selle kohta, mida võib oodata tulevikult.

· Matteuse 24.14: Ja seda Kuningriigi evangeeliumi [ehk häid sõnumeid Jumala riigist]
kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.

Pandagu tähele: Kristuse ja tema valitsuse tuleku kuulutamine pole mõeldud rahvaste kristianiseerimiseks, vaid ainult tunnistuseks. Et hiljem meenutataks: seda oli ette teatatud.

Taimede ja loomade väljasuremine. Looduse agoonia

Vaatleme järgnevalt teemade kaupa mõnd lõpuajanähtust ja võrdleme piiblis ennustatuga. Kõigepealt tsitaat veebiajakirjast „Ole Teadlik“ 16. novembrist 2013, mis annab lühikese kokkuvõtte ühest meie aja järjest ängistavamast probleemidepuntrast:

Meie planeet seisab silmitsi massilise taimede ja loomade väljasuremisega. See on kõige suurem väljasuremine alates dinosauruste suremisest 65 miljonit aastat tagasi. Kuigi väljasuremine on loomulik nähtus, toimudes kiirusega 1–5 liiki aastas, siis täna prognoosivad teadlased, et me kaotame liike 1000–10000 korda kiiremini, mis tähendab otseses mõttes kümneid väljasurnud liike iga päev.

Erinevalt eelmistest massilistest väljasuremistest, mida võib põhjustada näiteks asteroidi tabamus, vulkaanipurse või loomulik kliima vahetus, on praegune kriis peaaegu täielikult inimeste põhjustatud, 99% praegustest ohustatud liikidest on ohus inimtegevuse pärast. Suurimateks põhjusteks on elupaikade hävimine, saastumine, võõrliikide sissetoomine, kliimamuutused ja haigused. Kuna meie biosfääri muutumise kiirus kasvab ja kuna iga liigi väljasuremine põhjustab teiste liikide väljasuremist, siis on tõenäoline, et see toob endaga kaasa lumepalliefekti, kus väljasuremiste arv hakkab kiiresti kasvama.

Ajaleht Postimees mainis 20.11.2014, et kolmandik maailma loomaliikidest on väljasuremise äärel. Arvatavasti on enamik täiskasvanud inimesi nendest probleemidest kuulnud. Kuid kas teatakse, et seda lõpuaja tundemärki mainib ka Jumala Sõna? Vaadakem järgmist kirjakohta (rasvane trükk rõhutamiseks siin ja edaspidi nende ridade kirjapanijalt).

· Hoosea 4.1–3

¹Kuulge Issanda sõna, Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid, sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist!

²Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.

³Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära.

See pole ennustus prohvet Hoosea kaasajast 700-ndatel aastatel enne meie ajaarvamist. Väljakirjutatuile vahetult eelnevas salmis (mida ei eraldanud algselt peatükivahe, sest piibli algkäsikirjades peatükijaotust ega ka salmideks jaotamist polnud) räägitakse „viimsete päevade“ sündmusest, niisiis mitte prohveti enda ajastust. See Hoosea ennustus oli antud tema seisukohalt ülikauge tuleviku kohta. Huvitav, et looduse kahjustuse, sealhulgas eluvormide hävimise põhjusena pole nimetatud otseselt looduse hävitamise tegusid, vaid hoopis armastuse puudumist, Jumala mittetundmist, valetamist, varastamist, abielurikkumist ja veretöid. Teiste sõnadega, mainitakse spirituaalset ehk vaimulikku laostumist, mille tagajärjed avalduvad ka looduses, sest kõik on nähtavasti omavahel vaimulikul tasemel põhjuslikult seotud, ehkki otsest seost patu ja tagajärje vahel me siin ei tarvitse taibata. On siiski olemas ka piiblikoht, kus otse vihjatakse neile, kes „hävitavad ilmamaad“, ja neile teeb lõpu Kristuse tagasitulek (Ilmutusraamat 11.18).

See mõttekäik meenutab üht samalaadset põhjuslikkust, millele osutab uues testamendis apostel Paulus. Inimkond ei ole tahtnud Jumalat tunnustada ega austada, kuigi Jumala loometöö on maailmas kõigile nähtav. Selle asemel on inimesed eelistanud kummardada ebajumalaid ja „oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks“. Vaimulik põhjuslikkus aga viib nüüd tagajärjeni, et inimeste seas levivad homoseksuaalsuse patt ja igasugune muu nurjatus (Roomlastele 1.18–32). Ootamatu lühiühendus asjade vahel, mis ei tundu loomulikule inimmõistusele olevat seotud!

