Homoseksuaalsus ja uus testament

Homoseksuaalsusest on tänapäeval saanud aktuaalne teema. Õhtumaa moraalinõtruse taustal nõuab LGBT-liikumine (lesbid, geid, biseksuaalid, transseksuaalid) oma „inimõigusi“. On kerkinud küsimus samasooliste „abielust“. Selline institutsioon on hulgas lääneriikides juba seadustatud ning ka meil on neid, kes ärgitavad ajaga kaasas käima ja olema „euroopalikud“. Mõni küsib ilmse nördimusega: mis kahju võiks sündida sinule, heteroinimesele, tähendab mittehomoseksuaalile, et sa selle vastu sõdid? Ela ise ja lase ka teistel elada! On märkimisväärne, et Jumala Sõna ei figureeri sel teemal avalikult peaaegu üldse, vististi põhjusel, et pühakirjale osutamine ei kuulu tänapäeval tõsisesse arutellu. Oleks ju piinlik, sest piibel on mütoloogia – eks ole? –, millel pole tegemist tegeliku eluga ja mida ei usu isegi paljud kirikujuhid, vaid enamasti ainult naiivikud. Ühel kõrgel Eesti luteri kiriku vaimulikul valgus paari aasta eest suu vett täis ja ta suutis ainult hämada, kui ajakirjanik palus tal selgitada kiriku õpetust homoseksuaalsusest. Piibli põhjal argumenteerimine pole 21. sajandil „poliitiliselt korrektne“. Omasooiharaile eriõiguste andmise vastaste peamine argument ei ole seetõttu teoloogiline, vaid sotsioloogiline: sadade ja tuhandete aastate pikkune peretraditsioon – ühe mehe ja ühe naise vaheline elukestev liit – on tõestanud oma olulisust stabiilse ühiskonna ja rahva alusväärtusena, mille lõhkumine võib aja jooksul vallandada soovimatuid  tagajärgi. See on muidugi õige küll. Aga ikkagi: kas oleks midagi kõnealusel teemal öelda ka inimese Loojal endal?  

Olles huvitatud Jumala Sõnast, vaatame järele, mida täpsemalt ütleb homoseksuaalsusest kristlik õpetus, nagu see on talletatud piiblis. Tähendab, me vaatame siin uut testamenti, mis on Jumalast inspireeritud käsiraamat kristlastele. Tähtis tekst on Roomlaste kirja esimene peatükk alates 18. salmist. Apostel Paulus kirjeldab üldinimlikku olukorda – et inimkond on jumalakartmatu ega taha tunnistada tõde Loojast, kelle olemasolu on loodusest selgesti nähtav. Loeme kõigepealt salme 18 kuni 23:

·        Roomlastele 1.18–23    

¹⁸Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais,

¹⁹sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud.

²⁰Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,

²¹sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.

²²Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks

²³ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.

Siin on terav süüdistus inimkonnale, et Jumalat tundes (tema loomistöö kaudu) pole teda ometi austatud, vaid inimeste mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Kadumatu Jumala teenimise asemel on teenitud ja kummardatud inimeste, loomade ja lindude ebajumalakujusid. Ennast targaks pidavad isikud, kelle sekka kuuluvad kindlasti kõigepealt teadlased, on läinud rumalaks. Nad arvavad, et imeline loodus on tekkinud iseenesest mittemillestki.

Jätkame lugemist siitsamast edasi. Nüüd näeme, mis on eelkirjeldatud jumalatuse tagajärg.

 ·        Roomlastele 1.24–28

²⁴Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid.

²⁵Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.

²⁶Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega,

²⁷nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuste eest.