Kui rääkida looduse agooniast, siis kuuluvad siia ka hirmutavad atmosfäärinähtused ning hiigeltormid ja üleujutused, nagu juba mainitud. Viimased on hakanud sagenema ja muutuvad veelgi koletumaks. Järgmine Jeesus ennustus on üpris hirmuäratav.

· Luuka 21.25–26

²⁵Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. [Merekohin ja veevood aga tunnistavad vete tungimisest maismaale.]

²⁶Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.

Kaks prohvetinägemust 21. sajandi lahingust

Alljärgnevad on prohvetlikud pildid Kristuse ilmumisele peaaegu vahetult eelnevast ajast (teise pildi ajal neist kahest ta ilmubki). Siin on nende nägemuste esitamisega tahetud lugejale tõendada ennustuste selget üleloomulikku päritolu, sest ükski inimene, kes elas kaks tuhat aastat tagasi, polnuks iseenesest võimeline tootma säärast kirjamaterjali, mida nüüd loeme.

Apostel Johannes, Ilmutusraamatu kirjutaja, elas meie aja esimesel sajandil. Ta sai käsu kirjutada üles muu hulgas, mida ta oli nägemuses näinud (Ilmutusraamat 1.19). Kui siis Jumal näitas talle kaht 21. sajandi sõjanägemust – lahingukoptereid ja raketiseadmetega tanke tulistamas –, ei olnud tal kirjelduseks mitte ainult vajalikke sõnu, vaid polnud ka mõisteid. Mis kopter? Mis tank? Mis need on? Ainuke lahingusõiduk, mida Johannes tundis, oli hobune – ratsahobune ja vankrirakend. Taparelvadest tundis ta vaid külmrelvi. Püssirohtu tunti küll juba tol ajal Hiinas, kuid seda ei kasutatud sõjaliselt, vaid ainult ilutulestikuks. Kuidas pidi Johannes kirjeldama lendavaid koptereid ja tulistavaid tanke? Ta tegi, mida oskas – võrdles nähtut sellega, mida tundis, ning püüdis oma kirjeldusi üht- ja teistpidi täiendada.

Esimest kahest nägemusest, nn viiendat pasunanuhtlust, kirjeldab Johannes Ilmutusraamatu lõigus 9.1–11. Ta nägi tähte ehk inglit, kes oli kukkunud maa peale. „Täht“ esineb piiblis tihti ingli sümbolina, antud juhul oli tegemist langenud ingli ehk deemoniga. See avas „sügavuse kaevu“, millest tuli paksu suitsu ja suitsu seest väljusid maa peale rohutirtsud, õigemini rändtirtsud, nagu neid esineb Lähis-Idas. Tavalised rändtirtsud õgivad kõike haljendavat, kuid siinsetele öeldi, et nad ei tohi kahjustada ühtki taime, vaid peavad piinama ainult inimesi, neid tapmata, viis kuud. Sellest järeldame, et Johannes ei näinudki tavalisi rändrohutirtse, vaid midagi tema jaoks ennenägematut ja tundmatut.

Johannes mõistis, et nähtud lendavate objektide nimetamine rohutirtsudeks ei anna adekvaatset pilti, ja ta lisas, et rohutirtsud olid „välimuselt sõjaks seatud hobuste sarnased“, neil olid justkui kuldsed pärjad, inimeste näod, naiste juuksed ja lõvide hambad. „Neil olid soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.“ Neil olid ka sabad ja astlad nagu skorpionidel.

Kuidas sellest aru saada? Kuna rohutirts ei saa olla isegi ligilähedalt hobuse sarnane, siis tuleb „hobust“ käsitada siin kui sümbolit. Tähendab, rohutirtsud olid sõjasõidukid, praegusel juhul koguni lendavad lahingumasinad. Johannes sai aru, et nad olid metalsed. Ning ta kirjutas, et nende tiibade mürin oli otsekui palju hobukaarikuid tormaks lahingusse. Selge, et Johannes nägi lahingukoptereid! Need ju tõepoolest võivad meenutada lendavaid rändrohutirtse. Me ei oska praegu veel kõiki tema kirjeldatud detaile identifitseerida, kuid peamine on äratuntav. Kopterid kasutasid relva, mis halvab viieks kuuks vastase inimjõu sõdimisvõime, kuid ei tapa. Väärib tähelepanu, et kopterivägi püüab säästa taimestikku, millest järeldame, et kirjeldatud sõjakäigu ajaks on maailma taimestik juba rängalt kannatada saanud.

Mis sõjavägi see on? Millisele riigile või riikide liidule see kuulub? Ka sellele võib piiblist leida vastuse. Võtmetähtsus on sümbolil „sügavuse kaev“ – „sügavik“, millest tirtsuparv koos suitsuga välja tuleb. Sõna „sügavus“ ehk „sügavik“, kreeka keeles abyssos, leiame Ilmutusraamatust mujalgi ning asjaomaste piiblikohtade võrdlemisel saame kätte sügaviku geograafilise asukoha. Lisainfot sama sõjakäigu kohta võib leida Taanieli raamatust vanas testamendis. Kuid see ei ole siinse kirjatüki ülesanne. Praegu oleme tahtnud näidata, et Jumala Sõna on tõesti üleloomulikult inspireeritud ja aktuaalne.

Teine lahingunägemus, nn kuues pasunanuhtlus, on kirjas Ilmutusraamatu lõigus 9.13–19. Johannes saab teada, et Eufrati jõe äärde on kogunenud ülivõimas armee, kakssada miljonit sõdurit! Säärast võivad meie ajal välja panna vaid mõned idapoolsed riigid üheskoos, kaasa arvatud Hiina. Kuna sõjaväge ohjavad neli inglit (deemonit), võime järeldada, et ründavaid liitlasriike on neli. Johannes kirjutab: „[N]ing nõnda ma nägin oma nägemuses hobuseid ja nendel istujaid. Neil olid tulipunased ja sinised ja väävelkollased soomusrüüd ning hobuste pead olid nagu lõvide pead ning nende suust tuli välja tuld ja suitsu ja väävlit.“ Taas on tegu lahingumasinatega, seekord maa peal sõitvatega. Ilmselt nägi Johannes tulistavaid tanke või muid soomukeid.

Samas kirjelduses on lause (19. salm), mis võib olla mõistatuslik, kuid peaks olema praegusel ajal tänu televisioonile ja sõjafilmidele juba üldiselt mõistetav: „Hobuste meelevald on nende suus ja nende sabades, sest nende sabad olid madude sarnased, neil olid pead ning nendega nad tegid kahju.“ Vaesele esimese sajandi Johannesele oli nähtu nii täielikult arusaamatu, et meile tundub tema kirjeldus lausa lapsikuna. Kui saadetakse vastase sihtmärgi poole rakett või reaktiivmürsk, siis kuidas selle lend näeb välja eemalt vaatajale? Raketi taga lookleb pikk reaktiivgaaside tekitatud „saba“, aga rakett ise oma lõhkelaenguga on „saba pea“.

Kõnesolevast sõjakäigust võib lugeda ka Joeli ja Taanieli raamatust vanas testamendis.

Kuidas saab Jumal oma prohvetile näidata lahingupilte kaks tuhat aastat ette? Tänapäevaseid relvi polnud tollal veel kujutletudki. Arvatavasti seletuvad need nägemused Jumala asumisega väljaspool meie ühemõõtmelist aega ja kolmemõõtmelist ruumi. Aeg ja ruum on tekkinud ainelise universumi loomisega, aga Jumal, selle looja, oli olemas juba varem. Ta järelikult pole kammitsetud aja ja ruumiga. Kuna ta asub väljaspool aega, võib ta näha ükskõik millist sündmust kuitahes kaugest tulevikust või minevikust. Ja ta võib projitseerida selle nägemuspildi oma vaimu kaudu oma valitud prohveti ajusse. Nõndaviisi käsitamegi neid nägemusi. Ehkki, tõsi küll, vaimust ja ajavälisusest ei saa inimene aru.

Inimesed lõpuajal

Inimesel on vaim, mis annab talle mõtlemis- ja arutlemisvõime. Loomadel seda pole. Inimene võib teha avastusi teda ümbritsevast maailmast – niihästi oma koduplaneedi kui ka lõpmatuna näiva universumi kohta. Sõna „universum“ osutab kõiksusele, ent siiski: kas see on tõepoolest kõik, mis on olemas? Kuuldu-loetu ja ehk omaenda kogemuste põhjal arvavad mõnedki, et eksisteerib veel ka midagi muud, mis asub ainelisest universumist väljaspool.