²⁸Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär;

Eelkirjeldatud jumalatuse pärast on Jumal andnud inimesed nende himudes rüvedusse ning häbitute kirgede ja kõlbmatu mõtteviisi  kätte, et nad oma ihu ise häbistaksid. See käib nii  meeste kui ka naise kohta; nii ühed kui teised on loobunud loomulikust vahekorrast vastassugupoolega ja on süttinud  üksteise vastu. Ja mees teeb mehega nurjatust. Muidugi ei hõlma omasooiharus kõiki mehi ja kõiki naisi, vaid tegelikult vähemikku, keda esineb aga kõigis ühiskonnakihtides ja kes, nagu praegusel ajal näeme, muutub „oma õiguste“ taotlemisel üha silmapaistvamaks, julgemaks ja häälekamaks. Pole selge, mida Paulus pidas silmas 27. salmis ütlusega, et mehed „on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest“, kuid ta võis vihjata ebanormaalsest kirest tingitud elunärbumisele, enneaegsele vananemisele ja hingelisele kannatusele. Võib panna tähele, et paljud keskealised homoseksuaalsed mehed põevad vanaks saamist, riietuvad nooruslikult ja moekalt, värvivad juukseid, eelistavad sõita sportliku autoga ja püüavad olla lõbusad. Võib-olla sellest ongi saanud homoseksuaali tähenduse ingliskeelne sõna gay, mille põhitähendus on ’lõbus’.

Homoseksuaalsus on loomuliku seksuaalsuse tavalisim hälve, kuid hälbeid on muidki. Lisaks nimetusega LGBT hõlmatuile on olemas näiteks fetišism, pedofiilia, vuajerism ja rida teisi väärastusi. Kirjakohas 1. Korintlastele 6.9 on Jumala riigi mittepärijate hulgas nimetatud kõlvatuid, abielurikkujaid, lõbupoisse ja meestepilastajaid. Kirjakoht 1. Timoteosele 1.10 mainib hoorajaid ja poisipilastajaid. Mitte kõik hälvikud ei ole omasooiharad, osa elab mingi muu seksuaalse väärastusega. Eri piibliväljaanded tõlgivad neid seksuaalhälvikute nimetusi eri terminitega ning vastavate kreekakeelsete sõnade tähendus ei tarvitse alati olla üheselt selge, kuid selge on seksiprobleemide mitmesus. Neid on palju. Ja nagu loeme, on nende praktiseerijaile  Jumala riigi sissepääs suletud. Veel üks piiblikoht, mis kinnitab, et „ühelgi hoorajal ega kõlvatul /.../ ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis“, on Efeslastele 5.5. Osutatud hälvikute kohta võib lugeda samast kaastekstist (12. salmis): „Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi.“

Võib tekkida järgmine küsimus. Sugukihu väärastusi ilmneb väidetavalt juba lapseeas, aga milles on süüdi laps, et Jumal teda karistab? See võib tõesti olla inimesele koorem kogu eluks, mida võidakse tajuda kui karistust, ja teatud juhtudel teatud tegude eest tabab inimest ka reaalne kriminaalkaristus. Vastus küsimusele võib olla see, et Jumal ei karista praeguses elus igaüht eraldi, vaid on lasknud nuhtlusel langeda ühiskonna peale üldiselt. Siin on tegemist Jumala kehtestatud vaimuliku (spirituaalse) põhjuslikkusega, mida meie oma loogika ei suuda lõpuni analüüsida. Võrreldagu näiteks sõjakoledustega, mille all on kannatanud rahvad, ühed inimesed rohkem, teised vähem, mõned ehk üldse mitte.