Spirituaalse ehk vaimuliku realiteedi olemasolu uskumist peavad lapsikuks ja naeruväärseks need, kes kirjeldavad ennast materialistidena. Vaimumaailmasse uskujate hulgas leidub mitmesuguseid posijaid ja maagiaharrastajaid, näiteks pühamehi Indias, šamaane Aafrikas ja meil nn sensitiive. Mõned viimastest väidavad, et nad saavad abi ja juhatust kosmosest. Piibel aga täpsustab, et jumalavallatuid inimesi mõjutavad hoopis kurat ja tema deemonid Maalt ja maapinna lähedalt õhust. Kristlased usuvad seda, mida õpetab piibel.

Võrrelgem järgmise märkusega apostel Pauluse kirjast Efesose linna kristlastele:
· Efeslastele 2.1–3

¹Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes,

²milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas;

³kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.

Siinses keskmises salmis vihjab Paulus kuradile ehk saatanale, keda ta ütleb olevat vürsti ehk valitseja, kellel on võim õhus ehk atmosfääris. Kurat levitab oma mõju inimestele mingil meile raskesti arusaadaval viisil ning tema eesmärk on hävitada kõik, kes end hävitada lasevad. Ta on selle maailma vürst (Johannese 12.31). Jeesus nimetas teda mõrtsukaks ja valetajaks (Johannese 8.44). Ta eksitab oma õpetustega kogu maailma (Ilmutusraamat 12.9) ja on eriti aktiivne praegu, ajastu lõpul, sest ta teab, et talle on jäänud vähe aega. Mõrtsukana ta ei tapa enamasti ühe hoobiga, vaid hävitab inimesi ja ühiskonda aeglasemas protsessis, näiteks valeõpetuste kaudu, mis kutsuvad esile Jumala viha. Eriti märgatav on tänapäeval tema hävitustegevus läänemaailmas sõjakäiguga traditsioonilise, Jumalast seatud perekonna vastu. Perekonnad on ju iga rahva algrakukesed.

Alljärgnev on lõpuaja inimeste prohvetlik iseloomustus Pauluse poolt.

· 2. Timoteosele 3.1–5

¹Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu,

²sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud,

³halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad,

⁴reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad,

⁵kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!

Sõnakuulmatus vanemaile on Eestis väga tavaline ja kahjuks tekib enamasti põhjusel, et vanematel pole jätkunud aega ja/või oskust oma laste kasvatamiseks, või on tegemist defektse perega (tihti alkoholiprobleemsega). Paljudel juhtudel on lastel kodus ainult üks kasvataja vanem. Ka paljud nn jumalaarmastajad, usklikud inimesed, ei tunne Jumala Sõna või ei tunnusta selle autoriteeti oma elu üle, vaid elavad nii nagu tahavad. Nende religioossus taandub vaid kombetäitmisele. Paljude elu domineerivad enesearmastus, lõbuarmastus, rahaahnus.

Prohvet Jesaja raamatu 29. peatükis on ennustus inimestest, kellel on Jumala Sõna, kuid kellele see on nagu pitseeritud raamat, mida ei suudeta lugeda, ja kelle jumalateenistus on silmakirjalikkus.

· Jesaja 29.13–14

¹³Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,

¹⁴siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

Miks peaks see prohvetisõnum meid huvitama? Sest kogu see peatükk on ilmselt kahene. Siin räägitakse iisraellaste languse eelsest olukorrast sajandeid enne Kristust, aga ühtlasi ka lõpuaja laosest meie päevil, sest peatüki viimases osas (salmid 17–24) on taustaks juba Kristuse tagasiolek. Näiteks ütleb 18. salm: „Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.“ Ning 24. salm: „Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.“ Need prohvetiennustused pole veel täitunud. Säärased kirjeldused kuuluvad ikka alles veel tulevikku.