Olukorda võib võrrelda ka vanemate pattude nuhtlemisega järglastele kolmanda või neljanda põlveni. Ometi võib väga jumalakartlik inimene end selle põhimõtte toimimisest säästa, nagu näitab Juuda vaga kuninga Joosija juhtum (2. Kuningate 22.19–20). Niisuguste elu- ja ajaloonähtuste aktsepteerimiseks ei tohi lasta silmist üht ülitähtsat aspekti, nimelt Jumala ajastuülest plaani inimkonnaga. Tuleb meeles pidada, mis mõte on üldse inimelul. Elu mõte ei ole saavutada õnnelik oleskelu. On kirjutatud raamatuid ja lavastatud näidendeid, milles otsitakse elu mõtet, kuid nii kaua kui hüljatakse Looja antud teadmisi, ei leita otsitavat, vaid eksitakse ja eksitatakse. Inimelu sisaldab sihilikult vastuoksusi, ebaõiglust ja valu. Mõelgem kas või järgmisele seigale. Vana testamendi ajal karistas Jumal iisraellasi patu pärast, kasutades selleks ümberkaudseid rahvaid, kes tungisid maale, tapsid ja röövisid. Kui need rahvad olid Jumala poolt määratud töö teinud, karistas Jumal neid endid. Samasugune, võiks ehk öelda, dialektika kordub ka nüüd ja lähitulevikus. Inimesel on tohutult raske tunnistada oma ignorantsust ja alistuda oma Loojale. Ta vajab ülivalusaid õppetunde, enne kui ta on lõpuks valmis astuma igavesse ellu. Arvamus, et normaalne inimelu peaks olema idülliline, tuleneb Jumala plaani mittetundmisest ja arvaja poolt kasutatud liiga lühikesest perspektiivist. Inimene kujutleb valesti, et tema nüüdne elu füüsilises ihus on tema eksistentsi totaalsus, ent tegelikult on see vaid ettevalmistav etapp millekski palju suuremaks.

Ei tasu väga pingutada, et püüda mõista vaimulikke asju inimloogikaga. See ei õnnestu, sest Jumala mõtted ja viisid on meie omadest kõrgemad (Jesaja 55.8–9). Inimelu mõte ja eesmärk on saada igaviku jaoks koolitust, mis rajaneb inimese Looja, mitte inimese enda pedagoogilistel programmidel. Eelmainitud seos Jumalat mitteaustava ühiskonna ja selles esinevate väärastuste vahel on osa vaimulikust reaalsusest. Igavese elu pärivad Looja austajad, temast lugu pidajad, temale alistujad. Selleks tuleb õppida füüsilises elus kogemuste kaudu, mis peavad säilima meie vaimus ja mälus igavesti.    

Miks on ebaloomulik seks Jumala inspireeritud sõna järgi rüve, häbitu, nurjatu, nagu eespool lugesime? Vaadates mööda tõsiasjast, et mõned ebaloomulikud seksuaalaktid on tõepoolest vastikud, on peapõhjus kahtlematult see, et siin ilmneb kokkusobimatus inimese seksuaalsuse jumalike otstarvetega [NB! mitmus!] ning sellel kokkusobimatusel on pikemas perspektiivis hukatuslikud tagajärjed ühiskonnale. Üht abieluseksi otstarvet tuntakse hästi, milleks on soojätkamine, järelpõlve sigitamine, liigi säilitamine, kuid piibel osutab ka ühele teisele otstarbele, mis on palju vähem tuntud. Lugegem apostel Pauluse järgmist kirjalõiku:      

· 1. Korintlastele 7.2: Aga igasuguse kõlvatuse vastu olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma   mees.

Kas igal mehel olgu oma naine ja igal naisel oma mees lastetegemiseks? Ei, sellest pole siin juttu. Neil olgu vastavalt oma naine või oma mees, et vältida igasugust kõlvatust (teises tõlkes: „hooruspattude pärast“). See tähendab, et seksuaalsus peab abielus täitma järelpõlve sigitamise kõrval ka üht teist  ülesannet. Ta peab hoidma abikaasasid koos armastussidemes, et  nad säilitaksid oma rolli olla ühiskonna eluterve algrakuke, isegi kui neil oma lapsi pole, et kumbki ei anduks rahuldamatuses seksuaalsetele kõlvatustele. Aga miks oleksid need Jumala silmis patt? Sest nagu Paulus kirjutas teisal, sümboliseerib abielumehe ja tema naise suhe Kristuse ja koguduse suhet (Efeslastele 5.32); see on aspekt, mis ei sõltu laste olemasolust. Siit aga järeldub, et homoseksuaalsus purustab selle jumaliku pildi.      