Ka apostel Paulus osutas tarkuse kadumisele ja rumaluseks muutumisele oma Esimeses kirjas korintlastele 1.19. Kui ühiskonna tunnustatud targad ja arukad liikmed, rahva juhid, peavad Jumala kummardamist narruseks, on nad minetanud mõistliku meele ja teevad saatuslikult halbu otsuseid. Siin on taas näide nähtamatust vaimulikust põhjuslikkusest, sest otsest seost ju inimene ei tunneta ühelt poolt jumalasalgamise ja teiselt poolt õnnetute otsuste, sealhulgas näiteks kas või riigijuhtimisvigade vahel.

Hiiglaslik eksitamine

Väga paljud inimesed on äärmiselt lihtsameelsed ja kergeusklikud religiooniasjus. Tarvitseb näiteks kusagil maailmas ületada uudisekünnist sõnum nn Neitsi Maarja eneseilmutamisest kellelegi mingis paigas, kui sinna hakkab kogunema inimhulki ekstaatilises ootuses. Need on enamasti, kuid mitte ainult katoliiklased. Kui Kristuse tulek on juba üpris lähedal, sagenevad ka avalikud „imed“. Jeesus Kristus ise hoiatas, et „tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid“, tähendab tõelisi kristlasi (Matteuse 24.24). Kes Jumala Sõna tunnevad ja usuvad, ei tohiks lasta end eksitada. Nad teavad, et iga ime ei tarvitse sugugi olla Jumala tegu. Ka kurat ja tema abilised kurjad vaimud ehk deemonid on võimelised imetegudeks.

Jumal räägib apostel Pauluse kaudu ühest tulevasest üpris erilisest religioossest imetegijast, kes hullutab paljusid. Lugegem:

· 2. Tessalooniklastele 2.3–4

³Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see [Jeesuse tagasitulek] ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg,

⁴kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana.

Väljend „Jumala tempel“ vajab sõnakest selgitust. Siinne „tempel“ (kreeka keeles naos) tähendab üldiselt pühamut ehk pühakoda, mitte tingimata rajatist, mida me ise nimetaksime templiks. Ka Jeruusalemma templikompleksi koos oma õuedega tähistatakse kreeka keeles teise sõnaga. Termin „Jumala tempel“ võib lihtsalt olla teatava hoone üldine nimetus, vrd sõnaga jumalakoda. Ei ole põhjust oodata mingi templihoone ehitamist Jeruusalemma või kusagile mujale, selleks et see ennustus saaks täituda. Teisest küljest pole templiehitamist ka välistatud. Ent jätkakem apostel Pauluse ettekuulutust 7. salmist.

· 2. Tessalooniklastele 2.7–12

⁷Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab.

⁸Alles siis ilmub seadusevastane, kelle Issand Jeesus hukkab oma suu hingusega ja kelle ta kõrvaldab oma avalikuks saamisega, kui ta tuleb.

⁹Seadusevastase tulemine sünnib saatana mõjul igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtede ja valeimedega

¹⁰ja igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud.

¹¹Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu [teises tõlkes: vägeva eksituse], et nad hakkaksid uskuma valet,

¹²ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.

Siit tõdeme, et see imettegev kuradist inspireeritud inimene tegutseb Kristuse tuleku ajal ja Kristus ise teeb talle lõpu. Selleks ajaks on ta rängalt eksitanud inimkonda. 11. salmist näeme, et tegelikult saadab Jumal ise (tolle seadusevastase kaudu) inimestele vägeva eksituse, et nad hakkaksid uskuma valet, sest nad pole uskunud tõde. Mõttekäik näib olevat niisugune: te pole endas kasvatanud armastust tõe vastu; säh, võtke siis see suur vale ja uskuge seda!

Meenutame, et seadusevastane on usutegelane, kelle ametikoht on pühamus või kirikus. Tema tegutsemise ajal (või selle hilisemas järgus) käib sõda, mis ähvardab kogu inimkonda ja meie planeeti ennast. Inimesed on meeleheite lähedal. Kui see tegelane siis käitub otsekui Jumal ja võib sooritada imetegusid (üks tegu, mida on piiblis mainitud, on tule allakutsumine taevast; Ilmutusraamat 13.13), siis näeb inimkond temas võimu, keda võib usaldada ja kelle peale loota. Pealegi esindab see seadusevastane kõigile teada-tuntud ristiusku, kindlasti Vatikani varianti. Aga õnnetuseks pole kõigile tuntud ristiusk too, mida õpetab piibel. Kõnealune eksitus ei ole uus, kuid seda levitatakse ja kehtestatakse hilisel lõpuajal ilmselt suure jõuga.