Homoliikumise aktivistid rõhutavad inimõigusi, mis pidavat kehtima ühtviisi igaühe jaoks. Kuid missugustest õigustest räägitakse ja kes on need kehtestanud? Kas inimese Looja? Ei, need on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis inimeste endi poolt konstrueeritud ja väljakuulutatud ideed. Kes usuvad Jumalat, tahavad muidugi teada, kas ehk ka temal on  inimõiguste kohta mingit arvamust. Kas Jumal on sel teemal midagi öelnud? Jah tõepoolest, kohe piibli alguses, kui esimene mõistusega (inimvaimu saanud) inimene oli loodud, teatas Jumal talle midagi, mis on küll hästi tuntud ja mille üle naerdud, seda muinasjutuks peetud, kuid mida pole mõistetud. Ta kehtestas vastloodud inimesele ühe üldise keelu: inimene ei tohtinud süüa hea ja kurja tundmise puust, mis sümboliseeris hea ja kurja äratundmist, õige ja ebaõige eristamist. Seda õigust polnud Jumal inimesele andnud, vaid säilitas selle endale (1. Moosese 2.16–17).  Inimene pidi hea ja kurja küsimustes usaldama ja järgima oma Loojat. Kuid keelust üle astudes haaras inimene selle otsustamisõiguse endale ise.

Hea ja kuri on sügaval tasemel vaimulikud kategooriad, millest arusaamine eeldab vaimulikku  küpsust, Jumala püha vaimu, mis enamikul inimestel puudub. Otsustamise endale haaramise tagajärjeks on olnud inimkonna tuhandete aastate pikkune traagiline ajalugu – täis valeotsuseid, eksimusi, kannatusi, surma – kuni praeguse ajani ja nii kaua kui inimene jääb ise otsustama, mis on põhilistes eluküsimustes õige ja mis on vale. Ka homoseksuaalsuse küsimuses tahab ta ise olla otsustaja. Õnneks pole seda aega enam palju järel.     

Homoseksuaalsust on alati eksisteerinud, kuid lähimas minevikus pole see olnud avalik ja tunnustatud, kõigile näha ja vaadata. Praegused tendentsid on eesti rahvale eksistentsiaalselt väga kaugel naljast. Oleme juba niigi nõrgestatud perekondade lagunemisest, sündimuse ebapiisavusest, vähesest isamaa-armastusest (millest tunnistab oma maa mahajätmine ehk väljaränne), hoolimatusest oma keele vastu. Meie rahvuse kõdunemist ja kadu kiirendaksid „homoõigused“ veelgi, kui Jumal meie peale ei halasta.

Ka kristlaste seas võib esineda väärastunud sugukihku, ilma et inimene oleks selles ise süüdi. Kihu olemasolu iseenesest ei ole patt, küll aga tegude praktiseerimine. Mõeldagu meieisapalve sõnadele „Ja ära saada meid [ehk: ära lase meil sattuda] kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast“ (Matteuse 6.13). Tuleks võidelda ja otsida Kõigekõrgema abi nagu iga katsumuse puhul. Meenutatagu ka kirjakohta 1. Korintlastele 10.13. Apostel Paulusele, kes muide nähtavasti polnud abielus, kuulub ka hüüe (Roomlastele 7.24): „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ Kuid kohe järgnevas salmis tänas ta Jumalat. Jeesus Kristus annab talle lõpuks võidu. Meie kõik peame elama selles ihus, milles oleme sündinud, kuni saame uue, vaimuliku ihu, mis on vaba valudest ja lihalikest kiusatustest.

Kuna homoseksuaalsusel on vaimulik ehk spirituaalne algpõhjus, siis oletatavasti võib seda öelda ka kõigi teiste seksuaalhälvete kohta. Seepärast võime oodata, et kui Kristus on rajanud siin oma kuningavalitsuse ning maailm on lõpuks täis Jumala tundmist (Jesaja 11.9) ja loojana tunnustamist, kaovad mõne aja, võib-olla ühe-kahe inimpõlve jooksul ka kõik väärastused. Sest nende põhjus on ära langenud.

Märts 2016