See prohvetlik sõnum ja teisedki piiblisõnumid (vt näiteks kirjutist „Kas ristiusk on kristlus?“) olgu kõigile hoiatuseks, kui tähtis on vaimulikes küsimustes juhinduda Jumala Sõnast ning mitte usaldada inimesi ega organisatsioone, kes nagu esindaksid kristlust. Nad võivad olla siirad ja sümpaatsed, kuid ometi eksinud. Lugeja ehk ütleks nüüd: ma ju ei tunne piiblit põhjalikult ega kõiki selle peensusi! Kuidas oskaksin otsustada? Vastus sellele on: järgi seda, mida tunned, aga arvesta, et oled tõenäoliselt paljuski eksinud. Ning kui saad teada Jumala Sõnast midagi uut, mida näed õige olevat, siis ära lükka seda tagasi, vaid tingimata joondu uue teadmise järgi! Siinse kogumiku üks kõige enam vaadatud fail on artikkel „Kümnest käsust“. Tutvu sealse 6. jaotisega. Sealt leiad näiteks, kui lihtsalt nähtub uuest testamendist, et Jeesus kui mees ei kandnud pikki juukseid, nagu on kohane naisele, ning et pikad juuksed häbistaksid teda. Kena näide, kuidas keskajal tekkinud ja kahtlemata kuradist inspireeritud traditsioon kujutada Jeesust pikajuukselisena vastandub Jumala Sõnale! Kas on sul kodus Lunastajat häbistavaid pilte? Teiseks, kas teotad Jumala ja tema nime pühadust kirumisväljendiga „Issand Jumal!“ või muude taoliste vihjetega, mida eestlased nii massiliselt kasutavad? Need on paar lihtsat näidet, mille väljaviskamisega oma elust võiks alustada Jumala järgi joondumist. On ennustatud, et mõistlikud hakkavad lõpuajal mõistma (Taanieli 12.4, 9–10). Küll Jumal juhatab sind siis edasi. Kuid kui lükkad tagasi Jumala tõe, millest oled teadlikuks saanud, siis ära looda edaspidi enam aru saada. Siin mängib rolli taas vaimulik põhjuslikkus.

Lõpetuseks

Siinse kirjutise alguses oli juttu Francis Fukuyama arvamusest, et ajalugu on lõppemas, kuid tema idee osutus juba mõne aasta möödudes illusoorseks. Lõpevad varsti hoopis praegune tsivilisatsioon ja seda kandev ajastu. Saabub Kristuse valitsuse ajastu, Jumala riik, mille esimest etappi kirjeldatakse kui tuhandeaastast. Kuna sellega seoses lakkavad ka sõjad ning inimkond saab esmakordselt oma olemasolu jooksul nautida rahu ja õiglast valitsemist, siis niisuguses mõttes ja kujundlikult kõlbab ehk tõepoolest rääkida ajaloo lõpust. On ju ajalugu alati olnud, võiks öelda, enamasti konfliktide ja sõdade lugu.

Loetud kirjatükk on jätnud lähemalt käsitlemata sõja kui ühe tähtsa lõpuajateema. On kirjeldatud vaid kaht apostel Johannese lahingunägemust Ilmutusraamatus ja tehtud veel mõni vihje. Kes sõdib kelle vastu ja mis on tagajärjed, on prohvetisõnumeist küll enam-vähem teada, kuid selge pole pilt, kuidas ja mis asjaoludel konfliktid kujunevad. Eelolev periood on igatahes üpris teistsugune, kui maailma (ja ka Eesti) riigijuhid ja visionäärid praegu ette kujutavad. Nad kujutlevad olukorda näiteks kahekümne või viiekümne aasta pärast, eksides seejuures kurvalt, sest nad on unustanud oma kujutelmades arvestada inimkonna Loojat. Tulevik ei järgne pidevalt ja ootuspäraselt olevikust, vaid läbi murranguliste sündmuste. Samas võib aga siiski öelda, et eelolev on juba praeguste suundumuste jätk ja kulminatsioon. Mõningaid ammu teada vihjeid ühe edaspidise sõja tagajärgedele võib huvitatud lugeja leida siinse kogumiku kirjutisest „Iisrael ja Juuda“.

November 2014